EELK perikoopide abimaterjal 6/4: 3. pühapäev enne paastuaega ehk Septuagesima Mt 19:27–30
1. Tekst
Mt 19:28 on kirjas „istute ka teie (ise)“. Ka sõna „istuma“ on mõnikord eri käsikirjades eri vormis.
Näiteks 29. salmis on ümberkirjutajad muutnud teksti teatud ootusega, et perekonnaliikmete loetelus võiks mainida ka „naist“, mis ju algtekstis puudub. Seda sõna on paigutatud teksti erinevalt. Ka on oletatud, et kui mõni on jätnud maha oma „maja“, siis mõni võib olla „maju“.
2. Struktuur ja kontekst
Lühike lõik on näiliselt kaheosaline, kuid siiski väga ühtne. Salm 30 paistab kontekstivälise kommentaarina, kuid kuulub sellesse juba Mk Vorlages. Matteusele on omane taolisi kommentaare kirjutada, kuid siin on see olemas juba Markusel, seega ei ole lõiku võimalik jagada osadeks. Matteusele on juba loomuomane lühendada Markust oluliseni ja siis tuua juurde Vana Testamendi, Q ja suulise pärimuse teemasid, igaüht lühidalt.
Lõik ise aga on suuremas kontekstis, mille on kokku pannud juba Markus ning mida ei taha muuta ka Matteus ega Luukas. Laiemaks kontekstiks on rikka noormehe lugu.
3. Kirjanduslooline kontekst
Kirjanduslooliseks kontekstiks on sünoptiliste evangeeliumite teke. Seejuures on seesama lõik olnud oluline juba Markuse jaoks, kes on paigutanud selle oma eriti sisutihedasse Jeesuse Jeruusalemma teekonna kirjeldusse (sõnade „teel“ Mk 8:27 ja 10:32 vahele), samuti on märgata Matteuse huvi teha Markuse märkusest „paljud esimesed jäävad viimasteks ja viimased saavad esimesteks“ (10:31) korduv motiiv.
4. Ajalooline kontekst
Jeesuse jüngrite eluviis on jätkunud ka pärast Jeesuse ülestõusmist ning Matteus tunnistab, rääkides „kõik maha jätnud“ jüngritest, selle nähtuse olemasolust – teema võis olla koguduses paljudele aktuaalne. Sellest räägib ka Mt 10:1–11:1 läkitamiskõne, ning isegi Issanda tagasitulekut ja selle aja arvestust seostatakse rändmisjonäride eluga: „Sest tõesti, ma ütlen teile, te ei jõua kõiki Iisraeli linnu läbi käia, enne kui Inimese Poeg tuleb“ (10:23).
Varanduse ja pere mahajätmine on olnud jüngrite jaoks nagu nende kõrberännak, tunne, et nüüd kõlab kutse, nüüd tuleb jätta argipäev ja olla rändav Jumala rahvas. Sel rändamisel oli ka tähendus jüngrite töös: nii oli võimalik Jeesusest kuulutada väljaspool kodupaika. Ühtlasi oli koguduses teatud koostöö paiksete, perekonna- ja varandusesidemetega seotud kristlaste ja kõik maha jätnud kristlaste vahel, ühed toitsid teisi ja andsid öömaja, teised hoolitsesid, et oleks rõõmu Jeesuse sõna levimisest. See võiks anda vastuse küsimusele, kas varast ja perest loobumine on mingi praeceptum evangelicum, mingi evangeeliumis antud erilise pühendumuse käsk, või tohib elada ka kõige argise ning kõige armsa keskel.
Kõige mahajätmine võiks olla ka „kõige hooletussejätmine“, tööde tegemata jätmine. Juutidel oli isegi tooraõppija jaoks kasutusel sõna batlan (hooletussejätja), aramea sõnast betal (hooletusse jätma). Süüria Piibel Pešitta kasutab siin lõigus tavalist aramea sõna sebaq (mahajätmine, hülgamine).
Miks siin räägitakse Peetrusest kui kõige mahajätnust, võib olla veidi ajaloo ilustamie. Veel 50-ndatel aastatel käis ta naisega koos reisidel (1Kr 9:5) ja Jeesuse kuulutustöö ajal oli tal võimalik alati pöörduda tagasi oma koju Kapernaumas, kuid siin räägitakse hilisemast ajast, kui Peetrusest oli saanud juba legend, ning tema on ka kõigi rändmisjonäride ja apostlite eestkõneleja.
5. Kommentaar
19:27 Salm on Matteusele omane lõigu sissejuhatus Peetruse vastusena (Mt 14:28; 15:15; 16:16; 17:4; 18:21). Ja mahajätmine esineb juba evangeeliumi alguses, kus kaks venda „jätsid oma võrgud sinnapaika ja järgnesid Jeesusele“ (Mt 4:20), Lk 5:28 ütleb sedasama tölner Leevi kohta, Mt 9:9 tähelepanuväärselt mitte, kuid seal on lakooniliselt „Matteus tõusis ja järgnes talle“, mis on samuti kooskõlas 19:27 ning ühendab kaks jüngrit, Matteuse ja Peetruse.
19:28 Matteus lisab 27c–28, just Peetruse osa, selles on mitu olulist mõistet juures.
Jeesus räägib järgneja palgast. See tuleb „uuestisündimises“, „uueksloomises“, see sõna, palingenesia, on Tt 3:5 „uuestisünni pesemine ja Püha Vaimu uuendamine“. 1Pt 1:3 anagennao (mis tuleb lähedale teises tähenduses Jh 3:3 gennao anothen, gennao ek pneumatos) on ristimise teema. Siin aga paistab see olevat tervet maailma muutev palingenesia, seega mitte niivõrd „sündimine“, kui „loomine“, „jälleloomine“, heas kooskõlas Jesaja (65:17; 66:22) „uus taevas ja uus maa“, süüria Pešitta ´elma haditha on ilus tagasiminek semi taustale. Taoline terve maailma „uuestisünd“ on tuntud ka kreeka maailmapildis.
Matteus võtab siin Q allikast ühe mõtte, mis on ka Lk 22:28–30, nimelt, jüngrite istumine kaheteistkümne aujärje peal. See on üks kaalukamaid tõestusi, et Jeesusel tõepoolest oli kaksteist jüngrit. On ju selle ajaloolisuses kaheldud, oletades, et arv kaksteist on olnud suurema hulga viimine ümmarguse arvu peale, mis on ka tõestatav sellega, et eri loetlejad on selleni jõudnud erinevate jüngrite nimedega. Kuid see Q sõna näitab, et kui Jeesus seostas oma jüngreid Iisraeli terviklikkusega, siis pidi see olema ajaloolise Jeesuse suus. Hiljem oleks olnud juba raske tõsta sellist pretensiooni, et Jeesuse jüngrid on kui valitsejad. See läheks pigem kokku juba valitsemishimu vastu seisva mõttega Mt 20:21, kus on Sebedeuse poegade ema soov panna oma pojad sellele aujärjele (eriti Mk 10:35–40 taustal).
Kuid need troonid on ise pika pärimuslooga teema. Ilm 21:5 on „troonil istuja“, mis on Ilmutusraamatus oluline, on see ju ikkagi raamat Jumala troonisaalis sündivast. Tavaliselt mõeldakse Ilmutusraamatus troonil istujast kui maailma üle kohut mõistvast Jumalast, kuid see on ka sõna Kristusest, tema on Tall, kes istub troonile (Ilm 5:6 ja 12), kes seega ülendatakse Jumalaga võrdseks. Midagi taolist on ka Mt 16:27 ja 25:31, kuna see näitab Jeesust (Inimese Poega) just nimelt Ilmutusraamatu vaimus istumas troonil ja mõistmas kohut rahvaste üle. Seega võib oletada, et nii Ilmutusraamatu autor jeruusalemlasena, kes vanas eas rändas Efesosse, ning Matteus, kes elab galilea ja süüria kristlikust pärimusest, kajastavad üht ja sama. Siin on seos ka Taanieliga, sest kes võidab, „sellel lasen ma istuda oma isa aujärjel“ (Ilm 3:21; Tn 7:9j), see pärimus on ka veel ühes juudi tekstis, Etioopia Eenoki raamatus: „Ja vaimude Issand on seadnud oma väljavalitu istuma autroonile“ (61:8); „kui nad näevad Inimese Poega istumas tema autroonil. Ja kuningad ja vägevad ja kõik, kelle oma on maa, austavad ja ülistavad ja ülendavad teda, kelle päralt on kõik varjatu“ (62:2j). Etioopia Eenoki raamat on kirjutatud hellenismi või varase rooma ajal, kuid küllap tuntud ka motiividena.
Selle paremaks väljakirjutamiseks kasutab Matteus tihti vorme „Inimese Poeg tulemas aus (oma inglitega)“ (16:27; 24:30; 25:31). Korduv sõna „kohut mõistma“ tähendab ka „valitsema“, nii et jüngritest tehakse otsekui Taaveti soost ja ühtlasi Jumala juurest taevast tulnud kuningas Jeesuse kaasvalitsejad. See pärimus on ka Paulusel, 1Kr 6:2j, kus ta ütleb, et kristlik kogudus peab kord saama maailma üle kohtumõistjaks. Siit ka Pauluse mõte, et vaja on olla arukas väikestegi asjade üle otsustamises.
Kuid kes on need valitsejad ja kes valitsetavad, selles tuleb Matteuse kui terviku seisukohalt näha lõigus endas mittesisalduvat mõtet. Matteus on ikkagi lugu sellest, kuidas paganad tulevad Jumala juurde, ja need kaksteist suguharu on pigem terve maailm ja jüngrid kui uue Iisraeli rajajad ning aluskivid.
19:29 Loetelu nendest, keda maha jäetud, on lühendatud, sest see tuuakse vaid üks kord, jättes ära Markuse kahekõnes olnud korduse. Seejuures erineb veidi see, mida peetakse inimese elus oluliseks. Nii Markus kui Matteus on „vend, õde, isa, ema“, nende ees on „koda“, järel „põld“. Kuid Matteus on lisanud „ema“ järele „naise“, mis Markusel puudub. Põhjuseks pole asjaolu, et ei saa ju lubada mahajäetud naise asemele Jumala riigis palju naisi, lubab ju Markuse tekst näiteks palju emasid.
Mahajätmise põhjus on Matteusel lühendatud „minu nime pärast“. Markusel on see „minu ja evangeeliumi pärast“. Küllap on siin teemaks Matteuse lakoonilisus (et teha ruumi muule) ja Markuse romaanistiil, samas soov viia kokku mõne muu kohaga Matteuse tervikus.
Kui Matteusel on tasu vaid „sajakordne“ ning lisaks igavene elu, siis on Markus kirjutanud uuesti välja, mida saadakse tagasi, ning „peale tagakiusamist“ saadakse veel igavene elu. See perekonnaliikmete tagasisaamine võib olla tagasiminek langenud maailmast sellisesse maailma, kus inimesed ei ole seotud mitte kaubanduslike sidemetega, mis on ju patu all, vaid loomulike, perekondlike sidemetega maailmas, kus Jumala päikesepaiste ja vihm on kõige olulisemad märgid elust taeva all, kus elatakse nagu lilled väljal ning sugulus on loomistöö alusel. Seda võiks viia kokku ka kümne käsu mõttega pikast east, on ju ka kümme käsku tekst, mis toob ära perekonnaliikmete nimetusi.
19:30 Esimesed viimasteks ja viimased esimesteks on ühest küljest elu asjaolude muutuse kirjeldus, teisest küljest hoiatus, et ka see, kes on kõik andnud, kes on loobumises ja pühendumises esimene, võib jääda Jumala riigis kõige pisemaks, sest eluloos ja Jumala tegudes on pöördepunkte. Ja justkui täienduseks lühikesele lõigule 19:27–30 tuleb tähendamissõna 20:1–16, üks kirjeldus, kuidas viimased saavad esimesteks.
6. Paralleeltekstid
Paralleeltekstideks on Mk 10:28–31 ja Lk 18:28–30.
7. Tõlgendusloolised märkused
Iisraeli rahvas mõistis end esiisa Jaakobi 12 poja järeltulijatena. Jaakobil oli küll ka tütar Diina, kuid tema järeltulijaid eraldi suguharuks ei loeta. Jaakobi pojad sündisid Paadan-Aramis neljast erinevast emast.
Jaakob ülendas Joosepi ja egiptlanna Aseneti pojad Efraimi ja Manasse täisõiguslikeks suguharudeks, kuna Ruuben kaotas oma sünniõiguse ja Joosep sai pärandiks kahekordse osa.
Jos 13–19 geograafiliste andmete alusel on püütud suguharude maavaldusi kanda kaardile. Neid kaarte võib leida näiteks Piibli 1997. aasta tõlke erinevate väljaannete lisamaterjalide hulgast, Piibliatlasest (Eesti Piibliselts, Logos 1994) ja mujaltki (populaar)teaduslikust kirjandusest ja internetist. Näiteks Wikimedia.
4Ms 2 kirjeldab seda, kuidas kõrberännaku ajal pidid suguharud oma telgid ümber kogudusetelgi laagrikorda seadma.
Iisraeli suguharude laagrikord kogudusetelgi ümber. (Petrus Cunaeus „De republyk der Hebreen, of gemeenebest der joden“, Amsterdam: Wilhelmus Goeree, 1683, dl. 2, lk 508) (allikas: Wikimedia)
Alates 12. sajandist on Iisraeli suguharudele Euroopa perekonnavappide eeskujul tagantjärele omistatud erinevaid vappe või sümboleid. Selle traditsiooni on üle võtnud ka Iisraeli kunstnikud.
Iisraeli 12 suguharu sümbolid Etz Yosefi sünagoogi fassaadil Jeruusalemmas (allikas: Wikimedia)
Uues Testamendis nimetatakse Iisraeli 12 suguharu lisaks Mt 19:28 ka Lk 22:30; Jk 1:1 saadab tervitusi „kaheteistkümnele hajali asuvale suguharule“.
Ilm 7:1–8 loetleb samuti 12 suguharu, jättes kõrvale Daani ja märkides tema asemele Joosepi. Nägemuses taevasest Jeruusalemmast on Jaakobi poegade nimed kirjutatud linna väravatele (Hs 48:30–35; Ilm 21:12–13).
Hildesheimi toomkirikus on 11. sajandist pärit kroonlühter, mis kujutab taevast Jeruusalemma. Lühtri laskis valmistada piiskop Hezilo, kes taastas kiriku pärast tulekahju. Hezilo kroonlühter on neljast sarnasest säilinud lühtrist suurim, teised on Azelini lühter (samuti Hildesheimis), Barbarossa lühter (Aachenis) ja Hartwigi lühter (Comburgis). Nende lühtrite puhul on tegemist kitsamas mõttes kroonlühtritega. Lühtrid on kroonikujulised, erinevalt meie kirikutes levinud baroksetest lühtritest, mida sageli samuti nimetatakse kroonlühtriteks.
Hezilo lühter Hildesheimi toomkirikus (allikas: Wikimedia)
Kui evangeeliumi esimene mõtteline pool kõneleb jüngritest kui 12 suguharu kohtumõistjatest taevase Jeruusalemma kirkuses, siis teine pool keskendub jüngriks olemise väljakutsetele ja tagajärgedele.
Mida toob tänapäeva Eestis endaga kaasa kristlaseks olemine? Mida vaimulikuks olemine? Millest tuleb kindlasti loobuda, millest võib-olla loobuda?
Kui Eestis ei too kristlaseks olemine täna sageli kaasa tõsisemaid tagajärgi kui õlakehitus või küsiv pilk, siis mitte väga kauge mineviku väljakutsetest võib lugeda terve hulga vaimulike mälestustest. Neid on lähiminevikus ilmunud nii üksikväljaannete kui kogumikena ning iga jutlustaja leiab kindlasti oma kodu või koguduse raamatukogu riiulilt sobivaid näiteid.
Organisatsioon Open Doors USA annab igal välja raporti 50 riigist, kus suure tõenäosusega karistatakse inimesi kristlaseks olemise tõttu.
2022. aasta raporti kohaselt elas 360 miljonit kristlast riikides, kus tagakiusamine oli tähelepanuväärne. Umbes 5600 kristlast tapeti, enam kui 6000 arreteeriti või vangistati, üle 4000 kristlase rööviti ning hävitati rohkem kui 5000 kirikut või kristlikku hoonet.
„Pingerea“ eesotsas oli Afganistan, kus on võimatu avalikult kristlasena elada.
Teisel kohal oli Põhja-Korea, kus Kim peab sõda „välismaiste mõjude“ vastu, iga tabatud kristlane peab arvestama vangistuse, piinamiste ja surmaga.
Kolmandal kohal oli Somaalia, kus elavad kristlased on üldjuhul ristiusku pöördunud moslemid. Riigis võimutseb al-Qaeda liitlasliikumine al-Shabaab ja kuigi ekstremistid ka ei otsi kristlasi taga, peavad kristlased taluma oma perekonna ja kogukonna survet.
Liibüa sai kurikuulsaks 21 kopti kristlase hukkamisega 2015. aastal, tänapäeval võib sealne kristlane jääda kodutuks, töötuks ning tõrjutuks naabrite ja kogukonna poolt.
Jeemenis on kristlasi vähe, nad on pöördunud moslemid, ning neile avaldatakse survet igal elualal.
Kristlasi kiusatakse taga Aafrika riikides, Eritreas, Nigeerias.
Kristlaste olukord on keeruline ka Pakistanis, Iraanis, Indias ja Saudi-Araabias.
Open Doorsi sõnul on kristlus kõige tagakiusatum religioon maailmas.
8. Liturgilised soovitused
Liturgiline värv: roheline.
Kirikuaastal 2022/23 on jutlusetekstiks evangeelium, seega võib Jumalateenistuste käsiraamatu korda kasutades eraldi jutluselaul ära jääda. Sel juhul loetakse evangeelium samast kohast, kust peetakse jutlus, ning jutlus algab vahetult evangeeliumi järel pärast koguduse vastust „Kiitus olgu Sulle, Kristus“.
Alguslaul: 159.
Päeva laul: 267.
Jutluselaul: 279.
Ettevalmistuslaul: 166.
Lõpulaul: 142.
Päeva palve: Käsiraamat, lk 91, nr 1/ Agenda, lk 108, nr 2.
Kirikupalve – Käsiraamat, lk 569, nr 3 (neljaosaline kirikupalve), lk 573, nr 5 (ekteenia) / Agenda, lk 66–68.
Kiituspalve: Käsiraamat, lk 349 (Ilmumisaeg ja pühapäevad enne paastuaega).
Armulaua seadmise palve: Käsiraamat, lk 356 (B)
Palve pärast armulauda: Käsiraamat, lk 92/ Agenda, lk 71, nr 2.
Alapeatükid 1–6 on koostanud Vallo Ehasalu, alapeatükid 7–8 Joel Siim. Toimetanud Mariina Viia
