EELK perikoopide abimaterjal 6/9: suur reede Jh 19:16–30
1. Perikoobi tekst
19:20 Mõnedes käsikirjades on Jeesuse ristile löödud sildi keelte (heebrea, ladina, kreeka) järjekord teistsugune: heebrea, kreeka, ladina ja kahes käsikirjas ilmselt eksituse tõttu ka heebrea, ladina, heebrea.
19:24 Fraasile „et läheks täide kiri“ enamikes käsikirjades lisanduv he legousa, mida võiks tõlkida „mis ütleb“ (vt P1968) on Nestle-Alandis varasemaga võrreldes põhiteksti tagasi pandud, seda küll nurksulgudes.
19:29 Sõna hyssopō – „iisopi“ asemel on ühes minusklis hyssō – „oda“, millele toetudes on tõlkeid, näiteks nagu The New English Bible, mis on just selle sõna omaks võtnud. Nestle-Alandi tõlkekomitee kohaselt on siin aga siiski lihtsalt tegu eksitusega kirjutamisel – haplograafiaga, mispuhul sõna kirjutamisel sellest kogemata mõned tähed välja jäävad (Metzger 1975: 253–254).
2. Struktuur ja kontekst
Perikoop kuulub lõiku Jh 18:1–19:42, mis kirjeldab Jeesuse arreteerimist ja surma. Struktuurselt järgib see lõik evangeeliumile tavapärast kiastilist malli (Malina, Rohrbaugh 1998: 317):
A 18:1–11 Jeesuse arreteerimine
B 18:12–27 Jeesus ülempreestri ees; Peetruse reetmine
C 18:28–19:16a Jeesus Pilaatuse ees; juutide kuningas
B’ 19:16b–37 Jeesus ülendatakse „selle maailma“ ees; Tema ülendamine
C’ 19:38–42 Kokkuvõte: Jeesuse matmine
Lähemalt:
19:16a Eelmise stseeni kokkuvõte
19:16b–18 Sissejuhatus: ristilöömise paiga kirjeldus
19:19–22 Esimene stseen: silt ristil ja reaktsioon sellele
19:23–24 Teine stseen: Jeesuse riided
19:25–27 Kolmas stseen: Jeesuse ema risti juures
19:28–30 Neljas stseen: Jeesuse töö on lõpetatud
19:31–37 Viies stseen: piigitorge Jeesuse küljesse
1) 19:31–32 Inimese otsus
2) 19:33–37 Jumala tahe
3. Kirjanduslooline kontekst
Jeesuse arreteerimise, ülekuulamise ja ristilöömise lugu (Jh 18:1–19:42) koos sellele eelneva viimase õhtusöömaaja ja lahkumiskõnede looga (Jh 13–17) erineb oluliselt võrdluses sünoptilistes evangeeliumites esitatuga. Sündmuste järgnevus on küll üldjoontes samasugune, mistõttu on eeldatud, et nii sünoptikud kui Johannes toetuvad juba varem väljakujunenud passiooninarratiivile või et Johannes tundis Markuse evangeeliumi (Funk 1998: 246–247). Aga see, mis eristub, on just nende sündmuste tonaalsus ja kirjanduslik üldpilt.
Võrdlus Markuse evangeeliumiga on siin kõige asjakohasem. Mk 14:12–31 sööb Jeesus koos oma jüngritega viimase paasasöömaaja, markeerib Juudase reetmise, Peetruse salgamise, nimetab, et kõik jüngrid jätavad ta maha ning vahepeal seab veel püha õhtusöömaaja (armulaua alus). Jh 13–17 õhtusöömaaeg ei ole paasasöömaaeg, vaid söömaaeg enne paasapüha. Jeesus markeerib küll nii Juudase reetmise kui Peetruse salgamise, kuid püha õhtusöömaaja seadmise sõnu ta ei lausu, selle asemel peab aga pikema kõne, millega ta kinnitab jüngrite usku ja kokkukuuluvust. Ta ei ennusta seda, et jüngrid ta maha jätavad. Markuses järgneb paasasöömaajale kirjeldus Jeesuse ahastavast palvest Ketsemani aias ja tema arreteerimine koos kirjeldusega sellest, et kõik jüngrid jätavad ta maha ja põgenevad (Mk 14:32–52). Johannese puhul läheb Jeesus küll aeda (mida Ketsemani aiaks ei nimetata), ja kui tal varem oligi mingi kõhklusehetk (vt Jh 12:27), siis nüüd on see möödunud. Jeesust tuleb arreteerima terve väeosa (Jh 18:3 speira viitab 600 mehest koosnevale üksusele), kes kõik taganevad ja ehmatusest maha kukuvad, kui nad avastavad, et nad ongi Jeesuse juurde jõudnud (Jh 18:6). Jüngrid ei põgene niisama, vaid alles siis, kui Jeesus on käskinud sõduritel nad rahule jätta – ja see kõik toimub selleks, et „läheks täide sõna“ (Jh 18:8–9). Nii Markus kui Johannes räägivad Jeesuse teotamisest pärast arreteerimist, ent Jeesuse ristilöömise sündmuse tonaalsus on taas oluliselt erinev. Markuses sunnivad roomlased Küreene Siimonat Jeesuse risti kandma ilmselt põhjusel, et hukatav Jeesus oli nii piinatud, et ta ise ei suutnud oma risti kanda (Mk 15:21), Johannese evangeeliumis kannab Jeesus oma risti ise (Jh 19:17). Markuses (15:27–32) kaasneb Jeesuse ristilöömisega tema totaalne dehumaniseerimine, alandamine ja tema üle irvitamine. Parastavad nii möödakäijad, ülempreestrid ja kirjatundjad kui ka koos temaga kõrvuti risti löödud teeröövlid (siin ei ole meeltparandavat röövlit, kelle me leiame Luuka evangeeliumis). Johannes (19:18–27) millestki sellisest ei räägi, selle asemel korraldab Jeesus hoopis oma ema maise tuleviku küsimusi. Markuse evangeeliumis on Jeesuse surm selgesti seotud tema ahastusega ja selle kõrval tema jätkuva mõnitamisega: Mk 15:34–36 interpreteerivad juuresolijad Jeesuse ahastushüüdu Eelija appikutsumisena ning talle antakse valu vaigistavat äädikat, et tema piinu pikendada. Johannese evangeeliumis (19:28–29) ei ole taas midagi sellist. Jeesus teab, et kõik on lõpetatud ja palub äädikat selleks, et kiri täide läheks. Markuse evangeeliumi Jeesus sureb piinade käes valju häälega kisendades (Mk 15:37), Johannese evangeeliumis Jeesus (Jh 19:30) langetab kuninglikult pea ja annab ise oma elu ära (sellest lähemalt käesoleva käsitluse kommentaari osas)
Võrdluse kokkuvõtteks: Markuse evangeeliumis Jeesus sureb kui kannatav ja mõnitatav Inimese Poeg. Johannese evangeeliumis sureb Jeesus aga kui taevane kuningas ja ennast vabatahtlikult ohverdav paasatall, kes algusest lõpuni kontrollib seda, mis temaga juhtub.
4. Ajalooline kontekst
Uue Testamendi autorid jagavad toonast üldist arusaama, mille kohaselt ristisurm oli häbistav surm (Hb 12:2). Ristilöömise eesmärgiks oli lisaks inimese surmamisele tema avalik alandamine ja häbistamine. Seda peeti kohaseks hukkamismeetodiks orjade, teeröövlite, sõjavangide ja mässajate puhul. Sellele eelnev avalik kohtumõistmine täitiski just inimese alandamise ülesannet. Inimesi peksti ja piinati, nende silmad seoti ja nad võeti alasti ja nende riided konfiskeeriti. Hukkamõistetud pidid ise oma risti kandma ja ristile naelutatuna kaotasid nad oma viimasegi au. Samas oli ristilöömine ka jõhkrakoeline avaliku meelelahutuse vorm – ristilööduid pilgati ja mõnitati. Surm oli aeglane ja piinarikas ning paljudel juhtudel jäeti surnukehad ristile pikaks ajaks ja neid ei lubatud auväärselt matta. Toonase Vahemeremaade kultuuri kontekstis oli hukatava ainsaks eneseväärikuse säilitamise viisiks piina talumine vaikides – see oli märk andreiast, mehelikust kangelaslikkusest (Malina, Rohrbaugh 1998: 263–264). Johannese evangeeliumi Jeesus on andreia ehe näide.
Täiendavalt sureb Jeesus Johannese evangeeliumis kui paasatall. Ta sureb samal ajal templis tapetavate paasatalledega. Tema vabatahtlik kaasaminek arreteerijatega (Jh 18:1–12) ja rõhutamine, et ta täidab Isa tahet (Jh 18:11) näitavad Jeesuse vabatahtlikku alistumist. Ohvriloomade väliselt rahulik käitumine nende tapale viimise ajal oli toonases kultuuris väga oluline. Ohvrilooma põgenemist peeti suureks õnnetuseks. Iisopi mainimine (Jh 19:29) seostub 2Ms 12:22 Egiptusest väljamineku õhtu looga, mil paasatalle veres immutatud iisopikimbukesega märgistati iisraellaste uksepiidad, et egiptlaste esmasündinuid surmav Jumal nende ustest mööda läheks (Malina, Rohrbaugh 1998: 273–274). Jeesus sureb kui paasatall, kes võtab ära kogu maailma patu.
5. Kommentaar
Kommentaar toetub taas Malina ja Rohrbaugh (1998) esitatule.
19:16–18 Jeesuse ristlöömise stseen on kirjeldatud lühidalt. Kahe teise surmamõistetu keskel olev Jeesus tõstetakse üles, et ta (Johannese sõnumi kontekstis) tõmbaks kogu rahva enda juurde. Tasub tähele panna, et kõigis järgnevates stseenides on esile toodud „sõna“, mis selgitab stseeni tähendust. Esimeses stseenis (19:19–22) on see Pilatuse tahtmatu mööndus, et Jeesus on juutide kuningas. Teises stseenis (19:23–24) on tegu tsitaadiga psalmist 22:19, mis kinnitab Kirja täideminekut. Kolmandas ja keskses stseenis (19:25–27) kinnitab Jeesus oma suhtes jüngrite kogukonnaga jüngri, keda ta armastas. Neljandas stseenis (19:28–30) on tegu tsitaadiga psalmist 69:22. Ja viiendas stseenis, mis jääb käesolevast perikoobist välja (19:31–37), on tsiteeritud 2Ms 12:46 ja Sk 12:10. Kui välispidise „maailma jaoks“ kirjeldavad need stseenid Jeesuse alandamist, siis neile, kes usuvad Jeesusesse, kirjeldavad need stseenid Jeesuse „ülendamist“.
19:19–22 Silt, mille Pilaatus kirjutas, oli titulus (ladina sõna juriidilise süüdistuse kohta). Nagu Johannese kirjutamisstiilile tavaline, tuleb siinkohal esile sellele kirjutatud sõnumi „Juutide kuningas“ mitmemõttelisus, mis pahandab ka ülempreestreid. Asi selles, et see on osa Pilaatuse ja ülempreestrite vahelisest tülist. Kui Pilaatus ei tahtnud varem Jeesust hukata, sest ta ei näinud Jeesusel süüd, lubasid juutide ülemad esitada kaebuse keisrile (Jh 19:12) ning panid sellega Pilaatuse sundseisu. Nüüd teeb ta ülempreestritele tagasi, näidates oma võimu nende üle. Samas on evangeeliumi lugeja jaoks see Pilaatuse kirjutatud sõnum tõsi sõnasõnalt: Jeesus on kuningas, ja mitte ainult juutide, vaid kogu maailma kuningas.
19:23–24 Asjaolu, et sõdurid jagasid Jeesuse riideid, polnud juhuslik. Roomas kehtis seadus, mille kohaselt hukkajad võisidki hukatava riided endale võtta. Särk (chitōn), mille üle sõdurid liisku heita otsustasid, oli pealisriiete all kantav tuunika. Ja lugejale antakse selgesti teada, et sõdurid täitsid endale teadmatult Pühakirja ettekuulutust.
19:25–27 Naistel oli lubatud ristilöömise juures olla, sest erinevalt meeste grupist ei kujutanud nad hukkamise olukorrale ohtu. Seejuures mainib ainult Johannes, et naiste hulgas oli ka Jeesuse ema. Ja ometi on nende kõrval ka „jünger, keda ta armastas“, kes ilmub evangeeliumis esimest korda pildile viimase õhtusöömaja kirjelduses (Jh 13:23). Ema ja poja suhted olid Vahemeremaade kultuuris emotsionaalselt kõige tugevamad inimsuhted üldse. Taustaks asjaolu, et patriarhaalse ühiskonna rollimudelite kohaselt ei olnud isal lapse varaseimas kujunemisfaasis eriti suurt osa – isad lihtsalt ei tegelenud lastega. Ja kui nad hiljem tegelema hakkasid (eeskätt poegadega), olid nad peamiselt just distsiplineerija ja karistaja rollis. Nii et poja-ema suhe, mida see stseen kirjeldab, oli esmasele lugejale üldarusaadav. Jünger, kes Jeesuse asemel tema ema eest hoolitsemise üle võttis, sai sellisena kinnitatud ka Jeesus-kogukonna juhiks.
19:28–30 Fraasis „et Kiri läheks täide“, on siinkohal kasutatud sõna teleiō. See on mõneti erandlik, kuna tavaline sõna on siinkohal plerō (nagu salmis 24). See sõnakasutuse erinevus viitab asjaolule, et siinkohal on mängus rohkem kui lihtsalt Pühakirja ennustuse täitumine. Pigem saab täidetud kogu Pühakiri ise. Jeesuse janu ja kolmekordne äädika mainimine koos iisopiga avab siinkohal veel ühe peidetud nüansi. Jh 7:37–39 räägib Jeesus janust, mida temasse uskujatel hakkab kustutama Püha Vaim. Ja et Vaimu veel ei olnud, kuna Jeesus ei olnud veel kirgastatud. Ja nüüd on lugeja just selle kirgastamise hetke kirjelduse juures. Taas oleme me Johannesele tüüpilise mitmetähenduslikkuse juures. Jeesusel on janu, ta januneb Vaimu järele. Talle antakse äädikat, et Kiri täiuslikuks saaks. Ja nüüd langetab ta kuninglikult pea. Kuninga noogutus oli otsuse märk. Ja ta paredōken to pneuma – loovutas oma vaimu. Meie tõlgete funktsionaalne „heitis hinge“ (P1968; P1997) või „suri“ (P2014) jätab lugejale mulje loomulikust suremisprotsessist. Aga Johannesel ei ole nii – Jeesus loovutab ise oma vaimu, kuna kõik on nüüd lõpetatud. Tegu on vabatahtliku eneseandmisega. Ja ta loovutab vaimu oma jüngritele, tema surma järel saab vaim jüngrite omaks (vt Jh 20:22).
6. Paralleeltekstid
Sünoptiliste evangeeliumite paralleelid, mis kirjeldavad Jeesuse arreteerimist ja ristilöömist, on kindlasti olulised. Ent nagu ülal näidatud, tuleb arvestada, et iga evangelist esitab neid sündmusi oma evangeeliumi teoloogia võtmes.
7. Tõlgendusloolised märkused
Kristuse kannatuslood on niivõrd mahukad tekstid, et võimatu on ühte jutlusesse mahutada kõiki selles leiduvaid pilte ja mõtteid. Seetõttu on kohane suurel reedel pidada kas teemajutlus või keskenduda ühele-kahele salmile kogu pikast kannatusloost. Jutluse koostamise eel võib tutvuda ka varasematel aastatel ilmunud kommentaaridega siit: 2018 | 2019 | 2020 | 2021.
Kristuse kannatusloo lühem versioon (Jh 19:16–30) algab sellega, et Jeesus kannab ise oma risti(puud) Pealuuasemeks hüütud paika. Omal ajal oli süüdimõistetu poolt ristipuu kandmine nii tuttav tegevus, et veel 4.–6.saj (midraši Berešit Rabba oletatav kirjutamisaeg) seletati ristikandmise abil seda, kuidas Iisak kandis põletusohvri puid.
„Aabraham võttis põletusohvri puud, pani need oma pojale Iisakile õlale.“ (1Ms 22:6) Samamoodi kantakse risti(puud) oma õlgadel. Berešit Rabba 56 (36c)
Kristuse ristikandmise ja ristilöömise ettetähendusi on leitud mitmetes Vana Testamendi tekstides. Nürnbergis 1472. aastal trükitud vaestepiiblis (Biblia pauperum)on Kristuse elusündmused flankeeritud erinevate ettetähendustena. Kui temast vasakul on laiemalt tuntud Iisaki ohverdamise motiiv, siis paremal on pisut salapärasem stseen. Kujutatud on prohvet Eelijat Sarepta lesknaise juures. Naine on just kohtunud prohvetiga ja talle ütelnud, et tal pojaga pole midagi muud süüa peale peotäie jahu ja tilgakese õli. Ta on nüüd korjanud paar puutükki, et veel leiba küpsetada ja siis surra. (1Kn 17:8–16)
Kirikuisad on 1Kn 17:12 mainitud „paaris puutükis“ (heebrea keeles: šǝnajim ʻeṣim – kaks puud) näinud ettekuulutust Kristuse ristist.
Biblia pauperum, Nürnberg 1472
Jeesusel oli enne ristilöömist seljas ühes tükis kootud särk (Jh 19:23). 2Ms 31:10 kohaselt olid ühes tükis kootud preestrite rõivad (bigde haśśǝrad). Rabi Šemu’el ben Nahman (u 260 pKr) annab nende kohta säilinud pärimuses edasi rabi Šim’oni (u 150 pKr) koolkonna arvamuse.
„Preestrite rõivad kooti kangaspuudel alt üles (ilma õmblusteta) ning osa jäeti kudumata. Mis see osa oli? Reš Lakiš (u 250 pKr) ütles: See oli õmblustöö.“ (Joma 72b) Õmblustöö all peeti silmas varrukate külgeõmblemist.
Josephus kirjeldab 2Ms 28:31 nimetatud ülekuube (kreeka keeles chitōn)järgmiselt: „See ülekuub ei koosnenud mitte kahest tükist, mis oleks õlgade kohalt ja külgedelt kokku õmmeldud, vaid see oli kogu pikkuses ühes tükis kootud. Kaelus ei olnud avatud külgede suunas, vaid see ulatus eest rinnani ja tagant poolde selga. See oli paelaga palistatud, et lõike koledus välja ei paistaks. Ka seal, kus käed tuli läbi pista, olid avaused.“ (Ant. III, 7, 4)
„Mida olen kirjutanud, seda olen kirjutanud“ (Jh 19:22). Neile Pilaatuse sõnadele sarnaseid väljendeid leidub mitmes Talmudi traktaadis (näiteks Ketubbot 96a, Jebamot 106b, Menaḥot 8a). Nende mõte on selles, et öeldu (või tehtu) on kehtiv.
Jeesuse rõivaste jagamine Jh 19:23 viitab sellele, et Jeesus löödi risti alasti. Sanhedrin 6,3 kohaselt võeti kividega surnuks visataval riided seljast ning mees kaeti eest, naine eest ja tagant. Jumalapilkaja riputati pärast surnuks viskamist alasti puu külge.
8. Liturgilised soovitused
Jumalateenistuste Käsiraamatus on toodud suure reede jumalateenistuse kord (lk 512–520), mis järgib põhijoontes sajandeid läänekristlikus kirikus kasutusel olnud suure reede sõnajumalateenistuse korda. Siiski võimaldab sellegi kasutamine jagada armulauda. Olenevalt nüüd koguduse vagaduslaadist võib jagada suure neljapäeva õhtul pühitsetud ande või liita kirikupalve ja läkitamise vahele armulauaosa igapühapäevasest jumalateenistusest (punktid 18–24). Suure reede jumalateenistuse muusika vt Käsiraamatust lk 669–681.
Agendas leidub kaks suure reede liturgilise jumalateenistuse varianti, lk 183–189 ja lk 190–198. Neist viimane sisaldab ka kaebesalmide (improperia) lugemist. Nende jumalateenistuste põhiosa moodustab Kristuse kannatusloo lugemine vaheldumisi koguduselauludega. Huvitaval kombel ei näe Agenda liturgilisel jumalateenistusel ette jutlust. Kuna Agenda kasutab Uues Lauluraamatus leiduvaid koraale, tuleb igas Agendat kasutavas koguduses kindlasti koraalide valik üle vaadata ja (nagu on juba soovitatud jõuluõhtu juures) on kohane lektsioonid viia kooskõlla praegu kehtiva piiblitõlkega.
Liturgiline värv on punane või must, altaril ja kantslil võivad liturgilised tekstiilid sootuks puududa (need on maha võetud juba suure neljapäeva jumalateenistuse lõpus). Kirikukelli ei helistata, orelit või muud instrumenti kasutatakse vajadusel vaid koguduselaulu toetamiseks.
Järgnevalt on toodud koraalivalik suure reede sõnajumalateenistuse jaoks, arvestades seda, et jumalateenistus peetakse erilise suure reede sõnajumalateenistuse korra alusel (kui loetakse Kristuse kannatuslugu Johannese evangeeliumist (Jh 18:1–19:42), võib selle jagada mitmeks osaks ning liigendada koguduselauludega). Käsiraamatu suure reede jumalateenistuse kord võimaldab algus-, palve- ja lõpulaulu ära jätta, mistõttu need on paigutatud nurksulgudesse.
[Alguslaul: 78]
Päeva laul: 94
Jutluselaul: 81
[Palvelaul: 92]
[Lõpulaul: 93]
Päeva palve: Käsiraamat lk 134 nr 4/ Agenda lk 99 nr 1
Kirikupalve: Intranet, Jumalateenistuste käsiraamatust välja jäänud kirikupalved, lk 18, või Käsiraamat, lk 516–19 / Agenda, lk 99–101. Kirikupalve asemel võib laulda ka litaaniat KLPR 474 või KLPR 475
Lisaks suure reede sõnajumalateenistusele võib eraldi jumalateenistuse või palvusega ära märkida Jeesuse surmahetke (Käsiraamat, lk 135) ning Jeesuse matmist õhtul (Käsiraamat, lk 136).
9. Muud tähelepanekud
Ristilöömise kohta on kirjutatud rida raamatuid, mis vaatlevad ristilöömist meditsiinilise, juriidilise või kirjandusliku vaatenurga alt.
Ühena esimestest meditsiinilistest uurimustest ristilöömise kohta ilmus prantsuse arsti Pierre Barbet’ (1884–1961) teos La passion de N.-S. Jésus-Christ selon le chirurgien, Dillen: 1950. Selle ingliskeelne tõlge A Doctor at Calvary: The Passion of Our Lord Jesus Christ as Described by a Surgeon ilmus 1953. aastal New Yorgis.
Selles leiduvaid väiteid ristilöödu kogemuste ja surma põhjuste kohta on tugevalt kritiseeritud Frederick T. Zugibe 2005. aastal ilmunud teoses The Crucifixion of Jesus: A Forensic Inquiry (kirjastus: Rowman & Littlefield).
Ristilöömise praktiseerimisest antiikajal ning selle kajastustest antiikautorite juures on uuritud järgmistes teostes:
David W. Chapman (2008) Ancient Jewish and Christian Perceptions of Crucifixion, Mohr Siebeck (Wissenschaftliche Untersuchungen zum Neuen Testament, 2. Reihe: 244)
John G. Cook (2014) Crucifixion in the Mediterranean World, Mohr Siebeck (Wissenschaftliche Untersuchungen zum Neuen Testament, 2. Reihe: 327)
Martin Hengel (1977) Crucifixion in the ancient world and the folly of the message of the cross, Fortress Press
David W. Chapman (2011) Crucifixion in Antiquity. An Inquiry into the Background and Significance of the New Testament Terminology of Crucifixion, Mohr Siebeck: (Wissenschaftliche Untersuchungen zum Neuen Testament, 2. Reihe: 310)
Jeesus maeti juutide kombe kohaselt surilinasse mähitult. Jeesuse väidetavat surilina hoitakse Torino katedraalis (nn Torino surilina). Selle ehtsust püüab tõestada Ian Wilson teoses The Blood and the Shroud: New Evidence That the World’s Most Sacred Relic is Real, The Free Press: 1998
Eesti keeles leiab asjalikku infot ristilöömise kohta Gerhard Krolli 2002. aastal ilmunud teosest Jeesuse jälgedel (Johannes Esto Kirjastus).
Kasutatud kirjandus
Funk, Robert and the Jesus Seminar (1998) The Acts of Jesus: the Search for the Authentic Deeds of Jesus, HarperSanFrancisco: Polebridge Press.
Malina, Bruce J., Rohrbaugh, Richard L. (1998) Social-Science Commentary on the Gospel of John, Minneapolis: Fortress Press.
Metzger, Bruce M. (1975) A Textual Commentary on the Greek New Testament, New York: United Bible Societies.
Alapeatükid 1–6 on koostanud Ain Riistan, alapeatükid 7–9 Joel Siim. Toimetanud Mariina Viia
