Nelipühad on kiriku sünnipäev. Nende pühadega tähistame Püha Vaimu läkitamist, esimeste kristlaste ristimist Jeruusalemmas ja kristliku kiriku sündimist (Ap 2). Nelipühad on 50. päeval pärast ülestõusmispüha ja paljudes keeltes tulenebki püha nimi kreekakeelsest sõnast pentekoste (’viiekümnes’). Eestikeelne nimi tuleb nähtavasti sellest, et neid pühi jätkus neljale päevale – 1., 2., 3. nelipüha ja suvine palvepäev. Lõuna-Eestis aga tuntaksegi seda suvistepühana ning vaimulikult viitab see elukülluse ja haljuse tärkamisele, mille Püha Vaim oma andidega toob.
Jeesuse kannatuste ja ristisurma, ülestõusmise, ilmumiste ning taevaminemise tunnistajaks olemise järel olid ta jüngrid kohkunud ja ärevuses. Kuidas nüüd hakkama saada? Mida edasi teha? Kristus oli tõotanud neile saata Lohutaja, Tõe Vaimu, kes jääb nende juurde. Oli lausa kuulutanud, et tema äraminek on neile kasuks, sest siis saab Vaim tulla nende juurde.
Nelipühapäeval see tõotus täitus. Püha Vaim tuli. Jesaja prohvetiraamatus on öeldud: Issanda Vaim on tarkuse ja arukuse Vaim, nõu ja väe Vaim, Issanda tundmise ja kartuse Vaim. Nüüd said jüngrid hirmuta ja väeliselt kuulutada rõõmusõnumit Kristusest, sest Püha Vaim täitis nad vaimuliku tarkuse, südikuse ja rõõmsa julgusega. Juba samal päeval lasi umbes kolm tuhat inimest end ristida ning kristlik kirik oli sündinud.
Püha Vaimu anni abil hakkasid jüngrid rääkima keeli, mida nad varem ei osanud: see on vastand Paabeli torni loole, kus inimesed üksteisest enam aru ei saanud ja üksteisest võõrandusid (1Ms 11:5-9). Toona tõi võõrandumise soov endale nime teha ja teistest üle olla, nüüd aga, nelipühadel, tõi üksteisemõistmise soov kuulutada ja ülistada Jumala suuri tegusid Kristuses.
Nelipühadeks tuuakse kirikusse ja mõnel pool kodudessegi haljaid noori kaski, mis oma lõhna ja rõõmsa rohelusega meenutavad meile Jumala Vaimu eluandvat ligiolu ning seda, et elu Jumalaga ja Jumalale pole kunagi sünge ega viljatu.
Kui nelipühapäev kätte jõudis, olid nad kõik koos ühes paigas.
Ja äkitselt tuli taevast kohin, otsekui tugev tuul oleks puhunud, ja täitis kogu koja, kus nad istusid. Ja nad nägid otsekui hargnevaid tulekeeli, mis laskusid iga üksiku peale nende seas.
Ja nad kõik täideti Püha Vaimuga ning hakkasid rääkima teisi keeli, nõnda nagu Vaim neile andis rääkida.
Jeruusalemmas oli aga elamas juute, vagasid mehi kõigi rahvaste keskelt, kes on taeva all.
Kui nüüd see hääl kostis, tuli kokku nende kogukond, ja kõiki valdas hämmastus, sest igaüks kuulis räägitavat oma murret. Nad jahmusid ja panid imeks, öeldes: „Ennäe, eks need kõik,
kes räägivad, ole galilealased? Kuidas siis meist igaüks kuuleb oma sünnimaa murret?
Meie, partlased ja meedlased ja eelamlased ja kes me elame Mesopotaamia-, Juuda- ja Kappadookiamaal, Pontoses ja Aasias, Früügias ja Pamfüülias, Egiptuses ja Liibüa maades Küreene pool, ja siia elama asunud roomlased, juudid ja nende usku pöördunud kreetlased ja araablased – kuidas me kuuleme räägitavat meie endi keeles Jumala suuri asju?”
Nad kõik olid jahmunud ja kahevahel ning ütlesid üksteisele: „Mis see küll peab olema?”– Apostlite teod 2:1-12
Palveid nelipühadel
Püha Vaim, Sa kõigi inimeste rõõmustaja ja aitaja. Tule ja ole me juures, pühitse meie südant, et kasvame usus, saame tuliseks armastuses ja oleme kannatlikud raskustes. Juhi meie elu siin ja vii meid kord igavesse õndsusse.
