EELK perikoopide abimaterjal 6/6: paastuaja 5. pühapäev ehk Iudica Lk 13:31–35
1. Perikoobi tekst
Tekst Lk 13:31–35 on täis mitmeid erinevaid variante, tundub, et ümberkirjutajad on olnud veidi tähelepanematud või soovinud seda teksti veidi parandada. Näiteks 31. salmis on väga paljudes käsikirjades „tunnil“ asemel „päeval“. 32. salmis on paljudes käsikirjades apotelō asemel epitelō. Ka puudub paljudes käsikirjades sõna „päeval“, tekstis on justkui lacuna, et ootaks sõna, aga seda ei tule. 33. salmis on „naabrusesoleval (päeval)“, mida on mõned parandanud „tuleval“. 35. salmi lõpus on veel palju ebaolulisi tekstivariante. Suurem tekstikriitika küsimus on ehk 35. salmis „teie koda jäetakse …“, täiendatud ehk Jr 22:5 põhjal sõnaga erēmos.
2. Struktuur ja kontekst
Evangeeliumite, eriti Markuse ja Luuka jaoks on oluline Jeesuse teekond Galileast Jeruusalemma, ja alati on kerkinud küsimus, missugune perikoop on suurim evangeeliumis. Ühe teooria kohaselt on sellel Jeesuse teekonnaloos keskne koht.
Lõik võib paista kokkukuulumatuna, nagu ühendataks kaks teemat ja olukorda, kus esimeses ütleb Jeesus pealetükkivatele, ebaselgete kavatsustega variseridele otsekui „küll ma lähen, omal ajal – prohvet sureb ju ikkagi Jeruusalemmas“ ning teises tuleb hoopis hädahüüd „Jeruusalemm, Jeruusalemm, kes sa viskad kividega…“. Viimane näib olevat öeldud pigem Jeruusalemmas.
Siiski on seda võimalik tõlgendada terviklõiguna, vahest isegi valmina, sest see räägib väga sarnaselt Aisopose valmile rebasest ja kanast. Need kaks ei satu küll selles lõigus kahekõnet pidama, kuid nende iseloomujooned joonistatakse välja, ning Luukas on kui pika perspektiiviga kirjutaja, kes 13. peatükis teab, millest ta kirjutab 23. peatükis. Ja evangeeliumi tervikut vaadates näeb lugeja, et rebane ja kana kohtuvad ka hiljem – rebane kanast jagu ei saa, kana aga toob rahu kahe rebase vahele (23:8–12). Ja uue Iisraeli võtab ta oma tiibade varju.
3. Kirjanduslooline kontekst
Valm žanrina on ilmselt selge, kuigi kokku sulatatud väga erinevast ainesest: traagelniidid on väga nähtavad. Ühelt poolt poliitiline ajalugu võimalusega end aktiivselt tegutsedes päästa, teisalt kaebus laastamise pärast, mis on pidurdamatu.
4. Ajalooline kontekst
Selle lõigu ajalooline kontekst on juudi koolkondade ja Iisraeli ala erinevate maakondade poliitilise olukorra nägemine. Kuigi Luukas vaatas maailma eelkõige mere poolt ning Galilea oli tema jaoks ehk just nimelt merekallas, kuhu jõuab Kaisarea sadamast kirdesse rännates, siis lugedes Markuse evangeeliumit nägi ta Galileas Jumala ilmumise maad, ja armastades ajaloolist täpsust, vaatas ta ka Galilea poliitilist olukorda. Ning tundub, et Luukas on tegelnud lausa Heroodese dünastia kujutamisega. Alustab ta ju Heroodes Suurega (Lk 1:5) ning Lk 3:1 näitab ta Heroodes Suure riigi jagamise tagajärgi – pärijatest olid saanud nelivürstid (tetrarchoi), Heroodes Antipas valitses Galilead ja Peread, Filippus Ituread ja Gaulanitist. See märkus on ehk ajendatud kirjakohast Mk 6:8, kuna seal Ristija Johannes heidab Heroodes Antipasele ette abielulahutust. Antipas tahtis abielluda Heroodiasega ning pidi selleks lahutama Phasaelisest. Lahutus ja uuestiabiellumine oli seda keerulisem, et Filippus oli Antipase poolvend, neil olid erinev ema. Antipase endine naine Phasaelis aga oli Nabatea kuninga Aretas IV õde, kes oma õe naastes alustas aastal 36 sõda oma endise langu vastu, rünnates otse naabrusest Peread. Sõda lõpeb Perea nelivürstile kaotusega, keiser oli küll nõus tulema liitlasena Antipasele appi, kuid suri enne. Eri allikad jätavad arusaamatuks, kas sõda tuli kohe pärast lahutust või oli lahutus olnud varem, Johannese eluajal, ning peredraama lahendamine sõjaväljal toimus hiljem. Kas evangelist Markus oma märkusega Johannese ja Antipase erimeelsusest levitas kontrollimata andmeid? Võib-olla oli Johannese tapmise põhjus siiski miski muu.
Lk 9:7–9 kohaselt tahab Antipas Jeesust näha, seega Luukas ei kirjelda teda mitte lihtsalt vaenlasena, vaid näitab Antipase mõtet tappa Jeesus kui võimalust, oli ta ju tapnud Johannesegi. Kuid Antipas on uudishimulik, iga silmapaistev tegelane on ikkagi võimalus temaga tuttavaks saada ka nelivürsti jaoks. Ja nii küsitleb ta Jeesust, kuni pettunult hakkab teda halvustama (Lk 23:8–12). Lk 23:15 järgi ei pea Heroodes Jeesust surmasüüdlaseks.
Kuid Luuka huvi dünastia vastu kestab ja Heroodes Suure lapselast Agrippa I mainib ta Ap 12:1–23. Tema oli see, kes kaebas Antipase, oma onu peale, nii et viimati nimetatu pidi minema pagendusse Galliasse. Agrippa I ise suri ootamatult aastal 44 pKr, võib-olla ta mürgitati. Tema pojast Agrippa II jutustatakse Ap 25:13–26:32, ta oli viimane Heroodese dünastia kuningas, kes nägi ära ka sõja. Sõjas toetas ta roomlasi, mitte omaenda rahvast. Agrippa II suri kas 92 või 100 pKr, olles seega Luuka (vanem) kaasaegne.
Heroodese dünastia jõudis kõikjale, ja kuigi väikeriigi klientkuningad või tetrarhid, olid nad kõigepealt korraga nii eedomlased kui üha enam juudid. Nende juutlus oli isegi küllalt sügav, näiteks on nad võtnud ette algatusi pildikeelu kehtivuse kindlustamiseks oma aladel, olgu müntidel või hoonetel, ka on nad olnud heategijad oma (juudi) rahvuskaaslaste suhtes. Kuid lisaks sellele olid nad ka hellenistid, nagu näitavad nende nimedki. Ja nagu sellest oleks veel vähe, olid nad ka roomlased, saates oma lapsi õppima Rooma õukonda, ning mitte ainult õppima – mõni neist oli keisri peres ka õpetaja. Nende perekonnatuttavate hulka kuulus nii mõnigi Rooma keiser.
Ja selle juures variserid – koolkond, mis elas suurepärase kohanemisvõimega üle terve ühiskonna poliitilise läbikukkumise. Varisere oli igal pool, nad jõudsid kõikjale, nii kurjade kui heade hulka. Ja kui nelivürst Antipas oli rajanud endale uue Galilea pealinna Tiberia, siis Luuka kirjutamise ajaks olid variserid juba loonud seal, uues linnas, oma Toora koolkonna.
5. Kommentaar
13:31 Kellegi küsimus või jutualustus on Luuka jaoks stiilivõte, ja kõnet alustav variser on Jeesuse jaoks mitte põlisvaenlane, vaid kontrastiks Jeesusele. Varisere ei süüdistata siin silmakirjalikkuses. Ja nad ei ole Heroodese saadetud. Variser on siin vaid taustaks, inimese mõtlemise ja ristisurma eitamise näiteks.
Variseri sõnad on sarnased Am 7:12 Amatsja sõnadele, kes ju ka viitab prohvetit minema ajades kuninga meelevallale. Ja ka Aamose konflikti on tõlgendatud mitte kui ilmtingimata prohveti konflikti preestriga, vaid kui kahe mehe ühist muret. Templist jäävad nad ilma ju mõlemad.
13:32 Jeesus vastab neile nõnda, et vastuses sisaldub sõna „minema“. Mida variserid soovitasid teha Jeesusel, seda teevad nad ise ja lähevad. Nad tahtsid olla kellegi vahendajad, kuid said Jumala päästetegude tööriistaks.
„Rebane“ tähendab antiigis kavalat looma, kelle kavalus teeb tasa tema nõrkuse. Seega näitab Luukas, et Jeesus on Heroodesest oma väelt üle. Heroodes peab kasutama kavalust, et ellu jääda, Jeesusel seda muret ei ole. Tema, kes Jeesust kellekski ei pea (Lk 23:11), ei suuda ise midagi.
Samuti on siin kujutlus Jeesusest meile veidi harjumatu, mis võiks ehk viidata asjaolule, nagu oleks siin kirjas midagi Jeesuse enda sõnadest, millel ei ole mingit seost koguduse sõnadega Jeesuse kohta. Nimelt räägib ta siin endast kui kurjade vaimude väljaajajast ja haiguste parandajast, prohvet Jeesuses taandub siin, samuti Inimese Poeg. Nii on läinud Jeesus ka juutluse pärimusse eksortsistina.
13:33 „Täna ja homme“ metafoorika on juutidel levinud (Mt 6:30), tähistades elu kaduvust just nii, et täna on üks, homme teine elu. Siin aga on see laiendatud tähenduses: „täna ja homme“ on praegune elu, tulev aga „kolmas päev“. See pole mitte tavaline kristlik keel, kus kolmas päev on ülestõusmise päev. Siin näib kolmas päev viitavat just enese andmisele teiste eest, ohvriks saamise päevale. Seejuures pole selge, mida tähendab see „täielikuks saama“, „lõpuni tegema“, kas Jumal teeb Jeesusega lõpuni või teeb Jeesus oma asja lõpuni. On see lihtsalt Jeesuse kannatuskuulutus ja kannatuse viimne aste on „lõpetatus“ (Mk 8:31) või on Jeesuse surm ja ülestõusmine hoopis templi (uus ja päris) ülesehitamine (Mk 14:58)?
13:34 Kellegi nime kahekordne nimetamine on petetud armastuse väljendus. Et Jeruusalemm vihkab prohveteid, oli just Jeesuse ajal tuntud mõte. Asc. Jes. 1–5 näitab üht tüüpilist vastandust, mõtet vaenulikust kuningast Manassest ja prohvet Jesajast. Ning kividega surnuksviskamisel tapaviisina on tähendus – tapavad mõrtsukad, õiged seevastu viskavad kividega, nagu visatakse ebajumalateenijaid (5Ms 17:2–7), posijaid (3Ms 20:27), vanemaile sõnakuulmatuid (5Ms 21:18–21), sabati põlgajaid (4Ms 15:32–36). Seega Jeesuse vastased pööravad seaduse pahupidi, visates kividega õiget. See on just see – Jeruusalem põlgab ära Jumala enda (Lk 9:48; 10:16).
Jeesus mõtleb hukatutele, nimetades neid prohveteiks ja läkitatuteks, sellele on ilus paralleel Lk 11:49, kus Tarkus ütleb, et ta läkitab prohveteid ja apostleid. Luukas mõtleb nii Vana Testamendi aegseid prohveteid kui ka koguduse keskel elanud märtreid, nagu Stefanost (Ap 7:52.58).
Siin tuleb sisse juba kaua jutuks olnud „kana“ teema. Kust on see võetud? Kuna tekstis on ornis (lind), esinedes tihti ka dooriamurdeliselt ornix, siis üks võimalus on, et Jeesus kirjeldab just kanaema käitumist, teine oletus võiks olla, et süüria kirik on hoidnud alal liigi määratluse. Pešitta kasutab sõna tarngulta, mis on naissoo vorm sõnast tarngula (kukk). Tiibade alla kogumise motiiv on ka Vanas Testamendis: tarkus kogub, prohvet kogub oma lapsi (Js 60:4; Sk 10:6–10; 5Esr 1:40). Tiiva metafoor esineb 5Ms 32:11; Ps 16:8; 6:2; 60:5; SyrBar 41:4. Jeesus muudab seda küll suuresti, tehes kotkast kana, tuues siia seega naiseliku pildi, sest rääkijaks on tarkus (sophia), lisaks sellele seotakse kaitsmise mõte linnupojaga, kes on ju juba ilmale tulnud, kuid ohus (nagu seda näitab poliitika ja märtri teema). Ning kaitsva kanaema viimine Jeruusalemma toob esile templi kaitsva mõtte: asylum on altari juures, altarisarve küljes.
Need kaitsvad tiivad pole seega enam templi, vaid Jeesuse kui kanaema tiivad. Templis, Jeruusalemmas on kalestumine, ärapõlgamine, Jumala riik läheb mujale (Mk 14:58; Jh 2:19–21).
Ajalooline Jeesus mõtles neid sõnu öeldes tarkusesõnale Vana Lepingu raamatus ja ühendas omavahel igavese tarkuse ja oma poolelijääva töö, Jeruusalemma päästmise.
13:35 Et Jeesus võis eelnevas mõelda templile, selle tõesuse kohta võime teha üksnes oletusi. Olles Galilea valguse tooja, ei pruukinud Jeesusel olla erilisi tundeid Jeruusalemma vastu, kuid siiski oli tal seal tempel, Jumala lepinguga seotud koht. Tempel kui palvekoda või siis tempel kui röövlikoopaks tehtud koht saab siin täiendust sellega, mis on kirjas Mt 13. Jeesus näeb, kuidas tempel võetakse. See on juba Aamose raamatu teema – inimesi karistatakse nõnda, et neilt võetakse jumalateenistus ka ära. Linnast/templist saab kõrb, see on nagu Jesaja kirjeldused looduse ja inimkeskkonna muutustest.
Sõnumis „Õnnistatud olgu, kes tuleb issanda nimel“ ei ole ehk teemaks „tulemine“ palmipuudepühal, vaid söömaajal – Lk 22:18 on öeldud „tuleb“ ja samuti on Johannesel „kas oled sina see, kes tuleb?“.
6. Paralleeltekstid
Eelnevas olen väitnud, et tekst on ühtne, kuid paralleel on vaid teisele poolele, Mt 23:37–39.
7. Tõlgendusloolised märkused
Jutluse ettevalmistamise ja jumalateenistuse propriumi valimise juures on oluline teadvustada, et 5. paastuaja pühapäevaga algab paastuaja uus alaperiood, kannatamisaeg kitsamas tähenduses. Kuigi Agenda nimetab kõiki paastuaja pühapäevi „kannatamisajaks“, on siiski kohasem kõnelda paastuaja pühapäevadest, mille hulgas eristub kannatamisaeg (kaks viimast nädalat). Kannatamisajas on võimalik omakorda eristada kannatusnädalat ja selles paasatriduumi, Jeesuse Kristuse kannatuse ja ülestõusmise kolme suurpäeva. Paastuajas moodustub nõnda omalaadne redel või astmestik, mida mööda usklik laskub koos Kristusega järk-järgult sügavamale, surmavallani välja, ja tõuseb koos temaga kolmanda päeva hommikul surnuist.
Paastuaja ja kannatusaja erinevus ilmneb muuhulgas pühakirjalugemistes. Paastuaja esimese kuni neljanda pühapäeva pühakirjalugemised (eriti epistlid) on olnud pigem katehheetilised või pareneetilised, mõeldud uute või praeguste koguduseliikmete instrueerimiseks. Neisse on teinekord päris keeruline sisse jutlustada Kristuse kannatuslugu. Alates viiendast pühapäevast tõuseb selgelt esile Jeesuse Kristuse kannatuste temaatika.
Käesoleva aasta evangeelium ja jutlusetekst (Lk 13:31–35) kõneleb mõnest Jeesuse suhtes positiivselt meelestatud variseri soovitusest jätta Jeruusalemma minemata, sest tema vastu sepitsetakse vandenõu. Jeesus ei pea põgenemist aga võimalikuks, sest prohvet peab surema Jeruusalemmas. Nii Vana Testamendi kui Uue Testamendi kirjakoht kommenteerivad omal kombel evangeeliumit, avades Jeesuse kannatuste mõtte.
Lk 13:34 ja paralleel Mt 23:37 on ainsad kohad Uues Testamendis, kus Jeesus võrdleb ennast kanaga, kes kogub oma pesakonna tiibade varju. Siiski ei ole Vanale Testamendile võõras pilt Jumalast kui linnust, kes poegi kaitseb. Poeetiline pilt on tuttav näiteks Psalmidest (Ps 17:8; 36:8; 57:2; 63:8; 91:4), Ruti raamatust (Rt 2:12) ja Malaki raamatust (Ml 3:20). Tähelepanuväärne on selles seoses seaduselaeka kujundus – lepituskaas kui Jumala jalgealune järi asus kahe keerubi tiibade varjus (2Ms 25:17–20) ning seaduselaegas ise asus templis keerubikujude tiibade varju all (1Kn 8:6).
Rabide teostes kirjutatakse:
„Kui pojad on veel väikesed, kogub kana nad kokku ning võtab oma tiibade varju ning soojendab neid ja nokib nende ees. Kui nad on aga suureks saanud ja keegi neist tahab kanale läheneda, lööb ta sellele nokaga pähe ning ütleb: „Mine ja noki ise oma sõnnikuhunnikus.“ Samamoodi oli siis, kui iisraellased olid kõrbes: 40 aastat langes siis maha mannat ja allikad avanesid ja vutid tulid nende juurde ja kirkuse pilved ümbritsesid neid ja pilvesammas käis nende ees. Kui nad aga Iisraeli maale tahtsid minna, ütles Mooses nendele: „Igaüks võtku oma kõblas ja mingu ja istutagu oma istandus.““ Leviticus Rabba 25 (123b)
Ruhnu kirikus on bütsantsi stiilis maal (ikoon), mis kujutab kana koos oma pesakonnaga. Kana juurde kirjutatud lühend IHS identifitseerib kana üheselt Jeesusena.
Jeesus nuttis Jeruusalemma pärast ja hoiatas, et tema laste koda jäetakse maha. Sageli on „koja“ all mõistetud templit. Prohvet Hesekiel kõneleb sellest, kuidas Jumala kirkus tõuseb seaduselaeka kohalt üles ning lahkub templist (Hs 10:1–4).
Talmudis märgitakse, et 40 aastat enne Jeruusalemma templi hävitamist leidsid templis aset kummalised sündmused. Märgitakse, et Šim’on Õiglase ajal (4.–3. saj eKr) langes liisk Jumala heaks (vrd 3Ms 16:8) alati ülespreestri paremasse kätte, tema surma järel juhtus seda aeg-ajalt ja 40 aasta jooksul enne templi hävitamist ei juhtunud seda enam kunagi. Samuti ei muutunud Asaseli jaoks kõrbe saadetud siku sarvede külge seotud karmiinpunane riideriba enam valgeks ja seitsmeharulise lambijala läänepoolseim lamp ei põlenud enam vahetpidamata.
„Samuti avanesid templi uksed iseenesest märgiks, et peagi avavad neid vaenlased, kuni rabi Johanan ben Zakkai manitses neid. Ta ütles templile: „Tempel, tempel, miks sa hirmutad nende märkidega? Ma tean, et sind hävitatakse lõpuks, ja Sakarja, Iddo poeg on sinu kohta juba ennustanud: „Ava oma uksed, Liibanon, et tuli saaks põletada su seedrid!“ (Sk 11:1)
Rabi Jitshak ben Tavlai sõnul kutsutakse templit Liibanoniks (Levanon),sest ta teeb valgeks (malbin)Iisraeli laste patud.“ Joma 39b
Rabi Hillel Vanem (u 20 eKr) ütles: „Jumal ütleb, et ta jalad viivad teda sinna paika, mida tema süda armastab. Kui sina tuled minu kotta [s.t templisse], siis tulen mina sinu kotta; ja kui sa ei tule minu kotta, siis ei tule ma ka sinu kotta, sest kirjutatud on: Kõigis paigus, kus ma käsin oma nime kuulutada, tulen ma sinu juurde ja õnnistan sind.“ (2Ms 20:24) Sukka 53a
Traktaadis Sanhedrin (104b) kiidab Jumal Saalomoni: „Tema eelistas minu koda enda kojale. Minu koda ehitas ta seitse aastat ja enda koda kolmteist aastat.“
Pühapäevases evangeeliumis kõlab rahvahulkade tervitus Jeesusele tema saabumisel Jeruusalemma (vrd Lk 19:38). Messiaanlikult tõlgendab Ps 118:24–27 midraš Ps 118 §22 (244a):
„See on päev, mille Issand on teinud“ (Ps 118:24). Kõik Iisraelile minevikus osakssaanud lunastussündmused on toonud endaga kaasa uue orjapõlve; kuid nüüdsest peale ja edaspidi [pärast messiaanlikku lõpplahendust] ei järgne enam uut orjapõlve, vt Js 12:5–6. „Oh Issand, aita nüüd!“ (Ps 118:25). Jeruusalemma rahvas ütleb müüride vahelt: „Oh Issand, aita nüüd!“ ja Juuda rahvas ütleb väljast: „Oh Issand, lase hästi korda minna!“ Jeruusalemma rahvas ütleb müüride vahelt: „Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel!“ (Ps 118:26) ja Juuda rahvas ütleb väljast: „Me õnnistame teid Issanda kojast.“ Jeruusalemma rahvas ütleb müüride vahelt: „Issand on Jumal ja tema on meile paistnud nagu valgus“ (Ps 118:27) ja Juuda rahvas ütleb väljast: „Siduge peo ohvrid köitega altari sarvedeni!“ Jeruusalemma rahvas ütleb müüride vahelt: „Sina oled mu Jumal ja sind ma tänan!“ (Ps 118:28) ja Juuda rahvas ütleb väljast: „Mu Jumal, sind ma ülistan!“ Jeruusalemma ja Juuda rahvas teevad suu lahti ja kiidavad Jumalat ning ütlevad: „Tänage Issandat, sest tema on hea, sest tema heldus kestab igavesti!“ (Ps 118:29)
8. Liturgilised soovitused
Liturgiline värv: violett. Gloria ja Halleluuja jäävad ära, Kyrie asemel võib laulda „Tall, kes on tapetud…“
Alguslaul: 78
Päeva laul: 75
Jutluselaul: 81
Ettevalmistuslaul: 92
Lõpulaul: 77
Päeva palve – Käsiraamat, lk 115, nr 2/ Agenda lk 96 nr 1
Kirikupalve – Intranet, Käsiraamatust väljajäänud kirikupalved, lk 16 (neljaosaline kirikupalve, kannatusaeg) või lk 25 (ekteenia, Paastuaeg ja Suur Nädal I)/ Agenda lk 93–94, nr 1
Kiituspalve – Käsiraamat, lk 350 (kannatusaeg)
Armulauapalve – Käsiraamat, lk 356 (B)
Palve pärast armulauda – Käsiraamat lk 116/ Agenda lk 96
Alapeatükid 1–6 on koostanud Vallo Ehasalu, alapeatükid 7–8 Joel Siim. Toimetanud Mariina Viia
