EELK perikoopide abimaterjal 6/13: nelipüha, Jh 14:15–21
1. Perikoobi tekst
Eksegeetiline töö algab jutluse teksti esmase lugemisega emakeelsest Piiblist, millele järgneb algkeelse tekstilõigu ehk perikoobi vaatlus selle kontekstis. Järgnevalt tutvutakse nii perikoobi kui ka kogu kirjutise taustaga kasutades selleks abimaterjale. Tekstikriitika tundub vaevalisena, ent see on oluline, koopiates esinevad lugemisviiside variandid peegeldavad tehtud valikuid ja näitavad meile varajase teoloogilise mõtlemise ajalugu.
Perikoobi piiritlusena sobib nelipüha jutluse aluseks lõik Jh 14:15–21 oma haaratava pikkuse poolest. Kogu teemat hõlmav tekst, mis sisaldaks Jeesuse otsest kõnet Jh 14:9–21 koos sellele järgneva Püha Vaimu puudutava teemaga salmides 26–28 oleks liiga pikk.
Johannese evangeeliumi kreekakeelses algtekstis on mitme salmi puhul teistsuguseid lugemisviise kui näeme Nestle-Alandi Novum Testamentum Graece 28. väljaande ehk NA 28 põhitekstis. Tekstikriitilised märkused on lehekülgede all ja mõnda neist mainitakse siinses kommentaaris.
14:15 Mõnedes käsikirjades, nagu Codex Alexandrinus ja teised, on Jeesuse käskude pidamist väljendatud käskivas kõneviisis: „ Kui te armastate mind, siis pidage (tērēsate) mu käske!“ Teine grupp käsikirju, mille eesotsas on papüürus P66 ja Codex Sinaiticus, esitavad seda tegusõna aoristi tingivas kõneviisis, mis asetab lause alguses olevale sõnale „kui“ suurema rõhu: „Kui te armastate mind, siis te peate (tērēsēte) minu käske!“ Seda lugemisviisi eelistab R. Brown (Brown 1970: 638). Kolmandat lugemisviisi eelistavad Codex Vaticanus ja teised koopiad, see on välja valitud ka Nestle-Alandi väljaande põhiteksti jaoks ning seda lugemisviisi eelistab B. Metzger (Metzger 1971: 245). Selle lugemisviisi järgi on salm 15 järgnev: „Kui te armastate mind, siis te saate pidama (tērēsete) minu käske!“
Eesti keele väljendusviisi nüansid erinevad kreeka keele omadest. Praegune EPS piiblitõlge laseb lause teist poolt mõista millegi käskiva ja tuleviku kõneviisi vahepealsena. Kui eelistada kolmandat lugemisviisi, siis asetub Jeesuse sõnade rõhk püsivale tulevikule. Niisugusele tulevikule, milles elame ka meie. See tõlgendusviis harmoneerub hästi ka Johannese evangeeliumis oleva sagedase tulevikku vaatava mõtteviisiga.
14:16 Reas käsikirjades on kreeka olemist väljendava tegusõna eimi konjunktiiv ē ehk „oleks“, teise grupi käsikirjades aga „jääks“ (menē). Kummalgi juhul antakse edasi Jeesuse palve täitumist tulevikus: „et teine Lohutaja oleks (või jääks) teiega igavesti“, millest saab järeldada, et salmi 16 mõlemad lugemisviisid toetavad salmi 15 sõnastuse tulevikulist suunitlust.
14:17 Selle salmi erinevate lugemisviiside seas on tähtsaim niisugune tegusõnade paar, kus mõlemad sõnad viitavad tulevikule ehk „… menei … estai“, see tähendab „jääma“ … „olema saama“. Rõhutatult lugedes saab siis Tõe Vaimu kohta öeldut tõlkida nõnda: „… sest ta jääb teie juurde ja saab olema teie sees.“
14:19 Lühikese kommentaarina esitan toetuse lugemisviisile, mis esitab tegusõna zaō tuleviku vormis zēsete. Nii loeme: „ …, sest mina elan ja ka teie saate elama.“
2. Struktuur ja kontekst
Perikoobi Jh 14:15–21 struktuuri käsitlemisel on kaks aspekti. Ühelt poolt on selle struktuur selge ja sellest tuleb juttu allpool. Teisalt teevad struktuuri vaatlemise keeruliseks mitu asjaolu. Esiteks see, et perikoop on väljavõte Jeesuse pikka kõnet ja palvet esitavast suurest põimikust Jh 13:31–17:26. Teiseks on Filippuse soovile (salm 14:8) järgnev Jeesuse otsene kõne pikem, hõlmates lõigu Jh 14:9–21. Kolmandaks esitatakse Jeesuse tõotust teise Lohutaja, Püha Vaimu kohta veel salmis Jh 14:26 ja pikemalt salmides Jh 16:7–15. Iseenesest on kõiki neid ühte kõnesse põimitud ütlusi võimalik põimida nelipüha jutlusesse, kuid ülekoormatuse vältimiseks peab seda tegema kaalutletult ja hästi struktureeritult. Kõik kolm nimetatud kirjakohta on ka üksikuna väga sisurikkad ja jutluste jaoks ka eraldi kasutatavad. Nendest võimalustest teadlik olemine rikastab jutlust.
Valitud perikoobi piires on teksti struktuur kahe osaline ja lihtsam. Salmides 15–17 on Parakleet ehk Lohutaja / Trööstija see, keda läkitatakse ja kes tuleb jüngritesse elama. Salmides 18–21 on Jeesus see, kes tuleb uuesti ja saab olema jüngrites. Ent pangem tähele, et sisuliste seoste poolest jätkub esitatav mõte veel peale sidesalmi 22 ka salmides 23–24. Seal avaldatakse, et siis on ka Isa see, kes tuleb koos Jeesusega ning nemad koos teevad eluaseme jüngri(te) juurde.
Niisiis, kui vaadelda tekstina lõiku Jh 14:15–24, siis hakkab silma üks korduv rõhuasetus, mis on originaalne ning oluline: Tekst algab Jeesuse armastamisega ja tema korralduste pidamisega (salm 15), seejärel kordub see seos vastupidises järjekorras (salm 21) ja lõpeb salmides 23–24 sarnaselt esmaesitusega salmis 15 Jeesuse armastamisega ja tema korralduste ning sõnade pidamisega. Ka nelipüha jutluse teksti niisugune piiritlemine on kaalumist vääriv valik. EELK kirikukalendri kohaselt piiritletud perikoobi Jh 14:15–21 johanneslikult unikaalne struktuur on järgmine:
1) Jh14:15–17: Parakleedi tulemine.
Jumala armastamine on Piiblis, eriti alates 5Ms 6:5, sagedane teema. Jeesuse armastamine tuleb rohkem esile Uue Testamendi hilisemates kirjutistes ja saab selgeima kuju Jeesuse viimase kõne ja püha õhtusöömaaja atmosfääris Jh 13–17. Jeesuse armastamine eeldab tõeks saamiseks tema korralduste pidamist, nii nagu on Vanas Testamendis eeldatud, et kes armastab Jumalat, see peab ka Jumala käske.
Teise Parakleedi ehk Lohutaja tulemine Jeesuse palve peale teeb selgemaks, et Parakleet ehk esmane Lohutaja on ikkagi Jeesus. Kui teine Parakleet tuleb, siis ta lohutab jüngreid püsivalt, kestvalt, koguni igavesti. Nii nagu maailm ei võtnud Jeesust vastu (vrd Jh 1:11), nii ei suuda maailm vastu võtta ka Tõe Vaimu, kuna ta toob maailmale selguse patu kohta ja õiguse kohta ja kohtu kohta (vrd 16:8). Küllap lohutab teine Parakleet omasid ka siis, kui need näevad, kuidas maailm ei võta tõde vastu;
2) Jh 14:18–21: Jeesuse tulemine / Jeesuse tagasi tulemine.
Siin ilmneb otsene sisuline paralleel eelneva lõiguga (Brown 1970: 644). Jeesus tuleb jüngrite juurde (14:18). Maailm ei tundnud ära Parakleeti ega tunne nüüd ära Jeesust (vrd salme 17 ja 19). Jüngrid tundsid ära Parakleedi ja nüüd nad tunnevad ära Jeesuse (vrd salme 17 ja 20). Parakleet saab elama jüngrites (salm 17) ja Jeesus koos Isaga saab elama jüngrites (salm 21).
3. Kirjanduslooline kontekst
Perikoop on vormi poolest osa Jeesuse pikast lahkumiskõnest, mis algas Juudas Iskarioti lahkumise järel toas, kus Jeesus jüngritega viibis (Jh 13:31). Kõne lõppes pika palvega (Jh 17:26) ja see on Matteuse evangeeliumis esitatud mäejutluse kõrval teine suur kompositsioon. Mõlemad kõned on Jeesuse ütluste ja kõnede pärimusliku materjali põhjal evangelistide poolt kujundatud tervikud. Johannese evangeeliumis on selle pika kõne sees üks kõnet katkestav lause, kus Jeesus kutsub üles sellest kohast lahkuma (14:31). Ometi kõne jätkub katkematult ja lahkumist kirjeldab alles Jh 18:1. Kas lause „Tõuske, läki siit minema!“ markeerib ühte varasemas versioonis olnud ja redaktsiooni käigus sisse jäänud katkestust või teadlikku retoorilist võtet, ei ole kerge öelda.
Jeesuse lahkumiskõne kui jutustuse vaatlusel võib leida pärimuslooliste motiividega lõike, mis on Jeesuse lahkumise ja Püha Vaimu tulemise ja Vaimu töö selgitamise teenistuses. Selles mõttes on kõne ühe autori loova kompositsiooni väga hea näide. Johannese evangeeliumi mahukaimatest kommentaaridest leiab analüüse, mis eristavad varasemate pärimuste elemente ja võimalusi nende kokku liitmise põhjendamiseks.
Evangelist on meisterlikult esitanud Jeesuse õpetavad ja julgustavad sõnad, mis valmistavad jüngreid ette tulevasteks aegadeks. Selleks on ta sidunud Jeesuse lahkumiskõnesse teise Lohutaja, kes toimib siis, kui Jeesus on „ära“. Kogu Jeesuse hüvastijätukõne paradoks ongi selles, et Jeesus peab olema ära ja ometi mitte ära (Thurén 2001: 183). Autor toob esile Jeesuse teadmise sellest, et jüngrite mälu on puudulik ning Vaimu üks ülesanne on toetada jüngrite puudulikku mälu ja tuletada meelde Jeesuse sõnu ja korraldusi. Koos sellega kinnitatakse johannesliku pärimuse õigsust, mis on Vaimu kontrolli all.
Püha Vaimu tulevase püsiva töö esitamine on üks Jeesuse lahkumiskõne ja kogu Johannese evangeeliumi kandvatest mõtetest. Siinkohal ühendab see lohutava ja tõest tunnistava Vaimu funktsiooni kirjeldavaid peatükke 14, 15 ja 16 (14:15–21, 26; 15:26; 16:7–15).
Kirjanduslooliste ja kirjanduskriitiliste tähelepanekute tegemise võimalustega, mis rikastavad uurijat Vana Testamendi ja Uue Testamendi tekstide poolt pakutavate nüansside ja kirjandusteoste omavaheliste suhete märkamisega, saab tutvuda Urmas Nõmmiku ja Randar Tasmuthi koostatud raamatu kaudu, mis on kasutatud kirjanduse loendis.
4. Ajalooline kontekst
Neli kanoonilist evangeeliumi esindavad kirjanduslooliselt uut žanri. Antiikmaailmas oli ka varem kuulsate isikute elulugude esitusi, kuid evangeeliumides esinev Jeesuse sõnu ja tegusid kujutav sihikindel süžeeliin oli uus nähtus. Markuse evangeelium oli uue žanri esmailmumine ja avalöök, Johannese evangeelium kui hiliseim neljast on aga hea näide uue žanri vabast ja loovast kasutamisest Uues Testamendis. Miks on see evangeelium loovuse eriti silmatorkava kasutamise näide?
On üsna üksmeelne seisukoht, et Johannese evangeeliumile lõpliku kuju andjad on olnud hästi teadlikud evangeeliumi kui žanri varasemast kasutusest noores kristluses. Seda kinnitab ilmne teadlikolek Markuse evangeeliumi kirjalikust kujust, selle struktuurist ja sisust. On tõenäoline, et neljanda evangeeliumi autor on olnud teadlik ka Matteuse ja Luuka evangeeliumi tekstidest. Igatahes on Johannese evangeeliumi teksti lõplik kujundaja või kujundajad tundnud mitmeid Luuka evangeeliumis esinevaid traditsioone, nagu Peetruse imeline kalapüük (Lk 5:1–11, vrd Jh 21:1–11).
Kui Matteuse ja Luuka evangeeliumide kirjutajad said kasutada Jeesuse sõnade allikat Q ning lühemaid ja pikemaid suulisi pärimusi, siis Johannese evangeeliumi autor(id) ammutas(id) ainest teiselaadsest Jeesuse kõnede pärimusest, vormindades neid samas oma teoloogiliste vaadete kohaselt. Evangeeliumit lugedes torkab silma, et ka Ristija Johannes kõneleb üksjagu teistsuguses keeles kui „sünoptiliste evangeeliumide Johannes“, tema kõne sarnaneb pigem Johannese evangeeliumis esineva Jeesuse kõnega. Veelgi enam, nii Johannese kui Jeesuse kõneviisi iseloomustab hermeneutika jaoks nii ainet kui ka raskusi pakkuv mõtte liikumine mitmel tasandil.
Evangeeliumis kujutatakse ühte nimetuks jäetud jüngrit, „keda Jeesus armastas“ ja kellel oli tihe side Jeesusega. Esmakordselt nimetatakse teda Jh 13:23. Erilise „hermeneutilise vestlusvõime“ poolest paistab silma ka jünger Toomas, kes sünoptilistes evangeeliumides on vaid üks isik teiste nimetatud jüngrite reas. Rohkem teda ei iseloomustata. Johannese evangeeliumis on Toomas aga Jeesusele väga lähedane, ta kutsub ka teisi kaasa koos Jeesusega surema (11:16). Siiski, pisut hiljem ta jälle ei tea, kuhu Jeesus läheb (14:5). Lõpuks Toomas kahtleb Jeesuse üles äratatuses, ent pärast Jeesuse nägemist lukus ustega toas kuulutab ta Jeesuse Issandaks ja Jumalaks (20:24–29).
Johannese evangeeliumi kirjaliku kuju valmimine paigutub kindlasti Juudi sõja (66–70/73) järgsesse aega. Varane kristlus on selleks ajaks sünagoogides käimisest juba eemaldunud. Evangeeliumi kompositsioon on ilmselt kujunenud ja küpsenud pikema aja vältel ja saanud lõpliku kuju esimese kristliku sajandi lõpul, umbes aasta 100 paiku pKr. Kirjutamise kohana on enim oletatud Väike-Aasia keskkonda, täpsemalt Efesost.
Evangeeliumi kujunemisloo, autorluse ja tekkeolude kohta on esitatud mitmeid oletusi, millest saab lugeda professor Jukka Thuréni eesti keelde tõlgitud Johannese evangeeliumi kommentaarist (Thurén 2001: 9–21). Evangeelium, kolm kirja ja Apokalüps moodustavad Uues Testamendis huvitava kogumi, kus Johannese nimi erinevates seostes esile tuleb ja vahel ei tule ka. Näiteks ei esine Johannes ühegi kirja alguse tekstides. Teises ja kolmandas kirjas kohtame kedagi koguduse vanemat, presbüterit!
Olulise meelespeana on aga lugemisel vaja silmas pidada, et kogu Johannese evangeeliumis kohtab lugeja ainult ühte Johannest, keda nimepidi nimetatakse. See ainus nimeline Johannes on see Johannes, kes ristib ja kes annab tunnistust Jeesusest. Evangeeliumi lõpus esitatakse taas seda identifitseerimata „jüngrit, keda Jeesus armastas“ ja tema tunnistusega ning mitmuses esineva meie-grupi teadmisega omistatakse sellele jüngrile evangeeliumi kirjutamine (Jh 21:24). Ja ometi on see „meie“ evangeeliumi lõpus nii silmatorkav, et kirjutades salmi 24 lisatakse sellele „meie“ viitele veel ka salm 25. Seda tehakse aga justkui üksikisikuna „mina“ vormis. Kas peegeldub siin viimase redaktori „mina“?
Johannese evangeeliumi ülesehitusest, stiilist ja teoloogilisest joonest, mis algselt küll tuginevad Markuse teksti eeskujule, ent on süsteemipäraselt ümber kujundatud, saab lugeda Uue Testamendi teoloogia terviklikust esitusest (Tasmuth 2020: 142–150).
5. Kommentaar
14:15 „Kui te armastate mind, siis te saate pidama (tērēsete) minu käske!“ (vt tekstikriitika osa). Nagu järgnevad salmid kinnitavad, vaadatakse siin tuleviku poole. Käskude pidamine tähendab Vana Testamendi eeskujul käskude täitmist ja seda mõtet jätkab 1Jh 2:3. Johannese evangeeliumi autor, kokkuleppeliselt Johannes, seob algava perikoobi selle salmi varasemalt esitatud armastuse korraldusega armastada üksteist (vrd 13:34), kuna üksteise armastamise kaudu tõendatakse praktikas Jeesuse armastamist. Selle salmi loogika kohaselt on Jeesuse armastamise otsene tagajärg tema korralduste pidamine.
14:16 Jeesuse vastava palve peale läkitab Isa Jeesuse jüngritele teise Parakleedi ehk „juurde kutsutu“. Parakleet (paraklētos) on partitsiip tegusõnast parakaleō ehk juurde kutsuma, julgustama, abistajana juures olema. Selle sõna ladinakeelne vaste on advocatus ja Jeesus on oma maapealse elu ajal Parakleet, ent teine Parakleet saab jääma alatiseks.
14:17 Siin avaldub teise Lohutaja niisugune tunnus, mida maailm (kosmos) ei salli ja mida see vastu ei võta. Püha Vaim on Tõe Vaim ja ta kommunikeerib tõde (vrd 16:13). Vaimu tähistav kreeka sõna pneuma on kesksoost, ent siin esitatakse vaimu meessoo pronoomenite ekeinos ja autos abil.
Maailm ei suuda Tõe Vaimu vastu võtta ka sellepärast, et ta ei näe teda, kuna vaim ei ole nähtav ega tabatav. Vaimust ei saa teada, kust ta tuleb ja kuhu läheb (vrd Jh 3:8), ent need, kes Jeesust armastavad ja tema korraldusi peavad, tunnevad Vaimu ära. Nende juurde jääb Vaim ja seda tõendab ka hilisem 2Jh 2, mis peegeldab Jeesuse maapealse elu järgset aega ja vaimulikku korda.
14:18 Selle sidelausega alustab Jeesus sõnumi teist poolt. Orbude all mõeldakse isata lapsi, aga ka õpilasi peale nende rabi surma. Jeesus ei jäta õpilasi üksi, vaid tuleb tagasi.
14:19 Ka selle salmiga suunab Jeesus pilgu tulevikule öeldes, et jüngrid saavad teda näha. Üles äratatud Jeesuse nägemine ja elu kuuluvad kokku ning on üks ja seesama kingitus. salmi saab tõlgendada ka kausaalsena selliselt, et kuna mina elan, seetõttu saate ka teie elama (Brown 1971: 640).
14:20 Väljend „sel päeval“ esineb Jeesuse lahkumisjutustuses kolmel korral ja lisaks sellele salmile ka Jh 16:23 ja 16:26. Vana Testamendi alusel näib, et väljendi „sel päeval“ kontekst on Jumala sekkumise aeg ja et see on seotud „Issanda päevaga“. Siin näib olevat nii, et „see päev“ tähistab tulevaste kristlaste elus niisugust aega, mille teeb võimalikuks Jeesus ja Jeesuse enda lähedus.
Et aga Jeesus on Isas ja Isa on Jeesuses, siis on Jeesuse lähedus ka Jeesuse olemine jüngrites. Seega, nagu kinnitab ka järgmine salm, on Jeesuse lähedus ka Isa lähedus. Tulevikku viitavana võib „see päev“ olla siis rõhutatult „Jeesuse päev“.
14:21 See salm algab salmis 15 esitatud seose pöörd-suhte kujul. Vahel on öeldud, et Jumala armastus ei ole tingimuslik. Ent laskem tekstil öelda seda, mida tekst ise ütleb. Jeesuse ehk Jumala käsud on juba käes ja teada ning nende pidamine näitab, et armastatakse Jeesust. Kes pöördub ära Jeesusest ja tema korraldustest, see pöördub ära ka Isast. Kes aga armastab Poega, seda armastab nii Isa kui ka Poeg. Käskude pidajale ja Jeesuse armastajale saab osaks Jeesuse ilmumine.
6. Paralleeltekstid
Perikoobil Jh 14:15–21 ei ole otseseid paralleeltekste, ent sellel on mõjuloolised „järel-tekstid“ johannesliku koolkonna enda piires, mida vaadeldi kaasnevate näidetena kommentaari käigus. Johannese kirjade temaatika on seotud evangeeliumis esitatud õpetuste, juhiste ja Jeesuse toodud näidete „järel-maailmaga“.
Käsitletud perikoop suunaski pilgu jüngrite elule ajal pärast Jeesuse lahkumist. See saab olema aeg, mil Jeesus on Parakleedina ehk eestkostjana Isa juures (1Jh 2:1). Jumala Vaim ehk teine Lohutaja aga aitab jüngritel vaime läbi katsuda, sest ta tunnistab Jeesust lihasse tulnuna ja seetõttu ka inimeste seas olnuna (2Jh 4:1–3).
Jumala armastamine avaldub selles, et peetakse tema käske (1Jh 5:3) ja armastatakse üksteist (1Jh 4:7). Armastuses käimine on ka tões käimine ja seda selgitab teistsuguste sõnadega ka 2Jh 1–6.
7. Tõlgendusloolised märkused
Nelipüha on kirikuaasta üks kõige olulisemaid pühi – Kristuse Kiriku sünnipäev. Varasematel aastatel ilmunud kommentaare nelipüha kirjakohtadele vt: 2018, 2019, 2020, 2021.
Jh 14:16 tõotab Jeesus läkitada enda omade juurde Lohutaja (Parakleedi). Kreekakeelne sõna paraklētos tähendab advokaati, eestkõnelejat, kaitsjat, eestkostjat. Seda, kes on kutsutud kohtuasja juurde (ad–vocatus). Uues Testamendis nimetatakse Lohutajaks ülendatud Kristust (1Jh 2:1) ja Püha Vaimu (Jh 14:16,26; 15:26; 16:7). Ka Rm 8:26 kirjeldatakse Püha Vaimu kaitsja või eestkostjana, kuigi teda seal otsesõnu Lohutajaks ei nimetata.
Sõna paraklētos on leidnud tee ka rabide kirjutistesse (paraqlet, pǝraqleta’). Sünonüümina kasutatakse sageli mõistet sǝnegor (kr synēgoros ’advokaat’, ’kaitsja’), kelle vastand on qategor (kr katēgōr ’süüdistaja’, ’kaebaja’).
Judaistlikes allikates ei leidu küll ühtegi kohta, kus Püha Vaimu nimetataks otsesõnu Lohutajaks (paraqlet), kuid ühes kohas kasutatakse tema kohta mõistet sǝnegor, mis on sisuliselt sama.
Rabi Aha (u 320 pKr) ütles: „See Püha Vaim oli kaitsja, ta kaitses ühte ja teist osapoolt. Ta ütles Iisraelile: „Ära ole põhjuseta tunnistajaks oma ligimese vastu.“ (Õp 24:28) See tähendab, Jumala vastu, kellest sa esmalt ütlesid: „Me teeme ja võtame kuulda!“ (Ms 24:7), kuid kelle seljataga sa teenisid kuldvasikat.“ Seejärel ütles ta Jumalale: „Ära ütle: „Nõnda nagu tema tegi minule, nõnda teen mina temale.““ (Õp 24:29) Vajjiqra rabba 6
Judaismis on tuntud „taevahääle“ (bat qol) mõiste. Seda peetakse Püha Vaimu või prohvetliku vaimu nõrgemaks „õeks“. Ühes rabi Abba Ariha bar Aibole (u 320 pKr) omistatud ütluses nimetatakse bat qol’i otsesõnu kaitsjaks või eestkõnelejaks (sǝnegor).
Jumal ütles: „Ma annan Iisraeli lastele eestkostja maailma rahvaste keskele [nende hajutatud olemise ajaks]“. Kes ta on? Ta on bat qol. Seda peab silmas Jesaja: „Kui vägede Issand ei oleks meile jätnud pääsenuid, olgugi pisut [prohvetluse Pühast Vaimust, s.t pisut bat qol’i], oleksime olnud nagu Soodom, Gomorra sarnased.“ (Js 1:9) Midraš Šir Hašširim 8:9–10
Jh 14:18 annab Jeesus oma lahkumiskõne raames tõotuse, et kuigi ta ise läheb ära, ei jäta ta oma jüngreid vaeslasteks. Olulise õpetaja lahkumist võrdlevad õpilaste (või kogu rahva) orvuksjäämisega ka judaistlikud allikad.
Kui rabi Jehošuale (u 90 pKr) anti edasi rabi El’azar ben Azarja kirjaseletus, siis ta ütles: „Ole kiidetud, isa Aabraham, et sinu niuetest on välja tulnud El’azar ben Azarja! See sugupõlv ei ole jäänud vaeslapseks, kelle keskel elab rabi El’azar ben Azarja.“ Mekilta Šemot 13,2 (23a)
Kui rabi Akiva (surn u 135 pKr) nägi teel Kaisareast Lüddasse rabi Eli’ezer ben Hyrkanose surnukeha, hüüdis ta kaotusvalus: „Häda mulle, mu õpetaja, sest ma olen su kaotanud! Häda mulle, mu õpetaja, sest ma olen su kaotanud! Mu õpetaja, sa oled kogu selle sugupõlve jätnud vaeslapseks!“ ‘Abot rabi Natan 25
Paulus nimetab Rm 8:15–17 Jumala Vaimu „lapseõiguse Vaimuks“, vihjates adopteerimise praktikale, mille järel kasulapsed on juriidiliselt võrdsed perekonna bioloogiliste lastega. Jumal adopteerib Pühas Vaimus endise pagana või Jumalale võõra isiku. Ei ole võimatu, et Paulusel on mõttekäigu lähtekohaks Gaius Octavianuse lapsendamine tema vanaonu Julius Caesari poolt 44 eKr. Ratsanikuseisusse sündinud mehest sai lapsendamise tagajärjel troonipärija, keda ajalugu ja piiblilugu tunneb hiljem keiser Augustusena (Lk 2:1).
Selline võrdsus on jõudnud ka Eesti Vabariigi seadusandlusse. Ühes peres kasvanud kasulapsed ei tohi abielluda ei omavahel ega sama pere bioloogiliste lastega, kuigi neil ei ole bioloogilisi sidemeid (Perekonnaseadus §2 lg 1, §3).
Nelipühaga on lahutamatult seotud koraal „Oh Looja Vaim, nüüd hingesse“ (KLPR 130), mille aluseks on 9. sajandist pärinev ja Hrabanus Maurusele omistatud ladinakeelne hümn Veni Creator Spiritus. Hümni loomise ajendiks peetakse Aacheni kirikukogu 809. aasta otsuseid filioque küsimuses.
Hümn on üks väheseid läänekristluses tuntud palveid, mis on suunatud otse Pühale Vaimule. Seda on kasutatakse vesprihümnina ning lauldakse sinodite avamisel, ordinatsioonidel ja pühitsemistalitustel.
Hümni salmides viidatakse Püha Vaimu seitsmele annile, neid küll otsesõnu nimetamata. Järjekord on Js 11:2 võrreldes vastupidine. Seda on alates Augustinusest peetud inimese jaoks eriti sobivaks pedagoogliseks järjestuseks.
| Salm | And | Selgitus |
| 1. | jumalakartlikkus (timor Domini) | Hümni sõnade imple superna gratia ning katoliku kiriku konfirmatsioonitalituse vormeli adimple eos Spiritu timoris tui vahel on keeleline side (vrd ka konfirmatsioonipalvega Talituste Käsiraamatus, lk 58). Viitamine Loojale (Creator) juhib tähelepanu jumalakartlikkusele kui loodu hoiakule. Js 11:2–3 Vulgata tõlkes paigutub Issanda kartuse Vaim teistest paaridena nimetatud Vaimu(andi)dest eraldi: Et requiescet super eum spiritus Domini: spiritus sapientiæ et intellectus, spiritus consilii et fortitudinis, spiritus scientiæ et pietatis; replebit eum spiritus timoris Domini. |
| 2. | vagadus (pietas) | pöördumine Püha Vaimu kui Parakleedi poole viitab vagaduse annile, inimese vagadusele Jumala ees. |
| 3. | tõe tundmine (scientia) | Tõe tundmise and on allutatud keelteannile, millele 3. salmis viidatakse sõnadega: sermone ditans guttura (meid keeli paned rääkima). |
| 4. | meelekindlus (fortitudo) | Meelekindlus on vahend 4. salmis nimetatud infirmitas’e (ihu nõtruse) vastu. |
| 5. | hea nõu (consilium) | 5. salmis palutakse Pühalt Vaimult kurjuse vastu võitlemisel abiks hea nõu andi. |
| 6. | mõistmine (intellectus) | 6. salmi kohaselt õpib usklik Püha Vaimu abil tundma Isa ja Poega. See omakorda on mõistmise and. |
| 7. | tarkus (sapientia) | Viimane salm kirjeldab eshatoloogilist jumalakaemust ning viitab tarkuse annile, mis maises elus tähendab püüdlemist lõppsihi poole. |
8. Liturgilised soovitused
Nelipüha on Kirikuseadustiku §24 lg 1 kohaselt üks kaheksast suurpühast, mida tuleb pidada ettenähtud päeval ning mida ei saa asendada mõne muu pühaga (KS §24 lg 2). Suurpüha jumalateenistust tuleb pidada igas koguduses ning selle võib jätta pidamata üksnes praosti loal (KS §23 lg 4).
Liturgiline värv: punane.
Lauldakse Laudamus’t, loetakse Nikaia usutunnistus.
Traditsiooniliselt on kirik nelipühal kaunistatud roheliste okstega (kaskedega).
Alguslaul: 126
Päeva laul: 132
Jutluselaul: 129
Ettevalmistuslaul: 128
Lõpulaul: 386
Päeva palve – Käsiraamat, lk 177, nr 1 / Agenda, lk 108, nr 1.
Kirikupalve – Intranet, Neljaosaline kirikupalve, lk 23 (nelipühad I) või ekteenia, lk 30 (nelipühad) / Agenda, lk 109–110 nr 1.
Kiituspalve – Käsiraamat, lk 352 (nelipüha)
Palve pärast armulauda – Käsiraamat, lk 178 / Agenda, lk 111–112
9. Muud soovitused
Johannese 14:15–21 kasutamine nelipüha tekstina ei sea keskmesse mitte ajaloolist Püha Vaimu väljavalamise ühekordset sündmust, vaid Püha Vaimu jäädava toime Jeesuse jüngrite seas. Sellise jüngrite koguna nähakse järgnevate põlvkondade piirideülest Kristuse kogudust. Jutlustada saab antud perikoobi kaheosalise struktuuri alusel nii, nagu on esitatud osas 2. Ent samas võib selle perikoobi põhjale ehitamise, täiendamise ja nelipüha jaoks kohandamise käigus kasutada ka järgnevat laiendatud skeemi:
Parakleedi ehk Lohutaja tulemine;
Jeesuse minemine ja taas tulemine ning omadele nähtavaks saamine;
Isa ja Poja meie juurde tulemine ja jäämine;
Parakleedi ehk Püha Vaimu ehk Tõe Vaimu jäämine ja toime koguduses.
Kasutatud kirjandus
Brown, Raymond E. (1970) The Gospel According to John (XIII-XXI), Vol 2. The Anchor Bible, New York, London, Toronto, Sidney, Auckland: Doubleday.
Metzger, Bruce M. (1971) A Textual Commentary on the Greek New Testament,United Bible Societies.
Nõmmik, Urmas ja Tasmuth, Randar (2006) Sissejuhatus eksegeetikasse. Meetodiõpik tudengitele ja kiriku töötegijatele, EELK Usuteaduse Instituudi toimetised XIV, Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut.
Tasmuth, Randar (2020) Uue Testamendi kontekstualiseeriv teoloogia. Kristliku usulise mõtte ja praktika sünd,EELK UI toimetised XXIX, Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut, 142–150.
Thurén, Jukka (2001) Johannese evangeelium, EELK Usuteaduse Instituudi õppekirjandus 7, Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut.
Alapeatükid 1–6 ja 9 on koostanud Randar Tasmuth, alapeatükid 7–8 Joel Siim. Toimetanud Mariina Viia
