EELK perikoopide abimaterjal 6/21: Jh 11:21–29 (30–31) 32–45
1. Perikoobi tekst
11:21 Kuigi vokatiivi „Issand“ (kyrie) puudumist toetaksid justkui kaks erinevat tüüpi varajast teksti (Codex Vaticanus ja vanasüüria evangeeliumite käsikiri 3.–4. sajandist), on seejuures tõenäoliselt tegemist ümberkirjutusveaga.
11:25 Fraasi „… ja elu“ (kai he zōē) puudumine mitmest varajasest käsikirjast (papüürus 45, vanaladina tõlked, vanasüüria evangeeliumite käsikiri jms) peetakse mõistatuslikuks. Kas see lisati paljudele teistele käsikirjadele salmi teises pooles oleva „elab“ (zēsetai) ja järgnevas salmis oleva „kes elab“ (ho zōn) väljendatud mõtte ootuses või jäeti see välja nendest vanadest tekstidest ümberkirjutusvea tõttu või hoopis seetõttu, et salmis 24 mainitakse ainult ülestõusmist? Võttes arvesse sõnu sisaldavate käsikirjade vanust, kvaliteeti ja mitmekesisust, on need jäetud Nestle-Alandi põhiteksti.
11:31 Sõna „arvates“ (doxantes – ’arvates, mõeldes, oletades’) käsikirjaline toetus on varajane ja laialdaselt levinud; hilisem konkureeriv lugemisviis „öeldes“ (legontes) võis tekkida arutelus evangelisti võime üle teada juutide mõtteid (nagu ka Jh 11:13, kus käsikiri X [9.–10. sajand pKr] asendab sõna „arvasid“ sõnaga „ütlesid“).
11:33 Laialdaselt levinud varajase lugemisviisi: „… ärritus ta vaimus ja võpatas“ (enebrimēsato tō pneumati kai etaraxen heauton) asemel eksisteerib ka sekundaarne lugemisviis: „…võpatas ta vaimus otsekui ärritudes“ vms (etarachthē tō pneumati hos embrimoumenos). Kuna viimane on lihtsam lugemisviis, pehmendades väidet võrdluspartikli (hōs) lisamisega, on tõenäoliselt tegemist sekundaarse muutusega.
2. Struktuur ja kontekst
Perikoop kuulub pikemasse narratiivi, mis räägib Laatsaruse ellu äratamisest (Jh 11:1–44). Perikoobi viimane salm (s 45) kuulub juba järgmise sisulise osa juurde (Jh 11:45–57), kus näidatakse juutide poleemikat Jeesuse suhtes ja otsust Jeesuse hukkamiseks. Terve 11. peatüki võiks pealkirjastada kui „Jeesus, ülestõusmine ja elu“ (mõned uurijad seavad uue jaotuse alates Jh 11:55–12:50). Nende järgi, kes näevad Johannese evangeeliumi struktuuris seitsmeosalist jaotust (Jukka Thurén), asetub perikoop evangeeliumi neljandasse põhiossa (Jh 8:12–12:50).
Laatsaruse ülesäratamise jutustus on kontekstiga üsna lõdvalt seotud. Evangelist asetab selle kahe püha vahelisse aega: templi uuendamise püha (mis oli talvel – Jh 10:22) järgsesse ja paasapüha eelsesse aega (Jh 11:55–57). Pole selge, kas see oli sündmuse tegelik aeg ja kui lähedal see oli nimetatud pidustustele või kas see asetati siia temaatilistel põhjustel. Evangeeliumi kirjutaja näitab selle looga Jeesuse imetegude ehk ’märkide’ (sēmeion) reast viimase ja suurima imeteo, mis oli haripunktiks eelnenule, ja mis põhjustasid Jeesuse surma ja ülestõusmise. Seetõttu on just siin evangeeliumi üks tähtsaim pöördepunkt.
Perikoobi jaotus:
1) 11:21–27 Jeesuse ja Marta kohtumine ja kõnelus (algab juba salmist 17).
2) 11:28–37 Maarja tulek Jeesuse juurde.
3) 11:38–44 minek hauale ja Laatsaruse ülesäratamine.
4) 11:45 kinnitus, et Jeesusesse hakkasid uskuma paljud juudid.
3. Kirjanduslooline kontekst
Peatükk 11 erineb oma vormi ja struktuuri poolest varasematest evangeeliumi osadest. Tavaliselt järgneb jutustusele vähemalt mõningane arutelu selle tähenduse üle, kuid siin on seda pole. Selle asemel on jutustus konstrueeritud dialoogina, mille elemendid toovad tähenduse esile.
Narratiivi redaktsioonilugu on keeruline, kuid on nähtud, et sellel on sarnased tunnused tervendamislugudele: see algab sõnadega „keegi mees oli haige“, annab mõningaid täiendavaid üksikasju patsiendi kohta ning lõpeb tema tervendamisega, märkusega selle mõju kohta pealtvaatajatele ja viitega selle kaugematele tagajärgedele. Põhimõtteliselt kuulub see samasse žanri kui kaks Markuse evangeeliumi jutustust: langetõbise tervendamine (Mk 9:14–27) ja Jairuse tütre tervendamine (Mk 5:21–43). On võimalik, et nagu Markuse evangeeliumi tekstidel, on ka siinse perikoobi taga folkloor, mis on kujunenud kristliku õpetuse ja jutlustamise käigus, olles seejärel ümberkujundatud Johannese evangeeliumi autori poolt, et edastada tema enda eriline sõnum. Paljud teadlased on püüdnud leida seoseid algse jutustuse ja evangeeliumi autori poolt tehtud „ümberkujundamiste“ vahel.
Otsene kirjanduslik kokkupuutepunkt on Johannese evangeeliumi Laatsaruse lool ka Luuka poolt toodud tähendamissõnaga rikkast mehest ja vaesest Laatsarusest (Lk 16:19–31). Selle loo peamine iva tuuakse esile viimases salmis: „Kui nad ei kuula Moosest ja Prohveteid, ei neid veena siis ka see, kui keegi surnuist üles tõuseks!” (Lk 16:31), mis on ju tegelikult just see, mida Johannese evangeelium ja eriti 11 peatükk õpetab. Ühtlasi näitab see, et Laatsarusega seotud ülesäratamistraditsiooni lugu oli mitmeti kohaldatav.
4. Ajalooline kontekst
Johannese evangeelium peegeldab Jeruusalemmast pärinevate Jeesus-pärimuste tundmist. Teatud narratiiviaspektid (nagu Maarja, Marta ja Laatsaruse, samuti Kaifase lood) on arvatavasti olnud teada ka evangelisti ringkonnas (arvatavasti Väike-Aasias). Tekstist võib jätkuvalt aimata johannesliku kristluse ja juutluse vahelisi pingeid 1. kristliku sajandi lõpul.
5. Kommentaar
11:21–22 Marta sõnad (sama ütleb Maarja salmis 32) Jeesusele kõlavad noomitusena; samas on need ka kurbusest ja usust ajendatud sõnad: ta on kindel, et kui Jeesus oleks tema venna haiguse ajal kohal olnud, oleks Jeesus ta terveks teinud. Salmi 22 on paljude poolt tõlgendatud nii, nagu ulatuks Marta usk veelgi sügavamale: ta on kindel, et kui Jeesus palub oma Isal äratada tema vend surnuist üles, siis tema palve saab vastuse. Tekst seda küll otse ei ütle ja salmis 39 nimetatud uskmatus oleks sellele tõlgendusele vastu. Võib-olla tuleks salmi 22 mõista üldisemas mõttes: Marta ei ole mitte ainult veendunud, et tema vend ei oleks surnud, kui Jeesus oleks kohal olnud, vaid isegi praegu pole ta kaotanud usaldust Jeesuse vastu ja tunnistab ikka veel tema erilist lähedust oma Isaga, lähedust, mis tagab tema palvetele enneolematu tulemuse.
11:23–24 Need salmid on kahetähenduslikud: ühest küljest võib Jeesuse sõnu „Sinu vend tõuseb üles“ mõista kui katset pakkuda Martale lohutust, juhtides tema tähelepanu ülestõusmisele lõpu ajal. Surmale ei saa jääda viimane sõna. Selliselt mõistab Marta Jeesuse sõnu (salm 24). Kuid teisest küljest lubab Jeesus Laatsaruse kohest ülestõusmist.
11:25–26 Kirjakoht on üks paljudest „Mina olen..“ (egō eimi) ütetest koos predikaadiga. Jeesus on korduvalt maininud ülestõusmist viimsel päeval (Jh 5:21, 25–29; 6:39–40), mis on kooskõlas peavoolu juutlusega, kuid need viited ka rõhutavad, et just tema üksi, koos Isaga, äratab viimsel päeval surnud üles. Sama tõde korratakse nüüd lühikese väitega: „Mina olen ülestõusmine ja elu.“ Samamoodi nagu ta mitte ainult ei anna leiba taevast (6:27), vaid on ise eluleib (Jh 6:35), nii ei ärata ta mitte ainult surnuid üles viimsel päeval (5:21, 25j), vaid on ise ülestõusmine ja elu.
11:27 „Ma usun“ (kreeka keeles perfekti vorm: pepisteuka) peegeldab enesekindlat usaldust ja kindlustunnet, et teatud asjad Jeesuse kohta on tõelised: et ta on Messias ja Jumala Poeg ning see, kes pidi tulema maailma.
11:31 Viitest „juutidele“ (Ioudaioi) ei ole põhjust negatiivset alatooni otsida.
11:33–35 Juudi matusekombe kohaselt pidi isegi vaesel perel olema palgatud vähemalt kaks flöödimängijat ja professionaalset nutunaist (Ketubbot 4:4); see perekond arvatavasti ei olnud vaene (vt 12:1 jj).
„Jeesus nuttis“ (edakrysen ho Iēsous) – aoristi vormi võib tõlkida ka ’hakkas nutma’.
11:39–40 Marta vastuväide kinnitab, et ta ei saanud varasemast vestlusest aru, et Jeesus äratab tema venna kohe üles.
11:41b–42 Palve avasõnad eeldavad, et Jeesus on juba palvetanud Lasaruse ja tema ülesäratamise pärast. Palve sõnades on sarnasused Psalmiga 118:21 Septuagintas: „Ma tänan sind, et sa oled mind kuulnud“ (exomologēsomai soi hoti epēkousas mou). Palve teine osa „ma teadsin, et sa alati kuuled mind“ viitab pidevale ühendusele Isaga, mille alusel tema jätkuvaid palveid alati kuuldakse ja seega neile vastatakse.
11:43–44 Sündmus, milleks kõik eelnev selles peatükis on lugejat ette valmistanud, on kirjeldatud sõnavara säästvalt kasutades: Jeesuse vali hüüd äratab Lasaruse ellu ja toob ta hauast välja. Meeldetuletus: Jh 5:25, 28–29; Lasaruse ülestõusmine on märk, mis pitseerib nende väljendite tõepärasust ja ilmutust, mis on antud Jh 11:24–25.
11:45j Jeesuse teod ja sõnad tekitasid tavaliselt lahknemise juutide hulgas (vt näiteks Jh 6:14–15, 24–33, 66–69; 7:10–13, 30–32, 40–44, 45–52). Usk Jeesusesse muutus Jeruusalemmas enneolematult tugevaks (vt 12:9–13, 17–19).
6. Paralleeltekstid
Naini noormehe äratamine (Lk 7:11–17); Jairuse tütre äratamine (Mk 5:21–43); tähendamissõna rikkast mehest ja vaesest Laatsarusest (Lk 16:19–31); langetõbise tervendamine (Mk 9:14–27).
7. Tõlgendusloolised märkused
Betaania Laatsaruse surnuist äratamine on vaieldamatult üks tuntumaid piiblilugusid. Jeesuse sõnad „Mina olen ülestõusmine ja elu…“ (Jh 11:25-26) kõlavad ühes või teises vormis peaaegu igal matusetalitusel.
Laatsaruse äratamine ei olnud ainus Jeesuse tegu, millega ta astus vastu „viimsele vaenlasele“ (1Kr 15:26), surmale. Kokkuvõtlikult saab nende kohta lugeda kirikuaasta 2020/21 kirjutatud kommentaarist SIIT.
„Laatsaruse äratamine“. Mosaiik S. Apollinare Nuovo kirikus, Ravenna (6. saj) (Wikimedia)
Läänekirikus meenutatakse Laatsarust koos õdede Marta ja Maarjaga 29. juulil, varasemal ajal on Laatsarust meenutatud 17. detsembril.
Idakirikus kannab palmipuudepühale eelnev laupäev Laatsaruse laupäeva nimetust. Pühapäeva liturgilistes tekstides nähakse Laatsaruse äratamises viidet Jeesuse ülestõusmisele. Pealaulus öeldakse:
Et enne oma kannatamist meie kõikide ülestõusmist kinnitada, / äratasid Sa Laatsaruse surnust üles, oh Kristus Jumal. / Seepärast ka meie kui lapsed võidutähti kandes, / laulame Sulle, surma võitjale: / Hosianna kõrges, //kiidetud on see, kes tuleb Issanda nimel!
Lisaks meenutatakse Laatsarust 17. märtsil ja tema säilmete Küproselt Konstantinoopolisse ületoomise päeval 17. oktoobril.
Laatsaruse haud al-Eizariya’s (Wikimedia)
Kuigi Laatsarust Uues Testamendis edaspidi ei mainita, on nii lääne- kui idakirikus säilinud rikkalik pärimus tema edasise elukäigu kohta.
Idakiriku pärimuse kohaselt sai temast esimene Kitioni (Larnaka) piiskop Küprosel. Neitsi Maarja ise olevat talle andnud enda kootud omofoori, piiskopi ametitunnuse. See pärimus oli oluline osa Kitioni piiskoppide püüdlustest saada autokefaalseks. Autokefaalsus kinnitati 431. aastal Efesose kirikukogul.
Pärimuse kohaselt ei naeratanud Laatsarus kunagi nende 30 aasta jooksul, mis ta pärast ülesäratamist elas, kuna ta oli näinud päästmata hingi nende nelja päeva jooksul, mil ta oli surmavallas. Ainus erand oli siis, kui ta nägi kedagi savinõu varastamas. Siis ütles ta muiates: „Savi varastab savi.“
890. aastal leiti Larnakast hauakamber pealiskirjaga „Kristuse sõber Laatsarus“. Bütsantsi keiser Leo VI laskis Laatsaruse säilmed 898. aastal üle viia Konstantinoopolisse. Kompensatsiooniks säilmete äraviimise eest laskis keiser ehitada Laatsaruse haua kohale kiriku, mis seisab seal tänapäevani.
16. sajandil külastas Larnaka Laatsaruse kirikut keegi Pihkva kloostri munk, kes sai kaasa väikese tükikese Laatsaruse säilmetest. See oli ilmselt Pihkva Laatsaruse kloostri (Спасо-Елеазаровский монастырь) rajamise ajendiks.
1972. aastal leiti renoveerimistööde käigus Larnaka Laatsaruse kiriku altari alt marmorsarkofaagist inimsäilmed, mis kuulutati Laatsaruse säilmeteks.
Läänekiriku pärimus seostab Laatsarust Marseille’ga. Pärimuse kohaselt panid kristlaste suhtes vaenulikud juudid Laatsaruse, Maarja ning Marta ilma purjede, aerude ja tüürita paati, mis imekombel randus Provence’is Saintes-Maries’s. Pereliikmed lahkusid seejärel üksteisest ning kuulutasid Kristust Gallia kaguosas. Laatsarusest sai Marseille esimene piiskop, kes Domitianuse tagakiusamise ajal vangistati ning hukati koopas, mis asub Saint-Lazare’i vangla all. Tema keha viidi Autun’i, kus ta on maetud sealsesse katedraali. Siiski väidavad Marseille elanikud, et Laatsaruse pea on nende juures.
Laatsaruse projekti (Project Lazarus) nime kannab filmis „Tähtedevaheline“ missioon, mille käigus saadetakse 12 kosmoselaeva ussiaugu kaudu teise galaktikasse otsima elukõlbulikke planeete. Iga maandumismoodul suudab astronauti hoida elus 2 aastat, süvaune korral 10 aastat ja enamgi. Missiooni iga liige saadab Maale infot oma planeedi kohta.
Kuna kõiki missiooni liikmeid päästa ei õnnestu, näitab see missioonil osalejate vaprust. Nad asusid teele teades, et paljude jaoks on see n-ö üheotsapilet. Kui projekti juht ütleb filmi peategelasele Cooperile, et Laatsarus ju äratati surnuist, siis Cooper ei tunne sellest erilist vaimustust: „Aga enne pidi ta ju surema!“
Projekt nimetati Laatsaruse järgi, väljendades selle kaudu inimkonna igatsust pääseda lõplikust hävingust maailmaruumi uurimise kaudu.
„Laatsaruse ülesäratamine (Rembrandti järgi)“ (1890), Vincent van Gogh (1853–90), Van Goghi Muuseum, Amsterdam (Wikimedia)
Johannese evangeelium on sageli jagatud neljaks suureks osaks:
- Proloog (1:1–18)
- Tunnustähtede raamat (1:19–12:50)
- Jumala kirkuse raamat (13:1–20:31)
- Epiloog (21:1–25)
„Tunnustähtede raamatusse“ kuuluvad Jeesuse seitse suurt imetegu:
- Vee muutmine veiniks Kaana pulmas (Jh 2:1–11)
- Kuningaametniku poja tervendamine Kapernaumas (Jh 4:46–54)
- Halvatu tervendamine Betsata tiigi ääres (Jh 5:1–15)
- 5000 mehe söötmine (Jh 6:5–14)
- Jeesus kõnnib vee peal (Jh 6:16–24)
- Sündimisest saadik pimeda tervendamine (Jh 9:1–7)
- Laatsaruse äratamine (Jh 11:1–45)
On uurijaid, kes näevad selles loetelus viidet Johannese evangeeliumi uuele loomisteoloogiale, milles Jeesuse ülestõusmine on kaheksas tunnustäht. Nii viidatakse loomisnädalale ja uuele loodule, mis saab alguse ülestõusmises.
Laatsaruse nimega on seotud ka meditsiinilisi mõisteid:
Laatsaruse refleks on ajusurnud või ajutüve kahjustusega patsientide refleks, mille tulemusena patsient tõstab lühikeseks ajaks käed üles ning laseb need langeda alla rinnale risti.
Laatsaruse sündroom on normaalse südametegevuse iseeneslik taastumine kliinilises surmas viibiva patsiendi elustamise lõppedes. Mõistet kasutatakse ka olukorras, kus patsient on kuulutatud surnuks, kuid ta südametegevus taastub ootamatult. Alates 1982. aastast on sündroomi täheldatud ligi 40 korral.
Laatsaruse sündroom tõstatab arstide jaoks mitmeid eetilisi küsimusi. Näiteks, kes peab kindlaks tegema, kas patsient on meditsiinilises mõistes surnud, et elustamine tuleb lõpetada ja võib alustada surmajärgsete protseduuridega (lahkamine, organite eemaldamine siirdamise jaoks jne).
Meditsiinilises kirjanduses soovitatakse elustamise lõpetamise järel oodata 5–10 minutit, et oleks selge, kas elutegevus taastub.
Laatsarus-liigiks nimetatakse väljasurnuks peetud liiki, kui avastatakse selle liigi uusi elavaid isendeid.
8. Liturgilised soovitused
Liturgiline värv: roheline.
Kuna kirikuaastal 2022/23 on jutlusetekstiks evangeelium, võib „Jumalateenistuste Käsiraamatu“ korda kasutades eraldi jutluselaul ära jääda. Sel juhul loetakse evangeelium samast kohast, kust peetakse jutlus, ning jutlus algab vahetult evangeeliumi järel pärast koguduse vastust „Kiitus olgu Sulle, Kristus“.
Alguslaul: 115.
Päeva laul: 354.
Jutluselaul: 113.
Ettevalmistuslaul: 173.
Lõpulaul: 114.
Päeva palve: Käsiraamat, lk 230, nr 2/ Agenda, lk 141, nr 1.
Kirikupalve: Käsiraamatust väljajäänud kirikupalved: neljaosaline kirikupalve, lk 20 (Ülestõusmispühad II); ekteenia, lk 27 (Ülestõusmisaeg I)/ Agenda, lk 104–105.
Kiituspalve: Käsiraamat, lk 353 (Üldine I).
Armulaua seadmise palve: Käsiraamat, lk 355 (A)
Palve pärast armulauda: Käsiraamat, lk 231/ Agenda, lk 71, nr 2.
Alapeatükid 1–6 on koostanud Ergo Naab, alapeatükid 7–8 Joel Siim. Toimetanud Mariina Viia
