Valvamispühapäev

EELK perikoopide abimaterjal 6/24: valvamispühapäev Mk 13:33–37

1. Perikoobi tekst

Paljud käsikirjad lisavad salmi 33 sõnale agrypneite (valvake) kai proseyhesthe (ja palvetage). Nestle-Alandi tekstikomitee on siiski seisukohal, et sellise lisanduse võisid erinevad ümberkirjutajad teha üksteisest sõltumatult (taustaks Mk 14:38) ning kuna mõned vanad käsikirjad seda lisandust ei tunne, siis on raskem arvata, kuidas see võis välja jääda (Metzger 1975).

Salmi 37 väljend „aga mida ma ütlen teile, ütlen kõigile“ on mõnes käsikirjas pisut erinevas sõnastuses, ent need erinevused on nii ebaolulised, et Metzgeri kommentaar ei pea seda isegi mainimisväärseks.

2. Struktuur ja kontekst

Perikoop võtab kokku Mk 13 niinimetatud „väikese apokalüpsi“. Funk, Hoover, et al. (1997) struktureerivad selle järgmiselt:

1. Templi hävitamine (13:1–2)
2. Varajased märgid (13:3–8)
   1. Valemessiad (13:5–6)
   1. Sõjad ja sõjasõnumid (13:7–8)
3. Jüngrite tagakiusamine (13:9–13)
4. Häving Jeruusalemmas (13:14–23)
   1. „Hävituse koletis“ (13:14–20)
   1. Valemessiad (13:21–23)
5. Häving kõiksuses (13:23–31)
   1. Taevalikud ettekuulutused (13:25–25)
   1. Inimese Poeg tuleb pilvedes (13:26–27)
   1. Viigipuu analoogia (13:28–29)
   1. Selle sugupõlve aeg (13:30–31)
6. Lõpumanitsused (13:32–37)
   1. Keegi ei tea täpset aega (13:32)
   1. Olge valvel! (perikoop) (13:33–37)

Laiemalt on „väikese apokalüpsi“ puhul tegu Jeesuse viimase pikema kõnega Jeruusalemmas, enne kui saavad hoo sisse sündmused, mis viivad tema arreteerimise, hukkamise ja ülestõusmiseni.

3. Kirjanduslooline kontekst

Ehkki perikoop on käsitletav ka iseseisva tähendamissõnana (vt paralleeltekste allpool), tuleb seda Markuse evangeeliumi kontekstis mõista siiski Mk 13 „väikese apokalüpsi“ kulminatsioonina. „Väikese apokalüpsi“ termin on tuletatud Jeesuse kõne sarnasusest nii Taanieli raamatu lõpuosas kui Ilmutuse raamatus kasutatud keelepruugiga. Tekst ise näib olevat evangelisti poolt kokku pandud erinevatest materjalidest (Funk, Hoover, et al. 1997) ja selle üheks kandvaks teemaks, mida käsitleb ka seda lõpetav tähendamissõna, on, et Jeesusesse uskujad ei tohiks end lasta eksitada ülientusiastlikest apokalüptilistest ootustest: ainult Jumal teab, millal saabub Inimese Poja tagasituleku päev. Seniks tuleb valvata ja oodata (Koester 2000; Vermes 2003).

4. Ajalooline kontekst

Üsna levinud on arvamus, et Markuse evangeelium on kirjutatud aasta 70 paiku, kui Juudamaal möllas juudi ülestõus ja roomlased olid tungimas Jeruusalemma (nt Lohse 1994). Selle „sõjaaja evangeeliumi“ (Borg 1994) kirjutamisel oli evangelistile oluline pidurdada üha enam levinud apokalüptilisi ootusi. Samal taustal väidab Borg, et säärased ootused ei pruugi üldse pärineda ajalooliselt Jeesuselt, kes tegutses varem ja hoopis teistsuguses poliitilises kontekstis. Samas on sellele vaatele alternatiive, mis seovad „väikese apokalüpsi“ Jeesuse isikuga palju otsesemalt. Need saavad käsitletud järgnevas kommentaaris, mis seekord ei ole esitatud salmhaaval.

5. Kommentaar

Uue Testamendi kultuuriteaduslikku analüüsi viljelevad „kontekst-grupi“ uurijad on kirjeldanud „lahkumiskõnede“ fenomeni toonases Vahemeremaade antiigis (Malina, Rohrbaugh 1998). Lahkumiskõnedel oli toonases kultuuris spetsiifiline tähendus, seda nii hellenistlikus antiigis laiemalt kui judaismis. Piibliaegses antiigis oli inimese põhiliseks elukorralduslikuks struktuuriks perekond. Surija viimane mure seostus selle kahjuga, mille tema surm perekonnale kaasa toob. Johannese evangeeliumis leiame näiteks Jeesuse veel ristil oma perekonna asju korraldamas. Samasse maatriksisse asetuvad eraldi tüübina oluliste isikute lahkumiskõned. Surma lähedal olevatest inimestest usuti, et kuna nad on nüüd Jumala või jumalate teispoolse maailma lävel, on neil privilegeeritud ligipääs sellele, mis saab juhtuma nende lähedastega pärast nende lahkumist. Seda tüüpi kõned olid teisenenud teadvuse seisundis viibija ennustuskõned, mille fookuses oli lähedaste inimeste tulevik.

Malinale ja Rohrbaughile toetudes võib väita, et nii Markuse 13 kui selle paralleelid Matteuse ja Luuka evangeeliumis on tüüpilised lahkumiskõned. Jeesus teab, et õige varsti ta sureb. Ja ta teab ka seda, mis saab juhtuma tema uue perekonna, tema jüngritega. Mainida tasub, et ka Johannese evangeeliumis on pikk lahkumiskõne, mis küll sisult erineb, ent mille ülesanne on sama: rääkida jüngritele sellest, mis saab nendega juhtuma pärast õpetaja surma.

Jeesus alustab kõigepealt sellest, et ta ennustab Jeruusalemma templi hävimist ja raskeid kitsikuse aegu nii oma jüngritele kui kogu Juudamaale. Viis, kuidas ta seda teeb, on nii-öelda „piiblikeelt“ kasutades. Jeruusalemma linna ja ka Iisraeli identiteet Jumala väljavalitud rahvana olid lahutamatult seotud piiblitekstide erinevate tähendusväljadega – viimaks rippus see ju kõik ära Jumalast. Nii on otse loomulik, et surmaeelselt Jumalale lähedal olev Jeesus kasutab piiblikeelt. Teiseks on kõnes mainitud tulevikuhädad nagu sõjad, rahvastevaheline vaen, näljahädad, tagakiusud ja päikese pimenemine seotud toonaste arusaamadega sellest, et need nähtused on põhjustatud taevas tähtedega seotud sündmustest. Samuti oli taevane olend Inimesepoeg taeva pilvedel. Mis kõik viitab kokkuvõttes sellele, et kirjeldatud sündmused ja nähtused ei olnud tajutud kui universaalsed kogu kõiksust hõlmavad maailmalõpusündmused, vaid pigem Iisraeliga seotud lokaalsed vapustused. Ja valvamise vajadus oli oluline.

Mõneti teistsuguse, aga samasuunalise lugemisstsenaariumi on pakkunud briti uustestamentlane Tom Wright (1996). Temagi rõhutab seda, et kogu Mk 13 kõne on suunatud konkreetselt lähitulevikku: „Tõesti, ma ütlen teile, see sugupõlv ei kao, enne kui kõik see on sündinud. Taevas ja maa hävivad, aga minu sõnad ei hävi!“ (salmid 30 ja 31). Taeva ja maa hävingut ei tule siin mõista sõnasõnalt, vaid see on retooriline kujund, mis kinnitab öeldu tõsidust. Wright seob tulevikuhädad täiendavalt „piiblikeelega“, näidates, kuidas need peamiselt prohvetitekstidest laenatud kujundid töötavad: kui prohvetid hoiatasid omal ajal Jeruusalemma languse eest ja rääkisid Jumala karistusest Iisraelile, siis nüüd on need teemad Jeesuse poolt uuesti üles võetud. Ja siin ei vajanud Jeesus mingit erilist taevaste nägemuste tarkust, vaid talle piisas piiblitundmise kõrval lihtsalt Juudamaa lähiajaloo ja kaasaegse olukorra poliitilise tegelikkusega kursisolekust. Jeesus kõneleb kui prohvet ja hoiatab: Iisraeli ootab kohus.

Kõik see saab alguse hetkest, kui ta koos jüngritega templist väljub. Üks jüngritest ütleb: „Õpetaja, ennäe, missugused kivid ja missugused hooned!” Ja Jeesus ütles talle: „Kas sa pead silmas neid suuri hooneid? Ei jäeta siin kivi kivi peale, mida maha ei kistaks!” (salmid 1 ja 2). Küsimus oli selles, et kogu Iisraeli templisüsteem ise osales inimeste rõhumises. Jeesus kuulutas ligiastunud Jumala kuningriiki, mis pidi asendama senise süsteemi. Ta juba teadis, mis teda ennast ootab – surm. Ja oma jüngritel soovitas ta järgnevas kõnes mitte lasta ennast eksitada võimumaailma ahvatlusist, seda enam, et ta nägi ette, et samal kursil jätkav Iisrael on varsti paratamatult Roomaga vastakuti ja et see kõik kulmineerub suure hävinguga.

Pilvedel tuleva Inimese Poja kujund ei ole seejuures ei apokalüptiline ega astronoomiline taevane figuur – see on metafoor, mis kõneleb sellest, et inimeste poolt surma mõistetud inimese poeg Jeesus mõistetakse Jumala poolt õigeks ja ülendatakse Jumala Väe paremale käele. Viimast kujundit kasutab Jeesus ka siis, kui tema üle suurkohtus kohut mõistetakse. Jeesus kõneleb endast.

Kui see kõik nüüd kokku võtta, võib öelda, et ehkki kontekst-grupi ja Tom Wrighti Mk 13. peatüki lugemisviisid erinevad üksteisest detailide poolest, ei näe kumbki neist seda peatükki apokalüptilise maailmalõpuootuse valguses.

Mida võiks tähendada Jeesuse üleskutse „Valvake!“ nüüd? Ühelt poolt seda, et templi hävitamine ja sellega kaasnevad katastroofilised sündmused ning „see aeg“, mida oodata, ei ole kaks eri asja – üks ajalik ja teine aegade lõpu sündmus. Pigem on tegu kohtumõistmise protsessiga, mille täpseid detaile teab vaid Isa taevas, mitte aga Poeg ega inglid või inimesed. Teisalt juhtub see veel selle põlvkonna jooksul, selles on Jeesus kindel. Maja valvav uksehoidja ei pea pimeduses valvel olema määramatu aja, vaid ta võib olla kindel, et isand tuleb ikkagi tagasi juba siis, kui valvajal veel jaksu on. Ja valvamine ei ole passiivne ootamine: see on maailmas toimuva tähelepanelik jälgimine teadmises, et Jumal on asunud aktiivselt tegutsema. Vahetult enne meie tänast, Jeesuse toonast kõnet lõpetavat kirjakohta sõnas ta järgmist: „Ent viigipuust õppige võrdumit: kui selle okstele tärkavad noored võrsed ja ajavad lehti, siis te tunnete ära, et suvi on lähedal – nõnda ka teie, kui te näete seda kõike sündivat, tundke ära, et tema on lähedal, ukse taga.“ (salmid 28 ja 29) Need kaks võrdumit, meie tänane uksehoidja lugu ja sellele eelnev viigipuu lugu kuuluvad kokku ja täiendavad teineteist.

6. Paralleeltekstid

Reisile läinud majaisanda motiiv esineb mitmetes Jeesuse tähendamissõnades: Mk 12:1–11; Lk 12:35–38; Lk 12:42–46. Valvamise teema oli varakristluses kasutusel laiemalt, vaata näiteks ka Pauluse kirja 1Ts 5:1–11)

7. Tõlgendusloolised märkused

Valvamispühapäev koos igavikupühapäevaga moodustavad kirikuaasta lõpus omaette tsükli, mis on keskendunud lõpuaegadele ja Kristuse teisele tulemisele. Valvamispühapäeva jutlusetekstide varasemate aastate kommentaare vaata siit: 2019 ja 2021.

Nendest kommentaaridest leiab mitmesugust materjali jutluse illustreerimiseks. Neile lisaks leiab käesolevast kommentaarist mitmeid rabide kirjutistest pärinevaid mõtteid.

Rabi Levi (u 300 pKr) ütles: „Miks võrreldakse Iisraeli kogudust nisuga? Majaisandal on majapidaja, kui peremees tahab temaga aru teha, mida ta arvestab? Kas ta ütleb talle nii: „Vaata, mitu korvitäit õlgi sa küüni alla viid?“ või: „Mitu korvitäit kõrsi või astlaid sa küüni alla viid?“. Mida ta ütleb oma majapidajale? – „Vaata, kui palju nisu sa aita viid!“. Miks? Sest see on maailma teguviis. Nii on Jumal majaisand, kuna kogu maailm kuulub talle (vt Ps 24:1), ja Mooses on majapidaja (4Ms 12:7): „Tema on ustav kogu mu kojas““ (Pešitta Rabba 10; 35b).

Rabide tekstidest võib leida, et mõnikord nimetasid ka valitsejad ennast „halbadeks sulasteks“. Nii näiteks traktaadis Baba’ Batra’ (4a) nimetab ennast halvaks sulaseks Heroodes ning Nutulaulude midraši sissejuhatuses (23, 35b) on kirjutatud: „Kaheksateist aastat oli Nebukadnetsari kojas kuulda taevast häält (bat kol), mis hüüdis: „Halb sulane, mine ja hävita oma isanda koda!““

Kümme osa und on tulnud maailma peale alla, üheksa neist võtsid orjad endale ja ühe osa ülejäänud maailm (Kiddušin 49b, 35). Kui uksehoidja oli ori, siis on manitsus valvsusele täiesti omal kohal.

Rabi Jirmeja (u 320 pKr) andis korralduse [oma matuste kohta]: „Riietage mind valgesse, pange mulle jalga mu sokid ja kingad ning andke mulle kepp kätte ja asetage mind külili, et kui Messias tuleb, ma oleksin valmis“ (Kilajim 9:3, 32b).

Mooses läks [Seaduse andmise päeval] Iisraeli laste leeri ja äratas nad unest: „Ärgake unest üles, peigmees [s.t Jumal] tuleb ja küsib oma pruudi järele, et viia ta pruudikambrisse, ta ootab teda, et talle Toora anda.“ Käes on tund anda teile Toora, nagu on öeldud (2Ms 19:17): „Siis Mooses viis rahva leerist välja Jumalale vastu.“ Ja Jumal läks neile vastu. Nagu peigmees, kes läheb pruudile vastu, nii läks Jumal välja kohtuma nendega ja andma neile Toorat, nagu on öeldud (Ps 68:8): „Jumal, kui sa läksid välja oma rahva ees“ (Pirqe Rabbi Eliezer 41).

1945/46. aastal Nag Hammadist avastatud Tooma evangeeliumis on kirjas järgmine lõik.

Ütlesid Temale [s.t Jeesusele] Ta õpilased: „Mis päeval tuleb surnute anapausis ning mis päeval vastne kosmos saabub?“ Ta ütles neile: „See, mida teie loodate, on tulnud, kuid teie ei tea seda“ (Logion 51).

Ütlesid Temale Ta õpilased: „Mis päeval on saabumas kuningriik?“ [Ütles Jeesus:] „Ei saabu ta ülesvaatamises, ei võeta lausuda: „Ennäe, ta on siinpool!“ või: „Ennäe, sääl!“, vaid Isa kuningriik on juba laotumas maa üle ning inimesed ei näe teda“ (Logion 113).

8. Liturgilised soovitused

Liturgiline värv: roheline.

Agenda järgi teenides võetakse algussalmid 26. pühapäevast pärast kolmainupüha (lk 52). Sõltuvalt ülestõusmispühade kuupäevast võib nelipühajärgsete (Agenda: kolmainupühajärgsete) pühapäevade arv kõikuda 24 ja 28 vahel. Kindlasti pühitsetakse kirikuaasta eelviimast pühapäeva (valvamispühapäeva) ning viimast pühapäeva (igavikupühapäeva), jättes enne seda vajaliku arvu pühapäevi vahele.

Alguslaul: 179.

Päeva laul: 177.

Jutluselaul: 331.

Ettevalmistuslaul: 176.

Lõpulaul: 5.

Päeva palve – Käsiraamat, lk 260, nr 3 / Agenda, lk 141, nr 3.

Kirikupalve – Intranetist väljajäänud kirikupalved: neljaosaline kirikupalve, lk 26 (Kirikuaasta lõpp I (igavikupühapäev)), ekteenia, lk 16 (Advendiaeg ja kirikuaasta lõpp I) / Agenda, lk 142–143.

Kiituspalve – Käsiraamat, lk 352 (Kirikuaasta lõpp).

Armulauapalve – Käsiraamat, lk 359 (E).

Palve pärast armulauda – Käsiraamat, lk 260 / Agenda, lk 143.

Kasutatud kirjandus

Funk, Robert W., Hoover Roy W. and The Jesus Seminar (1997) The Five Gospels: What Did Jesus Really Say? HarperSanFrancisco.

Koester, Helmut (2000) History and Literature of Early Christianity. Vol. 2. New York, Berlin: Walter de Grutyer.

Lohse, Eduard (1994) Uue Testamendi tekkelugu. Tartu: EÜS Kirjastus.

Malina, Bruce J., Rohrbaugh, Richard L. (1998) Social-Science Commentary on the Gospel of John. Minneapolis: Fortress Press.

Metzger, Bruce M. (1975) A Textual Commentary on the Greek New Testament. New York: United Bible Societies.

Tooma evangeelium (2005). Kopti keelest tõlkinud Uku Masing, Tartu: Johannes Esto Ühing.

Vermes, Geza (2003) The Authentic Gospel of Jesus. Penguin Books.

Wright, N.T. (1996) Jesus and the Victory of God. Minneapolis: Fortress Press.

Alapeatükid 1–6 on koostanud Ain Riistan, alapeatükid 7–8 Joel Siim. Toimetanud Mariina Viia