EELK perikoopide abimaterjal 6/16: apostlite pühapäev Mt 16:13–19
1. Perikoobi tekst
16:16 on D käsikirjas „elava“ asemel „päästva“ (sōzontos), kuid see viimane on kellegi käevääratus.
16:17 on väga pisikesed, kuid tähelepanuväärsest allikamõjust tingitud eripärad: „minu Isa, see, kes taevastes“, „minu Isa, see, kes taevastes (artiklid)“, „minu Isa, see taevane“.
16:19 on mõnes käsikirjas pandud „mis on seotud“, „mis on lahti lastud“ (kesksoo ainsuses) mitmusesse.
2. Struktuur ja kontekst
See lõik (õieti 16:13–20) on kujundatud Mk 8:27–30 põhjal, seda märgatavalt kasvatades, nii et vaste Markuse sõnastuses on vaid salmidel 13–16a ning 20 (mis jääb küll perikoobist välja). Mt erivara, salmid 16b–19, on moodustatud Matteuse jaoks omaselt, tuues sisse sisutihedalt uusi mõtteid ning osutades erilist tähelepanu Peetrusele.
Liigendusest: see lõik paikneb Matteuse viiest kõnest kõnede 13:1–53 ja 18:1–19:1 vahel, kuid seal suuresti sõltuvana Mk kui Vorlagest. Markusel algab seal teekonnakirjeldus, Matteusel seda koostamispõhimõtet, näidata Jeesust teel, ei ole. Matteuse evangeeliumi liigendamine piirjoontega algava ja lõppeva osa vahel ei ole kuigi tõestatav, kuid võimalik on Jeesuse sõnade ja tegude jagamine tihendatult viide kõnesse (nagu on viis Moosese raamatut) ning (enamasti Markusest üle võetud) teemade jaotamine nende kõnede vahel.
Antud lõik aga on Markuse perikoobi oluline laiendus just Matteuse loodud kõne 18:1–19:1 vaimus, ning mõlemas on teemaks kirik, kuidas on kirik põhjendatud ja kuidas kirik elab. Selle perikoobi eripäraks võrreldes Mk kui Vorlagega on Peetruse teema pikendamine ning sidumine ka uute teemadega.
3. Kirjanduslooline kontekst
Vormilooliselt kuulub see teenistusse võtmise või ülesande andmise kirjandusžanri ning on võrreldav Ex 3:1–15, Lk 5:1–11; Ap 9:1–18 või Jh 21:15–23.
4. Ajalooline kontekst
Ajalooliseks kontekstiks on Peetruse ja Matteuse pärimusega tegelev kogudus, teemast kõneleb põhjalikumalt artikkel „Matteuse evangeeliumi autor ja vaimulik autoriteet“[1].
Selline Peetruse asetamine Markuse evangeeliumis etteantud lõigu raamistusse on Matteusele omane viis: Peetrus tõstetakse jüngrite hulgast esile, teinekord ka tema eluga riskides, tema nõrkust nähtavale tuues. Kuid nendes kohtades, kus Peetrust ei rõhutata, lastakse tema usku ja tunnetust paista tugevamanagi kui Markuse evangeeliumis.
Evangeeliumi kirjutanud kogudus on elanud kusagil Süürias, võib-olla isegi suurlinnas Antiookias. Kogudus on näinud vaeva piiritõmbamisel juutlusega, Vana Testamendi tõlgendamisel, kirikustruktuuride tähenduse mõtestamisel, misjoniteoloogia loomisel. Kasutada on ühtaegu kolkalik ja alalhoidlik, küladele keskenduv põline misjonimaa rändmisjonäridega ja Galilea ning Jordani lähedus ja maailmale avatud suurlinn teede läheduses.
Kirjutajal on olnud eriti süvitsi minev lähenemine sünoptilisele vaateviisile Jeesuse pärimuste tõlgendamisel, ning seda on juba vanas kirikus osatud hinnata. Keerulisem on tema seos Pauluse teoloogiaga, kuid selle üle arutlemine pole vältimatu. Võis ju Pauluse ja Matteuse koolkondade vahel olla vahelülisid, mistõttu nende vahel ei ole mingit (Ferdinand Christian Bauri vaimus) tõmbe- ja tõukejõudu ega vaenu liberaalsuse-konservatiivsuse joonel – sellist antiigis ei tuntudki. Küll aga võib mõelda Klaus Bergeri nägemuse järgi, et Antiookia kogudus andis välja mitu teoloogia emanatsiooni, ja kui mõnda neist nimetada, siis hellenistlik algkristlus, Paulus, Matteus, Didachē, Ignatios. Bergeri järgi oli iga mõte 1. sajandi kristluses kuidagi Antiookiast pärit.
5. Kommentaar
16:13 on Messia saladuse teema. Kes küll rahva seas teaks, kes on Inimese Poeg? Ootuspärane vastus on, et ta ei ole Inimese Poeg. Seejuures on selge, et jüngrid tunnevad Inimese Poega. Inimese Poeg ei tähenda mitte Jeesuse inimese loomust. See Taanieli raamatu mõiste, mis omakorda esineb juutluses oma analoogiaga hilisemast ajast, tähendab inimest, kes on Jumala juures hoitud, otsekui iga maise inimese algkuju, inimene, nagu Jumal ta lõi, viimne Aadam (1Kr 15:45). Jeesus on end lugenud võrdseks tolle alginimesega, ja seda kinnitab ka Paulus.
Jeesus küsib seda Philippuse Kaisarea kandis, seega Galileast eemal, eemal neist inimestest, kes Jeesuse nii puhta rõõmuga vastu võtsid ja sellega Pühakirja tõotuse täitsid (Mt 4:15–16).
16:14 annavad jüngrid Jeesusele põhjaliku vastuse, nagu oleksid nad sotsioloogid ja teaksid, mida mõtleb tänapäeva inimene Jeesusest. Neil on olemas lausa mitu vastust. Üks neist, Ristija Johannes, võib olla küsimus kahe prohveti, Johannese ja Jeesuse, segiajamisest. Ei pruugi nad ju tunda välimust ega kuulutuse sisu erinevust, kuid siiski võivad näha sama Jumala väge neis kahes. Ja kristluses on ka olemas suundumus näha neid kahte teineteist täiendavana. Neid ühendab sama meeleparanduse kuulutus ning sama Jumala riigi siin ja praegu kuulutus.
Kuid see idee, et Jeesus on Eelija, põhineb mõttel, et Eelija pole kunagi päriselt surnud, järelikult on ta tulemas tagasi (2Kn 2:11; Ml 3:23; Siir 48:10; Mt 11:14). Jeremija aga tähendab seda, et Jumal on võtnud kellegi teise, kas veel elava või ka ammusurnud inimese vaimu, ning pannud kellegi praegu elava peale, nii et on tekkinud järjepidevus nende vahel, mis on justkui „uuestisünd“, kuid erinevus kaugema idamaise uuestisünniga on suur, nimelt ei ole selline piibellik uuestisünd korrapäraselt asetleidev uuestisündimine – kui keegi sureb, siis sünnib ta kusagil uuesti. See pole ka uue keha leidmine (sündimine teise kehasse) ega heade-halbade tegude arvestus, ehkki sedavõrd küll, et vaimsus ja selle mõjud jätkuvad. Kui Nero (37–68) vaim pandi Domitianuse (51–96) sisse, siis hakkas Domitianus tegema Nero tegusid.
Jeremija uuestisünd tähendab just Jumala suurt tegu panna meie aja inimese peale vägev Vaim. Ja Jeesust tahaks võrrelda ikka prohvetiga, kel on mahukas raamat Pühakirja raamatute hulgas, kas siis Moosese või (teiste arvamust osalt heaks kiites, osalt tagasi lükates) Jeremijaga. Kirjakohad Mt 21:11. 46 ja 26:68 vaatlevad kõik kolm Jeesust kui prohvetit, igaüks eri nurga alt.
16:15 annaks nagu mõista jüngrite paremini tundmisest. Rõhutatud „teie“ väljendab nende erilist ütlemist, kes on Jeesus, ning ka tõstab jüngrid rahva hulgas esile.
16:16 võtab sõna Siimon Peetrus. Mt 26:63–64 viib Peetruse tunnistust eriliselt edasi, nõnda, et Peetrus ise jälgib eemalt, ning olulised sõnad on hoopis ülempreestri ja Jeesuse suus, seal kõlab „elav Jumal … Messias, Jumala Poeg … inimese Poeg istumas väe paremal käel ja tulemas taeva pilvedel“. Sünoptikute teoloogias mängib oma osa ka see, kelle suhu mis olukorras needsamad sõnad, mis ju kõikjal ringlevad, pannakse.
16:17 kuulutab Jeesus Siimona õndsaks, ja eks ole õndsakskuulutatud olek ka see, mida Jeesus on tulnud maailma tooma (Mt 5:2jj). Peetruse tarkus on kõrgem kui muu tarkus, tulnud taevast, sealt, kust üksi tuleb Jeesuse tõeline tundmine, nagu seda seletab ka Matteuse nägemus Isa ilmutusest 11:25–27 ning kogu Johannese ilmutuskõnede vastandamine – mina olen taevane, teie maised. Liha ja vere nõuandest ei pidanud lugu ka Paulus (Gl 1:16). Tõeline ilmutaja on „minu Isa, kes taevastes“. Ühtlasi kitsendab Jeesuse sõna siin ilmutust, näidates, et oluline on vaid Jeesuse Kristuse isik, olulised pole ei vägevad taevased nägemused, ei tuleviku draamad. Sellega tahaks evangeelium justkui võtta väe üha otsivalt ja kelkivalt prohvetluselt ning näidata puhtas luterluse vaimus, et sina, patune inimene, tunne ainult Jeesust Kristust, ja kõik muu maailma tarkus õpi oma maisest seisusest.
16:18 jätkab siin Siimoni teemaga, kelle Jeesus nimetab Peetruseks, kaljuks, sarnane nimepanemine on ka Mk 3:17, kus Jeesus Kristus kui isand annab alamale uue nime. Nimeks saab „kalju“, sellega Jeesus otsekui paneks seisma maailma ühe mäe, mida maailmas enne polnud, mäe nimega Peetrus. Nagu Jumal paneb kasvama ühe puu, mida varem ei olnud, Jumala rahva puu. Mäe metafoor on Matteusele ka muidu omane.
Loomulikult ei ole Peetrus see, kelles meie elame, see on Jumala tegu, mille peale oleme rajatud. Peetrus on siin mitte tegelik kiriku alus, vaid Jumala öeldud sõna, mis kannab. Et kirikul on kivine alus, seda näeb nõnda ka Ef 2:20; 1Pt 2:5, Ilm 21:14, ning mõte on seotud juudi templimüstifikatsioonidega: templi moodustavad Jumala inimesed, ning selle all peab olema ka alus.
Silmatorkavalt sarnaseid mõtteid esineb ka hilisemas juudi kirjanduses. Yelamdenu (Yalquṭ 1,766) kirjeldab sellist lugu tegevusega, mis algab ja lõpeb sõnaga „kalju“ (ṣur heebrea keeles), siis räägib (kreeka keeles) alusmüürist (themelios) ning (kreekapärane aramea keel) pitra’ (petra ’kalju’), ning tuleb tagasi heebreakeelse ṣur’i juurde: „Nagu kaljude (ṣurim) tipust näen ma teda (Nu 23:9). Ma näen neid, kes olid enne maailma loomist. Nagu kuningas, kes tahtis ehitada. Üha sügavamale laskis ta kaevata ja otsis, kuhu panna themelios, aga leidis vaid veesoid, ja samuti paljudes teiste kohtades. Siis laskis ta kaevata veel ainult ühes kohas, ja ta leidis sügavuses pitra’. … Ta mõtles, kuidas saan ma maailma luua, need õelad tõuseksid ja vihastaksid mind. Kui aga Jumal vaatas Aabrahami peale, kes pidi tõusma, ütles ta, ennäe, olen leidnud pitra’, tema peale ma ehitan ja rajan maailma. Seepärast nimetas ta Aabrahami kaljuks (ṣur), sest Js 51:1 ütleb: „Vaadake kalju peale, kust te olete välja raiutud.““
Ja selle peale ehitab Kristus – mitte küll oma templi, vaid oma kiriku, kuid mõte on sama, eriti vaadates eelnimetatud 1Pt 2:5 järgi. Jeesuse algne semiidikeelne sõna kiriku/koguduse tähistamiseks võis olla VT põhjal oletades qahal või ʻedấ. Kuid kaasaegsetel, rabidel, esines see sõna harva, pigem kasutati ṣibbur ja knesset (Yisra’el). Siiski kirjutab Pešitta just nii Vanale Testamendile vastava sõna ʻedấ. Võib-olla ammutas Kristus sügavamalt kui rabid, kes mõtlesid kitsalt sünagoogikogudusele.
Selle Peetruse mäe juures on ka põrguväravad, moodustades seega maastikupildi, ning „väravate võit“ tähendab seda, kui keegi väravast sisse läheb, nagu seda kartis surmahaige Hiskija (Js 38:10). Pole ju väravad mingid sõjariistad. Ja nendest ei pea Jumala rahva kirik sisse minema, nad võivad jääda mäele.
16:19 eriline meelevald võtmete üle tundub olevat juba enam seotud Siimon Peeruse isikuga. Kas on siin mõtteks, et Jumala riik on nagu linn (Ilm 21:2), mille väravaid keegi avab ja sulgeb? Sõna „võtmed“ sellele ka viitab, otseselt see ju seda ka ütleb, kuigi motiivina ei ole see põhjendatud, vähemalt Vanas Testamendis mitte. Rabidel on võtmed aga juba märksõnaks. Sanh 113 tõlgendab 1Kn 17:1 kui vihma võtit ja 1Kn 17:17 kui surma ja elustamise võtit. Rabi Johanan (surn 279) ütles, et „kolm võtit on Jumala käes, vihm, sünd (viljastumine) ja surnute elluäratamine“. Midagi sellest on ka Lk 11:52, väga rabide vaimus, ning Ilm jaoks on see oluline metafoor (1:18; 3:7; 9:1; 20:1). Kuid koguduse kord Matteuse evangeeliumis ei ole mitte just sisselaskmise või tee tõkestamise kord, vaid ikka kutsumine.
Mt 18:18 öeldakse sedasama, kuid nii, et selle meelevalla saavad kõik, mitte Peetrus üksi. Eelistatav tõlgendus on just 18:18 oma, kuna 16:19 on Mt tendents näidata Peetrust näitena jüngrist, lugejale antakse mõista, et vaatad Peetrust, näed keda tahes jüngrit, ja vaatad Jeesuse jüngrit, kuuled tema suust Kristuse sõna.
6. Paralleeltekstid
Otsene sünoptiline eeskuju on Mk 8:27–30. Küsimuses, kes on Inimese Poeg, on paralleeliks ka Mk 6:14-16; Mt 14:2, ning kirikukorra küsimuses on ilus paralleel Jeesuse kirikukõne Mt 18.
7. Tõlgendusloolised märkused
Alates 2006. aastast on koos Soome Kiriku perikoobisüsteemi kasutuselevõtmisega (Piiskopliku Nõukogu otsus nr 4, 15.08.2006) nimetatud 6. pühapäev pärast nelipüha ümber apostlite pühapäevaks. Selle pühapäeva lähedusse langeb tavaliselt 29. juuni, apostlite Peetruse ja Pauluse märtrisurma mälestuspäev. Kuna luterlikus kirikus jäi apostlite mälestuspäevade pühitsemine ajapikku soiku, annab see pühapäev võimaluse meeles kanda kõiki apostleid ning rõhutada ka iga üksikkristlase kutsumust olla Kristuse saadik maailmas.
Apostlite pühapäeva kohta vaata ka SIIT.
2023. aasta apostlite pühapäeva jutlusetekstiks on rikkalikke tõlgendusvõimalusi pakkuv lõik Matteuse evangeeliumist, mis eestikeelses Piiblis on pealkirjastatud: „Peetrus tunnistab Jeesuse Messiaks“. Perikoop on tuntud kõikides sünoptilistes evangeeliumides (Mt 16:13–20, Mk 8:27–30, Lk 9:18–21). Sõltuvalt evangeeliumist on Peetrus andnud Jeesusele erineva tiitli: „Sina oled Messias, elava Jumala Poeg“ (Mt 16:16), „Sina oled Messias“ (Mk 8:29) või „Jumala Messias“ (Lk 9:20). Lk 9:20 juures märgitakse, et majuskelkäsikiri D (5. saj), mõned vanaladina tõlked ning kopti tõlke bohairi versioon täiendavad Peetruse sõnu järgmiselt: ton hriston hyion tou theou – „Aga teie, kelle teie ütlete minu olevat?“ Peetrus kostis: „Messia, Jumala Poja.“
Perikoope valinud komisjon on otsustanud kolmest sünoptilisest versioonist võtta kasutusele Matteuse evangeeliumi loo. Peetruse tunnistus ja tiitlite „Messias“, „Kristus“ ja „Jumala Poeg“ omaksvõtmine Jeesuse poolt on oluline hetk evangeeliumides ning Jeesuse (elu)loo mõtestamisel. Jeesus tunnistab Peetruse sõnad jumalikuks ilmutuseks ja iseenda Messiaks ning Jumala Pojaks.
Enamik kristlikke konfessioone tunnistavad ka seda, et Jeesuse sõnad „Sellele kaljule ma ehitan oma koguduse“ on suunatud Peetrusele. Eriarvamusel ollakse selles, mis saab edasi pärast Peetrust.
| Matteus | Markus | Luukas | |
| Mida rahvas ütleb? | 16:13–14 Kui siis Jeesus tuli Filippuse Kaisarea aladele, küsis ta oma jüngritelt: „Kelle ütlevad inimesed Inimese Poja olevat?“ Aga nemad kostsid: „Mõned ütlevad Ristija Johannese, teised aga Eelija, teised aga Jeremija või ühe prohveteist.“ | 8:27–28 Ja Jeesus ja ta jüngrid läksid edasi Filippuse Kaisarea küladesse. Ja teel küsis ta oma jüngritelt: „Kelle ütlevad inimesed minu olevat?“ Aga nemad ütlesid talle: „Ristija Johannese, ja teised Eelija, teised aga ühe prohveteist.“ | 9:18–19 Kord, kui Jeesus palvetas üksildases paigas ja jüngrid olid koos temaga, küsis ta neilt: „Kelle ütlevad rahvahulgad minu olevat?“ Nemad kostsid: „Ristija Johannese, mõned aga Eelija, mõned aga, et keegi muistseist prohveteist on üles tõusnud.“ |
| Mida jüngrid ütlevad | 16:15–16 Tema küsis neilt: „Aga teie, kelle teie ütlete minu olevat?“ Siimon Peetrus kostis: „Sina oled Messias, elava Jumala Poeg.“ | 8:29 Ja tema küsis neilt: „Aga teie, kelle teie ütlete minu olevat?“ Peetrus kostis: „Sina oled Messias!“ | 9:20 Aga tema küsis neilt: „Aga teie, kelle teie ütlete minu olevat?“ Peetrus kostis: „Jumala Messias.“ |
| Jeesus valib Peetruse | 16:17–19 Jeesus vastas talle: „Sa oled õnnis, Siimon, Joona poeg, sest seda ei ole sulle ilmutanud liha ja veri, vaid minu Isa, kes on taevas. Ja mina ütlen sulle: „Sina oled Peetrus ja sellele kaljule ma ehitan oma koguduse, ja põrgu väravad ei saa sellest võitu. Ma annan sulle taevariigi võtmed, ja mis sa iganes kinni seod maa peal, see on seotud ka taevas, ja mis sa iganes lahti päästad maa peal, see on lahti päästetud ka taevas.““ | ||
| Jeesus keelab jüngreid rääkimast | 16:20 Siis ta keelas jüngreid, et nad kellelegi ei ütleks, et tema on Messias. | 8:30 Ja ta hoiatas neid, et nad midagi tema kohta ei räägiks. | 9:21 Ent Jeesus hoiatas neid ja keelas kellelegi seda rääkimast. |
18.–25. jaanuarini (lõunapoolkeral taevaminemispüha ja nelipüha vahel) peetakse kristlaste ühtsuse palvenädalat, mis algab apostel Peetruse tunnistuspäeval (cathedra Petri), mida enne kalendrireformi peeti 18. jaanuaril, ning lõpeb apostel Pauluse pöördumise päeval.
Pärimuse kohaselt asub apostel Peetruse poolt Rooma piiskopina kasutatud iste püha Peetruse katedraalis Roomas, selle lääneapsiidi seina vastu ehitatud võimsas relikviaaris, mille all on samanimeline altar. Bernini poolt loodud relikviaar avati viimati 1867. aastal, mil reliikviat ka pildistati. Uuringud on selgitanud välja, et iste pärineb 6. sajandist. Allolev foto pärineb teosest Catholic Encyclopedia.
Jeesuse poolt Peetrusele öeldud sõnu on tõlgendatud mitmeti.
Katoliku kirik käsitleb Peetrusele öeldud sõnu „sellele kaljule ma ehitan oma koguduse“ paavstluse alusena, mille kohaselt Kristuse kirik on rajatud Peetrusele ja tema järeltulijatele, Rooma piiskoppidele. Järgnevaid sõnu „põrgu väravad ei saa sellest võitu“ mõistetakse paavsti ilmeksimatuse dogma lähtekohana.
Mõned protestantlikud suunad on küll nõus, et Peetrus oli kiriku aluskivi, kuid omaks ei võeta seda, et see kehtib ka Peetruse ametijärglaste kohta. Väidet „põrgu väravad ei saa sellest võitu“ mõistetakse nii, et kirik ei sure kunagi välja.
Õigeusu kirikud mõistavad meelevalda siduda ja lahti päästa alguses antuna Peetrusele, pärast kõikidele apostlitele. Õigeusu teoloogia tunnistab Kiriku kui terviku ilmeksimatust, kuid iga üksikisik võib eksida, olenemata oma positsioonist.
Hermann Strack ja Paul Billerbeck annavad oma monumentaalses Uue Testamendi kommentaaris ühe võimaliku seletuse, mida Jeesus on võinud öelda (Strack-Billerbeck I, lk 732): „Jeesust öeldakse aramea keeles öelnud olevat: „ʻos ’ani ’amar lak ’at petros (hbr: gam ’ani ’omer ləka ’atta petros)“. Nendes sõnades on tõlkija mõistnud sõna ’at (’atta) otsekõne esimese sõnana: „Sina oled Peetrus“, nagu oleks Jeesus öelnud: „’at hu’ petros“. Tegelikkuses on aga ’at üksnes sõnas lak esineva ainsuse 2. isiku asesõna rõhutatud kordus (vrd Hg 1:4 – lakem ’attem, teil [jah teil]). Jeesuse sõnu tuleks seega tõlkida järgmiselt: „Ka mina ütles sulle, jah, sulle Peetrus (ütlen ma, kuna sina tundsid esimesena ära minu Messia au ning Jumala Pojaks olemise): „Sellele kaljule (minu Messia aule ja Jumala Pojaks olemisele) rajan ma oma koguduse.““ Nii asetub lause kagō de soi legō Peetrusele osakssaanud ilmutuse kõrvale: „Jumal ilmutas sulle minu Messia au ning Jumala Pojaks olemise, ja mina ütlen sulle, Peetrus, et selle tõe kaljupõhjale rajan ma oma koguduse.“
Peetrust kujutatakse tänase evangeeliumi sõnade alusel sageli võtme(te)ga. Võtmed või tagurpidi rist on Peetruse atribuudid, mille abil teda kunstiteostel ära tunneb.
Kristlikus teoloogias kõneldakse seetõttu võtmete meelevallast, mis on Väikese Katekismuse kohaselt „eriline vägi, mille Kristus oma kirikule maa peal on andnud, patte kahetsevatele patustele patud andeks anda, patte mitte kahetseja aga oma pattudesse jätta, kuni ta meelt ei paranda.” Võtmete meelevalla õpetuse aluseks on juba korduvalt viidatud Jeesuse sõnad Peetrusele: „Ma annan sulle taevariigi võtmed ja mis sa iganes kinni seod maa peal, see on seotud ka taevas, ja mis sa iganes lahti päästad maa peal, see on lahti päästetud ka taevas.“ (Mt 16:19) Ning Jh 20:23: „Kellele te iganes patud andeks annate, neile on need andeks antud, kellele te patud kinnitate, neile on need kinnitatud.“
Võtmete meelevald on laiemalt meelevald lubada kedagi koguduse osadusse või mitte, määrata kindlaks kiriku õpetust, anda siduvaid tõlgendusi Pühakirja tekstidele ning lahti päästa ja kinnitada patte.
Sidumine ja lahtipäästmine on mišnast pärinev fraas, mis tähendab keelmist või lubamist vastuvaidlematu autoriteedi abil. Kahe varaseima juudi mõttesuuna iseloom on võetud kokku fraasis: „Šammai koolkond seob, Hilleli koolkond päästab lahti“.
6.–7. sajandist pärineb kirikupühitsemise päeva hümn Angularis fundamentum Christus Jesus missus est (Kristus Jeesus on läkitatud nurgakiviks). See mõte kõlab kaasa mitmes KLPR koraalis, näiteks KLPR 160 – Kindel me usk, 161 – Küll kannab kindel kalju, 240 – Meil Kristus on aluseks seatud.
8. Liturgilised soovitused
Liturgiline värv: pühapäeval punane, argipäevadel roheline.
Alguslaul: 160.
Päeva laul: 245.
Jutluselaul: 240.
Ettevalmistuslaul: 161.
Lõpulaul: 163.
Päeva palve – Käsiraamat, lk 198, nr 2/ Agenda, lk 131, nr 2.
Kirikupalve – Käsiraamatust väljajäänud kirikupalved: neljaosaline kirikupalve, lk 37 (Apostlite ja evangelistide päevad); ekteenia, lk 32 (Kiriku/koguduse nime- ja aastapäev)/ Agenda, lk 66–68.
Kiituspalve – Käsiraamat, lk 354 (Apostlid ja evangelistid).
Armulauapalve – Käsiraamat, lk 359 (E).
Palve pärast armulauda – Käsiraamat, lk 199, nr 2/ Agenda, lk 140.
9. Muud tähelepanekud
Apostel Peetrus on tema hoolde usaldatud taevariigi võtmete hoidjana saanud loendamatute anekdootide kangelaseks. Need lood leiavad tavaliselt aset taevariigi väravas, kus Peetrus peab otsustama kellegi paradiisi pääsemise üle.
Eesti filmikunst on ajatuks lavastanud Kihnu Jõnnu sõnad ühele „Fortuuna“ meeskonnaliikmele, et kantsli poole peab olema näoga. Seljaga võib seista taevavärava poole, et püha Peetrus saaks sellele inimesele jalaga tagumikku virutada.
Alapeatükid 1–6 on koostanud Vallo Ehasalu, alapeatükid 7–9 Joel Siim. Toimetanud Mariina Viia
[1] Jaan Lahe ja Ergo Naab (koost.) (2020) Verbum Domini manet in aeternum. Pühendusteos professor dr. Randar Tasmuthile 65. sünnipäevaks, lk 105–115).
