ALTARISAKRAMENT,
nagu seda pereisa oma perele lihtsal viisil peab esitama.
Mis on altarisakrament?
See on meie Issanda Jeesuse Kristuse tõeline ihu ja veri, mis on meile kristlastele Kristuse enda poolt leivas ja veinis söömiseks ning joomiseks seatud.
Kus on sellest kirjutatud?
Nõnda kirjutavad pühad evangelistid Matteus, Markus, Luukas ja Püha Paulus:
„Meie ISSAND Jeesus Kristus sel ööl, mil tema ära anti, võttis leiva, tänas, murdis, andis oma jüngritele ja ütles: „Võtke, sööge, see on minu ihu, mis teie eest antakse! Tehke seda minu mälestuseks!”
Selsamal kombel võttis ta ka karika pärast õhtusöömaaega, tänas, andis selle neile ja ütles: „Võtke ja jooge kõik selle seest! See karikas on uus leping minu veres, mis teie eest valatakse pattude andeksandmiseks! Nii sagedasti kui te sellest joote, tehke seda minu mälestuseks!”
Mis kasu on sellest söömisest ja joomisest?
Seda näitavad meile sõnad: „teie eest antakse” ja „valatakse pattude andeksandmiseks”, see tähendab, et nende sõnadega kingitakse meile sakramendis pattude andeksandmine, elu ja õndsus; sest kus on pattude andeksandmine, seal on ka elu ja õndsus.
Kuidas saab ihulik söömine ja joomine selliseid suuri asju teha?
Loomulikult ei tee seda söömine ja joomine, vaid sõnas, mis seal seisavad: „teie eest antakse” ja „valatakse pattude andeksandmiseks”. Need sõnad on ihuliku söömise ja joomise kõrval sakramendi põhiliseks osaks. Ja kes neid sõnu usub, sellel on käes see, mida need sõnad ütlevad ja väljendavad, ja nimelt „pattude andeksandmine”.
Aga kes võtab seda sakramenti väärikalt vastu?
Paastumine ja enda ihu poolest ettevalmistamine on küll heaks väliseks distsipliiniks; kuid sakramendi vastuvõtmiseks on igati vääriline ja kõlblik see, kellel on usku sõnadesse: „teie eest antakse” ja „valatakse pattude andeksandmiseks”. Kes aga neid sõnu ei usu või neis kahtleb, see on vääritu ja kõlbmatu; sest sõna „teie eest” nõuab täiesti usklikku südant.
