EELK perikoopide abimaterjal 6/8: suur neljapäev Jh 13:1–15
1. Perikoobi tekst
13:2 Salmi algusfraasis „Ja õhtusöömaajal olles“ (kai deipnou ginomenou) on paljudes käsikirjades erinevus ühes tähes: ginomenou asemel on genomenou, mis annab tähenduseks „ja õhusöömaaja lõppedes“. Juuda nime kirjutatakse käsikirjades eri viisidel. Enamikes käsikirjades on see nimekuju Iouda [genitiiv] Simonos Iskariōtou, mida võib tõlkida nii, nagu see on P1968 tekstis: „Juuda, Siimona poja Iskarioti“. Nestle-Alandi tekstikomitee valis aga põhivariandiks Ioudas [nominatiiv] Simonos Iskariōtou, mis on tõlkes siis „Juudas Iskarioti, Siimona poja“ (P1997) (Metzger 1975: 239–240).
13:10 Fraasis „ei ole vaja pesta muud kui jalgu“ puudub mõnes käsikirjas „muud kui jalgu“ (nt Codex Sinaiticus). Vanemates Nestle väljaannetes on see osa seetõttu asetatud nurksulgudesse, kuid Nestle-Alandis on need nurksulud ära jäetud, sest seda puudumist peetakse siiski ümberkirjutusveaks (Metzger 1975:240).
2. Struktuur ja kontekst
Johannese evangeeliumi 12. peatükiga lõpeb Jeesuse avaliku tegevuse kirjeldamine. 13. peatüki alguse perikoop juhatab sisse uue pikema temaatilise lõigu (ptk 13–17), milles kirjeldatakse Jeesuse viimast õhtut koos jüngritega ja esitatakse Jeesuse lahkumiskõned.
Ptk 13 tervikuna on suulisele kõnele orienteeritud kultuuris kirjutatud tekstile iseloomulikult kiastiline (Malina, Rohrbaugh 1998: 315):
A 13:1–17 Jalgade pesemine; Jeesus kutsub end imiteerima;
B 13:18–20 Jeesus kinnitab jüngrite tulevikus kasvavat usku („Mina Olen“) (egō eimi);
A1 13:22–38 Teades, et ta reedetakse, kutsub ta jüngreid üles vastastikusele armastusele.
3. Kirjanduslooline kontekst
Johannese evangeeliumi üheks kirjanduslikuks eripäraks on sagedased tähendusnihked Jeesuse kõnedes ja tegudes. Ta kasutab mingit tavalist sõna, tema kaaslased mõistavad seda tavatähenduses otsesõnu, ning siis selgub, et Jeesus viitab millelegi muule. Headeks näideteks on Nikodeemuse arusaamatus „sündimise“ küsimuses (3. ptk) ja Samaaria naise hämmeldus „elava vee“ osas (4. ptk). Käesoleva perikoobi raames on sarnaseks teemaks jalgade pesemise küsimus, mida Peetrus mõistab otsesõnu lihtsalt pesemisena, ent millele Jeesus annab üsna ilmsesti palju sügavama sümboolse tähenduse. Keeleteaduses on keelel kirjeldatud erinevaid funktsioone, üks võimalus neist on eristada tähistusfunktsiooni (see, millest otsesõnu räägitakse), suhtlusfunktsiooni (see, kellega räägitakse) ja tekstuaalset funktsiooni (mis seob kõneldu suurema tähendustervikuga). Johannese evangeeliumi Jeesuse puhul on tüüpiline, et ta liigub tähistuse otsetasandilt suhtlusfunktsiooni ja tekstuaalse funktsiooni tasandile (Malina, Rohrbaugh 1998: 5). Lähemalt selle sisust allpool.
4. Ajalooline kontekst
Siinkohal väärib tähelepanu perikoobi poolt sisse juhatatud Jeesuse lahkumiskõnede iseloom laiemalt. Jh 13:1 märkus, et „Jeesus teadis, et tema tund on tulnud“ viitab erilisele olukorrale, mille puhul antiigis usuti, et surma lähedal olevad inimesed on juba ettevaatavalt ühenduses jumaliku maailmaga ja neil on seetõttu selgem teadmine sellest, mis saab juhtuma neile lähedaste inimestega pärast nende lahkumist. Taustaks ka see, et inimestele oli nende grupikuuluvus (olgu siis perekondlik või, nagu Jeesuse puhul, tema jüngrid) väga tähtis. Enne surma ennustas surija seda, mis saab juhtuma tema lähedastega ja jagas ka õpetussõnu, mis olid suunatud grupi kooshoidmisele ja hea käekäigu kinnitamisele. Just selles võtmes tuleb mõista ka Jeesuse poolt ette võetud jüngrite jalgade pesemist. Tavapäraselt pesti väljast saabunud külaliste jalad kohe, kui nad saabusid, perikoobi stseenis toimub see aga õhtusöögi kestel hiljem. Jalgade pesemine on hüvastijätužest, sellele järgneb hiljem kinnitus, et „ma ei jäta teid orbudeks, ma tulen teie juurde“ (Jh 14:18) ja ka tõotus Lohutaja/Trööstija tuleku kohta. Jeesus ja Isa saavad Püha Vaimu kaudu olema jüngrite juures (Malina, Rohrbaugh 1998: 221–222).
5. Kommentaar
Kommentaar toetub taas Malina ja Rohrbaugh (1998) esitatule.
13:1 Salm juhatab sisse kogu lõigu ptk 13–17. Sellest maailmas Isa juurde ära minemise puhul tasub märkida, et liikumine ei toimu võimusuhteid markeerivalt vertikaalselt tähenduses „üles“ – võimu juurde saama, „alla“ – võimu kaotama. „Üles“ läheb Jeesus alles ülestõusnuna pärast ilmumist Maarja Magdaleenale (20:17), kusjuures see viimane markeerib kohut inimkonna üle (vrd 1:9–14 ja 3:16–21). Siinkohal on liikumine aga horisontaalne, sümboliseerides suhtekesksust. Peatükkide 13–17 rõhuasetus on solidaarsusel, lojaalsusel, kuuluvusel ja vastastikusel pühendumisel. „Armastas neid lõpuni“ – „armastus“ on Johannesel sõna, millega tähistatakse lojaalsust ja grupikuuluvust. Eis to telos – „otsani/lõpuni“ ei tuleks mõista mitte ajalises tähenduses, vaid pigem eesmärgi täitmisena: Jeesus armastas omi täielikult ja igaveseks.
13:2 Kuradi rolliks on kontrollida inimese ustavust Jumalale, ta teeb seda pettuse ja valedega. Siin me leiame, et kurat testib Juuda lojaalsust Jeesusele. Sama peatüki salmis 27, kui Juudas on vastu võtnud toidupala Jeesuselt, alistub ta kuradile lõplikult.
13:3-5 Kui kreeka-rooma maailmas oli küllalt levinud mõelda inimesest keha ja hinge/vaimu dualismi kategooriates, siis Uue Testamendi tegelaste maailmas mõeldi inimestest mõneti teisiti: tegemist oli pigem aspektiivse mõtlemisega, mille kohaselt inimese erinevad kehaosad suhestuvad reaalsusega erinevates aspektides. Neid tasandeid oli kolm: (1) „silmad-süda“ markeerisid emotsioonidest mõjutatud tahet, intellekti, otsustusvõimet, isiksust ja tundeid; (2) „suu-kõrvad“ seostusid eneseväljenduse, kommunikatsiooni, kõnelemise ja kuulamisega; (3) „käed-jalad“ oli eesmärgipärase tegevuse ja keskkonnaga suhestumise tsoon. Inimese aktiivsus võis olla kirjeldatud igal tasandil või eri tasandite kombinatsioonis. Siinkohal keskendub tähelepanu aga just ühele neist. Jalad on eesmärgipärase tegevuse tsoon. Sümboolsel tasandil tähendab jalgade pesemine inimese tegevuse tagajärgede „ära pesemist“. Jüngrite jalgade pesemisega markeeris Jeesus, et ta andestab neile nende eksimused, sealhulgas ka need eksimused, mida pole veel tehtud. See oli sümboolse andeksandmise tegu.
13:6–8a Peetrus ei saa esialgu sellest aru, ta suhtub Jeesuse tegevusse otsetähenduse tasandil. Nagu Nikodeemus (ptk 3) ja samaaria naine (ptk 4), ei taipa ta, et Jeesuse tegevusel on sügavam sümboolne tähendus. Alles evangeeliumi lõpus, 21. peatükis, pärast oma läbikukkumist Jeesuse salgamise kaudu (ptk 18) jõuab ta vestluses ülestõusnud Jeesusega nende kahepoolse kokkukuuluvuse suhte sügava taipamiseni, saades aru, et Jeesus on talle andestanud.
13:8b–11 Jeesuse vastus Peetrusele on teisel, suhtlusfunktsiooni tasandil. Andeksand ja sellega kaasnev jüngrite grupisolidaarsus on just see, mida Jeesus oli siin kinnitamas. Peetrus ei taibanud ikka veel ja, arvates, et „rohkem on parem“, soovis ta, et ka tema käed ja pea saaksid Jeesuse poolt pestud. Jeesuse vastus on taas kahetasandiline, hõlmates pesemist nii füüsiliselt kui sümboolselt. Ta viitab, et söömajale kutsutud pesevad ennast tavaliselt enne nagunii puhtaks, nii et ainult jalad määrduvad tänaval uuesti. Ja siis lülitub ta kohe teisele, grupikuuluvuse tasandile, öeldes, et „teie [NB!] olete puhtad, kuid mitte kõik“. Viimane on taas viide juudale.
13:12–15 Perikoobi lõpusalmides rõhutab ta taas sümboolsel suhtlustasandil grupi kokkukuuluvuse alustalasid. Hierarhiliste ülalt-alla võimusuhete asemel (isand-ori) peab jüngreid liitma vastastikune armastus ja valmidus üksteise eest hoolt kanda ning üksteisele andestada.
6. Paralleeltekstid
Perikoobiga avaneva viimase õhtusöömaja kirjelduse (ptk 13–17) olulisim temaatiline paralleel on sünoptilistes evangeeliumites kirjeldatud Jeesuse viimane paasasöömaaeg Mt 26:20–35; Mk14:17–31; Lk 22:14–38. Sünoptikute kirjeldus juhtunust on Johannese omast siiski oluliselt erinev, alustades juba sellest et sünoptikute puhul on tegu paasasöömaajaga, Johannese puhul aga söömaajaga õhtul enne paasapüha. Korduv motiiv on Juuda reetmine ja ennustus, et Peetrus salgab Jeesuse. Jalgade pesemise motiivi ja lohutuskõnede asemel seab Jeesus sünoptikutes sisse püha õhtusöömaaja, mis funktsioneerib samuti Jeesuse ja jüngrite kokku kuuluvust ja jüngrite grupikuuluvust kinnistava teona.
7. Tõlgendusloolised märkused
Suure neljapäeva jumalateenistuse peateemaks on üldjuhul armulaua seadmine, millele lisandub jüngrite jalgade pesemine Jeesuse poolt. 2023. aastal on jutluses võimalik keskenduda nimelt viimasele – seda võimaldab päeva evangeelium Jh 13:1–15. Sellelgi aastal ei puudu suurest neljapäevast armulaua temaatika, epistel (1Kr 11:23–29) toob meieni Uue Lepingu söömaaja seadmise. See leping asendas selle, millest kõneleb Vana Testamendi kirjakoht 2Ms 24:4–11. Vähemalt mõttes või viidetena jutluses tasub kaasa haarata salmid Jh 13:34–35, kus Jeesus kõneleb uuest käsust, armastuse käsust.
Jutluseks valmistudes tasub heita pilku ka varasemate aastate kommentaaridele selles sarjas: 2019 | 2021 | 2022.
Jh 13:4 märgib, et Jeesus sidus rätiku endale vööle. Rabide tekstide antoloogia Jalquṭ Šim’oni 1 §95 märgib 1Ms 21:14 juures: „[Aabraham] saatis ta [Haagari] minema lahutuskirjaga ja võttis suurrätiku ning sidus selle tema niuete ümber, et teataks, et ta on orjatar.“
Judaism jagas orje sünnipära alusel: rahvuskaaslastest orjad ja paganatest orjad. Vastavalt sellele olid ka orjade ülesanded erinevad.
„[Kui sa ostad sulaseks heebrealase, siis] ta teenigu kuus aastat.“ (2Ms 21:2) Siit järeldan ma, et ta peab tegema igasugust tööd, nagu kiri sõna-sõnalt ütleb. Kiri ütleb õpetlikult: „Sa ei tohi tema peale panna orjatööd.“ (3Ms 25:39) Selle alusel on öeldud: Ta [s.t orjaks müüdud juut] ei pea oma isanda jalgu pesema, ta ei pea temale jalatseid jalga tõmbama, ta ei pea tema pesemistarbeid sauna kandma, ta ei pea teda puusadest toetama, kui ta trepist üles astub, ja ta ei pea teda padjal või kandetoolil või voodil kandma, nagu teevad [tõelised, paganatest] orjad. Mekilta 2Ms 21:2 (82a)
Judaismis olid hoolikalt reguleeritud õpilase ja õpetaja suhted.
Rabi Jehošua ben Levi (u 250 pKr) ütles: „Kõiki neid töid, mida teeb ori oma isandale, teeb õpilane oma õpetajale, välja arvatud jalatsite jalastvõtmine.“ Raba (surn. u 325 pKr) ütles: „See on seatud nii nende paikade jaoks, kus teda ei tunta [s.t jalatsite äravõtmisest võidakse järeldada, et tegemist on orjaga, oletus, millele õpilane ei tohi alust anda]; kus teda aga tuntakse [s.t teatakse, et ta on õpilane ja mitte ori], seal ei tehta sellest välja.“ Rab Aši (surn. u 427 pKr) ütles: „Ka seal, kus teda ei tunta, on see seatud nii vaid sel juhul, kui ta ei ole endale palverihmu külge sidunud [nagu oleks ta ori]: kui ta on aga palverihmad endale külge sidunud, siis ei tehta sellest välja [et ta oma õpetaja jalatseid jalast võtab].“ Ketubbot 96a
Rabi Aqiba (surn u 135 pKr) ütles: „Kes ei teeni õpetlasi õpilase kombel, sellel ei ole osa tulevasest maailmast.“ ’Abot Rabi Nahmani ütlused 36
Õpilase ja õpetaja suhe oli rangelt reglementeeritud. Ka õpetaja kõnetamisel tuli järgida seda, et õpilasel ei olnud lubatud õpetajat nimepidi nimetada.
Õpilane tervitas õpetajat: „Rahu sinuga, mu õpetaja ja mu isand!“ Õpetaja jättis õpilasega hüvasti, öeldes: „Rahu sinuga!“ (Baba Qamma 73b)
Rab Nahmani (surn 320 pKr) sõnul on epikuurlane (vabameelne) see, „kes oma õpetaja nimepidi kutsub“. Sest rabi Johanan (surn 279 pKr) ütles: „Miks karistati Geehasit? Sest ta nimetas oma õpetajat vaid nimepidi: Geehasi ütles: „Mu isand kuningas, see on too naine, ja see on tema poeg, kelle Eliisa ellu äratas.““ (2Kn 8:5) [Sanhedrin 100a]
Rabi Huna (surn 297 pKr) sõnul on naise üks ülesandeid pesta oma mehe jalgu, nagu ka talle veini segada, voodit üles teha ja ka nägu ning käsi pesta (Ketubbot 61a). Pojad ja tütred on kohustatud pesema oma isa jalgu.
Jeesuse teguviis viimasel õhtusöömaajal on leidnud järeleaimamist suure neljapäeva liturgias. Varaseimad viited jalgade pesemise riitusele õhtusel jumalateenistusel pärinevad 12. sajandist. Paavst pesi missa järel 12 alamdiakoni jalgu ning õhtusöögi järel 13 vaese mehe jalgu. Kuni 1955. aasta suure nädala reformini toimus see eraldi talitusena missa järel. Pärast reformi pestakse jalgu missa käigus jutluse järel.
Katoliku kiriku praktikas valitakse selleks välja teatud arv inimesi, tavaliselt 12, kuigi arv ei ole määratud. Nad istuvad kirikus sobivasse kohta seatud toolidele ning preester läheb neist igaühe juurde ning valab koos abilistega jalgadele vett ning kuivatab need. On arvamusi, et talitusel peaksid osalema vaid kleeruse liikmed või vähemalt mehed.
2013. aastal muutis paavst Franciscus oluliselt praktikat, pestes ühes Rooma noortevanglas kahe naise ja moslemi jalgu. 2016. aastal teatati, et missaraamatu juhiseid on nõnda muudetud, et naised saavad talituses osaleda.
Mitmetes luterlikes, anglikaani ja metodisti kirikutes on samuti kasutusel jalgade pesemise talitus, tavaliselt seoses suure neljapäevaga, kuid ordineeriv piiskop võib pesta ka vastordineeritute jalgu.
Õigeusu kirikutes toimub jalgade pesemise talitus suure neljapäeva liturgia lõpus: piiskop peseb 12 preestri jalgu või peseb iguumen 12 munga jalgu.
Diakon loeb Jh 13 kohani, kus algab Peetruse ja Jeesuse dialoog. Lugemise käigus võtab piiskop ise seljast ametirõivad, vöötab end rätiga ning valab vaagnasse vett (see on õigeusu liturgias erandlik hetk, sest üldjuhul riietavad piiskoppi tema abilised ning ulatavad talle vajalikud esemed liturgia läbiviimiseks). Kõige auväärsem nende hulgast, kelle jalgu pestakse, ütleb nüüd Peetruse sõnu ja piiskop või iguumen ütleb Jeesuse sõnu.
8. Liturgilised soovitused
Suure neljapäeva õhtuse jumalateenistusega algab Jeesuse Kristuse kannatuste, surma ja ülestõusmise suur kolmepäevane püha, paasatriduum (triduum paschale). Kui nende päevade jumalateenistusi pidada kogu aasta jaoks ainulaadse korra alusel, moodustub otsekui üks pikk üle mitme päeva kestev jumalateenistus. Seda ilmestab ennekõike asjaolu, et suure neljapäeva jumalateenistus jääb otsekui lõputa (lõpuõnnistus jääb ära), suure reede jumalateenistusel puudub nii harjumuspärane algus kui lõpp ja ülestõusmisöö (või -püha) jumalateenistusel puudub harjumuspärane algus.
Suure neljapäeva jumalateenistusel võib jutluse järel või jutluse asemel toimuda jalgade pesemise talitus (Jumalateenistuste Käsiraamat lk 510–511).
Armulaua lõpupalve järel (kui armulauda ei seata, siis Issanda palve järel) võib toimuda altari tühjakstegemine (denudatio altaris), mille ajal lauldakse/loetakse Ps 22 või lauldakse KLPR 92 (Jumalateenistuste Käsiraamat, lk 511). Altarile ja kantslile pannakse suure reede värvis tekstiilid või tekstiile ei panda üldse. Võimalust mööda viiakse kirikust ära muud kaunistused, orelit ei mängita enne ülestõusmiöö või -püha jumalateenistust, kustutatakse üldvalgustus.
Paastuajale erandlikult lauldakse jumalateenistusel Gloriat, Laudamuse ajal võib helistada kirikukelli. Usutunnistus võib jääda ära.
Jumalateenistuse lõpus kirikukelli ei helistata.
Liturgiline värv: valge või violett
Alguslaul: 74
Päeva laul: 89
Jutluselaul: 88
Ettevalmistuslaul: 224
Lõpulaul: 80 (kui jumalateenistuse lõpus toimub altari tühjakstegemine, jääb lõpulaul ära)
Päeva palve – Käsiraamat lk 130 nr 3/ Agenda lk 96 nr 1
Kirikupalve – Intranet, Jumalateenistuste käsiraamatust välja jäänud kirikupalved: Neljaosalised kirikupalved, lk 17 (suur neljapäev) või ekteenia, lk 26 (paastuaeg ja suur nädal II)/ Agenda, lk 97–98
Kiituspalve – Käsiraamat, lk 350 (suur neljapäev)
Armulauapalves öeldakse seadmissõnade esimeses lauses: „Meie Issand Jeesus Kristus, tänasel ööl, mil Tema ära anti…“
Palve pärast armulauda – Käsiraamat, lk 130/ Agenda, lk 98
Kasutatud kirjandus
Malina, Bruce J., Rohrbaugh, Richard L. (1998) Social-Science Commentary on the Gospel of John, Minneapolis: Fortress Press.
Metzger, Bruce M. (1975) A Textual Commentary on the Greek New Testament, New York: United Bible Societies.
Alapeatükid 1–6 on koostanud Ain Riistan, alapeatükid 7–8 Joel Siim. Toimetanud Mariina Viia
