EELK perikoopide abimaterjal 6/15: 4. pühapäev pärast nelipüha, Lk 15:11–32
1. Perikoobi tekst
15:13 D käsikirjas on asendatud „pillas omandi“ sõnaga „pillas elatise“, küllap seetõttu, et noorem poeg küsis isalt osa omandist (ousia), sai aga osa elatisest (bios).
15:16 on mõnes käsikirjas „täita kõhtu” (gemisai ten koilian autou) kreeka keeles „saada söönuks” (chortazomai) asemel.
15:17 on mõnes käsikirjas „kui paljud palgalised” (posoi misthioi) asemel „kuidas (küll) palgalised” (pos hoi misthioi). Seegi on ilus jutustuse võimalus.
15:21 on reas käsikirjades toodud ära poja sõnad, nagu poleks isa teda katkestanud, vaid need on, nagu ka salmis 19, poja kavatsus ja sõnad isale.
15:22 sõna „ruttu” puudub väga paljudes käsikirjades. Ilmselt on see algne, isa kiire andeksandmisega seotud sõna, oli ju isa see, kes ka nii nooremale kui vanemale pojale vastu tõttas. Kuid selle ärajätmine võiks meenutada montanistide karmi korra mõtteid, mille kohaselt andeksandmise kuulutamisele tuleks seada oma tähtaeg.
Kuue andmise kohta pojale on kasutatud tegusõnu „tooge” ja „tooge välja”.
15:29 on vanema venna mõte sõpradega kas aristesai (süüa) või euphranthesai (rõõmustada), neist teine on tõenäolisem, olles ka tähendamissõnas eelissõna.
2. Struktuur ja kontekst
Tundub, et tähendamissõna kahest pojast on paigutatud evangeeliumi keskmesse. Lugedes Lk peatükke peaks kese olema küll eespol, kuid lugedes lehekülge satub see just siia, Lk 15:11–32 peale. Kadunu leidmine on Luuka järgi (19:10) just Jeesuse tuleku eesmärk. Sama kujundus võib olla ka Apostlite tegude raamatus, kus näib, et Peeruse ja Pauluse kuulutuse kooskõla tõestamine (Ap 15) on raamatu keskne siht.
Seejuures on sel tähendamissõnal kaks „abitähendamissõna“, Lk 15:3–7 ja 8–10, mille ühine nimetaja on kadunu leidmine. Need toovad just esile mõned kahe poja tähendamissõna puhul olulised mõisted, näiteks kadunud ja otsitav, mida pikk tähendamissõna ju selliselt välja kirjutatuna ei sisalda. Seal isa lihtsalt näeb, kuidas kadunu tuleb koju. Ja peale selle jääb meile nii ilusti kõlama see veidi liialdavas stiilis kirjeldus, missugune „rõõm” on leidmine. Ning selge sõna „meelt parandav patune” kahekordselt korratuna, mida perekonnadraamas Lk 15:11–32 ju ei ole. Samuti „rõõm” kord taevas, kord inglitel, kusjuures kahe poja loos on sellest saanud hoopiski rõõm, mida isa püüab sisendada, kuid millest üks inimene siin loos osa saada ei taha.
Kaks eelnevat tähendamissõna annavad nimelt eelteadmise, millest lähtuvalt tuleks tähendamissõna kahest pojast mõista.
Selles tähendamissõnas torkab silma ka eriline arusaamise raskuse ja kerguse vastasmõju juhtum – seal, kus tähendamissõna on ebarealistlik (isa ootus, millal ta saaks laristajale varandust ja voli juurde anda), saab iga lugeja sellest aru, kus see aga kirjeldab igapäevaelus nähtavat-kuuldavat (venna olu ja töö halvustamine), pole see arusaadav isegi mitte eksegeedile, ilmik aga ei pane seda tähelegi.
3. Kirjanduslooline kontekst
Kui tavaliselt on seda nimetatud kadunud poja looks, siis põhjendatum oleks tähendamissõna kahest vennast (kuigi nimi on hõivatud, selline on Matteuse evangeeliumis juba olemas).
Tähendamissõna kuulub väga avarasse kahe venna motiiviga loo vormi, kus on kaks teed: kas leida või kaotada iseend. Lühiduse poolest oleks kahe venna tähendamissõnal sarnasus näiteks Kaini ja Abeli looga, pikemalt väljakirjutatuna Jakobi ja Eesavi looga.
Jagga hõimus räägitakse lugu, milles esivanema surma järel andis tema poeg oma kahele pojale kitse. Noorema poja kits poegis alati kaksikud talled, vanema poja oma mitte. Ettepaneku kitsed ära vahetada lükkab isa tagasi. Kui nad olid jälle karjamaal, tappis vanem vend noorema. Tema karjumist kuuleb Jumala saadik ja karistab vanemat poega veresüü eest.
Sarnaseid lugusid on veel, foiniikia mütoloogias on esimene inimene Aeon, kelle poeg Hypsouranios tapab oma venna Usoose. Ja Vahemerd mööda edasi tulevad lood Eteoklesest ja Polyneikosest, seejärel Romulusest ja Remusest. Kuid veelgi varem olid Mesopotaamias vennad Lahar ja Ašnan, või Enlili pojad Enten ja Emeš, samuti Inanna pojad Enkimdu ja Dumuzi. Mõte ikka sama, et oleme küll nii sarnased, kuid kui erinevad on meie saatused ja tahtmised!
Ka paneb „kadunud poja“ lugu küsima, kust on pärit tähendamissõnad ja kuidas neid luuakse. Ühest küljest näeme Jeesuse erilist tunnust olla tähendamissõnade looja ja jutustaja. Ka see kahe venna tähendamissõna kätkeb endas ühest küljest semiitlikke tunnusjooni, mis viitab teksti vanusele ja ehtsusele, kuid teisest küljest märkame tähendamissõnal ka kirjandusliku kasvu tunnusjooni.
Tähendamissõna on nii Luukale omaselt kunstiliselt kujundatud ja osake tema jutustamise ja kuulutamise viisist, et see läheb eemale Jeesuse algsest jutustamisviisist, kus tähendamissõnal oli üks oluline punkt, Jumala riigi tulek. Siin on juttu juba Jumala riigi tuleku erijuhtumitest (selles suhtes on siin aset leidnud sama nihe, mis Mk 4:1–4 ja 8–14 puhul). Siin on Jumala riik nagu koht, kuhu tulla, kindel koht isa juures. Seejuures on suurepärane Vana Testamendi pilt sellest, et pöördumine on „tagasitulek“. Noorem poeg leiab selle tee, sellele teele kutsutakse ka vanemat poega (kel ei olegi kuhugi tagasi tulla, sest ta on kogu aeg isa kodus).
Tähendamissõnade algus on sünoptikute jaoks stereotüüpne, kuid mõistmise seisukohalt lisandub Luukal vastandamine, lõhe nägemine inimeste vahel – inimesi nähakse kas vaenupooltena või skaalal kadunud-leitud seal kusagil. Näiteid selle kohta on Lk 12:16–21; 10:25–37; 16:19–31; 18:9–14. Nii ongi Luuka tähendamissõnu nimetatud eriliselt just sõnaga Beispielerzählung, mis on erinev mõistest Gleichnis.
Lisaks sellele, et Luukast on tema erilise pildirikkuse tõttu peetud läbi aegade maalikunstnikuks, ka ikoonimaalijaks, siis õigupoolest peaks teda kujutama hoopis teatrikunstnikuna, sest erinevalt ikoonimaalijast ei mängi Luukas mitte sümbolitega, vaid stseenide ja avarusega. On ju kahe poja tähendamissõna just nimelt ruumilise kujutamise saavutus: kui mõelda väraval seisvat ja kaugusesse vaatavat isa, siis loob see pildile ühe kauguse, ning peohääli kuulva, kuid peoplatsi mitte nägeva vanema venna teema loob hoopis teise kauguse.
4. Ajalooline kontekst
Meie arusaam algkristluse ajaloost on suurel määral just Luuka evangeeliumi kujundatud, oleme ehk ajaloost rääkides isegi endale teadmata just Luuka õpilased. Tema on meie Herodotos ja Tacitus. Seetõttu on raske rääkidagi Luuka ajaloolisest kontekstist, ta ise ajalugu ja selle kontekst. Ning meie oleme raskuse ees, mida sellest esile tõsta.
Üks rõhuasetus võiks olla see, et Luukas näeb elu ümber Vahemere, kreeklasi ja juute kui tähenduslikke rahvaid, ning Jeruusalemma ja Roomat tähtsust kaotamas või tähtsust omandamas. Juudid tapavad Jeruusalemmas, Jumala tõotuste linnas, Jeesuse, ning Rooma võtab Kristuse vastu. Juudid on lähedal Vana Testamendi prohvetitele, roomlased aga on tulnud kaugelt Jeesuse risti juurde. Misjon läheb Jeruusalemmast kaugemale.
Ning kui tähendamissõnas mainitakse kauget maad (võõras maa, sigade maa), kust leidub tee koju, ning lähedal olevat poega ustavalt põllul töötamas, kes pole päriselt lähedale saanudki, siis see on tekitanud küsimuse, mida see tähendamissõna oma ajaloolises kontekstis siin aktualiseerib. Kas noorem poeg ja vanem poeg siin loos võivad viidata mingitele inimrühmadele? Näiteks samastades juute vanema pojaga ning paganaid noorema pojaga. Või nähes hoopis eriarvamusi koguduse sees, samastades karme kristlasi vanema pojaga ning evangeeliumi ja armu sõnale keskendunud kristlasi noorema pojaga. Seda võiks kinnitada täendamissõna algus, kui Jeesust kuulasid tölnerid ja patused ning variserid ja kirjatundjad (15:1–2). See oleks ehk laiendatud variseri ja tölneri tähendamissõna (Lk 18:9–14) ning võib omada tähtsust vastates küsimusele, kes on need kaks venda. Lisaks sellele näikse need viitavat, et Jeesus räägib need tähendamissõnad just variseridele ja kirjatundjatele, eriti otseses küsimuses 15:3, mis meenutab Jeesuse kõnet Siimona kojas (Lk 7:40–44).
Kuid vastandumist võib näha ka hoopis eri rühmades koguduse sees, samastades karme kristlasi vanema pojaga ning evangeeliumi ja armu sõnale keskendunud kristlasi noorema pojaga. Esimese jaotuse (ühtlasi ka vastandamise) poolt räägib raamistus Lk 15:1–2, kuigi seda kommentaarid väga ei rõhuta. Teine võimalus on ehk liigselt hilisemast kirikuloost varasesse aega toodud, pärinedes ajast, kui kirjutati teemadel, missugune patt eraldab inimese kogudusest ja kuidas kohelda mingisugust patust. Kolmas võimalus on unustada inimeste jaotamised rühmadeks ja tasemeteks, sest tähendamissõna võib olemas olla ka lihtsalt jutustuse käigu ilu pärast, et kirjeldada ilusate stseenide kaudu kadunu leidmist ja Jeesuse töö esiletõstmist. See vastandub vaid evangeeliumi puudumisele, mitte mingile inimrühmale.
5. Kommentaar
15:11 meenutab Mt 21:28–32 tähendamissõna kahest pojast, sarnane on ka kogu seos, nimelt võtab Jeesus seisukoha kahe rühma, tölnerite ja patuste ning õigete vahel, mis on ka Lk 15 teema.
15:12 laseb nooremal pojal saada peategelaseks, mis võib olla jätk kohtadele, kus noorem on õnnistuse pärija, olles sellega sarnane Jumala erilise juhtimise, Iisraeli elu edasiviimise kohtadele, nagu Benjamini näitamine Jakobi lemmiklapsena, või kuidas Jumal valib Saamueli ajal Iisai poegadest just Taaveti.
Tema soovitav to epiballon meros isa pärandusest on sõnana ise juriidiline mõiste. Veidi ebaühtlane on mõistekasutus, ta tahab saada omale kuuluvat osa ousia’st, otsekui maaomandit, saab aga bios, mis on eluülalpidamine. Isad võisid jagada ka maad, kuid seda ei soovitatud „Alles siis, kui su elupäevad lõpevad, surmatunnil, jaota oma pärand!“ (Srk 33:20–24).
Siin ei selgu, kuidas isa varanduse jagas, kuid hilisemast on näha, et isale jääb varanduse üle voli ka sellel ajal, kui kadunud poeg tuleb tagasi. Ebaselguse põhjuseks on mõte, et see on Jumal, kellest Jeesus räägib nagu taluomanikust ja poegade isast.
15:13 järgi oli poja jaoks tähtis minna kaugele maale võimalikult kiiresti. Seal kulutas ta ära oma ousia – eelneva järgi palus ta endale küll ousia, sai aga bios’e. See pole vastuolu, pigem näitab see selle mehe loos tema enda olemasolu ja kõige kaotust.
Vastus küsimusele, mida tegi noorem poeg valesti, sõltub taustast. Kui me hindame rahvuslikult ja luterlikult ustavust ning kutsumust ja töömoraali, näeme viga mõtlematus kodust lahkumises ja kahtlases huvis saada raha kohe kätte. Kui mõtleme rohkem kapitalismi ja ettevõtluse vaimus, siis heidame talle ette ebaefektiivset majandamist – miks ei tulnud ta isa juurde nõnda, et kümnele deenarile oleks kasvanud juurde teine kümme.
Poja elu kui elu asotos on seletatud tihti vanema poja sõnade järgi tõlgendades, tuues sealt sisse hoorade teema, mida siin ju Jeesus nii ei ütle. Kuid asotos on õieti ka eetikaalane mõiste, mille tähendust püütakse oletada kontekstist. Tihti esineb see kõrvuti purjutamisega. Melanchthon on esindanud selle sõna küllalt abstraktset tuletust sõnast sozo, seega „päästmatu“.
Noorem poeg teostab oma ettevõtmised kärmelt.
15:14 täiendatakse eelneva „laialipillamist“ (diaskorpizo) rahalisema mõistega dapanao – „kulutusi tegema, ära kulutama“. Võõrsile läinud noorem vend „hakkas tundma puudust“, ning see võib olla ka vaimuliku tähendusega, sest Pauluse järgi (Rm 3:23) on inimesel puudus Jumala aust. Puudus ja nälg viib Joosepi vennad Joosepi juurde. Nälga esines antiigis tihti, enamasti teatud alal, kuid Ap 11:28 järgi oli kord nälg ka terves maailmas.
15:15 läheb nii, et kui Peetrus ütleb Ap 10:28, et juudi jaoks on sündsusetu „suhelda“ (kollasthai) kellelegi muulasega, siis siin poeg „poetas end“ (ekollethe) tolle maa kodaniku juurde, seakarja omaniku juurde. Sõnal kollasthai oli kellegagi/millegagi kokkusaamise või kellegi/millegi poole hoidmise kaudu roojasekssaamise kõrvaltähendus.
Lause aluse vahetus „läinud hoidis (tolle maa kodaniku) poole… saatis“ on semiidipärane lausestusviis. Siin ei öelda, kes mida tegi. Meie ootaksime ehk lauset: „Noorem poeg, läinud … hoidis (tolle maa kodaniku) poole… kes saatis…“. Selles on võimalik näha loo heebreakeelset eellugu.
Seakari läheduses – sama motiiv on ka Gerasamaa pidalitõbise loos. Iisraeli rahva seas ei tohiks olla sigu (Lv 11:7; Dtn 14:8; Tn 14:8; 1Mak 1:47), kuid noorem poeg oli just nimelt „kaugel“ maal. Tema saatus oli nagu Aamose sõna Amasjale: „sa ise sured roojasel maal“ (Am 7:17).
15:16 püüab ta täita kõhtu „kauntega“, mis on oletatavasti jaanileivapuu viljad, mis segamini pressitud oliivide ja pressitud viinamarjade ning rohuga oli tavaline seasöök. Vahemeremaades kasvav viljakas, kuid külmakartlik jaanileivapuu on hea kaunviljade kandja. Oma nime on see saanud ristija Johannesest, sest on oletus, et kunagi kirjutas evangeelium, et Johannes sõi jaanileiba (hagubim) ja metsmett», kuid hagubist sai hagabim (rohutirtsud).
15:17 väljend „iseenesesse tulnud“ (eis heauton elthon) kuulub usundi- ja filosoofia sõnavarasse (näideteks Joosepi testament 3:9; Epiktetose Diss III 1,15), väljendades valgustuse saamist või tarkuse hakatust inimese elus.
Siin salmis võiks öelda, et hakkavad kõlama õiges tähenduses selle loo olulisimad sõnad, ja kõlavad nõnda 22. salmini, nimelt sõnad „isa“ ja „poeg“. Samuti on siin „pattu tegema“ ja „kaasa tundma“ ning uuesti pojaks tegemine.
15:18 tunnistuses „olen patustanud“ seab poeg end kõigi patuste keskele, ta on näide inimesest, kes on teinud kõvasti pattusid. Luukal on patt alati mitmuses (Ap 7:60 on erand), patud on meie teod, mida palju teeme, seejuures Luukas erineb Paulusest, kellel on patt ainsuses: meil on vaid üks patt, mis meid endid teeb ja kõike patule meeldivat tegema paneb. Paulusel on see inimeseõpetuse teema, Luukal aga on see on eetika ja kõlbluse teema, patune naine (Lk 7:36–49) on teinud just nimelt midagi patust, ning Jeesus õpetab paluma „anna meile andeks meie patud“ (Lk 11:4). Sellise tegudele keskenduva patumõiste tõttu on võimalik rääkida ka õigetest, sellistest inimestest, kes (olulisel määral) pattu ei tee (ka Lk 15:7).
15:19 sõnad „ma ei ole väärt, et mind sinu pojaks hüütaks“ on seotud keeleliselt nt „pojaks hüütakse“ Mt 5:9, seega keerulisema väljendi kaudu näidatakse, olla Jumala laps ei ole lihtsalt asjaolu, vaid Jumala otsus, tema kuulutus. Ka vanas luterluses oli oluline, et inimese õigeksmõistmine ei olnud niivõrd inimese materjali õigeks muutmine, vaid inimese kuulutamine õigeks kohtu ees. Lk 6:35 ütleb: „ja te olete (futuurum) Kõrgeima pojad“.
Olles kaugel, ei olnud noorem vend enam poeg. Ka teel isa poole polnud ta seda enda arvates. Pojaks ta tehakse, taastatakse tema seisund. Siinkohal on see võrraldav Gl 4:5; Rm 8:15, 23 (hyiothesia), lapsendamise („pojaks paneku“) teemaga – Jumal teeb meid oma lasteks Jeesuses Kristuses, õigeksmõistmises.
15:20 kasutatakse poega kaugelt nägeva isa kohta sõna splanchnizomai (halastama, kaasa tundma), sõna on levinud juudi kirjanduses XII esiisa testamendis, sel võib olla seos heebrea mõistetega halastusetunnete kohta,mis on seotud sisikonnaga (me`im) või üsaga (rehem). Kui Jeesus kohtub haigega, on see splanchnizomai verb just Jeesust liikumapanev mõte.
Hukkaminek, õnnetusse suremine, on elutragöödia, Hs 34:29 kuulutab aega, kui hukkaminekut enam ei ole.
Isa suudlus võib viidata vastavatele kohtumistele Vanas Testamendis, nt Gn 33:4, suudlus ja ühine nutmine kohtumisel näib olevat ka viisakus. Isa vastuminek nooremale pojale näitab tema eriliselt heldet südant, ka vanemale pojale läheb isa ju vastu.
15:21 mängib Pühakiri ka sõnadega, on ju sama lause noorema poja südames (s 18–19), seejärel – katkestatuna – tema suus, kolmandaks on sama lause katkend halvustamist lisades vanema poja suus (s 30). Salm peaks justkui tsiteerima täpselt 19. salmi, kuid ka katkestus on oluline: isa tõttab oma lapse uuesti omaksvõtmisega nõnda, et mingist tingimusest ega karistusest pole juttugi. 22. salmis ei saa pojast mitte „palgaline“, vaid isa ütleb „orjadele“, mida tuleb koju tulnud pojale tuua. Esimene kuub tähendab kuidagi eriti hoitud rõivast, mitte lihtsalt parimast riidest kuube, sest ka sõrmus viitab võimule, mitte ilmtingimata rikkusele. See näitab, et pojale antakse võim, st kellelegi, kes pole seda ära teeninud, nagu ta pole ära teeninud ka usaldust ega andeksandmist. Ja kingade jalga andmine tähendab seda, et see inimene ei ole külaline, sest kingadesse kängitsetult maa läbi kõndimine tähendab selle maa peremees olemist. Võrdle Js 59:10; Dtn 1:36; 11:24j; Jo 1:3; Rt 4:7.
15:23 ütleb olulise märksõna, mis on just selles tähendamissõnas sagedane, muidu aga mitte. Jumala riik on rõõm (Rm 14:17), see kuulub Jeesuse õpetustesse, kuigi seda väljendatakse eri sõnadega ning tihti hoopis jutustuse sees.
15:24 on juba väga eriliselt Luuka õpetus, ausse tõusevad mõisted nagu päästmine ja elu, lunastus ja ülestõusmine.
15:25 järgi pidi isakodu olema keskmise suurusega maavaldus, kuna vanem poeg töötas ka ise, kui ta eemal põllul peohääli (symphonia kai choroi) kuulis. Sõna symphonia võib tähendada „kooskõla“, kuid võib olla ka arameakeelne sõna tähendusega „torupill“ (Tn 3:5, 10, 15), kuid ka arameakeelsena (sumponja) on see ilmselt laen kreeka keelest. Choros on kas koorilaul või tants, viimase kasuks räägib selle rahvalikkus, selle vastu aga kahtlus, kuidas võis poeg seda eemalt kuulda.
15:26 kerkib esile „orja“ teema, vanem poeg küsib „poistelt“ (paides), mis see küll olla võib (Uues Testamendis üliharuldane verbi optatiiv). Jätkub avaruse tunne jutustuses, poeg kuuleb eemalt peohääli ja hõikab lähemale sulase, kes paremini toa juurde näeb, et temalt küsida.
15:27 sulane teatab, mis on selle suure rõõmu põhjuseks, et piduroaks on valmistatud nuumvasikas: nimelt tervena (1Tm 1:10; 2Tm 4:3; Tt 1:9, 13; 2:1, 2, 8) tagasi saadud vend.
15:28 vanema venna vihastamine meenutab Joonat (4:1,4,9) või ka seda, kuidas õige vihastab ülekohtuse kordaminekut nähes (Ps 36:1, 7; Õp 3:31j). Ta ei tahtnud tulla sisse, see on Jumala riiki sisse tuleku teema, millest räägib ka Lk 14:16–25, kusjuures siin läheb isa isiklikult teda kutsuma. Kas vanem poeg tuli, jääb ütlemata, kuid kutse kõlab ikkagi evangeeliumi kuuljale. See on sõnum sellele, kel pole elus olnud suuri langemisi ega pattusid. Ka selline inimene on kutsutud rõõmustama üheskoos patustega.
15:29 iseloomustab vanem poeg oma elu isa kodus kui douleuō, orjamine, teenimine. Kas see viitab sellele, et terve tema elu on töö, või hoopis isa tahtele allaheitmisele, igatahes allaheitlik see vastus ei ole. Ka ei ole võimalik öelda, et siin oleks viide variserile. Selline suhtumine isasse on kui kohusetunne, mitte aga armastus.
15:30 tõrjub vanem poeg ka noorema poja nimetamist (sinu) vennaks. Pigem on patune „too seal, sinu poeg“. Ühtlasi vanem poeg juba „teab“, mida noorem võõral maal tegi, nimelt suhtles hooradega. Kui võtta selle salmi sõna „nahka pannud“ (kataphagōn) ja täiendada tähendamissõna terviku sõnadega „noor(em)“, „pillavalt“ ja „isa (oma)“ (ta patrōa), kõlaks siin nagu Aisopose valm „Noormees ja pääsuke“.
15:31 aga kõnetab isa teda otse Johannese kirjandusele omaselt: „laps (teknon), kõik, mis minu, on sinu“, juurde jääb mõelda, kas see on tema „osa“ juriidiliselt, või suhte seisukohalt, et ta on oma kodus ja võib end vabalt (Rm 8:21; Gl 3:28; 4:22) tunda.
15:32 toob rõõmu keskseks mõisteks: „rõõmustada tuleb“. Patune, kes tuleb isa juurde, satub pidusöögile, Jumala riigi söömaajale (Js 55:1–2).
Otsus kadunud poja kohta siin pole lapse reinvestitura, vaid Luuka sõnavara kadunu leidmise kohta.
6. Paralleeltekstid
Paralleeltekstid oleksid otseselt vaid ehk Gn 4:1-16 ja Mt 21:28–31.
7. Tõlgendusloolised märkused
Evangeeliumiks 4. pühapäeval pärast nelipüha on Jeesuse tähendamissõna kadunud pojast, mis on kirikulistele ilmselt liigagi hästi tuntud. Tähendamissõna on inspireerinud kirjanikke ja kunstnikke läbi paljude sajandite.
Täpsustuseks tuleb märkida, et meie keeles levinud tähistus „tähendamissõna kadunud pojast“ ei ole kõige täpsem, kuigi see toetub isa sõnadele tähendamissõna lõpus: „Su vend oli surnud ja on jälle saanud elavaks, ning oli kadunud ja on leitud“ (Lk 15:32). Selles suhtes on tabavam soomekeelne nimi: „Tuhlaaja poika“, raiskaja poeg või laristaja poeg.
Lk 15 leiduvast kolmest tähendamissõnast vastandub lugu laristaja pojast kahele loole, millest üks jutustab kadunud lambast ja teine kaotsi läinud drahmist. Poja olukord on tema teadliku tegutsemise tulemus, samas kui lammas eksis instinkti ajel pagedes ning münt kadus juhusliku kohmaka liigutuse tagajärjel.
Lk 15 tähendamissõnade juures tuleb esile teatud skaala kadumise raskuse alusel. Kuigi evangeeliumis on lugude järjekord järgmine: kadunud lammas, kadunud drahm, kadunud poeg –, siis neid ümber tõstes kujuneb järgnev skaala: kadunud poeg (kes saab ise otsustada oma elu edasise kulgemise üle), kadunud lammas (saab anda häälitsedes märku), kadunud münt (saab vaid vaikselt leidmist oodata). Eriti viimase tähendamissõnaga seoses on omal kohal Jeesuse tõdemus, et „Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma kadunut“ (Lk 19:10).
Tähendamissõna lõpus kirjeldatud vanema poja reaktsioon peegeldab nende inimeste suhtumist, kes olid Jeesuse peale pahased, et ta sööb koos tölnerite ja patustega (Mk 2:16). Loo lõpp jääb lahtiseks – me ei tea, kas vanem poeg liitus isa korraldatud pidusöögiga.
Õigeusu kirik tuletab kadunud poega meelde teisel pühapäeval enne paastuaega. Selle pühapäeva kondak kõlab:
Meeletul viisil lahkusin ma Sinu aust, mu Isa, /
nurjatul viisil pillasin ma laiali varanduse, mille sa mulle olid andnud; /
seepärast hüüan ma Su poole kui kadunud poeg: /
Isa, ma olen Sinu ees pattu teinud, / ole mulle armuline, /
võta mind, kahetsejat, vastu //
ja pea mind kui ühte oma palgalistest.
1958. aastal kirjutas Egon Rannet näidendi „Kadunud poeg“, mida raadioteatri tutvustuses kutsutakse „kurioosseks spioonidraamaks“. Aksel Tamm on meenutanud esietendust: „Istusin teatri rõdul ja tõepoolest tundsin, kuidas saal elas kaasa kadunud poja kojutulekule. Muidugi oli see Siber, kust vaevatud ja kaltsus mees koju tuli, muidugi oli see Venemaa, kus teda oli muserdatud ja närutatud, muidugi oli see nõukogude võim, kes oli teda tallanud. See oli näidendi algus – esimene vaatus – hariliku vaataja jaoks, eesti inimese jaoks. Siis aga algas mustkunst. Kadunud poja väsimus, muserdatus ja trotslikkus oli ainult mask, maski taga oli spioon ja diversant – ja nüüd mängis etendus ka keskkomitee sekretäridele. See vangerdus oli tõepoolest šarlatanitemp – võte arsenalist „igaühele midagi!““
https://klassikaraadio.err.ee/724990/raadioteater-egon-rannet-kadunud-poeg
https://vikerraadio.err.ee/806610/90-raamatut-1958-egon-rannet-kadunud-poeg
1974. aastal ilmus eesti keeles Rumeenia autori Radu Tudorani romaan „Kadunud poeg“. Selle saatesõnas märgitakse (küll ajastuomast sõnavara kasutades): „Romaanis jälgib kirjanik ühe provintsitütarlapse arenemist naiseks, kelle paremad eluaastad langevad ühte sõja algusperioodiga.“
Kompositsiooniliselt on romaan leidlikult rajatud kontrastsusprintsiibile nii tegelaste psüühikas kui ühiskondlikes ja olustikulistes tingimustes. Teosele annab kaalu autori elujaatav hoiak – tema irooniliselt hukkamõistev suhtumine kõigisse inimest ahistavasse.
1992. aastal andis jesuiidipreester Henri Nouwen välja raamatu „Kadunud poja tagasitulek“, milles ta kirjeldab omaenda vaimset teekonda ja kasvamist.
Kõikidele, kes vähegi on klassikalise kunstiga kokku puutunud, on tuttav Rembrandti maal „Kadunud poja tagasitulek“.
Rembrandt Harmenszoon van Rijn (1606–1669), „Kadunud poja tagasitulek“ (u 1668), Peterburi, Ermitaaž (Wikimedia)
Rembrandti jaoks oli tähendamissõna kadunud pojast äärmiselt oluline, andes ainest samanimelisele gravüürile (1636), Martin van Heemskercki ainetel) ja joonistusele (1642). Samasse sarja liigitub ka maal, mida tavaliselt tuntakse nime all „Autoportree Saskiaga“. Saskia van Uylenburgh oli Rembrandti abikaasa. Hollandi keeles kannab maal nimetust „De verloren zoon in een herberg (Kadunud poeg kõrtsis)“, kujutades stseeni ajast, mil laristaja poeg on isa „vara hooradega nahka pannud“ (Lk 15:30).
Rembrandt, „Autoportree Saskiaga (Kadunud poeg kõrtsis)“ (1635), Dresdeni Maaligalerii (Wikimedia)
Kadunud poja seiklused on inspireerinud ka teisi kunstnikke, nende hulgas on Peter Paul Rubens kujutanud muuhulgas poega seakarjas.
Peter Paul Rubens (1577–1640), „Kadunud poeg seakarjas“ (1618). Antwerpen, Koninklijk Museum voor Schone Kunsten (Wikimedia)
Rabi Šim’on ben Johai (u 150) nimel õpetatakse, et taevast anti kokkuseotult leib ja kepp. Jumal ütles Iisraeli lastele: „Kui te panete tähele toorat, siis te sööte leiba. Kui aga mitte, siis on valmis kepp, millega teid peksta.“ Kust see traditsioon pärineb? Js 1:19–20 on kirjutatud: „Kui te tahate ja kuulate, siis te saate süüa maa parimat vilja. Aga kui te tõrgute ja panete vastu, siis sööb teid mõõk (herev). Seda tõlgenda kui heruvin – peate jaanikaunu sööma.“ Rabi Aha (u 320 pKr) ütles: „Kui Iisraeli lapsed on nälja tõttu sunnitud jaanikaunu sööma, siis parandavad nad meelt.“ Vajikra Rabba 35 (132c)
8. Liturgilised soovitused
Liturgiline värv: roheline.
Alguslaul: 341B.
Päeva laul: 214.
Jutluselaul: 346.
Ettevalmistuslaul: 219.
Lõpulaul: 347.
Päeva palve – Käsiraamat, lk 192, nr 3/ Agenda, lk 75 (eksijate eest).
Kirikupalve – Käsiraamat, lk 569 (nr 3) või lk 578 (nr 10)/ Agenda, lk 66–68.
Kiituspalve – Käsiraamat, lk 353 (Üldine I).
Armulauapalve – Käsiraamat, lk 358 (D).
Palve pärast armulauda – Käsiraamat, lk 193/ Agenda, lk 71 nr 3.
9. Muud tähelepanekud
Jutlus MOT
Lk 15 sisaldab Jeesuse kolme tähendamissõna kadunud olemisest:
kadumise „kaalukus“ on erinev
- kadunud lammas saab anda märku, kus ta on
- kadunud münt saab vaikselt oodata
- kadunud poeg saab otsustada oma elu üle
Kadunud poja loo MOT-põhimõte
M – mõistmine
„Kui palju palgalisi on mu isal ja neil on leiba küllalt, aga mina suren siin nälga!“ (s 17)
O – otsustamine
„Ma tõusen ja lähen oma isa juurde“ (s 18)
T – tegutsemine
„Ta tõusis ja asus teele oma isa juurde.“ (s 20)
Jumal rõõmustab meelt parandanu üle.
Alapeatükid 1–6 on koostanud Vallo Ehasalu, alapeatükid 7–9 Joel Siim. Toimetanud Mariina Viia
