EELK perikoopide abimaterjal 6/2: Uus aasta Jh 14:12–14
1. Perikoobi tekst
Vaadeldava lühikese perikoobi kolm salmi on huvitav näitlik kombinatsioon sellest, kuidas salmid paigutuvad tekstiloolise keerukuse poolest kolmele erinevale tasandile. See lühike, üksnes kolme salmi pikkune perikoop on tõeline tekstikriitiline õppetükk.
14:12 Selles salmis on vaid kaks väikest lugemisviiside lahknevust, mis on vähe esindatud ja samas ei oma ka sisuliste erinevuste osas mingit tähendust. Võib öelda, et see on tekstikriitilisest seisukohast üsna probleemitu salm.
14:13 See on tekstilooliselt keskmise kategooria raskusastmega salm. Enim tõendatud põhiteksti tegusõna aitēsēte on aoristi konjunktiivi vorm sõnast ’paluma’ ja nii on hästi põhjendatud tõlge seesugune: „… ja mida te iganes paluksite…“. Eesti piibliteksti „… ja mida te iganes palute (aitēte) …“ esindatus käsikirjade hulgas on väiksem, kuid siiski samuti võimalik. Teine, ehkki väga väheste käsikirjade poolt esindatud vorm, on sisuliselt huvitav. Nimelt on mõnes käsikirjas lisatud palumise sõnale sihitisena Isa. Lugema peab siis seda lauset nõnda: „… ja mida te iganes paluksite minu isalt (ton patera) minu nimel, seda ma teen, et Isa kirgastataks Pojas…“.
14:14 See on aga raskema kategooria salmi näide, missuguseid ikka ja jälle ette tuleb.
Esiteks on terve salm 14 reas käsikirjades nagu X ƒ1 565 b 1009 ja mitmetes muudeski üldse vahele jäetud ning seetõttu loetakse 13. salmi järel kohe 15. salm.
Teiseks on reas käsikirjades nagu A, D, K, L, Q ψ 1241 1424 ja paljudes muudes ära jäetud sõna ’minult’. Seetõttu lause kõlab konjunktiivi kasutades nii: „Kui te midagi paluksite minu nimel, siis ma teen seda.“ Eestikeelne Eesti Piibliseltsi piiblitekst on valinud niisuguse lugemisviisi, mille kohaselt Jeesuse sõnad annavad lubaduse sellele tema nimel palutavale palvele, mida temalt endalt palutakse, ehk siis on lause kuju niisugune: „Kui te midagi minult paluksite minu nimel, siis ma teen seda.“
Kolmandaks on selle salmiga seotud veel üks teema. Suur tekstiloo tundja Bruce M. Metzger viitab isegi kahele käsikirjale, mille kohaselt saab lugeda: „Kui te midagi isalt (ton patera) palute minu nimel, siis ma teen seda.“ See variant on igatahes huvitav, aga käsikirjade arvu poolest väga vähe tõendatud (Metzger 1971: 244).
Kokkuvõte. Esiteks on siiski põhjendatud salmi 14 sellest perikoobist mitte välja jätta. Teiseks tuleb ise langetada valik: kas lugeda nii, et palumine toimub Jeesuselt Jeesuse nimel või toimub lihtsalt palumine Jeesuse nimel. Kolmandaks, tekstivariant, milles palumine toimub Isalt Jeesuse nimel, võib kõrvale jätta.
2. Struktuur ja kontekst
Jutluse teksti Jh 14:12–14 lähim ja esmane kontekst on kindlasti sellele eelnev sama peatüki osa Jh 14:1–11. Ent seekordse perikoobi puhul on selle parema mõistmise huvides kasulik esmase konteksti kõrval lugeda ka niinimetatud teisest konteksti ehk järgnevat lõiku Jh 14:15–31. Sellel lugemisel on kaks head tulemit: esiteks tuleb paremini esile Jeesuse mitme mõtte kordumine teistsuguses esituses ja seoses ning teiseks on tajutav, et peatükk Jh 14 moodustab terviku eelneva ja järgnevate peatükkide vahel.
Jutluse perikoop on osa tekstist Jh 14:1–31. Jeesus vaatab ette oma lähenevale surmale kui lahkumisele sellest maailmast ja võtab kokku oma elu ja maise teenimise tähenduse. Ta selgitab mitmel moel, et tema lahkumine Isa juurde tuleb jüngritele kasuks, ning et tema lahkumine ei ole mitte täielik eraldumine, vaid nad saavad kogeda tema jätkuvat jumalikku ligiolu, ehkki teistsugusel kujul.
Ühelt poolt laseb Jh 14:30–31 tajuda, et selles peatükis sisaldub kogu sõnum, mida Jeesus rääkis ruumis, kus ta oma jüngritega õhtustas. Jeesuse lõppsõna: „Tõuskem, läki siit minema!“ valmistab raskusi järgnevates peatükkides esile tulevate kõnede koha ja aja määramisel. Nii on vahel oletatud, et peatükkides Jh 15–17 öeldud sõnad rääkis Jeesus Jeruusalemmas lähestikku asuvatel tänavatel, kuni Jh 18:1 justkui annaks Jeesuse ja jüngrite vestluse käigus toimuvale liikumisele lõpliku suuna. Seal on viide, et kui Jeesus oli seda rääkinud, lahkus ta oma jüngritega üle Kiidroni jõe.
Peatükkide Jh 13–17 kompositsiooni küsimuste lahendamiseks on pakutud ka teisi oletusi. Näiteks seda, et 14:31 üleskutse siit ära minna viitaks juba kuhugi kaugemale, näiteks Isa juurde minemisele. Ent vaadates koos viitega Jh 18:1 tundub see mõte üle-vaimulikustamisena ja pisut nagu otsituna. Kõige tõenäolisema selgituse saame, kui vaatleme peatükki 14 ja peatükke 15–16 kui Jeesuse kõnede paralleelseid esitusi. Selle hüpoteesi tugevus on esiteks asjaoluga arvestamine, et evangeeliumide materjali pärandati suuliselt ja koguti pikema aja jooksul. Hoolega lugedes võimegi tõdeda, et kummaski osas – peatükis 14 ja peatükkides 15–16 – korduvad samad teemad: Jeesus kõneleb oma suhtest Isaga, oma lahkumisest Isa juurde, Isa ilmutamisest, oma tagasitulemisest, kohtust, palvetamisest ja Parakleedist – Trööstijast Vaimust (Barrett 1978: 454–455).
Tekst Jh 14:12–14 paikneb Jeesuse tegevuse kujutamise selles osas, millel on osaline sarnasus ja eelkuju Markuse evangeeliumi 13. peatükis.
Perikoobi enda struktuuri aitavad määratleda kaks rõhuasetust:
1) uskumine Jeesusesse, mis on jüngrite tulevaste suurte tegude tegemise võime tingimus ja eeldus (14:12);
2) palvetamine Jeesuse nimel, millele Jeesus vastab palve täitmisega selleks, et Isa saaks kirgastatud (14:13–14).
3. Kirjanduslooline kontekst
Vormi poolest on antud perikoop Jeesuse monoloogilise õpetuskõne osa, mida võib viimasel ajal kasutusele tulnud laensõna abiks võttes ka diskursuseks nimetada. See perikoop on väike lõik kõnest, mida on keeruline mingite eristavate tunnuste alusel eraldada eelnevast ja järgnevast osast. Perikoobi alguse piiritluse põhjenduse võib ehk leida 12. salmi alustavatest sõnadest: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile…“, mida eelnevast lõigust (14:1–11) ei leia. Perikoobi lõpu põhjenduse võib leida Jeesuse järgnevast tingimuslausest: „Kui te armastate mind, …“ (14:15).
Žanr. Kogu Jeesuse kõnekompositsiooni esitatud osa Jh 14–16 (17) on esitatud evangeeliumi kui kirjandusliku žanri raamides. Jeesuse kõnematerjali see osa pärineb tõenäoliselt Jeesuse sõnade Johannesega seotud pärimusliinide varamust, allikast või kogumikust, mille analoog võiks olla sünoptikutele ainest pakkunud Logia ehk Q allikas. Siinkohal osundangi sellele, et tegemist on analoogiga tüübi poolest, mitte aga paralleeliga sisu poolest.
4. Ajalooline kontekst
Johannese evangeelium on hea näide uue, evangeeliumi žanri teisese kasutamise kohta Uues Testamendis. Miks teisese kasutamise näide? Üsna üksmeelselt ollakse seisukohal, et Johannese evangeeliumile lõpliku kuju andjad on olnud hästi teadlikud evangeeliumi kui žanri värskest kasutusest noores kristluses. Seda kinnitab ilmne teadlikkus Markuse evangeeliumi kirjaliku kuju olemasolust, aga võib-olla mingil määral ka Matteuse ja Luuka evangeeliumi tekstidest. Igatahes on Johannese evangeeliumi teksti kirjutajad tundnud mitmeid Luuka evangeeliumis esinevaid traditsioone, nagu Peetruse imeline kalapüük (Lk 5:1–11, vrd Jh 21:1–11).
Kui Matteuse ja Luuka evangeeliumide kirjutajatel oli kasutada Jeesuse sõnade allikas Q ning lühemad ja pikemad suulised pärimused, siis Johannese evangeeliumi autor(id) ammutasid ainest teistlaadsest Jeesuse kõnede pärimusest, vormindades seda ühtlasi oma teoloogiliste vaadete kohaselt. Johannese evangeeliumi kirjaliku kuju valmimine paigutub kindlasti Juudi sõja (66–70/73) järgsesse aega. Evangeeliumi kompositsioon on ilmselt kujunenud ja küpsenud pikema aja vältel ja saanud lõpliku kuju esimese kristliku sajandi lõpul. Kirjutamise kohana on enim oletatud Väike-Aasia keskkonda, täpsemalt Efesost.
Evangeeliumi kujunemisloo, autorluse ja tekkeolude kohta on esitatud mitmeid oletusi, millest saab üsna detailselt lugeda professor Jukka Thuréni eesti keelde tõlgitud Johannese evangeeliumi kommentaarist (Thurén 2001: 9–21). Evangeelium, kirjad ja Apokalüps moodustavad Uues Testamendis huvitava kogumi, kus Johannese nimi erinevates seostes esile tuleb, kuid vahel ei tule ka. Näiteks ei esine Johannes ühegi kirja alguse tekstides. Teises ja kolmandas kirjas aga kohtame kedagi koguduse vanemat, presbüterit! Oluline on aga lugemisel silmas pidada, et kogu evangeeliumis kohtab ainult ühte Johannest, keda nimepidi nimetatakse. See ainus nimeline Johannes on see Johannes, kes ristib ja kes annab tunnistust Jeesusest.
Johannese evangeeliumi ülesehitusest, stiilist ja teoloogilisest joonest, mis algselt küll tuginesid Markuse teksti eeskujule, ent on süsteemipäraselt ümber kujundatud, on võimalik lugeda Uue Testamendi teoloogia tervikesitusest (Tasmuth 2020: 142–150).
5. Kommentaar
14:12 Partitsiipne konstruktsioon „See, kes usub minusse (eis eme)…“ koos akusatiiviga viitab niisugusele tõelisele uskujale, kes usaldab Kristust (Barrett 1978: 460). Jeesuse teod ja neid tegusid saatnud ja põhjendanud vägi on juba jüngritele pikemat aega nähtav olnud. Nende imepäraste tegude kõrval on aga hoopis oluline Jeesuse jüngrite kasvav hulk. Pealegi on juba ka kreeklaste seas ärganud huvi Jeesuse vastu (Jh 12:20–23). Veel suuremad teod võivad seega viidata tulevikule, mil Jeesuse järgijate hulk on palju suurem võrreldes nende päevadega, kui ta ise Iisraelis kuulutas. Jüngrid kuulutavad Jeesust märgatavate tulemustega alles pärast seda, kui ta on läinud Isa juurde. Nende suurte tegude sündimise eeldus on Jeesuse surm, üles äratamine, lahkumine ja Püha Vaimu tulemine. Jeesuse lahkumine toob kaasa tema veelgi võimsama kohalolu oma rahva juures.
14:13 Salmi juures on kasulik vaagida tingimusliku kõneviisi esinemist tekstiloos (vt ülal). See rõhutab palumise tõsidust, et mõeldaks rohkem järele, enne kui palutakse Jeesuse nimel. Kas palutav palve on ikka kooskõlas selle Vaimuga, kelle Jeesus saadab? Kas palve juures on tõesti teine Lohutaja / Trööstija (14:16), kes võtab Jeesuse omast ja kirgastab teda (16:14)? Üksnes niisuguse, Jeesuse kirgastamisega harmoneeruva palve kohta on antud tõotus. Sest Jeesus ise teeb selleks kõik, pealegi veel nõnda, et Isa saaks kirgastatud Pojas. Palumist Jeesuse nimel on sedavõrd rõhutatud, et see kordub ka järgmises salmis.
14:14 Pöörame taas tähelepanu tingivale kõneviisile ja selle nüansi poolt antavatele võimalustele: „Kui te midagi paluksite minu nimel, siis ma teen seda.“ Salmi mõtet selgitab kõige paremini perikoobile vahetult eelnev kontekst Jh 14:10–11. Seal Jeesus selgitab, et Isa, kes on temas, teeb tegusid temas.
6. Paralleeltekstid
Perikoobil on mitmeid Johannese evangeeliumi siseseid temaatilisi paralleelmotiive. Paljud neist jooksevad läbi terve 14. peatüki ja ka läbi peatükkide 15–16. Perikoobil ei ole päris otseseid paralleeltekste ei Johannese evangeeliumis ega ka sünoptikute tekstides. Kaudselt on püütud näha sarnasust Mk 13 esitatud Jeesuse lahkumist ettevalmistava apokalüptiliste motiividega, kuna ka Jh 14–17 kuuluvad evangeeliumi ülesehituses analoogilisse perioodi. Siiski ei ole ka Mk 13 nähtavad sarnasused piisavad paralleelsusest kõnelemiseks.
7. Tõlgendusloolised märkused
1. jaanuar on „tavalise inimese“ jaoks ennekõike uue aasta esimene päev, mis liigagi sageli möödub eelmise õhtu pidustustest toibumise tähe all. Siiski on ajalooliselt 1. jaanuaril meenutatud Jeesuse ümberlõikamist ja talle selle nime panemist, mida kuulutas ingel Maarjale (Lk 1:31) ja Joosepile (Mt 1:21).
Aastavahetusega seotud teemasid on käsitletud ka varasemate aastate kommentaarides. Vt SIIT ja SIIT.
2023. kalendriaasta esimene evangeelium kõneleb palvest, mida tema kogudus palvetab Jeesuse nimel.
Palvetatakse seistes, põlvitades, kokkupandud kätega ja avatud kätega. Palve on üheltpoolt oma soovide ja nägemuste esitamine Jumalale, teisalt selle kuulamine, mida Jumalal on öelda. Palve on alati kahekõne, mida peetakse tahet omavate isikute vahel.
Palve ja palvetamise kohta vt ka SIIT, eriti p. 7.
Ehitusinseneri ja EMK superintendendi Hugo Arnold Oengo (1907–1978) on nende ridade autorini jõudnud pärimuse kohaselt jutustanud, kuidas ta oli olnud hädas ühe silla rajamisel. Kõik ehitati projekti kohaselt, kuid mingid detailid ei hakanud kokku. Kõiki sõlmi kontrolliti korduvalt, kuid viga ei leitud. Õhtul oli Oengo läinud silla juurde, langenud jõe kaldale põlvili ja palunud: „Jumal, näita mulle, kus on viga!“ Ja kui ta sealt pilgu tõstis, kus ta põlvitas, nägi ta viga. Seda oli võimalik näha vaid sellest punktist, kus ta oli, ja vaid põlvitades.
Tiibeti kultuurist on tuntud palveveskid, telje otsa seatud silindrid, mis väljast on kaunistatud mõne mantra teksti või ornamentidega. Silindri sisse on telje peale kirjutatud või telje ümber mähitud mantrad ning veski pööritamine on võrdsustatud palve suulise lugemisega. Mõiste palveveski on iseendast eksitav, sest veski sisse ei ole kirjutatud mitte otsesed palved, vaid mantrad. Tiibeti kultuuris ei mõisteta palveveski kasutamist siiski puhtmehaanilise tegevusena. Veskit keerutav inimene peab olema vaimselt keskendunud mõnele mantrale, kõige tuntum neist on Om mani padme hum. Palveveskit võib ringi ajada ka vesi, tuul või tuleenergia.
(allikas: Wikimedia) Tiibeti munk palveveskiga
Tiibetist on tuntud ka palvelippude traditsioon. Tavaliselt kõrgetele mäetippudele ja teistele olulistesse paikadesse üles seatud lipud on kaetud oluliste tekstide ja piltidega. Palvelippe pannakse tavaliselt üles viiekaupa, need sümboliseerivad viit ürgelementi – taevas, õhk, tuli, vesi ja maa.
Üldlevinud on eksiarvamus, nagu usutaks, et tuul kannab lippudele kantud palved jumalateni. Tiibetlased usuvad, et tuul kannab lippudele kirjutatud mantrad laiali kogu maailma, levitades nõnda head tahet ja kaastunnet kõikjale. Mantrad muutuvad universumi lahutamatuks osaks, kui nad loodusjõudude mõjul lipult maha kuluvad.
Eestis võib palvelippe tihtipeale leida aasia söögikohtades dekoratiivse elemendina.
(allikas: Wikimedia) Palvelipud Tiibetis
Palve on alati kahekõne. Inimese ja Jumala suhet palves ei ole võimalik mõista müügiautomaadi analoogiat kasutades – palve ei ole münt, mis automaadi pilusse lastes võimaldab osta soovitud kaupa.
Jeesus annab kõikide palvete eeskujuks Meie Isa palve (Issanda palve) ning ei luba enda õpilastel liiga pikki palveid sepitseda (Mt 6:7–13).
Slaavi kultuurist on tuntud tava istuda hetkeks maha enne teekonnale asumist. Prisjadem na dorožku, öeldakse. Tava selgituseks märgitakse, et kunagi tähendas see majavaimudelt soosingu palumist enne teekonnale minekut. Tänapäeval on sellel puhtpraktiline eesmärk – mõelda veel läbi, kas kõik vajalik on kaasas, kuna reisi alguses koju tagasipöördumist peetakse halvaks endeks.
Aastavahetus ja uusaastapäev on hetk, kus sümboolselt asume teekonnale, uue aasta teele. Selle teekonna jaoks ei ole kaarte, uus aasta on tundmatu maa, mis alles ootab läbiuurimist. Enne tundmatule maale sisenemist on kohane seisatuda ja paluda Jumala õnnistust teele kaasa.
8. Liturgilised soovitused
Liturgiline värv: valge.
Kuna kirikuaastal 2022/23 on jutlusetekstiks evangeelium, võib Jumalateenistuste käsiraamatu korda kasutades eraldi jutluselaul ära jääda. Sel juhul loetakse evangeelium samast kohast, kust peetakse jutlus, ning jutlus algab vahetult evangeeliumi järel pärast koguduse vastust „Kiitus olgu Sulle, Kristus“.
1. jaanuari jumalateenistust on põhimõtteliselt võimalik kujundada kahel erineval viisil: Jeesuse nimepäeva või aastaalguse jumalateenistusena.
Esiteks 1. jaanuari kui Jeesuse nimepäeva jumalateenistuse proprium. Koraalide ja palvete valikul on keskendutud Jeesuse ümberlõikamise ja nimepaneku temaatikale, kuna Agendas vastav proprium otseselt puudub, on Agenda puhul kasutatud jõulupühade materjali.
Alguslaul: 31A.
Päeva laul: 45.
Jutluselaul: 48.
Ettevalmistuslaul: 4.
Lõpulaul: 42.
Algussalmid: Agenda, lk 58, nr 2
Päeva palve: Käsiraamat, lk 68, nr 3/ Agenda, lk 81, nr 2.
Kirikupalve: Intranetist väljajäänud kirikupalved, lk 10 (jõuluaeg II)/ Agenda, lk 83–85.
Kiituspalve: Käsiraamat, lk 348 (jõulupühad, jõuluaeg).
Palve pärast armulauda: Käsiraamat, lk 69, nr 1/ Agenda, lk 85.
Teiseks uue aasta alguse jumalateenistuse koraalid ja palved nii Käsiraamatu kui Agenda järgi. See jumalateenistus keskendub ennekõike aastaalguse temaatikale.
Alguslaul: 39.
Päeva laul: 45.
Jutluselaul: 46.
Ettevalmistuslaul: 48.
Lõpulaul: 302.
Päeva palve: Käsiraamat, lk 69, nr 4/ Agenda, lk 86, nr 2.
Kirikupalve: Intranetist väljajäänud kirikupalved, lk 10 (jõuluaeg II)/ Agenda, lk 87–88.
Kiituspalve: Käsiraamat, lk 348 (jõulupühad, jõuluaeg).
Palve pärast armulauda: Käsiraamat, lk 69, nr 2/ Agenda, lk 89.
9. Muud soovitused
Jutluse jaoks on võimalik kasutada ülal 2. punktis „Struktuur ja kontekst“ esitatud usku ja palvetamist esile toovat kaksikjaotust. Selle struktuuriga võib siduda perikoopi kokku võtva mõttekäigu: „Kui edaspidi jüngrid teevad suuri tegusid Jeesuse nimel ja Jeesuselt abi paludes, tegutseb Jeesus neis ja nende läbi, seega viimselt Isa ise. Isa kirkus tuleb ilmsiks neis Poja tegudes, mida ta teeb jüngrite kaudu, millega ka au nende eest läheb jüngritelt Poja kaudu Isale“ (Thurén 2001: 180).
–––––––––––––––––––––––––––––––––––––––––––––––––––––––––––––––––––––
Kasutatud kirjandus
Thurén, Jukka (2001) Johannese evangeelium. EELK Usuteaduse Instituudi õppekirjandus 7, Tallinn: EELK UI.
Barrett, C. K. (1978) The Gospel According to St. John: An Introduction with Commentary and Notes on the Greek Text. London: SPCK.
Tasmuth, Randar (2020) Uue Testamendi kontekstualiseeriv teoloogia. Kristliku usulise mõtte ja praktika sünd. EELK UI toimetised XXIX, Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut.
Alapeatükid 1–6 ja 9 on koostanud Randar Tasmuth, alapeatükid 7–8 Joel Siim. Toimetanud Mariina Viia
