EELK perikoopide abimaterjal 6/5: paastuaja 2. pühapäev ehk Reminiscere Mk 9:(14) 17–29
1. Perikoobi tekst
Eksegeetiline töö algab algkeelse teksti vaatlusest selle kontekstis. Järgneb töö taustateadmisi lisavate allikatega ja abimaterjalidega. Perikoobi piiritlusena sobib jutluse aluseks nii lõik Mk 9:17–29 kui ka Mk 9:14–29. Kuna aga teksti ettelugemine on küllaltki ajamahukas, võib lugeda kirikukalendris oleva lõigu ette ja jätta sissejuhatava osa selgitamise jutluse algusesse. Teksti piiritluse ja lähikonteksti küsimusi avatakse nii struktuuri kui kirjandusloolise konteksti alaosades 2 ja 3.
Markuse evangeeliumis on see perikoop üsna pikk ja kreekakeelses algtekstis on enamiku salmide puhul vähesel määral esindatud ka teistsugused lugemisviisid kui Nestle-Alandi (NA) Novum Testamentum Graece 28. väljaande peatekstis. Soovi korral saab lahknevate lugemisviiside üksikasju jälgida NA 28 lehekülgede all olevast aparatuurist. Mitmete salmide puhul erinevad lugemisviisid teksti mõistmise osas sisulisi probleeme ei tõstata, mistõttu neid ei vaadelda. Mõne salmi puhul on näha nüansse, millel on mõju tõlgendusele ja jutlusele.
9:19 Mõnedes käsikirjades on sõnale „uskmatu“ lisatud „ja ärapöördunud / jonnakas / kangekaelne“ (diestrammenē). Nende lugemisviiside kohaselt ütleb Jeesus: „Oh sa uskmatu ja ärapöördunud sugupõlv!“ Niisuguste koopiate tegijad on selle täienduse lisanud ilmselt Matteuse 17:17 mõjul, kuna Matteuse evangeeliumi paralleeljutustus on olnud samuti tuntud. Selle lisandusega käsikirjade arv ja kaalukus on siiski väike.
9:23 Selles salmis on mitmed käsikirjad, nende hulgas ka kaalukad Codex Alexandrinus (A) ja Codex Ephraimi Rescriptus (C), teinud huvitava asenduse. Jeesuse lause: „Kui sa suudaksid!“ (to ei dynē) on asendatud lausega: „Kui sa suudaksid uskuda!“ (to ei dynasai pisteusai). Verbi „suutma“ subjekt on selles variandis nihutatud Jeesuselt poisi isale (Metzger 1971: 100).
On võimalik, et nende muudatustega koopiate tegijatel on jäänud kahe silma vahele asjaolu, et eelnevas salmis pöördus poisi isa Jeesuse poole fraasiga „kui sa midagi suudaksid [teha]“. Suurema osa käsikirjade kohaselt, millele vastavalt on valitud ka praegune NA 28 põhitekst, vastas Jeesus poisi isale isa enda fraasi retoorilise kordamisega, otsekui kutsudes välja vajaduse uskuda. Sellel puhul võiks Jeesuse sõnu ilmekamalt parafraseerida umbes nõnda: „Hm, sa ütled mulle – kui sina suudaksid!“ Muudatusi teinud koopiate teksti kohaselt ütles aga Jeesus talle: „Kui aga [sina] suudaksid uskuda!“ ja siis oleks jätk, nagu me juba tunneme: „Kõik on võimalik uskujale.“
9:24 Mitmed kaalukad käsikirjad on lisanud poisi isa hüüatusele pisarate esile tulemise ja lause kulgeb sel juhul nõnda: „Otsekohe hüüdis lapse isa pisaratega: „Ma usun, aita mind mu uskmatuse olukorras.““
9:29 Viimases salmis on paljudes käsikirjades palvele lisatud paastumine ja Jeesuse sõnade kohaselt ei lähe see tõug välja millegi muu, kui palvega ja paastumisega. Siin on taas sarnasus Mt 17:21 oleva tekstikujuga. Samas on võrdlus Matteuse evangeeliumi salmiga komplitseeritud sellepärast, et paljudes Matteuse evangeeliumi käsikirjades puudub kogu salm 17:21.
Uue Testamendi säilinud tekstid ja tekstikatked pärinevad alates teisest sajandist ning teksti ajalugu ehk tekstilugu on ühtlasi varajaste sajandite teoloogilise mõtte ajalugu. Tekstiloo püüe on tuvastada iga üksiku kirjutise puhul võimalikult varajane lugemisviis, mis võiks olla lähedane algse kirjutaja tekstile, siinkohal Markuse tekstile esimese sajandi teise poole algusest.
Tekstiloo uurimine teeb meid teadlikuks kopeerimiste käigus sündinud keelelistest nüanssidest ja kopeerijate võimalikest mõttekäikudest, mida kasutatakse uurimistöös ja mis praktilises kuulutuses võivad sageli jutlust rikastada.
2. Struktuur ja kontekst
Perikoobi 9:17–29 lähim kontekst on seda eelnevalt sissejuhatav lõik, mis kõneleb Jeesuse ja kolme jüngri tulemisest teiste jüngrite juurde pärast kõrgelt mäelt laskumist (9:14–16). Tähele tasub panna suure rahvahulga mainimist ja kirjatundjate ning jüngrite vaidlemist. Peatselt selgitatakse, et vaidlusteema oli kuidagi seotud ühe isaga, kes oma poja jüngrite juurde tõi ja jüngrid ei suutnud temast „keeletut vaimu“ välja ajada. See seos annab ka põhjenduse kaalutlusele lugeda soovi korral jutluse alul terviklikku süžeed esitav põimik Mk 9:14–29.
Enne tervendamise sündmuse kirjeldust said lugejad teada, et jüngrid on just kuulnud Jeesuse messialikkusest Peetruse tunnistuse kaudu, Inimese Poja kannatusest ja surnuist üles äratamisest (Mk 8:27–9:1). Kõrgel mäel kogesid Peetrus ning Sebedeuse pojad Jaakobus ja Johannes Jeesuse kirkuse nägemust ja kuulsid Jeesuse käsku mitte rääkida kogetust enne, kui Inimese Poeg on üles tõusnud surnuist (Mk 9:2–13). Jutustuse mõttelõng jätkub Jeesuse veelkordse kinnitusega Inimese Poja surmamisest ja surnuist üles äratamisest. Tervendamise perikoop on asetatud Jeesuse kannatamise teema esitamise sisse.
Terviklikumalt nähtuna ehk perikoobi pikema piiritluse korral on jutustuse struktuur vaadeldav viieosalisena:
1. Mk 9:14–18 Olukorra sissejuhatus, stseeni õhkkonna kirjeldus ja poisi isa etteastumine. Isa selgitab rahvahulga kuuldes Jeesusele oma poja haigust ja jüngrite suutmatust keeletut vaimu välja ajada.
2. Mk 9:19–20 Jeesus annab korralduse tuua poiss enda juurde. Vaimule piisab Jeesuse nägemisest, et poissi raputada, kes maha langeb.
3. Mk 9:21–24 Jeesuse ja poisi isa dialoog. Isa püüab uskuda ja avaldab kõigile oma usu puudulikkuse. Evangelist kirjeldab paadi ja jüngrite olukorda heitluses tugeva tuulega ja lainetega.
4. Mk 9:24–27 Jeesus ajab sõitlusega kurja vaimu välja ja aitab poisil püsti tõusta.
5. Mk 9:28–29 Jutustust lõpetav episood. Jeesus ja jüngrid lähevad peatuspaika. Dialoogi käigus selgitab Jeesus palve tähendust suurte tegude tegemise eeldusena.
3. Kirjanduslooline kontekst
Perikoop on vormi poolest Jeesusega seotud imejutustus evangeeliumižanri raamides. Täpsemal vaatlusel avaneb jutustusest mitme motiivi põimik eksortsistlikust tervendamisjutustusest. Poisi haiguse põhjustaja on „mitte-kõnelev“ ehk keeletu vaim (Mk 9:17 – pneuma alalon), seega vaim, kes salmi 25 andmetel on ka kurt. Haiguse tunnuste, nagu maha langemine, hammaste kiristamine ja vahu välja ajamine, ilmnemise mõjul on paralleeljutustuses Mt 17:15 nimetatud poissi langetõbiseks. Luukas ei nimeta haigust üldse, poissi vaevavat vaimu nimetab aga nii kurjaks kui ka rüvedaks (Lk 9:42).
Need kolmekordselt jäädvustatud võrdlused tõendavad, et selle jutustuse motiivilugu on olnud hästi levinud. Vastupidi enamikule sünoptiliste jutustuste näidetele on siin aga vähe esinev erand, nimelt on Markuse pikk jutustus Matteuse (17:14–20/21) ja Luuka (9:37–42/43) evangeeliumides palju lühem. Jutustuste omavaheline side on aga nähtav nii sisu osas kui ka kompositsiooniliselt. Nimelt paikneb jutustus ka Matteuse ja Luuka evangeeliumides ilmutusmäe jutustuse järel ja sellele järgneb Jeesuse teistkordne teadaandmine oma peatsest kannatusest ja surmast.
Jutustuse esimese kirjaliku vormimise tegi ilmselt Markus. Seejuures näib, et juba Markus võis olla tundnud oma teksti aluseks olnud pärimusi kahel kujul ning on esimesena sidunud need üheks jutustuseks. Salmide 14–19 ja 27–29 sõnum on nõnda edastatud, et tähelepanu ja huvi keskmes on jüngrid ning nende mõistmatus. Salmide 20–27 keskmes on aga isa, usk ja konkreetselt isa usk. Poisi haigust on kirjeldatud kahel korral, salmides 18 ning 21 ja 22 – kordused, mida Matteus ja Luukas niisugustena enam ei tee. Rahvahulk on salmide 14 ja 17 kohaselt juba kohal, salmi 25 kohaselt aga jookseb alles nüüd kokku (Schweizer 1989: 101).
Tõenäoliselt näeme siin seda, kuidas Markus on sidunud kaks pärimust ühtseks kirjalikuks tervikuks. Kui see on nii, siis on siin kirjeldatud sündmus jätnud rahva mällu sügava jälje, mis omakorda Galileas aset leidnud haige tervendamist ja selle kogemist rahvahulga poolt veenvalt kinnitab.
Markus on siis kirjalikku teksti vormides edastanud kolm teoloogilist rõhuasetust: (1) keskne on Jeesuse isik ja tema vägi; (2) isa näite kaudu toonitatakse usu tähtsust; (3) jüngrite kujutamise kaudu näidatakse Jeesuse järgimise ja temast püsiva sõltumise möödapääsmatust.
Matteuse ja Luuka redaktsiooniliste valikute puhul aga näib, et nad on teadlikult jätnud kordused kõrvale ja edastanud lühemad, ent seesmiselt koherentsemad sõnumid, milles aga Markuse jutustuse rikkalik värvikus enam nii palju esile ei tule. Kirjanduslooliste ja kirjanduskriitiliste tähelepanekute tegemise võimalustega, mis rikastavad uurijat Vana Testamendi ja Uue Testamendi tekstidest saadavate nüanssidega ja seostega, saab tutvuda Urmas Nõmmiku ja Randar Tasmuthi koostatud abivahendi kaudu.[i]
4. Ajalooline kontekst
Markuse evangeelium on hea näide antiikaja kirjandusloos uudse žanri kasutamisest. Uues Testamendis on Matteuse ja Luuka evangeeliumidele eelnenud neist palju lühem ja mitmes osas lihtsama struktuuriga Markuse kompositsioon, keda peetakse evangeeliumi žanri rajajaks. Ent evangelist Markus on uue žanri rajajana kujundanud kogu süžeelise liini, jutustuse lõnga oma järgnevuste, üllatuste ja sihi poole liikumistega, mis on olnud nii Matteuse, Luuka kui ka Johannese evangeeliumite koostajatele teada ja kasutada sedavõrd, kui nad seda otsustasid.
Evangeeliumist kirjanduslikus plaanis üldiselt, konkreetselt Markuse evangeeliumi ajaloolisest ja kirjanduslikust „kohast“ algkristluses, selle evangeeliumi uudsest kompositsioonist ja teoloogiast saab lugeda pikemalt Tasmuthi teosest Uue Testamendi kontekstualiseeriv teoloogia, lk 116–125.
Arvatavasti paigutub Markuse evangeeliumi lõpliku kirjaliku kuju valmimine orienteeruvalt piirkonda, mis on määratletav Juudi sõjaga ja selle mõjudega (66–70/73). Evangelist Markus on esimesena kirjalikult vorminud oma evangeeliumi 13. peatükis apokalüptilise kompositsiooni, kus erilisel viisil põimuvad ja korduvad ühelt poolt Jeruusalemma ja Juudat ning teiselt poolt maailma laiemalt puudutavad tulevikupildid. Kui evangeeliumi tekst sai lõpliku kuju sellel ajal, siis lahutab evangeeliumi sündi Jeesuse maapealse tegevuse ajast kolmkümmend või rohkem aastat.
5. Kommentaar
9:14–15 Markus seob järgneva stseeni eelmisega, ilmutusemäelt alla tulemise ja koos kolme jüngriga ülejäänud üheksa jüngri juurde tulemisega. Nende vaidlus kirjatundjatega otsekui kriipsutab alla ilmutuse valguse juurest argielu ja vastuolude maailma naasmise. Juba evangeeliumi alguses antakse teada, kui eriline isik on Jeesus, kelle meelevald, erinevalt kirjatundjate omast, pani rahva hämmastuma (Mk 1:22.27).
9:16–18 Õpetaja Jeesus on eemal, teiste seast ära ja keegi rahva hulgast oli tahtnud tuua tema juurde oma haige poja, ent sattus jüngrite juurde. Keeletu vaimu kirjeldus on kompleksne ja pole mõtet otsida sellele haigusele täpset tänapäevast nime. Keelelisel alusel võib poisi vaevuse kirjeldust nimetada pneumo-somaatiliseks, kui niisugust neologismi lubada. Kas antakse siin vaidlusele viitamisega edasi ka mingi varjatud vihje jüngrite seesmisele frustreerunud hoiakule, kes ehk pidid põhjendama, miks nad ei suuda kurja vaimu välja ajada?
9:19–20 Kas koguni ka jüngritel on, nagu „sellel rahval“, uskmatu meel ning kange ja tõrges süda (vrd Jr 5:23 ja 4Ms 14:27)? Kas näeme siin vihjet, et sellepärast ei suutnud jüngrid kurja vaimu välja ajada, mida nad küll varem olid suutnud Jeesuselt saadud meelevallaga (Mk 6:7–15)? Kas see oli nüüd kaduma läinud? Eksegeesi käigus saame küsimusi, millele vastuste leidmine ei ole kerge ja vahel peame olema vabad loobuma sellest, mis ei ole antud meie meelevalda.
Ei jäänud muud üle kui tuua poiss Jeesuse juurde. Vaimule piisab pelgast Jeesuse nägemisest, et suurendada vastupanu, tugevdada haaret poisi üle ja panna ta rappuma, kukkuma, vähkrema ja vahtu eritama. Matteuse evangeeliumis on haigust nimetatud epilepsiaks.
9:21–22 Lapse isa vastus lisab haiguse kirjeldusele selle täpsustuse, mis inimest praktilise elu juures muserdab. Tulle ja vette kukkumine näitab vanemate vaeva ja häda ning selle juures sündivat meeleheitlikku mõtet, et vaim tahab last hukata. Isa palub Jeesust, et kui ta midagi teha suudab, siis tundku neile kaasa ja aidaku neid.
9:23–24 Siin on erakorraline näide sellest, kus omavahel koos vaadeldavate salmide 22 ja 23 kommentaariks ongi arutlus siin ilmnevate tekstilooliste erisuste üle (vt ülal). Sõltumata Jeesuse vastuse esimese poole juures langetatavast tekstivalikust lõpeb Jeesuse sõnum kinnitusega usu väest. See Jeesuse sõnum omakorda kutsub esile isa vastuse, milles on kolm olulist aspekti: esiteks püüd ja tahe uskuda, teiseks Jeesusele esitatud abipalve ja kolmandaks realism, oma usu nõrkuse tunnistamine. Markuse evangeeliumis tähendab usk Jumala usaldamist ja temast täieliku sõltumise tunnistamist (Tuckett 2001: 905). Üksnes lootus ja omaenda usu väiksuse aus tunnistamine teevad inimese valmiks Jumala kingitust vastu võtma.
9:25–27 Evangelist viitab veel kord rahvahulgale ja lisab sellele lausa kokku jooksmise. Evangelist iseloomustab nüüd ka vaimu rüvedana ja Jeesus nimetab teda keeletuks ja kurdiks. Jeesuse kuuldava sõna peale poisist välja minna ja mitte enam tagasi tulla toob vaim kuuldavale oma hääle, ta kisendab. Väljudes raputab vaim poissi, mida kirjeldati juba Mk 1:25, mille peale poiss jääb liikumatuks. Salmis 27 esitatud väljendit saab tõlkida ka nii, et Jeesus võttis poisi käest kinni ja tõstis ta üles nõnda, et too „tõusis üles“ (anestē). Seda tegusõna kasutatakse ka surnuist üles äratamisest kirjutades, sest poiss näis olevat kui surnu.
9:28–29 Seda lõiku on vahel peetud hilisemaks lisandiks, ent Markuse esitusviisile tüüpiliselt on nüüd käes aeg jüngritel Jeesusega kusagil eraldi olla, et anda aega ja ruumi toimunus selgusele jõudmiseks. Võrdluseks sobivad Mk 4:10 ja järgnev arutelu, eriti hästi aga Mk 6:30 ja sellele järgnevad salmid. Seal kirjeldatakse jüngrite tagasi tulemist Mk 6:12–13 viidatud õpetamise ja tervendamise reisilt. Seekord tervendav kurja vaimu välja ajamine ei õnnestunud. See ei õnnestu alati!
See on õppetund, et Jeesuse ligiolev vägi ei pruugi alati kaasas olla. Ise ei suuda jüngrid midagi. Jeesuse meeldetuletus palvetada toonitab, et vägi ei asu ka mitte uskuva inimese hinges ega omadustes. Väe ligiolu on kink, mis eeldab palvet ja avatud olemist Jumala abile ja tegutsemisele. Imetegu, kui see sünnib, on Jumala väe avaldumine ja võib olla vastus meie palvele ja oma nõrkuse ausale tunnistamisele.
Ka see perikoop on korraga kristoloogiline õppetükk selgitamaks Jeesuse toimimise viise ja samas eksistentsiaalne juhis jüngritele. Kogedes Jeesuse juuresolu puudumist, õppisid nad taas paremini aru saama Jeesuse juuresoleku tähtsusest.
6. Paralleeltekstid
Perikoobi otsesed paralleeltekstid on Matteuse 17:14–20/21 ja Luuka 9:37–42/43. Mõlemad esitused on Markuse tekstist palju lühemad, ei esita kordusi ja lisavad vaid mõned iseloomustavad sõnad või nüansid. Seejuures ei paista, et Matteus ja Luukas oleksid kasutanud muid, Markuse tekstist sõltumatuid allikaid. Matteus nimetab haigust langetõveks ja lisab Jeesuse sõnadele võrdluse usu väest, mis suudaks mägesid liigutada. Luukas ei nimeta haigust, lisab aga lõppu kauni kokkuvõtte, et Jeesus andis tervendatud poja isale tagasi!
7. Tõlgendusloolised märkused
Paastuaja 2. pühapäeva evangeeliumit käsitlesid ühiskondlikust ja meditsiinilisest vaatepunktist Randar Tasmuthi ning Ain Riistani 2023. aasta Vaimulike Konverentsi „Tervist!“ avapäeva ettekanded. Haiguse, tervise ja kannatustega seotud teemad on väga tundlikud, need „lähevad korda“ väga paljudele. Eriti kui on tegemist inimliku vaatenurga alt vaadates süütute kannatajatega, kannatustega, millel ei ole ühtegi selget põhjust.
Pühapäeva evangeelium jutustab Markuse versioonis kõikidele sünoptikutele (Mk 9:14–29; Mt 17:14–20; Lk 9:37–43a) tuntud loo Jeesusest, kes tervendab haige poisi. Poisi haigust kirjeldavad Markus ja Luukas kurjast vaimust vaevatud või haaratud olemisena, Matteus nimetab otsesõnu langetõveks. Matteus kasutab sõna selēniazomai (langetõbine olema), mis on etümoloogiliselt seotud sõnaga selēnē (kuu), kuid verb esineb veel vaid Mt 4:24. Seetõttu võiks poisi haigust vähemalt Matteuse versioonis mõista kuutõve vormina (mõnedes ingliskeelsetes tõlgetes kasutatakse sõna lunatic, mis toob omakorda sisse uue tähendustasandi – hullumeelne), kuid kirjeldatud sümptomid viitavad selgelt epilepsiale ehk langetõvele.
Väga selgete, ehmatavate ja „efektsete“ sümptomitega kulgevat haigust peeti vanades kultuurides sageli mõne deemoni või kurja vaimu põhjustatuks.
Jeesuse imetegusid on võimalik jagada kahte gruppi: imeteod, mis on suunatud inimestele ehk tervendamised (mida saab omakorda jagada kolmeks alaliigiks: tervendamised kitsamas tähenduses, eksortsismid ja surnute äratamised), ning imeteod, millega Jeesus oli üle loodusest (näiteks kõndimine vee peal).
Jeesuse imetegude eesmärk ei olnud kunagi majandusliku kasu saamine või populaarsuse saavutamine.
Imeteod saavad Jeesuse sõnul sündiva kristliku koguduse üheks tunnusmärgiks (vt Mk 16:17–18) ning apostlid said tuntuks imetegude tegijana (vt näiteks Ap 3:1–10; 5:12–16; 8:7; 16:18; 28:5).
Kuigi mõnikord ei ole võimalik kindlaks teha, kas erinevad evangeeliumid kirjeldavad ühte ja sama sündmust, võib Jeesuse inimestele suunatud imetegudest koostada järgmise ülevaatliku tabeli.
| Matteus | Markus | Luukas | Johannes | |
| Tervendamised | ||||
| Veritõbine naine | 9:20–22 | 5:25–34 | 8:43–48 | |
| Pime mees Betsaidas | 8:22–26 | |||
| Pime Bartimeus | 10:46–52 | 18:35–43 | ||
| Kaks pimedat | 20:29–34 | |||
| Kaks pimedat Galileas | 9:27–31 | |||
| Väeülema teener | 8:5–13 | 7:1–10 | ||
| Pidalitõbine | 8:1–4 | 1:40–45 | 5:12–16 | |
| Kümme pidalitõbist | 17:11–19 | |||
| Dekapolise kurttumm | 7:31–37 | |||
| Vesitõbine | 14:1–6 | |||
| Tervendamised Geneesareti ümbruskonnas | 14:34–36 | 6:54–56 | ||
| Küürakas naine | 13:10–17 | |||
| Pimedalt sündinu | 9:1–12 | |||
| Peetruse ämm | 8:14–15 | 1:29–31 | 4:38–39 | |
| Halvatu Betsata tiigi ääres | 5:1–18 | |||
| Halvatu Kapernaumas | 9:1–8 | 2:1–12 | 5:17–26 | |
| Kuninga ametimehe poeg | Jh 4:46–54 | |||
| Malkuse kõrv | 26:51–52 | 14:47–48 | 22:50–51 | 18:10–11 |
| Kuivanud käega inimene | 12:9–13 | 3:1–6 | 6:6–11 | |
| Eksortsismid | ||||
| Kapernauma sünagoog | 1:21–28 | 4:16–37 | 6:22–59 | |
| Päikeseloojangul | 8:16–17 | 1:32–34 | 4:40–41 | |
| Gadara seestunud | 8:28–34 | 5:1–20 | 8:26–39 | |
| Keeletu | 9:32–34 | |||
| Pime ja tumm | 12:22–32 | 3:20–30 | 11:14–23 | |
| Sürofoiniikia naise tütar | 15:21–28 | 7:24–30 | ||
| Langetõbine poiss | 17:14–21 | 9:17–29 | 9:40–44 | |
| Surnute äratamised | ||||
| Naini noormees | 7:11–17 | |||
| Jairuse tütar | 9:18–26 | 5:21–43 | 8:40–56 | |
| Laatsarus | 11:1–44 |
Ilyas Basim Khuri Bazzi Rahib (u 1684– …), Jeesus tervendab kurjast vaimust vaevatud poisi. Walters Manuscript W.592.48B, Walters Art Museum, Baltimore (Maryland, USA)
(allikas: Wikimedia)
Mesogaia ja Lavreotiki metropoliit Nikolaos kirjutab raamatus Seal, kus pole Jumalat näha: „Mul on sageli tahtmine Jumala üle kurta. Ta on loonud maailma, mis on, nagu ütleb Pühakiri, „väga hea“, aga kui sa seda vaatad, siis pettud selles. Selle maailma vürst on saatan. Miks? Ma ei saa sellest aru: miks pidi Ta looma hämmastava maailma, mida lõppkokkuvõttes juhivad kurjuse ja pimeduse jõud? Ja kui selle kõige keskel löövad siiski väikeste tähtedena särama vähesed võrratud inimesed, siis kuidas on võimalik, et ka nemad kannatavad, neid kiusatakse taga, nad saavad tunda kibedat kurbust ja surevad tihti enneaegselt? Mu Jumal, miks Sa meile seda teed? Miks Sa võtad meilt meie trööstitust elust nii valulikult ka selle väikseima lohutuse? Kuidas me saame seda seostada Sinu armastusega? Kuidas me saame seda õigustada Sinu kõikvõimsusega?
Mul on väga raske leida neile küsimustele rahuldavaid vastuseid. Ja teisest küljest: Jumala armastus ja Ta jõud on minu jaoks midagi kindlat. Ma ei saa mingil juhul neis kahelda. Või pigem: ma üritan neis kahelda, aga need leiavad veelgi tugevamat kinnitust.“ (Nikolaos 2021: 130)
Kurjadest vaimudest vabastajatena toimisid ka mõned rabid. Neist tuntumad on Šim’on bar Johaj (u 150 pKr), Aha bar Jaʻakov (u 325 pKr), Papa (surn. 376 pKr), Mar bar Rav Aši (u 450 pKr).
Talmud jutustab, et kui rabi Šim’on bar Johaj saadeti kaaskonnaga Rooma, et ta tühistaks ühe juudivaenuliku edikti, siis tuli talle vastu deemon Ben Telamjon, kes ütles: „Kui te soovite, siis tulen ma teiega.“ Rabi Šim’on nuttis ja ütles: „Kuidas on võimalik, et minu isakoja teenijale pakkusid kolm korda seltsi inglid [silmas peetakse Haagarit, vrd 1Ms 16:7–14], kuid mulle mitte ükski?! Igal juhul sündigu ime[, mis päästab juudi rahva], kasvõi deemoni kaasabil!“ See läks kohe keiser [Antoninus Piuse ?] tütre sisse. Kui rabi kaaskonnaga kohale jõudis, ütles ta: „Ben Telamjon, mine välja, Ben Telamjon, mine välja!“ Kui rabi teda hüüdis, läks deemon kohe välja. Keiser ütles neile: „Paluge, mida te tahate!“ Seepeale laskis ta nad varakambrisse juhatada, et nad võtaksid, mida nad tahavad võtta. Nad leidsid selle edikti, võtsid selle ja rebisid puruks. Meʻila 51b (või 17b)
Paastumist peeti palve mõjuvõimsaks toetajaks. „Issand vastaku sulle kitsikuse ajal“ (Ps 20:2). Sellest salmist lähtudes on öeldud: „Kes palvetab, ilma et teda kuulda võetaks, see paastugu.“ Midraš tõlgendab „kitsikuse aega“ psalmitsitaadis „paastumise ajana“. Berakot 4, 8a, 1
Eriti väekaks peeti kurjade vaimude vastu šema ning Psalmide 3 ja 91 retsiteerimist. Viimast nimetati seetõttu koguni „lauluks kurjade vaimude vastu“.
Erinevad imetervendajad ja ravitsejad on populaarsed nüüdisajalgi. Küllap mäletavad paljud Ukraina päritolu Venemaa psühhoterapeudi Anatoli Kašpirovski kaugraviseansse, mida alates 9. oktoobrist 1989. aastal edastas Nõukogude Liidu Kesktelevisioon. Seansid osutusid omal ajal ülimenukaks. 2010. aasta paiku viis Kašpirovski taas läbi massitervendamisi, kuid need ei saavutanud enam kunagi endist populaarsust. Väidetavalt suutis Kašpirovski telesilla vahendusel võtta ära valu kahelt patsiendilt, kes kõhuõõneoperatsiooni ajal olid teadvusel.
Erinevad kristlikud liikumised peavad haigete imelist tervenemist oluliseks indikaatoriks, kas kogudus on „õige“ või mitte.
Facebooki grupis „Eestimaa kristlased“ levitatakse 18. veebruaril Bometis, Keenias, toimuma pidava „suure äratus- ja tervendamisteenistuse“ reklaami. Selles lubatakse, et „Issand on lubanud tervendada mistahes haiguseid päikese all. Issand võib tervendada ka inimesi, kes kuulavad/vaatavad edastust interneti kaudu“. Plakatil nimetatakse teenistust ülevoolavalt „Grand Mega Healing Service“.
8. Liturgilised soovitused
Liturgiline värv: roheline.
Kirikuaastal 2022/23 on jutlusetekstiks evangeelium, seega võib Jumalateenistuste käsiraamatu korda kasutades eraldi jutluselaul ära jääda. Sel juhul loetakse evangeelium samast kohast, kust peetakse jutlus, ning jutlus algab vahetult evangeeliumi järel pärast koguduse vastust „Kiitus olgu Sulle, Kristus“.
Alguslaul: 317.
Päeva laul: 327.
Jutluselaul: 67.
Ettevalmistuslaul: 286.
Lõpulaul: 280.
Päeva palve: Käsiraamat, lk 106, nr 3/ Agenda, lk 72, nr 3.
Kirikupalve – Intranet, Jumalateenistuste käsiraamatust välja jäänud kirikupalved: Neljaosalised kirikupalved, lk 15 (Paastuaeg II), või ekteenia, lk 25 (Paastuaeg ja Suur Nädal I) / Agenda, lk 95–96.
Kiituspalve: Käsiraamat, lk 350 (Paastuaeg II).
Armulaua seadmise palve: Käsiraamat, lk 356 (B)
Palve pärast armulauda: Käsiraamat, lk 107/ Agenda, lk 96.
9. Muud soovitused
Piibliteaduslikus mõttes juhatavad salmid Mk 9:14–15 järgneva sündmustiku sisse seoses eelnevaga ja salm 16 eeldab vastust, mis antakse salmides 17–18. Seejuures on salm 16 seotud salmiga 17 ning salmid 17–18 on üks lause. Nii saab soovitada lugeda ette ja võtta jutluse kompositsiooni aluseks perikoop Mk 9:14–29.
Jutluse jaoks on võimalik kasutada punktis 2 esitatud kogu perikoopi läbivat struktuuri. Sellisel juhul saab jutluse ülesehitada narratiivselt ehk teisisõnu täpselt jutustust järgiva sissejuhatusega, tõusuga, kulminatsiooniga ja järeldustega jüngritest kui inimestest ja nende suhtest Jeesusega. Tekst on isegi pikk ja sisurikas ning Matteuse ja Luuka evangeeliumis toodud üksikud nüansid saab jätta kõrvale, kui ei ole erilist vajadust neid kasutada.
Kasutatud kirjandus
Metzger, Bruce M. (1971) A Textual Commentary on the Greek New Testament. A Companion Volume to the United Bible Societis Greek New Testament (third edition), United Bible Societies.
Nikolaos, Mesogaia ja Lavreotiki metropoliit (2021) Seal, kus pole Jumalat näha, Tallinn: EAÕK kirjastus.
Schweizer, Eduard (1989) Das Evangelium nach Markus, NTD 1, Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht.
Tasmuth, Randar (2020) Uue Testamendi kontekstualiseeriv teoloogia. Kristliku usulise mõtte ja praktika sünd,EELK UI toimetised XXIX, Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut.
Tuckett, C. M. (2001) „Mark“ in The Oxford Bible Commentary. Edited by John Barton and John Muddiman. Oxford: Oxford Unversity Press, 886–922.
[i] Nõmmik, Urmas ja Tasmuth, Randar (2006) Sissejuhatus eksegeetikasse. Meetodiõpik tudengitele ja kiriku töötegijatele, EELK Usuteaduse Instituudi toimetised XIV, Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut, 51–61.
Alapeatükid 1–6 ja 9 on koostanud Randar Tasmuth, alapeatükid 7–8 Joel Siim. Toimetanud Mariina Viia
