EELK perikoopide abimaterjal 6/12: ülestõusmisaja 6. pühapäev, Rogate, Mt 6:5–13
1. Perikoobi tekst
Nendes osades, mis pole palve, on tekstis tehtus väikesi iseennast kordavaid muudatusi, mõned neist on ka anakoluutsed. Huvitav on muuhulgas salmis 8 „enne kui te palute teda” asemel „enne kui te avate suu”.
Palve enda tekstis aga on palju tähelepanuväärset. Üldiselt on sõnastus kindel. Siiski on keskegiptuse tekstides ja Did-is pandud „taevad” ainsusesse.
Kusagil on parandatud epi gēs kujule epi tēs gēs, mis on grammatiliselt õige.
6:12 on Did kord nagu Matteuse evangeeliumis, kord aga ainsuses, opheilē. Origenesel on siin (palju piibellikumalt) paraptōmata („üleastumised”), mis on ka s. 14.
„Oleme andeks andnud” aoristi asemel on Did ja mitmed käsikirjad veel kasutanud preesensit, väljendamaks ilmselt korduvat andeksandmist, algsõnastuse ühekordsuse (ja lõplikkuse) asemel.
6:13 panevad mõned käsikirjad palve lõppu „aamen”. Paljud käsikirjad aga lisavad 1Aj 29:11–13 doksoloogia lühendatud, liturgiast ja palvest tuntud kujule, Did lühendab seda veel, jättes ära „riigi”, peale selle on olemas ka kolmainuõpetusest tulenev (seega Comma Ioanneumiga võrreldav tekstikriitika koht) „sest sinu päralt on Isa ja Poja ja Püha Vaimu kuningriik igavesti”.
6:14 on mõnes käsikirjas „taevane” asemel „see, kes taevastes” (vrd s. 9).
Matteuse ja Luuka palve tekstid erinevad teineteisest ka Pešittas. Erinevusi on viis: Matteusel on „nagu” kirjutatud sufiksiga, Luukal sufiksita. Mt-l on leib „päevade”, Lk-l „igapäev”. Mt-l on „võlad”, Lk-l „patud”. Mt-l on „et ka meie anname andeks võlglastele”, Lk-l „sest ka meie anname andeks igale, kes on võlglane meile”. Mt-l on „päästma” pṣj, Lk-l prq. Doksoloogia on Matteusel olemas, Luukal puudub.
Selles näeb, et ka elades Orontese või Eufrati ääres, eemal suuremast kreeka mõjust, ei peetud vajalikuks nivelleerida sõnastust, Luukale jäeti tema eripära.
2. Struktuur ja kontekst
See lõik on üks kolmest lõigust, mis käsitlevad uue õiguse juurde kuuluvaid vagasid tegusid, eristudes eelnevast kuuekordsest „olete kuulnud, et on öeldud“ tsüklist (5:21–48) ja järgnevast, tarkuskirjanduse laadis tsüklist (6:19–7:13). Vagade tegude tsükkel koosneb selliste algussõnadega kohtadest: „kui sa teed õigust (s.t annad almust)“ (6:2); „ja kui te palvetate“ (6:5); „kui te aga paastute“ (6:16). Suund on ainsuselt mitmusele, sest usk on ühine.
Kuid selle tsükli keskmises lõigus, mis on just meie perikoop, kasvab tekst oma raamest välja, sest salmid 7–8 (elupilt lobisevast palujast), 9–14 (Meie Isa palve) ning 14–15 (üks katekismuselaadne õpetus) on selge teemade lisamine algsele rangele vormile 6:2–4, siis 6:5–6 ja veel 6:16–18. Seega paistab, et mäejutluse tekst on autori käes lühikese ajaga paisunud nõnda, et kõigepealt oli kolmik armuand-palve-paast, siis on aga palve teema pikemaks tehtud, ja seda heas Luuka vaimus, sest ka Luukas kirjutab välja Meie Isa palve, kuigi teises kohas, mitte väljajutluses, mis iseenesest oleks mäejutluse vaste Luukal.
3. Kirjanduslooline kontekst
Mäejutlus on pärimus, mis on ära kasutatud loomaks evangeeliumi viie kõne kaanonit. Need kõned on loendatavad kõnede lõpusõnade järgi: „Ja sündis, kui lõpetas Jeesus need sõnad“ (Mt 7:28); „ja sündis, kui Jeesus rääkis lõpuni ja korraldas…“ (11:1); „ja sündis, kui Jeesus rääkis lõpuni tähendamissõnad…“ (13:53); „ja sündis, kui Jeesus rääkis lõpuni need sõnad…“ (19:1); „ja sündis, kui Jeesus rääkis lõpuni kõik need sõnad…“ (26:1). Viis sarnast lõpetust loovad pildi Jeesuse Kristuse Toorast. Seejuures on mäejutlus kandvam (või siis vastupidi, ehmatavam) kui teised kõned, sest see räägib õigusest/õiglusest. Mitte aga sellest, kuidas õiglust maailma viia. Mitte sellest, kuidas õigluses kogudust kujundada. Mitte sellest, mis katsumused tulevad õigete peale. Vaid see räägib õiglusest enesest.
Ja räägib see siin nagu Jumala inimese elu õpik, et vaga elu on teatud tegevused, mille mõju tuleb sellest, et neid tehakse õigesti. Ja kui enamasti peab see õigsus olema nähtud ja koguduse tunnistatud, siis siin nõutakse Jumala teenimise viisides just seda tunnust, et ei oldaks nähtavad inimeste ees. Nähtav vaga elu on Jeruusalemmas ja seaduse vagaduses, Jumala riigis on uuelaadne nähtav olemine.
Ja tundub, et Meie Isa palve on siia toodud mingist teisest seosest, sest Luukal on see väljajutlusest eraldi, mõjuva palve koha peal (vt Lk 11:2–4). Ühtlasi on Matteuse evangeeliumi Meie Isa palve pärimusest rääkides teemaks veel palve sõnade edasiandmine tekstis ja edasiandmine rahvasuus. Selline oluline palve pidi inimestel olema paremini peas kui Matteuse evangeeliumi tekst. Kuid võrreldes seda sõnastust Did ja Luuka sõnastusega selgub, et palvet on palutud erinevas sõnastuses. Ja Matteuse ning Did sarnasus võib tulla samast piirkonnast, kus on sõna raamatuks saanud – tahab ju Did 8:2 järgi olla see palve „evangeeliumi“ tsitaat, s.t Matteuse evangeeliumi. Ning algset palve sõnastuste paljusust on vähendanud Matteuse evangeeliumi levik, Matteuse evangeelium kui „kirikuevangeelium“ võib liturgia küsimuses olla mõõtuandev ja Luuka sõnastuse retseptsiooni võib pidada kunstiks. Kui nüüd vaadata Pešittad, selgub, et selles on Mt ja Lk erinevused selle koha peal väiksemadki kui kreeka algtekstis, seega on suuline pärimus mõjutanud Piiblit (või piiblitõlget) veel hoopis hiljemgi. Samas ei ole kreeka käsikirjades püütud Luuka sõnastust hiljem nivelleerida, sest on austus kirjutatu ja edasiantu vastu.
Mõeldes süüria kiriku liturgiale võiks öelda, et Meie Isa palve on üks väheseid kohti Uues Testamendis, kus me võime minna kreeka teksti taga olnud aramea Vorlage juurde. Sest kui Jeesuse esimesed jüngrid rääkisid aramea keelt ning palvet anti üha edasi paludes ja õpetades, siis ei saanud süüria kiriku piiblitõlkesse minna miski muu kui algne palve. Siiski on teema veidi keerulisem, sest süüria Pešitta keel on Jeesuse keelega võrreldes ikkagi teine murre, isegi teine murderühm.
4. Ajalooline kontekst
Mäejutlust võib oletada juba Q-s või Q-ga paralleelses pärimuses olemasolevana. On see ju kõrbekiusatustele vastu pannud Inimese Poja ja Issanda kuulutus Jumala kohtust ning aegade muutusest, nagu Lk ja Mt ühisosa seda näitab, kuid see võib olla veel vanem, kuna mäejutlusel on mitu ühist joont ka Jakobuse kirjaga või sellele eelnenud pärimusega.
Mäejutluse ajalooline koht on Jeruusalemma langemise järgne kristlus, olles eristunud juutlusest. Ajalooline seos võib olla sama, mis Johannese evangeeliumis, kus öeldakse, et „teid heidetakse sünagoogidest välja“.
Ühtne ja seejuures uuenev palveelu oli üks vastus ajaloolisele olukorrale. Juudi tol ajal levinud palvetes, nagu kaheksateistkümne palve ja kadíš, oli kujunenud oluliseks koostisosaks Jumala riik, ühtlasi ka muu selle juurde käiv, nagu tänane päev, tänavune aasta: „Toogu ta oma riik, lasku võrsuda oma lunastusel meie päevadel meie elus ja terve Iisraeli koja elus“ või „Õnnista, Issand, meie Jumal, meile seda aastat ja selle kõike saaki, too peagi lunastuse aasta“. Oluline oli Jumala nimi: „Pühitsetud saagu tema vägev nimi selles maailmas“, ja ka meeleparandus ning andeksandmine: „Meie Isa, anna meile andeks, Isa! Too meid tagasi enda juurde ja me pöördume“.
Tempel oli langenud ja Matteuse koguduse kristlased räägivad: „kui sa oma anni altarile viid“, kusjuures tempel on evangeeliumis kirjanduslik nähtus, asi Jumala lepingust Jumala rahva elus, mitte kultuslik ja kivialtariga tempel, kuhu päriselt ohvrit tooma minna. Juutluses aga on tugevnenud sünagoog ning kusagil just evangeeliumi kirjutamise piirkonnas on piiritletud Vana Testamendi kaanon. Variserlus on elanud Juudi sõja üle just tugevamaks saades. Nad kaotasid oma erakonna nime „variserid“, kuid hoidsid alles oma meetodi, mis sobis eluks templi lähedal, kuid veelgi paremini eluks templist eemal, mil truu iisraellase söögilaud oli altar ja oma küla sünagoog tempel. Tugevaks oli saanud või jäänud, vähemalt kirjandusliku jälje (Mt, Didachē, Ignatiuse kirjad) põhjal ka süüria kristlus.
Jäljeks sellest variseride tugevnemisest on ka Mt 23. peatükis kõne variseridest. Seejuures hoiab Matteus erinevalt muust kristlusest alal ka osakest kirjatundja vaimsusest. Sellest siis Matteuse mõte, et oleme me rabid või mitte (Mt 23:8)? Oleme me kirjatundjad või mitte? Samuti võib näha Matteuse koolkonna sügavat loomingulisust ja mõju teistele tekstidele. Matteus on konservatiivne, kuid mitte juudistav. Ta näeb oma teed veel julges misjonitöös, mis ulatub maailma otsteni, jäämata oluliselt maha Luukast.
5. Kommentaar
6:5 „Mitte kui silmakirjatsejad“ on Mt teema, eriti esile tõstetuna kõnes variseridest Mt 23. Halb on sellises avalikus palves just kuuluvuse näitamine vanasse lepingusse ning enese esiletõstmine. Sünagoogis palvetamine võib olla ka veidi nagu uus mood. Nimelt võis olla vanematel aegadel, kui tempel oli veel alles, sünagoog lihtsalt üks avalik paik, rahvamaja, kuid nüüd templi langemise järel võetakse see avalik koht Jumala lepingu ja templi nähtavaks märgiks. Siit paistab ka, et palvetaja olla on uhke. Palve sisu on ka uhke, kaheksateistkümne palves ju tänatakse Jumalat oma erilise seisuse eest olla äravalitu (Lk 18:11–12). Jeesus aga loeb selle palve nagu raha annetamiseks vaesele, lootes Jumalalt vastutasu saada – Jumal on andnud sellisele palujale tema kõrge seisuse selles maailmas, kuid tulevases ta seda enam ei saa (s. 2).
6:6 Üsna ainulaadne on üleskutse paluda oma kambris, mida pole võimalik tõlgendada variserlikult, pühitsedes oma kambrit, sest variserid pühitsesid toidulauda, paludes seal, pannes lauale vaid puhast toitu, mille eest kümnis on makstud. Kamber on veel kaugem nurk majas, ja ei ole kirjutatud, et palvetaja peaks end peitma, vaid ta peab olema segamatu nagu Jeesus tühja paika ehk kõrbe minnes. Segamatuks keskendumise paigaks tuleb teha ka tempel (Mk 11:17; Js 56:7).
Ja tundub, et sõna „Isa“ on juba selles õiguse tegude laiendamata osas enne veel, kui siia lisati palve tekst ja seletused. Jumal kui „Isa“ on Jeesusel olnud oluline, ta on andnud selle edasi ka Q-le, Markusele ning Matteusele (Mt 6:3, Lk 5:6, Mk 1:9). „Minu Isa“ kõlab, kui on juttu päästmise kinkimisest, „teie Isa“, kui kõneldakse Jumala tahtest jüngrite elus. Siin palves on need mõlemad. Isa näeb kambrisse – see viitab Isa lähedusele, mõte Jumalast kui Isast pärineb just väikesest vaesest perest, kus isa on lähedal, mitte patriitsi elust, kus isa on kaugemas, suuremas kambris.
Varjatusse nägemine on Jumala eriline omadus, varjatud on ka Jumala riik ja Jumala kavatsused tuleviku jaoks.
6:7 Sõna tähendusega „lobisema“ on harvaesinev liitsõna, kuid Matteusele meeldivad liitsõnad, nendega väljendab ta teatud semiitlikku sõnade kõrvutikasutamise viisi kreeka keele vahenditega. Antud kirjakoht võib käia üldsegi mitte sõnaohtra lihtpalvetaja kohta, vaid preestri liturgia kohta mingites avalikes, linna või riigi korraldatud kultustes. Kõik pikad vormelid tuleb lõpuni ette kanda, siis palve mõjub ja jumalus on maailma elukorraldusega rahul, see on tuntud religioosne mõte.
Kuid milleks on vaja oma soove Jumalale öelda? Jumal teab juba enne hüüdmist (Js 65:24), see sünnib Jesaja järgi lõpuajal. Peale selle, palve on antud Jumala rahva eluvormiks, suuliseks tegevuseks, nagu jutuajamine täidab perekonna ühist aega. Palve mõte lähtub ka Jumala ja inimese mõistest, armastav Jumal lõi inimese, et see ühendaks end tema armastava tahtega ja Mt 6:6 tuleb näha koos 7:7-ga, ja Lk on veel lisaks pideva palve mõte, nt Lk 11:5jj lisatuna just Meie Isa palvele, ning Lk 18:1jj. Ega ju Jumal vaja ka ohvreid, kuid ohver kuulub tema teenimise juurde.
6:8 Matteuse järgi avanevad kristoloogia ja eetika teineteisele, palve avab tegevuse ja tegevus palve. Pole võimalik mõelda unistaja-tegutseja skaalal, et seni kui üks palvetab, teine tegutseb. Palve ja tegemine on ühe terviku kaks külge, mitte alternatiivid. Pigem on palvel ja tegemisel oma ühine vastand, milleks on hoolimatus, unarussejätmine.
Isa teab, mis vaja, on rõhutatud ka 6:32. Teab ka tulevikku, kuid palve ise ei kaota tähendust, on see ju kõne Isaga Jumala riigi teemal. Ja Jumala riik ümbritseb meid ning on seestpidi meie keskel, seetõttu väärib see ka palves ülesvõtmist. Nõnda on Kristuse kogudus Vana Testamendi palve järjepidevuses.
6:9 Jeesus ütleb „nõnda paluge teie“, kusjuures tegusõna täiendamine asesõnaga viitab vastandumisele – juudid paluvad nõnda, paganad nõnda, teie aga paluge „Meie Isa…“. Järgnevat kohta evangeeliumis võime lugeda väga suure tõenäosusega Jeesuse enda sõnaks, kuna palvega sõnad kuuluvad evangeeliumi tekstis just ehtsamate hulka.
Matteus kasutab ka siin sõna „taevad“, mis vastab heebrea sõna „taevas“ kaksusele ning aramea mitmusele. Lk (ja Did) on tõlkinud selle stilistiliselt kreeka keelele sobivamalt ainsusesse.
Jumala nime pühitsemine vastab teistele tolle aja juudi palvetele, nagu kaheksateistkümne palve ja kadíš. Ebajumalad ja õelad inimesed määrivad Jumala nime, vagad pühitsevad. See teema tuleb juba Ml mõttest Jumala nime häbistavatest preestritest (1:6), siis Jesaja järgi rahvast, kes Jumala nime „pühaks saama paneb“ (Js 29:23) ning Hesekieli järgi Jumalast, kes ise oma nime pühaks teeb (Hs 36:23). Johannese evangeeliumis on teemaks Isa nime „ilmutamine“ (17:6) ja „austamine“ (12:28). Vastavaid palveid on veel Ne 9:5; Tn 2:20.
6:10 Jumala riigi, taevaste riigi tulek on evangeeliumi tõeline sisu, seda ütlevad Johannes (Mt 3:2) ja Jeesus (4:17). Tegemist on ajalooliselt tõestatud keskmega Jeesuse õpetuses. Ka peaaegu iga tähendamissõna tõlgendamise juures on oluline just see üks koht, see pöördepunkt tähendamissõna loos, Jumala riigi tulek. Palves tuuakse see meie igapäevaellu. Did järgi tuli seda palvet paluda kolm korda päevas (8:3).
Selles suhtes on evangeelium hea näide Vana Teatamendi kuninga ja kuningriigi teoloogiast. Jeesus on Kuningas, tema kuulutab Jumala riiki maa peal. See pole nähtav, kuid on usutav ja kuulutatav ning mõjutab meie elu.
Jumala tahte sündimine on otsekui Jumala riigi teine pool, ristisurm. Üks oli positiivne sõnum Kristuselt lihas, teine paratamatus Kristusel ristil, kuhu minnes ta palub „sinu tahtmine sündigu“ (Mt 26:42). Inimese tahtmine on päästa Jeesus ristilt, Jumala tahtmine on meie päästmine ristil.
Jumala tahte erinevus taevas ja maa peal on hästi näidatud Ilmutusraamatus – peatükid 4–5 ja 19–21 kirjeldavad taevast, peatükid 6–18 maa peal toimuvat.
6:11 See palve tekitab küsimuse, kas siis just siin Jeesus tuli suurte teemade juurest maa peale, igaühele arusaadava juurde. Leib (leḥem) on algselt igasugune toit. Sellest ka heebrea ja araabia keele tähenduse erinevus, araabia keeles tähendab seesama sõna „liha“ (leib on araabia keeles sõna „küpsetama“ üks tuletis). Palves palutakse igasuguse toidu pärast. Nõnda paistab, kuigi õieti evangeelium sõnu ei loobi ja ka verbil „sööma“ on tähendus ikka Jumala riigis, mitte argisuses ega pidulikkuses. See peab tähendama Issanda söömaaega.
Kuid muret teeb juba leiba iseloomustav sõna. Epiousios (olemuse pealne) on ainulaadne sõna. Seetõttu ladina tõlgete variantide hulgas supersubstantialis, millel on teine, argisesse minev quotidianus. Ühel papüürusel aga on sõna epiousi mainitud just toiduainete loetelu juures (ja seal katkeb tekst enne sõnalõppu).
Tähelepanuväärne sõnastus on aga Heebrealaste evangeeliumis, „meie homne leib“. See oleks seoses näiteks tuhandete toitmisega (Mt 14:13–21; 15:32–39), söömise/joomisega pärast seda maailma (Mt 26:29), Issanda söömaajaga (Mt 26:26) või kasvõi Ülestõusnu eneseilmutusega leivamurdmises (Lk 24:30). See sobiks ka eelnevate ja järgnevate palvetega.
Need kaks, pragmaatiline ja vaimulik, saavad ka kokku, nimelt on sõna „homne“ selliselt ka sõnas epiousios sees tähenduses „järgnev, ettevaatav laoseis“, see on palve tänase/homse leiva eest selles mõttes, et päev algab õhtul. Ja vaimulikus mõttes palutakse homse pärast, mil ei elata mitte üksnes leivast.
6:12 „Võlg“ kui see, mille andeksandmist palutakse, tundub Vana Testamendi jaoks võõras. Just nõnda on tõlgitud ka Franz Delitschi Uue Testamendi heebreakeelses tõlkes Vanale Testamendile võõra sõnaga hajab, mitte kui „patt, ülekohus, mäss“, vaid kui võlg, kohustus. Umbes tol ajal oli juutluses „võlg, sundseis“ ka moes olev abiverb väljendamaks mistahes vajadust tegutsemiseks, see selgub Mišna keelest. Kuid võla mõte võib olla tihedalt seotud Matteuse teoloogia ja looga, nimelt tähendamissõnaga südametust sulasest (Mt 18:23–35). Samas sisaldub „igale meie võlglasele“ andeksandmine ka sama palve Luuka sõnastuses. See palve on vanem kui Matteuse mistahes redaktsioon.
Eesti keeles on levinud ka piiblitõlkes olevast erinev Meie Isa palve sõnastus, mis ütleb „nagu ka meie andeks anname“ asemel „kui ka meie andeks anname“. Sellega antakse mõista, et andeksandmine inimestele on Jumala juures andekssaamise tingimus. Palve sõnastus ise seda ei toeta, sõna hos (nagu) paneb inimese ja Jumala andeksandmise tegevuse paralleeli. Tõlgendus „kui“ eeldaks kreeka sõna ei. Päris põhjendamatu see pole, sõnastus „kui ka meie andeks anname“ võib olla pärit Mt kui terviku tõlgendusest, kõigepealt mäejutluse sõnast 6:14–15, ning eriti veel südametu sulase tähendamissõnast (Mt 18:23–35).
Mt 18:21j võtab teemaks andeksandmise raskuse ja ühise teenimise raskuse kui inimliku häda. See sisaldub Jeesuse kogudusekõnes ja kirikukorras (18. ptk), ning sellisena on see teema mõistetav – on ju kirik armastuse asupaik ja kingitud üksmeelsus. Kuid kuidas olla osake sellest armastusest ja üksmeelest argipäevas ja inimloomuse kurjuse keskel?
Ja teine vaatepunkt eeltoodud 70×7 sõnale on tähendamissõna südametust sulasest 18:23–35, kus sõna võlg, võlglane, võlgu olema kordub kuus korda, andeks andma kolm korda, ning „laen“ vaid korra, kusjuures selles Lk paralleelis (7:40–42 – pole päris kindel, et need on üks ja sama tähendamissõna) on vaid „võlglane“, „laenaja“, „kohustus“, „heldelt andeks andma“, iga sõna v.a viimane vaid kord. Edasi, selles südametu sulase tähendamissõnas on sagedased sõnad ühelt poolt „kaasa tundma“, „suuremeelsust osutama“ ja teiselt poolt „paluma, põlvitama“, seega annab Matteus mõista, et see suur isand, kes ülirikkalt sulaselt aru pärib ja kes võib julmalt karistada, on Jumal ise. Jumal annab andeks inimesele ja inimene teisele inimesele.
6:13 Kiusatusse saatmine/viimine on märterluse teema, selles mõttes seletab seda Mt 10:28–31. Kiusatus ei pruugi olla inimese sisemine kiusatus millegi järele, vaid vaenlase katsetus, kui kaua peab Jeesuse oma vastu. Selles kohas on paavst Franciscus tunnetanud ebakõla, Jumal otsekui viiks inimesi kiusatusse, paavst seevastu olevat pidanud vajalikuks rõhutada, et mitte Jumal ei vii inimest kiusatusse (Jk 1:13). Siiski näitab sõna eispherō, et just Jumalalt palutakse mitte „sisse viimist“ kiusatusse, ning süüriakeelne ʻll oma kausatiivtüvega väljendab just sedasama (sama sõna arameakeelses Tn 2:24 ja mujal „tuua sisse Taaniel“). Seega on ka kiusatusse viija ikkagi Jumal ise, kellelt tuleb iga hea ja iga kuri asi.
Paavsti mõtet võiks küll toetada Jeesuse üleskutse (seoses palvega!) Mt 26:41; Mk 14:38, kus tõesti inimene „läheb kiusatuse sisse“, kuid siin on sarnane kõla, ent teine sõnatüvi, ning raskuses oma tundeelus vastupidamise kontekst.
Miks aga „Jumal ei kiusa kedagi“ (Jk 1:13), tuleneb Jakobuse kirja tarkuskirjandusele omasest lähenemisest ning patu kiusatusest, mis on ju inimese sees (1Kr 10:13), mistõttu Jk ütlebki näiliselt nii otse vastu 1Ms 22:1 sõnale „kiusas Jumal Aabrahami“.
Palve kurjast päästmise kohta: sõna rhyomai on „väljakiskumise“ mõttes päästmine (heebrea vaste on nṣl kausatiivtüves), esineb 1Ts 1:9). Sama sõna 2Pt 2:9 võiks ehk olla Meie Isa palve mõjutus. Küsimus on, kas „kuri“ on kesksoost või meessoost, genitiivi vormis pole nende eristamine võimalik. Sõnastatistika seisukohalt ei tähenda ponēros Matteuse evangeeliumis otseselt saatanat, pigem on sel avar tähendus, üksnes tähendamissõnades külvajast või ka umbrohust (Mt 13:19, 38) võiks see olla isikuline saatan.
Liturgias on siin tuntud doksoloogia „sest sinu päralt…“, mis esineb ka paljudes nooremates käsikirjades. See on Taaveti palve 1Aj 29:11–13, mis on Meie Isa palves tunduvalt lühendatuna, ning kannab endas mõtet, et Taavet on jumalateenistuse, palve, laulu ja ohvri edendaja. Veidi lühendatuna on see doksologia olemas ka Didachēs.
6:14 on vormilt katekismus, siin räägitakse juhtnööri vormis andeksandmisest. Andeksandmine ligimesele on eriliselt Mt mõte, mujal on Jumal see, kes andeks annab (Lk 7:41–50; sõna ennast mainimata 15:11jj). Siin aga võetakse küsides, kas mulle antakse andeks, üles teema, kas mina annan andeks teistele, kusjuures tegu, mida andeks anda, nimetatakse „üleastumiseks“. Pikemat käsitlust vaata 12. salmi juures.
6. Paralleeltekstid
Paralleeliks on Lk 11:2–4 ja Did 8:2.
7. Tõlgendusloolised märkused
Ülestõusmisaja 6. pühapäev kannab meie kirikukalendris nime Rogate – paluge. Rogate-pühapäeva kohta vt ka SIIT.
Käesoleval kirikuaastal on jutluse aluseks evangeelium, mis sisaldab ühte kristlaskonna kõige tuntumat teksti – Meie Isa palvet või Issanda palvet (Issameiet), mille kommenteerimine ja avamine on üheainsa jutluse raames suure tõenäosusega üsna võimatu. Seetõttu võib jutlustades minna kahte erinevat teed:
- jutlustada palvest ja palvetamisest üldiselt (teemajutlus),
- keskenduda ühele-kahele palvele Issanda palvest.
Viimasest variandist lähtudes on valitud ka jutluselaul liturgilistesse märkustesse. Käesoleva kommentaari eelnevatest punktidest leiab ka rikkalikult materjali, mis aitavad süveneda väga tuttava palveteksti erinevatesse tekstilistesse nüanssidesse.
Issanda palve on andnud inspiratsiooni paljudele heliloojatele ja laulusõnade kirjutajatele. N-ö klassikaliste heliloojate hulgas tasub kindlasti nimetada meie „oma“ Arvo Pärti. 2011. aastal andsid „Estonian Record Productions“ ja Arvo Pärdi Keskus välja CD-singli „Vater unser“. Teos on loodud 2005. aastal poiss-sopranile või kontratenorile ja klaverile. 2011. aastal pühendas helilooja teose paavst Benedictus XVI-le. „Vater unser“ salvestati Estonia kontserdisaalis, selle esitasid Heldur Harry Põlda ning Arvo Pärt klaveril.
Johann Sebastian Bach on loonud mitmeid teoseid pealkirjaga „Vater unser im Himmelreich“ BWV 636, 682, 683, 737.
Meie lauluraamatus on Issanda palve parafraas „Oh Isa taevariigi sees“ KLPR 324.
Teises võtmes on loodud videomängu „Civilization IV“ teemalaul, suahiilikeelne „Baba Yetu“ (Meie Isa). Heliloojaks on Christopher Tin, esitasid Ron Ragin ja koor nimega Stanford Talisman. See oli esimene videomängu jaoks loodud muusika, mis pälvis Grammy auhinna.
Baba yetu, yetu uliye
Mbinguni yetu, yetu amina!
Baba yetu yetu uliye
M Jina lako e litukuzwe.
Utupe leo chakula chetu
Tunachohitaji, utusamehe
Makosa yetu, hey!
Kama nasi tunavyowasamehe
Waliotukosea usitutie
Katika majaribu, lakini
Utuokoe, na yule, muovu e milele!
Ufalme wako ufike utakalo
Lifanyike duniani kama mbinguni.
(Amina)
Christopher Tin on laulust loonud hiljem erinevaid versioone nelja- ja kuuehäälsele segakoorile, neljahäälsele meeskoorile, keelpilliorkestrile, klaverikvintetile ja erinevatele ansamblitele.
Seade solistile, meeskoorile ja ansamblile on leitav SIIT.
Jeruusalemm, Paternosteri (Meie Isa palve) kiriku ristikäik (Wikimedia)
Jeruusalemmas asub Pternosteri kirik Õlimäel selles paigas, kus Jeesus pärimuse kohaselt õpetas jüngreid palvetama. Samasse kohta rajati juba 330. aasta paiku Eleona basiilika, millega märgiti Kristuse taevamineku paika. Kiriku hävitasid 641. aastal pärslased. Ristisõdijate aegadest on seda paika peetud aga Meie Isa palve õpetamiskohaks ning 1868. aastal omandas maatüki printsess Aurelie de La Tour d’Auvergne ning 1874/75 rajati sinna praegune kirik. Kiriku eeskoja ja ristikäigu seintel on majoolikatehnikas plaatidele kirjutatud Issanda palve 140 keeles, muuhulgas eesti keeles.
Issanda palve leidis varakult kindla koha varakristlikus liturgias. Kaheteistkümne apostli õpetuse kohaselt (VIII, 2–3) peavad kristlased seda ka omaette olles kolm korda päevas lugema. Täna on Issanda palve jumalateenistuste, palvuste, talituste ja nii avaliku kui isikliku harduselu lahutamatu koostisosa.
Olulise liturgilise ja õpetusliku tekstina on Issanda palve kuulunud katehumenaadi juurde ning misjonipiirkondades on hakatud seda varakult tõlkima. Vanaülemsaksa keelde tõlgiti palve juba 8. sajandil (Codex Sangallensis 911).
Esimene katse palve eesti keelde tõlkida pärineb Kullamaa käsikirjast (fol 142), mis on koostatud aastail 1524–32.
Meie Isa palve, Ave Maria ja usutunnistus Kullamaa käsikirjas
Ysamede . ken ßynna olte taywas .
po[h]ulut on ßynnu nÿmmÿ .
kulkut [ßin] ßynnu rikus ßatku ßynnu tachtmuß taywas nynck [ma]eße
Anna meÿtte tennenÿ yckepewÿne leybp […] .
nynck heytka andex meye wollkat : nÿnda kut meye Andex annama meÿtte wollalysth wasta .
elle ßättyt meyttyt kurÿa Ohachtuß erenes sattka meÿt kuryasth .
Amen
Meie Isa palvega seotud tekstikatkeid on tuvastatud ka 1535. aastal trükitud Wanradt-Koelli katekismuse säilinud fragmentide hulgas. Fotol on palvet puudutava osa algus fragmendil 4a koos Paul Johanseni rekonstruktsiooniga.
Aivo Prükk on 2013. aastal Tartu Teoloogia Akadeemias kaitsnud lõputöö „Meie Isa Palve eestikeelsetest tõlgetest“.
8. Liturgilised soovitused
Liturgiline värv: valge
Kuna Rogate-pühapäev on saanud oma nime palveprotsessioonide järgi, millega muuhulgas paluti õnnistust põldudele ja viljale, võib (eriti neis piirkondades, kus kogudusse kuulub põlluharijaid) pidada külvi õnnistamise palvuse (Pühitsemiste ja õnnistamiste käsiraamat, lk 166–167).
Alguslaul: 341B
Päeva laul: 315:1–4
Jutluselaul: 324:1, sellest palvest kõnelev salm, millele jutluses keskendutakse, 9
Ettevalmistuslaul: 327
Lõpulaul: 323
Päeva palve – Käsiraamat, lk 167, nr 1/ Agenda, lk 72, nr 4
Kirikupalve – KLPR 475, Litania. Või: Intranet, Jumalateenistuste käsiraamatust välja jäänud kirikupalved: Neljaosalised kirikupalved, lk 21 (Ülestõusmisaeg), või ekteenia, lk 27 (Ülestõusmisaeg II) / Agenda, lk 104-105.
Kiituspalve – Käsiraamat, lk 351 (Ülestõusmisaeg)
Armulaua seadmise palve – Käsiraamat, lk 362 (G)
Palve pärast armulauda – Käsiraamat, lk 168 / Agenda, lk 105
Alapeatükid 1–6 on koostanud Vallo Ehasalu, alapeatükid 7–8 Joel Siim. Toimetanud Mariina Viia
