EELK perikoopide abimaterjal 6/11: ülestõusmisaja 4. pühapäev, iubilate, Jh 17:11–17
1. Perikoobi tekst
17:11 Salmi esimese lause lõppu („mina tulen sinu juurde“ järele) lisab Codex Bezae korduse koos täiendusega, mis kõlab tõlkes nõnda: „ja mina ei ole enam maailmas ja ma olen maailmas“. Codex Bezae lisab ka järgmisse lausesse sõnade täienduse, mis kordab järgmise salmi algust. Kokkuvõtvalt kõlab see tõlkes siis nõnda: „Hoia neid oma nimes; kui ma olin koos nendega, siis hoidsin ma neid sinu nimes, mille sina andsid mulle.“
Fraasis hō dedōkas moi („mille sina andsid mulle“) on mitmetes käsikirjades hō (daativ) asendatud kas akusatiivi või mitmusega, mis on keeleliselt selgem. Nestle-Alandi tekstikomitee otsustas jääda raskema variandi juurde, kuna see on ka ühtlasi kõige laiemalt levinud (Metzger 1975).
2. Struktuur ja kontekst
Perikoop kuulub Johannese evangeeliumi pikemasse temaatilisse lõiku (ptk 13–17), milles kirjeldatakse Jeesuse viimast õhtut koos jüngritega ja esitatakse Jeesuse lahkumiskõned. Peatükk 17 kannab paljudes tõlkeväljaannetes sobivalt vahepealkirja „Jeesuse ülempreestelik palve“. Nii ka UT1989 ja P1997. Jeesuse palve lõpetab koosviibimise ja järgnev peatükk algab Jeesuse arreteerimisega.
Malina ja Rohrbaugh’ (1998) kohaselt on peatüki 17 kiastiline struktuur järgmine:
A 17:1–8 Jeesus palvetab enda eest
B 17:9–19 Jeesus palvetab jüngrite eest: „Mina palun“
A’ 17:29–26 Jeesus palvetab maailma eest: „Ma palun“
3. Kirjanduslooline kontekst
Johannese evangeeliumi puhul tuleb silmas pidada mõningate võtmesõnade spetsiifilist mitmetähenduslikkust. Käesolevas perikoobis on sellseks sõnaks kosmos – maailm. Hellenistlikul perioodil oli selle sõna üldtähendus „maailm“ nagu meiegi seda kasutame: Jumala poolt loodud universum. Maa, mis eristub taevast, inimestega asustatud maa, inimkond. Selles kasutuses leiame sõna „maailm“ Johannese evangeeliumis neljal korral:
11:9 „selle maailma valgus“ = päev
17:5 „enne maailma rajamist“
17:24 „enne maailma rajamist“
21:25 kogu maailm ei suuda mahutada raamatuid
Ülaltoodu kõrval on „maailm“ Johannesel aga peamiselt inimestevaheliste suhete ja isikute aktiivsuse paik, niisiis viidatakse sellega inimestele. Ja veel täpsemalt viidatakse sellega just juutidele. Näiteks 18:20 „Mina olen rääkinud maailmale avalikult. Mina olen alati õpetanud sünagoogis ja pühakojas, kuhu kogunevad kõik juudid, ja salaja pole ma rääkinud midagi“ (Malina, Rohrbaugh 1998: 245–246). Niisiis enamikul juhtudel maailm = juudid. Ja see suhe juutidesse on kahetine. Ühelt poolt kuulus „minievangeelium“ Jh 3:16: „Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.“ Ja teisalt on meil Johannese proloogi mitmetähenduslik maailm (Jh 1:10–11: „Ta oli maailmas, ja maailm on tekkinud tema läbi, ja maailm ei tundnud teda ära. Ta tuli omade keskele, ent omad ei võtnud teda vastu.“), kus maailm on nii loodud kõiksus kui inimesed, kelle juurde Sõna tuli ja kes teda ära ei tundnud. Samasugune mitmetähenduslikkus on selle sõna puhul tajutav ka perikoobi tekstis.
4. Ajalooline kontekst
Lahkumiskõnede ajaloolisest kontekstist on lühidalt kirjutatud käesoleva aasta suure neljapäeva periskoobi kommentaaris, seetõttu ei ole siin mõtet seda korrata. Igatahes on see peatükis 17 esitatud Jeesuse ülempreesterliku palve kulminatsiooniks Jh 13:1 avalausele: „Aga enne paasapühi, kui Jeesus teadis, et tema tund on tulnud minna sellest maailmast ära Isa juurde, siis tema, kes oli armastanud omi selles maailmas, armastas neid lõpuni.“ Kollektivistlikus kultuuris, kus inimesed määratlevad ennast eelkõige grupikuuluvuse kaudu, kinnitab Jeesus oma palves enda ja jüngrite ühtekuuluvust Jumala ees. Selline ühtekuuluvuse ja selle jätkuva hoidmise vajaduse kinnitus näitab, et Jeesus käsitles ennast koos oma jüngritega ühtse perekonnana ja hoolitses selle eest, et see perekond ei laguneks ka pärast tema lahkumist. Sõna „maailm“ kahetine kasutus palves viitab siinkohal ka sellele, et jüngrite eristumist neist juutidest, kes Jeesust vastu ei võtnud, tajuti jätkuvalt kui ohu allikat.
Täiendavalt on siinkohal sobilik pöörata tähelepanu sõna „nimi“ tähendusele. Malina ja Rohrbaugh (1998: 247–248) tuletavad meelde, et Uues Testamendis kasutatakse sõna „nimi“ sageli tähenduses, mis vastab meie personaalsele isikule. Kui taheti viidata kellelegi konkreetselt, siis viidati tema nimele. Kui Jeesus ütleb oma palves, et ta on oma jüngritele teada andnud Isa nime (salmid 6 ja 26), siis sisuliselt on ta sellega ilmutanud neile vahetult Jumalat. Isa nimel millegi tegemine tähendas Jumala esindamist ja Isa nimes hoidmine (Jh 17:11–12) tähendas seda, et Jeesus hoidis oma jüngreid Isa esindajana. Samal moel tuleb mõista ka Jeesuse nimesse uskumist (Jh 1:12): „Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad tema nimesse“ – see tähendas kuulumist gruppi, kes on seotud Jeesuse kui reaalse, konkreetse inimesega.
5. Kommentaar
Kommentaar toetub taas Malina, Rohrbaugh’ (1998) esitatule.
17:11–12 Tasub tähele panna, et need salmid jätkavad oma sisult kahes eelmises salmis öeldut. Tegu on palve teise osaga, mille juhatab sisse Jeesuse „mina palun“. Just siit saab oma sisu ka sõna „maailm“ tähendus salmis 11: „Mina palun nende eest, maailma eest ma ei palu, vaid nende eest, keda sina oled mulle andnud, sest nad on sinu omad“ (Jh 17:9). „Maailm“, milles s 11 Jeesus enam ei ole, aga jüngrid on, on need juudid, kes pole Jeesust vastu võtnud. „Nimes hoidmise“ fraasi tähendust vt ülalt.
17:13–16 „Maailma“ ja Jeesuse jüngrite kokkuhoidva grupi vastandus jätkub. Johannese evangeeliumi esmased lugejad, kellele tekst on adresseeritud, on peavoolu judaismiga teravas vastasseisus olev Jeesust uskuvate juutide rühmitus, kelle puhul välisele survele vastupanu põhiliseks sotsiaalseks identiteedistrateegiaks on sügav kokkukuuluvustunne, mille aluseks usk. Asjaolu, et ka Jeesus „ei ole sellest maailmast“ (s 16), legitimeerib rühmituse vastandumise ülejäänud ühiskonnale.
17:17 Väljend „sinu sõna on tõde“ on taas evangeeliumile tüüpiliselt laetud mitmete tähendustega. Kõigepealt on Jeesus ise Jumala Sõna (Jh 1:1 ja14). Ja siis on Jeesus ka tõde (Jh 14:6).
6. Paralleeltekstid
Sellele osale Jeesuse palvest, mida perikoop käsitleb, on paralleeltekstide leidmine mõneti raske, kuna tegu on üsna unikaalse tekstiga. Süvenemiseks soovitan vaadata Nestle-Alandi külgmist aparaati, kus antakse kogu palve osas just enamasti Johannese evangeeliumi siseseid tekstiviiteid, mis aitavad paremini hoomata palves kasutatud väljendite tähendust. Eestikeelses tõlkes on seesama aparaat esitatud Toomas Pauli tõlkes UT1989/UT 1990.
7. Tõlgendusloolised märkused
Ülestõusmisaja 4. pühapäevaga algab ülestõusmisajas kolm pühapäeva kestev tsükkel, mida iseloomustab keskendumine rõõmule. See on äratuntav pühapäevade ajaloolistest ladinakeelsetest nimedest:
ülestõusmisaja 4. pühapäev – iubilate (Ps 66:1)
ülestõusmisaja 5. pühapäev – cantate (Ps 98:1)
ülestõusmisaja 6. pühapäev – vocem iucunditatis (Js 48:20b). Kui luterlikes piirkondades kadus selle pühapäeva järel korraldatud palveprotsessioonide traditsioon, kandus palvetemaatika üle ülestõusmisaja 6. pühapäevale ning pühapäev omandas uue nime – Rogate – ainsana paastu- ja ülestõusmisaja pühapäevade hulgas, mille nimi ei tulene avalaulu antifonist.
Jh 17 on Jeesuse palve oma Isale, tekst on paigutatud vahetult tema reetmise ja ristilöömise ette. Neid sündmusi nimetab Johannese evangeelium Jeesuse kirgastamiseks. Luterlik autor David Chytraeus on seda palvet nimetanud Jeesuse ülempreesterlikuks palveks (praecatio summi sacerdotis).
Joseph Ratzinger on seisukohal, et palve ülempreesterlikku iseloomu on mõistnud ja ära märkinud juba ka varasemad teoloogid – näiteks Aleksandria Kyrillos (surn 444) oma teostes. Ta viitab ka Deutzi Ruperti kirjutistele, milles on palve ülempreesterlik laad kaunilt kokku võetud: „Haec pontifex summus propitiator ipse et propitiatorium, sacerdos et sacrificium, pro nobis oravit (Seda palus meie eest ülempreester, kes oli ühekorraga nii lepitaja kui lepitusvahend, nii preester kui ka ohver.)“ (Ratzinger 2011: 76).
Samas teoses märgib Ratzinger (lk 86): „Pühitsemine, pühaks tegemine, haarab endasse kahte, esmapilgul vastandlikku, kuid tegelikkuses sügavalt omavahel ühendatud aspekti. Ühelt poolt on pühitsemine kui pühaks tegemine eraldamine sellest tegelikkusest, mis kuulub inimese tavalise igapäevaelu juurde. Mis on pühitsetud, on tõstetud uude sfääri, mis ei ole enam inimese kontrolli all. Kuid see eraldamine hõlmab endasse „millegi jaoks olemasolemise“ dünaamikat. Just selle tõttu, et miski on täielikult Jumalale üle antud, on see miski olemas maailma jaoks, inimeste jaoks, see kõneleb neile ja on olemas nende tervendamiseks. Võib öelda, et eraldamine ja läkitatud olemine moodustavad ühe terviku.“
Eugène Burnard (1850–1921), „Ülempreesterlik palve“ (1900–1901) (Wikimedia)
Palve on sageli jagatud kolme ossa. Jeesus palub:
- iseenda eest – „kirgasta oma poega“ (Jh 17:1)
- oma jüngrite eest – „et sa hoiaksid neid kurja eest“ (Jh 17:15), „pühitse neid tões“ (Jh 17:17)
- tulevase ajastu usklike eest – „et kõik oleksid üks“ (Jh 17:21), „et armastus oleks nendes“ (Jh 17:26).
Ülempreesterlikus palves pöördub Jeesus kuus korda oma Isa poole, kutsudes teda „Isaks“ (kr k pater), „pühaks Isaks“ (kr k pater hagie, Jh 17:11) ja „õigeks Isaks“ (kr k pater dikaie, Jh 17:25). See palve on kogu Uues Testamendis ka ainus koht, kus sõnad hagios ja dikaios on vokatiivis, olles adresseeritud otse Jumalale.
Ülempreesterliku palve lõpuosas leiduv fraas „et kõik oleksid üks“ (Jh 17:21) on mitmete oikumeeniliste liikumiste ja kristlaste ühtsuse poole püüdlevate organisatsioonide motoks. Samuti kasutab seda protestantlik Lõuna-India Kirik.
Fraasi ladinakeelne versioon Ut unum sint on Maailma Üliõpilaste Kristliku Liidu (World Student Christian Federation), Mainzi Ülikooli, protestantliku Kanada Ühinenud Kiriku ja Noorte Meeste Kristliku Ühingu moto.
Paavst Johannes Paulus II avaldas 25. mail 1995. aastal oikumeenia küsimustega tegeleva entsüklika Ut unum sint.
Goethe draamas „Iphigeneia Taurises“ (1787) pöördub peategelane jumalate poole palvega, milles kajab vastu Jh 17:1 mõte:
„Allein euch leg’ ich’s auf die Kniee! Wenn
Ihr wahrhaft seid, wie ihr gepriesen werdet,
So zeigt’s durch euern Beistand und verherrlicht
Durch mich die Wahrheit!”
Juudid pöörduvad loendamatuid kordi päevas ülistades Jumala poole, et Jumal on neid pühitsenud oma käskude täitmise läbi. Iga kord, kui juut hakkas täitma mõnda käsku, pöördus ta Jumala poole ülistussõnadega: “Ole kiidetud, Issand, meie Jumal, maailma Kuningas, et Sa oled meid pühitsenud oma käskudega (’ašer qidšanu bəmiṣvotav)…” Sellele järgnes konkreetse käsu nimetamine.
8. Liturgilised soovitused
Liturgiline värv: valge
Kogu ülestõusmisaja võib laulda Laudamust.
Alguslaul: 111
Päeva laul: 120
Jutluselaul: 330
Palvelaul/ettevalmistuslaul: 110
Lõpulaul: 105
Päeva palve – Käsiraamat, lk 161 nr 1/ Agenda, lk 161 (Kristuse ülestõusmise pühil)
Kirikupalve – Intranet, Jumalateenistuste käsiraamatust välja jäänud kirikupalved:
Neljaosaline kirikupalve, lk 21 (ülestõusmisaeg) või ekteenia, lk 27 (ülestõusmisaeg I)/ Agenda, lk 104–105
Kiituspalve – Käsiraamat, lk 351 (ülestõusmisaeg)
Armulauapalve – Käsiraamat, lk 358 (D)
Palve pärast armulauda – Käsiraamat, lk 162/ Agenda, lk 105
Kasutatud kirjandus
Malina, Bruce J., Rohrbaugh, Richard L. (1998) Social-Science Commentary on the Gospel of John, Minneapolis: Fortress Press.
Metzger, Bruce M. (1975) A Textual Commentary on the Greek New Testament, New York: United Bible Societies.
Razinger, Joseph(2011) Jesus of Nazareth. Part Two. Holy Week. Catholic Truth Society: London.
Alapeatükid 1–6 on koostanud Ain Riistan, alapeatükid 7–8 Joel Siim. Toimetanud Mariina Viia
