Eesti Evangeelne Luterlik Kirik

17. pühapäev pärast nelipüha

EELK perikoopide abimaterjal 4/17: seitsmeteistkümnes pühapäev pärast nelipüha Jh 5:19–21


1. Perikoobi tekst

Tekst on selge ja arusaadav. Puuduvad tekstikriitilised probleemid. Üksikutes käsikirjades esinevad sõnastuse erinevused on vaid stilistilised parandused. Nii on näiteks osades käsikirjades salmis 19 jäetud nimetamata kõneleja isik (ho Iesous), „ütlemist“ väljendav verb elegen on asendatud samatähendusliku verbiga eipen, sõnale ho hyios ’poeg’ on lisatud genitiivtäiend tou anthropou ’inimese’, ühendades nõnda Johannese evangeeliumile iseloomuliku kristoloogilise tiitli „poeg“ sünoptilises traditsioonis olulise kristoloogilise tiitliga „inimese poeg“, ent teksti sisulist mõistmist ega tõlgendamist need ei mõjuta.


2. Struktuur ja kontekst

Perikoop koosneb Jeesuse sõnadest, milles Jeesus selgitab oma suhet Isaga. Kolmes salmis esitatakse mitu Jeesuse suhet Isaga ja tema missiooni selgitavat lauset, mis käsitlevad: 1) Poja ja Isa tegevuse ühtsust (s 19), 2) Isa armastust kui põhjust, miks Isa ilmutab Pojale oma tegusid (s 20), ja 3) Isa ja Poja sarnasust elusaks tegijana (s 21).

Perikoobi kontekst on Jeesuse missioonist rääkiv kõne, mis järgneb halvatu tervistamisloole (5:1–16) ning on mõeldud Jeesuse vastusena juutide etteheitele, et ta rikkuvat hingamispäeva (tervistamine toimus hingamispäeval) ja et ta tegevat end Jumalaga võrdseks, öeldes Jumala oma Isa olevat (5:16 ja 5:18). Salmis 17 leiduvas Jeesuse sõnas vihjatakse juba salmides 19–20 nimetatud Jumala ja Jeesuse tegudele, salmi 20 „suuremad teod“ vaatavad aga tagasi eelnevale tervistumisloole.


3. Kirjanduslooline kontekst

Salmid 19–21 on suurema terviku, Jeesuse õpetus- või ilmutuskõne osa, mis jätkub kuni salmini 47. Kuigi kõne aluseks on üksnes Johannese evangeeliumi autorile teadaolev suuline Jeesuse sõnade pärimus (eraldi kirjalikku „ilmutuskõnede allikat“, mille olemasolu postuleeris R. Bultmann, pole suudetud tõestada) ning juba ainuüksi salmis 19 leiduv sissejuhatav, vormelilaadne väljend amēn, amēn, legō hymin ’tõesti, tõesti, ma ütlen teile’ viitab sellele, et evangelist on kasutanud juba olemasolevat traditsiooni. Evangelist on sõnastanud kõne (nagu teisedki sarnased kõned Johannese evangeeliumis) olemasoleval kujul aga ise ning seda iseloomustab talle eriomane teoloogiline keel – väljend „midagi iseennast / omast peast tegema“, kristoloogiline tiitel „poeg“ (Johannesel enamasti ilma täienditeta), Isa ja Poja suhte iseloomustamine armastusena, mille abil evangelist väljendab oma lugejatele ja kuulajatele sõnumit Kristusest kui Jumala armastatud Pojast ja seletab tema missiooni maises maailmas.


4. Ajalooline kontekst

Johannese evangeeliumi kirjutaja isikust ei tea me midagi kindlat. Alles 2. sajandi pärimus samastab selle sekundaarselt Jeesuse õpilase Johannesega. Johannese evangeelium on kirjutatud 1. sajandi lõpus Süürias või Väike-Aasias ja tõlgendab Jeesuse kuulutust ülestõusmisejärgsest perspektiivist evangelistile eriomases pildikeeles ja spetsiifilise teoloogilise teriminoloogia abil. Evangeeliumis leiduva mõiste ioudaioi ’juudid’ kasutamine Jeesuse vastaste üldnimetusena viitab, et evangeelium kirjutati ajal, mil kirik ja sünagoog olid juba täielikult eraldunud. Ka käesolevas perikoobis ehk Jeesuse vastuses „juutide“ etteheidetele kajastub poleemika kujuneva kiriku ja sünagoogi vahel.


5. Kommentaar

5:19 Jeesus alustab oma juutide ettheidete vastu suunatud kõnet vormelilaadse tunderõhulise väljendiga amēn, amēn, legō hymin ’Tõesti, tõesti, ma ütlen teile’, mida kohtab Johannese evangeeliumis veel ka mujal (nt 1:51; 3:5). Jeesus kasutab väljendit alati sellele järgnenud väite eriliseks esiletõstmiseks. Siin on väiteks, et „Poeg ei saa midagi teha omast peast. Ta teeb vaid seda, mida näeb tegevat Isa“, millega rõhutatakse Jeesuse ja Isa erilist seost. „Poeg“ (ho hyios) esineb siin, nagu mujalgi Johannese evangeeliumis Jeesuse enesepredikatsioonina (esineb ilma täienditeta kokku 18 korda). Sellele lisatud artikkel rõhutab Jeesuse kui Poja ainulaadsust, mis on kogu evangeeliumis oluline mõte (vt juba Jh 1:18 monogenēs ’ainusündinud’ = [ainulaadne] Poeg), st Jeesus on Poeg, kellel on Isaga ainulaadne suhe. Antud salmis on aga rõhk Jeesuse seotusel Isaga. Rõhutades Isa ja Poja erilist seotust, lükkab Jeesus tagasi juutide etteheited, et Jeesus toimivat hingamispäeval tervendades ja end Pojaks nimetades Jumala tahte vastaselt (vt Jh 5:16 ja 5:18).

5:20 Isa ja Poja suhet väljendatakse mõistega „armastama“. On tähelepanuväärne, et viimase kohta kasutatakse kreekakeelset sõna phileō (tavaliselt väljendab evangelist Isa suhet Pojasse verbiga agapaō), mida muidu kasutatakse poolehoiu tähenduses inimestevahelistes suhetes – lähedaste vaheline kiindumus ja poolehoid näib evangelistile olevat kõige lähedasem hoiak Jeesuse ja Isa suhte iseloomustamiseks. Armastus on põhjus, miks Isa näitab Pojale oma tegusid. „Suuremad teod“, mida Isa tahab Pojale näidata, on suuremad Jeesuse poolt tehtud tervistamisimest (Jh 5:1 jj) ning ilmselt viitavad juba järgmises salmis nimetatud „elavaks tegemisele“ (kr zōopoieō).

5:21 Nagu Isa, teeb ka Poeg elusaks, keda tahab. Siin on Isa ja Poeg ühendatud kui elu (kr zōē) andjad. Vanas Testamendis on elavaks tegemine ja tagasi toomine surmavallast Jumala tegu (nt 1Sm 2:6). See „elavaks tegemine“ hõlmab erinevaid asju – haigusest päästmisest kuni eshatoloogilise surnute ülesäratamiseni aegade lõpus (vt Tn 12:2). Kuigi ka Johannese evangeeliumis on lugu surnu ülesäratamisest (Laatsarus – Jh 11:17 jj), on „elu“ (zōē) siin Jeesuse eshatoloogiline and neile, kes temasse usuvad. See „elu“, mis erineb selgelt bioloogilisest elust (kr bios), ei saa neile osaks kunagi aegade lõpul, vaid juba siin ja praegu (nt Jh 5:24; 8:51). Oluline on aga, et elu andmine, mis Vanas Testamendis on vaid Jumala privileeg, on siin üle kantud Jeesusele. Selle mõte on rõhutada Jeesuse täielikku üksolemist Isaga.


6. Paralleeltekstid

Perikoobi lähimad paralleelid leiduvad Johannese evangeeliumis endas, näiteks Isa ja Poja ühtsuse kohta Jh 14:9–11; 17:1 jj; Isa armastuse kohta Poja vastu Jh 17:26; „elu“ andmise kohta nt Jh 5:24; 8:51.


7. Tõlgendusloolised märkused

Seitsmeteistkümnendal nelipühajärgsel pühapäeval kasutatakse kirjakohti, mis kõnelevad erinevatest surnute elluäratamise episoodidest (1Kn 17:17–24; Lk 7:11–16; Jh 11:21–29 [30–31] 32–45), igavese elu ja kirkuse lootusest (Ii 19:25–27; Js 26:1214,19; Rm 8:18–23; 2Kr 4:7–14; siia võiks kuuluda ka käesoleva aasta evangeelium Jh 5:19–21), kuid ka elu kaduvuse tunnistamisest ning kõhklustest (Ii 14:1–6, 13–15; Fl 1:20–26). Need kirjakohad määravadki pühapäeva teema „Jeesus annab elu“. Pühapäev kuulub nelipühajärgsete pühapäevade kolmandasse mõttelisse rühma, mis kannab üldist pealkirja „Uus elu Jumala riigi õiguses“ ja hõlmab pühapäevi 13–19.

Salmides 19–20 kõneleb Jeesus oma Isast. Kreeka keeles kirjutatud evangeeliumides kasutatakse tavaliselt sõna ho patēr (nagu ka vaadeldavas perikoobis), kuid kolmes kirjakohas on lisaks translitereeritud arameakeelne pöördumine abba (Mk 14:36 Jeesuse enda pöördumisena Ketsemani palves ning varakristliku liturgilise [?] vormelina Rm 8:15 ja Gl 4:6). Alates Joachim Jeremiase uurimustest on sõna peetud lapselikuks pöördumiseks Jumala poole (vrd meie „issi“), kuid Mary Rose D’Angelo osutab: „Kõigil kolmel juhul, mil sõna abba esineb Uues Testmendis, järgneb sellele tõlge kreeka keelde ho patēr, ’[see] isa’. See tõlge avab sõna tähenduse kirjutajate jaoks – sõna on otsetõlge „isa“ + määrav artikkel, mis võib olla ka vokatiiv nagu abba’gi. Kuid see ei ole deminutiiv, lastekeelne kuju. Kreeka keeles on olemas deminutiivid sõnast „isa“ (nt pappas) ning kristlik kogukond otsustas seda sõna mitte kasutada“ (D’Angelo 1992, 615 j).

Piiblis leidub kuus kirjakohta, kus kirjeldatakse surnud inimeste elluäratamist (kolm Vanas ja kolm Uues Testamendis. Kõik Vana Testamendi lood on seotud prohvet Eelija ning tema õpilase Eliisaga:

  • 1Kn 17:17–24 Jumal äratab Eelija palve peale surnuist Sarepta lesknaise poja (see kirjakoht on alternatiivne Vana Testamendi lektsioon käesoleval pühapäeval);
  • 2Kn 4:32–37 Eliisa äratab surnuist suunemlanna poja;
  • 2Kn 13:21 Eliisa hauda visatud surnud mees ärkab ellu, kui ta puutub kokku Eliisa luudega.

Uues Testamendis kirjeldatakse Jairuse tütre, Naini noormehe ja Laatsaruse äratamist surnuist.


Matteus

Markus

Luukas

Johannes

Jairuse tütar


9:18–26[1]


5:21–43


8:40–56

 
Naini noormees  7:11–17 1. lugemisaasta evangeelium 
Laatsarus   11:1–44 2. lugemisaasta evangeelium


León Bonnat (1833–1922), „Laatsaruse ülesäratamine“ (1857) (allikas: Wikimedia)

Lisaks Jeesuse tehtud imetegudele kirjeldab Apostlite tegude raamat vähemalt kahte juhtumit, kus apostlid äratasid surnuid: apostel Peetrus äratas Joppes naisjünger Tabiita (Ap 9:36–41) ning Paulus äratab Pauluse enda pikki arutlusi kuulates magama jäänud ning kolmanda korruse aknalaualt surnuks kukkunud Eutühhose (Ap 20:9–12).

Surnute ülestõusmine oli küsimus, milles variserid ja saduserid olid eriarvamusel. Kui variserid pooldasid üldise surnute ülestõusmise ideed, nii et Paulus saab selle eriarvamuse tema üle peetaval Suurkohtu istungil saduseride vastu välja mängida (Ap 23:6–8), siis vastupidisel seisukohal olevad saduserid esitasid Jeesusele väljamõeldud kiusliku loo naisest, kes leviraatabielu seaduse kohaselt abiellus järjest seitsme vennaga. Jeesus peab nüüd otsustama, kelle naine ta ülestõusmises peaks olema (Mk 12:18–27 par).

Vanas Testamendis leidub kirjakohti, mida on tõlgendatud ettekuulutustena, mis viitavad kas Jeesuse ülestõusmisele või üldisele surnute ülestõusmisele. Prohvet Hesekieli raamatus leiduvat nägemust prohveti sõna peale elustuvatest kuivanud luudest (Hs 37:1–11) on kujutatud muuhulgas Dura Europose sünagoogi seinamaalingutel.

„Surnuluud saavad elavaks“, seinamaal Dura Europose sünagoogis (enne 244 pKr) (allikas: Wikimedia)

Keskaja inimene kujutas üldist ülestõusmist sageli ette küllaltki naturaalselt: hauad avanevad ning elustunud surnud astuvad neist välja. Allpool on Reims’i katedraali ristlöövi põhjakülje parempoolse portaali reljeef ülestõusmisest.

(Allikas: Wikimedia)


8. Liturgilised soovitused

Liturgiline värv: roheline.

Alguslaul: 113.

Päeva laul: 354.

Jutluselaul: 114.

Ettevalmistuslaul: 115.

Lõpulaul: 173.

Päeva palve – Käsiraamat, lk 230, nr 3 / Agenda, lk 141, nr 1.

Kirikupalve – Käsiraamat, lk 569, Neljaosaline kirikupalve 3, või Käsiraamat, lk 571, Ekteenia 1 / Agenda, lk 142–143, nr 2.

Kiituspalve – Käsiraamat, lk 353 (Üldine III).

Palve pärast armulauda – Käsiraamat, lk 231 / Agenda, lk 71, nr 3.


Viidatud allikas

D’Angelo, Mary Rose (1992) „Abba and „father“: imperial theology and the Jesus traditions“ – Journal of Biblical Literature 111, 611–630.


(Alapeatükid 1–6 on koostanud Jaan Lahe, alapeatükid 7–8 Joel Siim, toimetanud Urmas Nõmmik.)


[1] Evangeelium 25. pühapäeval pärast nelipüha, 1. lugemisaasta.