Kristuse ülestõusmise pühad on kogu kirikuaasta süda.
Evangeeliumidest loeme, et pärast Jeesuse ristilöömist ja haudapanekut läksid mõned naised kolmanda päeva varahommikul tema hauale, et läbi viia kombekohased toimingud. Teel olles nad veel muretsesid suure kivi pärast, mis hauakoopa suudmele oli veeretatud – et kes selle küll neil eest lükata aitaks. Hauale jõudes aga nägid nad, et kivi oli juba ära veeretatud ja haud tühi. Haua juures kohtasid nad inglit, kes kuulutas neile rõõmusõnumit Kristuse ülestõusmisest. Seda rõõmu jagasid naised jüngritele ning hiljem ilmus Jeesus neile kõigile veel mitmel korral. Sedasama rõõmu ja tunnistust jagab Kirik ka täna kõigi rahvaste seas. Jumala Poeg on oma surmaga surma võitnud. Kristus on surnuist üles tõusnud!
On vana tava tervitada ülestõusmispühadel üksteist sõnumiga: “Kristus on üles tõusnud!” Vastus kõlab: “Tõesti, Ta on üles tõusnud!”
Nagu naistel jüngrite juurde tõtates, nii pole ka täna inimesed harilikult varmad seda uskumatut ja imelist sõnumit uskuma. Jüngrid, kes kuulsid tühja haua juurest naasnud naiste sõnumit arvasid, et nad ajavad tühja juttu ega uskunud naisi (Lk 24:11). Kuuleme sarnaseid vastuseid paljude suust, keda täna ülestõusmistervitusega tervitame. Ometi, maailma uskmatus ei tee Kristuse ülestõusmist olematuks.
Peapiiskopi sõnum Kristuse ülestõusmise pühal 27.03.2016
