EELK perikoopide abimaterjal 6/3: kolmekuningapäev Mt 2:1–12
1. Perikoobi tekst
Tekstivariante on väga vähe, mis taas tõestab Matteuse evangeeliumi edasiandmise täpsust.
6. salmis on põhitekstis kreekapärasem tes joudaias, heebreapärasem ge Ioudaia. Ka süüria tõlkes on kreekapärane dijhuda`. Seejuures pole see mitte korrigeerimine LXX järgi, vaid ümberkirjutaja oma parandus, kuna nii M kui LXX on midagi hoopis muud.
9. salmis „(koha,) kus oli laps, üle“ asemel „lapse üle“ on taas teksti ilusamaks ja ladusamaks tegemine.
2. Struktuur ja kontekst
See lõik on kõige otsesem Jeesuse sünni ja Betlemma sündmuse kirjeldus, kuna eelnev, eriti Mt 1:25, üksnes viitab Jeesuse sünnile, mis seisab ees. Siin on Jeesuse sünni parim kontekst, kus kõlavad olulised tunnussõnad Petlemm, Juudamaa, Heroodese aeg.
Lõik näib väga ilusa tervikuna, sest see algab mainides sõnu „Heroodes“, „idast“, „saabusid“, „Jeruusalemma“, ning lõpeb jällegi „Heroodes“, „teist teed“, „lahkusid“, „omale maale“.
Lõigus on oluliseks sõnaks „kuningas“, omandades küll eri tähendusi. Siin kaotab tähtsust eelneva (1:18–25) ja järgneva lõigu (2:13–15) oluline tegelane Joosep, samuti unenäos ingli kaudu antud sõnum. Tähelepanu keskendub Jeesusele (ja ka Maarjale), teemaks on kuningas vastsündinuna. Lõiku võib jagada ka kaheks vastandlikuks osaks – targad (vale) kuninga Heroodese juures ning targad (tõelise) kuninga Jeesuse juures.
See lõik loob edasi vaadates oma teatud „Heroodese tsükli“, kuna Heroodese hirmuteod peegelduvad järgnevates lõikudes, kuningas Heroodest mainitakse nimelt salmides 13, 16, 19 ja 22.
Lõigu keskosaks võiks olla Miika (5:1.3) tsitaat, mis Vana Testamendi ettekuulutuse teostumisena on Matteuse evangeeliumis ka sisuliselt kaalukas ja ja mida Mt kasutab tihti. Siiski pole see grammatiliselt päris keskel ja ka sisuliselt on sellest siin jäetud ära üks Vana Testamendi täitumisvormelite stiilitunnus.
3. Kirjanduslooline kontekst
Lõigu üheks eeskujuks on Egiptusest väljarännu lugude mitmekesisus, mida Heroodese tsükkel kasutab enamgi, kuid mis siin on nähtav rõhuasetusega, et kuningas uudistab ühe lapse elu huvi ja kartusega, tahtes sellesse sekkuda. Nii nagu vaarao, kes tahab hukata Iisraeli rahva, kuid samas ka soovib, et nad ikka jääksid alles ja tööd teeksid, kes tunneb hirmu ja on siiski järeleandmatu, kuni Mooses koos oma rahvaga tema käest siiski pääseb.
Lugu on pandud kaasaegse kirjanduse konteksti, kus Heroodesest räägib ka Matteuse kaasaegne Josephus Flavius. Kuid ta pole ainus, kes teemast on rääkinud, erinevaid allikaid teab mainida ka hilisem Eusebius. Heroodest kujutatakse kirjanduses kui kahtlustavat inimest, kes tapab oma lähedasi, ja ka kui Jumala viha alla sattuvat kuningat, kes lõpuks satub usside söögiks veel enne oma surma. Matteuse evangeelium on osa sellest kirjandusest.
Oletatavasti on kirjandus siiski ühekülgne. Heroodese valitsusaeg tähendab juutide jaoks ka ülesehituse aega, sest eks olnud Heroodes üks oluline templi kaunistaja, tema ümberehitusi peeti otsekui päris hoone ehituseks, templit „Heroodese templiks”. Võib oletada, et kui keegi juba kirjutab kellegi suurkuju kohta midagi kurja, siis tahab igaüks oma parima oskuse järgi sellele midagi lisada ning nii kujuneb arvamus ja ajalookirjutus. Kuni diktaator või keiser või kuningas elab, arvab enamus temast siiski hästi, see kuulub inimloomusesse.
4. Ajalooline kontekst
Matteuse evangeeliumi ajaloolisest kontekstist on tekstikäsitlustes räägitud palju, ning seda on võimalik avada üha uutest vaatepunktidest. Näiteks küsimus tarkade pärituolumaast. Sõna magos viitab Iraani preestritele, kuid astronoomia/astroloogia võib olla ka seoses Mesopotaamiaga.
Seega on siin teemaks mitte üksnes Rooma, millele viitab kuningas Heroodes kui Rooma vasall, vaid ka Rooma idanaaber. Heroodes oli kuningas sõna tõelises tähenduses.Ta oli küll vasall, kuid taustaks ei ole mitte 20. sajandi poliitika, kus riigid nagu Türgi, Nõukogude Liit või teatud määral 1930–40 Saksamaa püüdsid muuta kõike ühetaoliseks. Antiigis vallutaja tihti ei muutnud korda, seaduseid ega nimetusi, vaid kinnitas uuesti oma kohale vallutatud maa kuninga, soovitavalt vana dünastia esindaja, või ka otsis uue kuninga vallutatavate hulgast. Nii oli ka Heroodes, hellenistlikult mõtlev idumea rahvusest Iisraeli Jumalat kummardav mees, sõlminud Roomaga vasallilepingu. Rooma sai stabiilsuse, Heroodes au ja juudid otsekui oma riigi.
Idumea ehk eedomi keele kohta võib näiteks tuua üheainsa leitud savitahvli, millele on kirjutatud tindiga ühe krundi ja selle naabrite kirjeldus. Eedomi keel oli tol ajal, kui elas Heroodes, jäänud tugeva aramea mõju alla, ja oligi pigem aramea kui kaanani keel. Ja Jumala Jhvh kajastus lihtsate eedomlaste elus ei puudu ka sellel savitahvlil, olles mehenime Qanjo („Jhvh tehtu”) osaks.
Kuid suures pildis oli piirkond Rooma ja Pärsia (Partia, Iraani) võitluste tander hellenistliku Seleukiidide suurriigi (pealinn Antiookia) varemetel. Üks olulisimaid puhvreid nende kahe vahel oli Armeenia, tookord päris suur riik, kes võitles mõlemaga ja osales liitlassuhetes. Roomlaste suurim saavutus siin piirkonnas oli Süüria provintsi loomine 64/63 eKr (ja eks ole Mt just süüria evangeelium). Roomlaste otsuse mõju oli suur, elades edasi kristlikus kirjanduses (ning jätkudes 20. sajandil poliitiliselt araabia natsionalismis, mis taas kord on sügavalt kristlik, ja Süüria riigi loomises). Süüria hõlmas geograafilises mõttes tookord ka Juudamaa, ning Süüriast idas oli juba välismaa. Nime Süüriale andsid kreeklased, tuletades selle (tegelikult ebaõigesti, kuid geograafias juhtub seda) hoopis idapoolsest Assyriast. Süüria provintsi loomisega oli Rooma loonud administratiivüksuse otse Iraani külje alla, oli ju (kristlikust kirjandusestki tuttav) Ktesifon (tänapäeva Bagdadi lähedal) Partia tegelik pealinn.
Valitsevaks dünastiaks või õieti dünastiate perioodiks oli Partias tookord arsakiidide dünastia (240 eKr – 224 pKr), vähemtuntud võrreldes eelnevate ahhemeniidide või hiljem tulnud sasaniididega. Arsakiidid ei torganud millegagi silma, sest kultuur ja poliitika jätkas rahulikult kõike eelnevat, iraanistamine, zoroastrismi tõstmine riikluse ainsaks aluseks, ei olnud veel hoogu sisse saanud, hellenism ja muud kultuurid elasid edasi.
Jeesuse sündides oli Partia kuningaks Frahat IV (valitses 38–2 eKr), kelle valitsusaeg oli väga mitmekesine, oli sõdu ja ka üks pidev mässaja riigis, kes ilmus kord siin, kord seal. Oli ka liitlassuhteid ja leppimisi. Ühe vangide ja oluliste sümboolsete kunstivarude vahetuse käigus sai Frahat IV roomlastelt kas vastutasuks sõjaväele kuulunud kunstivarade eest või diplomaatilise viisakuse vormis ühe Itaalia orjatari nimega Musa, kellega kuningas abiellus ning kes kuninga hiljem tappis. Pärast seda tegi Musa nende ühisest pojast uue kuninga Frahat V, abiellus siis kuningaga (oma pojaga), ning see sündsusetu elu kestis veel kuus aastat, lõppedes teadmata viisil.
Ka tolle aja Partia polnud unitaarriik, see koosnes hulgast traditsioonilistest iraani hõimude aladest, igaühel tugev identiteet, omanäoline zoroastrism, omad pealinnad, lisaks kuulus riiki Mesopotaamia alasid, näiteks ka Adiabene ja Osrhoene väikeriigid kui Süüria otsesed naabrid ja Mesopotaamia parimate alade pärijad. Mesopotaamia põhiline suurriik, Babüloonia, oli õieti ammu kaotanud oma iseseisvuse, juba 538 eKr, kuid kroonikad seda ei kinnita, arhiivitöö ja jumalateenistus templites oli järjepidev, lihtsalt lasti asjadel paista nii, et Mesopotaamia suur jumal Marduk oli arvanud heaks seada ametisse Babüloonia üha uusi kuningaid (kelleks olid siis juba Pärsia ja Partia kuningad).
Tegemist oli maailma arenenuima piirkonnaga, seal oli tugev majandus ja teadus, seal olid pikad traditsioonid ja mälestus mistahes kultuurist ning nende elavad esindajad. Oli tööriistu, raamatuid ja arvutustabeleid. Ja haridus kestis nendel aladel edasi, olgu siis tarkade teeleminekumaaks Eelam, Partia või Mesopotamia. Mistahes pinge või kodusõda, mistahes paleepööre ja peredraama Frahat IV kojas ei olnud takistuseks, sest nende, Mt 2:1–12 kirjeldatud tarkade haridus viis nad ikkagi Petlemma sõime juurde.
5. Kommentaar
2:1 Kuningas Heroodese mainimine annab Jeesuse sündimisele ajalise raamistuse ja erinevalt Luuka alustamisest keiser Augustusega, millele järgneb Süüria maavalitseja Quirinius, toob Matteus selle hoopis kodu lähedale, Jeruusalemma ja Heroodese juurde. Heroodes asus Jeruusalemmas, nagu Taaveti soost kuningadki. Asjal põhiline mõte on aga vaenulik kuningas, kes tahab last tappa, ning Jeesuse asetamine Moosese lähedusse – ka tema surma himustas juba lapsena keegi kuningas. Lause aluseks aga on siin just targad, sündimine on olnud sündmus.
2:2 Küsimus „kus on vastsündinud juutide kuningas” sõnastab ühe kristoloogilise väite: Jeesus on kuningas. Väide iseenesest on põhjendatud üksnes Vana Testamendi tõotustega, et Taaveti järjel ei puudu kuningas, samuti Mt 1:1–17 sugupuuga, mis näitab Jeesuse põlvnemist Taavetist ja Taaveti kotta kuulumist. Kuid muus suhtes ei ole Uue Testamendi kristoloogia väga rõhutatult kuninga kristoloogia. See sõnastus on küll ilusasti ära toodud Jeesuse kohtuprotsessis just süüdistajate poolt ja ka kirjal ristil, kuid siin on see vaid osake süüdistuse sõnastamisest. See on pildis Jeesusest kui rahvaste kohtumõistjast Mt 25:31. See on vaidluses Taaveti poja ja Taaveti Issanda üle. Kuid enamasti on Jeesus evangeeliumis ikka Inimese Poeg ja väga süsteemikindlalt ka Jumala Poeg. Jeesus on ka, seda ei saa unustada ei Mt 1:18–2:23 lõigus ega Matteuse evangeeliumis kui tervikus, uus Mooses. See lõik aga on eriliselt Jeesuse kui kuninga lõik.
Petlemma tähe kohta ei ole paremat seletust kui Johannes Kepleri 1603. aasta supernoova vaatlusel tekkinud idee, et Petlemma täht tekkis Jupiteri ja Saturni kokkusattumisel Kalade tähtkujus. Selle põhjal pakkus ta Jeesuse sünni ajaks aastad 7–6 eKr. Teooria tugev külg on arvutus, nõrk külg aga küsimus, millistest astroloogilistest müütidest (planeedid kui jumalad, tähtkujud kui piirkonnad taevas) lähtuda Jeesuse isiku kirjeldamisel, on ju need eri aegadel ja eri rahvastel olnud erinevad. Siiski paistab Kepleri oletus paikapidavana, sest ajalooline raamistik ja Jeesuse oletatav eluaeg hukkamisest tagasiarvutatuna sobivad.
See „täht” on aster, mitte „tähekogu” (astron), seega sõna viitab just supernoovale või komeedile (või selgelt nähtavale konstellatsioonile), mis ju tekib järsku, tekst ei rõhuta selle asukohta taevas kui tõlgenduse alust. Ka torkab silma, et täht liigub ja peatub, näiteks liigub põhjast lõunasse, Petlemma.
Tähetargad tulid kummardama kuningat, seejuures mitte oma riigi, vaid nende jaoks kauget kuningat. Nende soov on põhjendatud Vanast Testamendist tuntud rahvaste palverännaku teemaga. Jumal on teinud lepingu küll Iisraeliga, kuid ta on loonud ka teised rahvad ja tal on teatud ootused ka nendele. Ning inimestel, Jumala loodutena, on mingi seos Loojaga, keda nad ei tunne, kuid kelle templi juurde jõudmine on ka nende siht. Seega jätkab tähetarkade teema misjoni mõtet, mis Matteusel oli juba sugupuus – seal rõhutati paganaid Jeesuse esivanemate juures. Ning evangeeliumi lõpus on Rooma sõjaväe sadakonnaülem risti all tunnistamas Kristust, Jumala Poega, ning Jeesus, saatmas jüngreid kogu maailma.
2:3 Heroodese ja kogu Jeruusalemma ärevus võib olla paralleelis Mt 21:10, mis on siiski veidi kauge – siin on sõnaks tarasso, seal seio. Kuid selgem seos on sel vaarao tundemaailmaga väljarännu lugudest, ning hagada kirjanduse ja Josephuse (Ant 2,205j) järgi jutustati tolle aja juutide keskel Moosese lugu just nõnda, et kirjatundjad ennustavad vaaraole Moosese sündimist, mispeale too ehmub. Kuid miks pidi ehmuma kogu Jeruusalemm, eks nemad ju oodanud Messiat, seda seletab Matteuse juutidevastane poleemika, soovis ju terve Jeruusalemm süütu surma (Mt 27:25), kummardajad seevastu olid paganad.
2:4 Heroodes pöördub ülempreestrite ja kirjatundjate poole küsimusega, mida kuulutab Vana Testament ette Messia sünnikoha kohta. Võib oletada, et tähetargad ootasid vastust Jeruusalemmas. Siin on paralleelselt kaks võimalust: tee leidmine tähe järgi ja Pühakirja järgi. Matteus näitab, et kirjatundjad teadsid Vana Testamendi põhjal täpselt Messia sünnikohta. Kirjatundjal on Matteuse evangeeliumis eriline koht, samuti vahetegemine heade ja halbade kirjatundjate vahel, mis on seotud dilemmaga, me oleme Iisrael, me ei ole Jeruusalemm. Need kirjatundjad siin liigituvad halbade hulka, kes jäävad Jeruusalemma ega tule Jeesuse juurde.
2:5 Petlemm kõlab väga otsese ettekuulutusena, kuid juutluses taandub Miika ja Petlemma teema Jeesuse järel, küllap poleemika tõttu kristluse vastu.
2:6 Vana Testamendi täitumise kuulutuses pole siin täitumisvormelit, mis muidu on Matteusele nii omane, põhjuseks, et tsiteeritakse (vaenulikku) ülempreestrit või kirjatundjat. Tsitaat Mi 5:1.3 on lähedasem M-le kui LXX-le, tsitaati on muudetud ka selles suunas, et ei räägita “tuhatkondadest”, vaid viiakse teema “hegemonile” (juhile, juhtijale), otsekui oleks see üks ainulaadne Kristuse tiitel siin. Nii M kui LXX “Efrata” jääb ära, nagu ka süüria tõlkes, mis ehk viitab juba Matteusel endal mingile valmis nägemusele, kuidas sõnastada seda ettekuulutust. Ka siin on võimalik näha ähvardust – Jeesus Kristus hakkab Jumala rahva üle valitsema karmilt, kuninga ja kohtunikuna. Siiski ei tuleks seda rõhutada selles, 2Sm 5:2 põhjal täiendatud tsitaadis.
2:7 Heroodese küsimus tarkadele annab mõista, et need on ikka veel Jeruusalemmas, “salaja” võib tähendada nende vastuvõttu palees varjatult. Heroodes küsib astronoomilisi andmeid, ühtlasi ennustab sünniaja teadmine Mt 2:16 kirjeldatavat.
2:8 Siin (ja salmis 7) torkab silma uurimise ja täpsuse teemaliste sõnade rohkus ja see, et Heroodes otsekui kordab tarkade öeldut salmis 2. Heroodest näidatakse siin eriliselt tegutsejana, tema küsib, tema uurib, tema ka „saadab” targad Petlemma. Miks just Heroodes ja saadab, pole teada. Võib-olla on tarkade saabudes esitatud soov otsekui diplomaatia Heroodese ees, mistõttu targad on Heroodese külalised (ja saavad siis Jeesuse külalisteks). Ka võib see olla kurja inimese toimekus – kurjad teevad kurja innukalt, head inimesed kannatavad, head asjad aga lihtsalt juhtuvad Jumala sekkumisest.
2:9 ja 10 Jälle on täht teenäitajaks pimeduses, kusjuures võib mõelda, et tähe “kadumine” Jeruusalemmas viitab sellele, et targad olid sinna minnes sattunud eksiteele, kuid nüüd, Petlemma poole minnes, on nad jälle õigel teel. Miks rändasid nad öösel, seda seletab ehk kõige paremini vajadus luua lugejale pilt tähest saatmas rändajaid. Tavaliselt ju ei reisitud öösel. Rõõm viitab evangeeliumi rõõmule, rõõmust sündimise juures Lk 2:10 ja ülestõusmise juures Mt 28:8.
Et suurmehe sündimist kuulutab ette täht, seda peetakse antiigis üheks ilminguks taevavägede ja kogu loodu ning inimese ajaloo kokkukuuluvusest hingestatud maailmas. Ilm 12:1 esindab seda nägemust, samuti 4Ms 24:17. Ka Philip Melanchthon arvutas kord välja Lutheri sünniaja, viies selle kokku mingi olulise astronoomilise ilminguga, kuid Luther vastas talle: „Ära mind nii nooreks ka tee!”
2:11 Siin on juttu „majast”, kus Jeesus oli. Luukal on juttu „sõimest”, kuid laudast ega majast mitte, kujutlus ruumist kujuneb sõime ümber. Jeesus on emaga, siinkohal unustatakse Matteuse alglugudele muidu omane Joosepi vaade, sest vaadeldakse Joosepile ilmutatu ja Maarjaga asetleidnu tähendust. Nad kummardavad Jeesuse kui kuninga, kui Jumala ette, ja toovad annid. Sellest kohast võib olla pärit ka mõte, et tarku oli kolm, sest kinke on kolm. Kingitustest kuld ja viiruk on mainitud Js 60:6, tähistades Jeesust kui kuningat ja Jumalat (või ka preestrit). Seejuures võib kuld olla ka pühenduskink templile. Mürr on siin lisaks, põhimõttel, et evangeeliumi algus on kooskõlas evangeeliumi lõpuga, surmaga, matusega (26:7).
See kummardamine on taas rahvaste palverännaku teema, kuid templi asemel sattusid nad Jeesuse ette, kes on uus tempel. Ristil surres rebenes vahevaip templis, mis näitab veel kord, Jeesus on Jumala tempel.
Selle loo eeskujuks on peetud Armeenia kuninga Tiridatese 66. aasta käiku Rooma, Nerot kummardama. Ka teda saatis suur saatjaskond, muuhulgas maagid, kuid too lugu on liigselt poliitiline tavaelu, mitte mõte Nerost kui Jumalast. Ka polnud maagidel Tiridatese mõtlemistes ja rändamistes otsustavat kohta. Seega on see igal sammul seletatav ikkagi Vana Testamendi põhjal.
2:12 Taas juhatab Jumal tarkade tegevust, seekord unes ilmutades. Näib, et tarkade julgeolek on oluline, samuti kohtusõna Jeruusalemma vastu, mis on evangeeliumis sagedane. Tarkade edasine saatus pole teemaks, küll aga on evangeeliumi lõpus jüngritel ülesanne minna tervesse maailma.
6. Paralleeltekstid
Paralleeliks võiks lugeda ehk 2Ms 2:1–25, kusjuures see on paralleeliks kogu loole Mt 1:18–2:23. 2Ms 2:1–25 on omakorda osake tervikust 2Ms 1–19, väljarännuloost, oma erilise vaatepunkti ja sõnavaraga. Meenutusi sellest on täis kogu Pentateuh ja ka osa Psalmidest, kuid eriliselt tihedalt koos on teemad just neis peatükkides (mõnede kõrvalepõigetega).
Omaette teema on Matteuse ja Luuka alglugude võrdluse teema, mis langeb oma meetodilt ja sisult välja sünoptilisest võrdlusest. Siinkohal pikemalt ei arutleks, kuidas on tekkinud need kaks teksti, mis on nii sarnased ja samas nii erinevad. Nägemisteravuse arendamiseks võib võtta kasvõi teema, miks vaatab Matteus asju mehe, Luukas naise seisukohalt.
7. Tõlgendusloolised märkused
6. jaanuaril tähistatakse läänekristluses Kristuse ilmumise püha, mis kannab ka rahvakeelset nime kolmekuningapäev. Läänekristluses on püha sisuks Jeesuse kummardamine Hommikumaalt saabunud tarkade poolt ja sümboolsete andide toomine, idakristluses meenutatakse sellel päeval Kristuse ristimist (Hommikumaa tarkade teema on seotud Kristuse sündimise pühaga).
Püha nimena kasutatakse ka kreeka keelest pärit sõna epipháneia, ilmumine, tuletis verbist phainein, ilmuma. Siit pärineb näiteks selle püha nimi näiteks inglise keeles (Epiphany)ja saksa keeles (Epiphanias). Klassikalises kreeka keeles märkis sõna koidukuma ilmumist taevavõlvile, vaenlase nähtavaleilmumist, kuid eriliselt jumaluse ilmumist tema kummardajale.
Septuagintas märgitakse 2Mak 15:27 sõnaga epiphaneia Iisraeli Jumala ilmumist abina lahingus. 2Tm 1:10 viitab mõiste kas Kristuse sünnile või ilmumisele ülestõusmise järel, viis korda kasutatakse sõna seoses Kristuse teise tulemisega (1Tm 6:14; 2Tm 4:1.8; Tt 2:13; 2Ts 2:8).
Kreeka keeles kasutatakse alternatiivse nimetusena mõistet ta Theopháneia, teofaania (õigupoolest teofaaniad, sest sõna on kesksoo mitmuses) – Jumala ilmumine. Siit on Kristuse ilmumise püha saanud ka nime vene keeles – Bogojavlenije, Jumala ilmumine (EAÕK teenistusraamatus kasutatakse mõistet Jumalailmumine). Kaasaja kreeka keeles kasutatakse ka nimetusi i Iméra ton Fóton, valguste päev, või ta Fóta, valgused. Eesti keeles on juurdunud rahvapärane kolmekuningapäev.
Kristuse ilmumise püha võib pärineda Rooma riigi kreekakeelsest idaosast. 200. aasta paiku kirjutas Aleksandria Klemens, et basilideslased (gnostilise õpetaja Basilidese järgijad) pühitsevad ka Issanda ristimist, mis nende sõnul toimus keiser Tibeeriuse valitsemisaja 15. aasta tybi-kuu 15. või 11. päeval, mis tänapäevase arvestuse kohaselt langeb kas 10. või 6. jaanuarile.
Varaseim viide kristlikule Kristuse ilmumise pühale pärineb Ammianus Marcellinuselt aastast 361. Esialgu paigutati Kristuse ristimine tema sünniga samale päevale, kuna Lk 3:23 tõlgendati nii, et Jeesus oli ristimise hetkel täpselt 30 aastat vana. Salamise Epiphanius märgib, et 6. jaanuar on „Kristuse sünnipäev, s.t tema ilmumine“. Ta märgib ka, et Kaana veiniteo ime toimus samal päeval.
Kristlik kirik tunnistas hiljemgi Kristuse ilmumise püha mitmekihilisust. Maarja kiituslaulu antifon selle püha õhtupalvusel kõlab:
Tribus miraculis ornatum, diem sanctum colimus:
Hodie stella magos duxit ad praesepium:
Hodie vinum ex aqua factum est ad nuptias:
Hodie in Jordanae a Joanne Christus baptizari voluit,
ut salvaret nos,
Alleluia.
„Me pühitseme kolme imeteoga kaunistatud püha päeva: täna juhtis täht maagid sõime juurde, täna sai pulmapeol veest vein, täna laskis Kristus ennast Johannesel Jordanis ristida, et meid päästa, halleluuja.“
Läänekristluses rõhutatakse Hommikumaa tarkade külaskäiku Jeesuse juurde. Targad esindasid maailma teisi rahvaid peale juutide, mistõttu seda sündmust peeti „ilmutuseks paganaile“ (Lk 2:32). Seetõttu oli ka „Uues Lauluraamatus“ kolmekuningapäeva laulude juurde liidetud misjoniteemalised laulud. Johannes Kuldsuu märgib, et tarkade saabumine oli ka ilmutus juutidele: „Täht peideti nende eest, mistõttu, olles ilma jäänud teejuhist, ei jäänud neil üle muud võimalust, kui küsida nõu juutidelt. Sel kombel sai Jeesuse sünd teatavaks kõikidele.“ (Hom. in Matth. 7,4)
Johann Sebastian Bach on kirjutanud kaks kantaati Kristuse ilmumise pühaks:
„Sie werden aus Saba alle kommen“, BWV 65 (1724)
„Liebster Immanuel, Herzog der Frommen“ BWV 123 (1725)
Ka tema jõuluoratooriumi 6. osa „Herr, wenn die stolzen Feinde schnauben“ oli mõeldud esitamiseks Kristuse ilmumise püha jumalateenistusel.
Ottorino Respighi sümfoonilise poeemi „Feste Romane“ viimase osa „Bofana“ tegevus toimub kolmekuningapäeval.
Eriti katoliiklikes piirkondades on 6. jaanuaril kombeks õnnistada kirikus kriiti ja kirjutada sellega maja peaukse kohale või uksele *C+M+B+2023 – tärn viitab Petlemma tähele, C, M, B tarkadele (kuningatele) omistatud traditsioonilistele nimedele Caspar, Melchior ja Balthasar, viimasel kohal on jooksva aasta number. Tähti CMB võib tõlgendada ka lühendina fraasist Christus Mansionem Benedicat – Kristus õnnistagu [seda] maja.
Sellest ajast, mil kalendrid ei olnud üldlevinud, teatati Kristuse ilmumise pühal jooksva aasta ülestõusmispühade ning sellega seotud olulisemate pühade kuupäevad. Selleks kasutatakse spetsiaalset meloodiavormelit, mis sarnaneb ülestõusmisöö ülistuslaulu Exsultet meloodiaga ning diakon, kantor või lugeja kannab selle ette kas pärast evangeeliumit või pärast lõpupalvet.
Õigeusu kirikus mõistetakse Jumalailmumise püha Kolmainsuse pühana, kuna see on üks vaid kahest hetkest, mil Kolmainsuse kõik isikud ennast ilmutasid: Isa kõneles pilve seest, Poeg ristiti jões ja Püha Vaim laskus tuvina taevast. Teine selline hetk oli Kristuse kirgastamine Tabori mäel.
(allikas: Wikimedia) Kristuse ristimine, vene ikoon (1497). Kirillo-Belozerski Maarja Uinumise kirik
Õigeusu maades on kombeks Jumalailmumise pühal vett pühitseda (Megale hagiasma, suur veepühitsus). Tavaliselt toimub see kaks korda: püha eelõhtul toimub veepühitsemine kirikus sees (näiteks ristimisnõus), ning pühal endal mõne veekogu juures. Vaimulikud ja kirikulised lähevad protsessioonis veekogu juurde ning kohale jõudes pühitseb preester vee. Kreeka traditsioonis viskab ta selleks vette risti ning kui see on võimalik, püüavad vabatahtlikud ujudes risti ära tuua. Esimesena ristini jõudnud toob selle preestrile tagasi ning preester õnnistab ujujat ning tema peret.
(allikas: Wikimedia) Lõuna–Austraalia piiskop Nikandros suurel veepühitsusel, 6. jaanuar 2008
Venemaal raiutakse sel päeval jäässe auk ning preester ei viska rist vette, vaid hoiab seda kindlalt käes. Siiski püüavad inimesed pärast veepühitsust minna pühitsetud vette ujuma. Mõne aasta eest sai PR–sündmuse raames sellega hakkama ka Venemaa president.
(allikas: Wikimedia) Ujumine pühitsetud vees. Kaasan, 19. jaanuar 2009
Pühitsetud vett viiakse koju, et õnnistada sellega maju, samuti seda vett juuakse. Õigeusu traditsioon omistab pühitsetud veele riknematu iseloomu.
Läänekristluses on Kristuse ilmumise püha keskmes Hommikumaa tarkade külaskäik Jeesuse juurde. Juba varakult hakati neid pidama kuningateks ning kuigi evangeelium nende arvu ei ütle, on nende toodud andide arvu alusel arvatud, et neid oli kolm. Siit ka meie keeles kasutatav nimi kolmekuningapäev.
Keskajal hakati huvi tundma, kust need kolm tarka või kuningat pärinesid. Lõpuks leiti, et kolm kuningat esindavad kolme omal ajal tuntud maailmajagu: Euroopat (keskealine Melchior), Aasiat (eakas Caspar) ja Aafrikat (noor Balthasar).
Kõige varasemal ajajärgul kujutati tarku pärsiapärases rõivastuses früügia mütsidega peas. Nad teevad sammu ettepoole, hoides ande käes. Sellised kujutised kasutavad hilisantiigist tuntud pildikeelt – nii on kujutatud keisri ette alandunud barbareid. Need kujutised on omakorda suguluses Vahemeremaadest ja Lähis-Idast tuntud andamitoojate protsessioone kujutavate reljeefidega.
(allikas: Wikimedia) Kuningad toovad ande. Mosaiik San Apollinare Nuovo basiilikas, Ravenna 526.a pKr
Hommikumaa tarkade (või kuningate) säilmed paiknesid kuni 1164. aastani Milanos, peapiiskop Rainald von Dassel tõi need sealt Kölni. Säilmete jaoks valmistas ilmselt aastate 1190 ja 1225 vahel meister Nikolaus Verdunist võimsa relikviaari – Dreikönigenschrein – mis asub alates 1949. aastast Kölni toomkiriku peaaltari taga. Lisaks kolme kuninga säilmetele asuvad relikviaaris Spoleto Gregoriuse ning tundmatud säilmed, mida on omistatud Felixile ja Naborile.
(allikas: Wikimedia) Kolme kuninga relikviaar Kölni toomkirikus
Pärimuse kohaselt leidis säilmed 326. aastal Palestiinas palverännakul käinud keisrinna Helena, Konstantinus Suure ema, ning tõi need endaga kaasa. Milano piiskopi Eustorgius I (343–349) eluloo kohaselt toodi säilmed 4. sajandil Milanosse. Säilmed paigutati 3. sajandist pärinevasse sarkofaagi Sant’Eustorgio kirikus väljaspool linnamüüre, kuid 1158. aastal, mil Friedrich Barbarossa Milanot piirama asus, paigutati need San Giorgio al Palazzo kiriku torni linnamüüride vahel. 1162. aastal, Milano hävitamise järel, andis Friedrch Barbarossa säilmed oma lähedasele nõuandjale, Kölni peapiiskopile.
Relikviaaris paikneb tänapäeval 18 kimpu siidisse mähitud luid ning kolm erinevas vanuses mehe koljut. Lisaks hulk erinevaid luufragmente, nende hulgas väikelapse omi. 18. sajandi lõpus oli Kölni toomkirikus Süütalaste relikviaar, mille sisu on võinud sattuda kuningate säilmete hulka. Relikviaarist leitud kangafragmendid dateeriti 1980. aastatel vahemikku 2.–4. sajand, tegemist on Süüria päritolu damastiga.
Kolme kuninga relikviaar on suurim säilinud keskaegne relikviaar: 110 cm lai, 153 cm kõrge, 220 cm pikk, kaalub 500 kg. Kuusepuust kehand on kaetud vasest ja väärismetallidest panustega. Relikviaar on basiilika kujuga, kuigi esialgu peeti silmas ilmselt seda, et kahe kõrvutiasuva relikviaari katuseharjadele on asetatud kolmas. Relikviaari otsas on võimalik avada trapetsikujuline luuk, mille taga on läbi võre näha koljusid.
(allikas: Wikimedia) Kolme kuninga relikviaar avatud otsaluugiga
Otto IV kinkis nende jaoks 1200. aastal kolm kuldkrooni.
Relikviaari on korduvalt restaureeritud, viimati aastail 1961–1973 Fritz Zehrgruberi, Peter Bolgi ja Elisabeth Treskow poolt. Tööde käigus võeti relikviaar täiesti osadeks lahti ning valmistati uus puust kehand. Ligi 1500 panust korrastati, hävinute asemele valmistati uued. Mitmed erinevatesse muuseumidesse jõudnud panused saadi vahetuste teel tagasi. Restauraatorid hankisid selleks 9 kg puhast kulda, 15 kg hõbedat, rohkem kui 700 pärli, 230 vääriskivi, 100 gemmi ja kameed.
Evangeelium jutustab erilisest tähest, mis Jeesuse sünni ligiduses ilmus taevasse ja juhtis Hommikumaa targad Jeesuse juurde. Astronoomid on püüdnud seda taevanähtust mitmel korral identifitseerida.
1614. aastal arvutas Saksa astronoom Johann Kepler välja, et 7 eKr leidis aset kolm konjunktsiooni Jupiteri ja Saturni vahel. Kepleri arvates võisid need moodustada noova ehk „uue tähe“, kuid nüüdisaegsed arvutused osutavad, et planeetide vahe oli konjunktsiooni hetkel ligi 1º, peaaegu kahekordne täiskuu ketta läbimõõt, mistõttu need konjunktsioonid ei olnud visuaalselt märkimisväärsed. Kepleri arvutuste kohta võib pikemalt lugeda raamatust „Kui tähed olid jumalad“.
Assürioloog Simo Parpola märgib, et 6 eKr varjutas Kuu korduvalt Jupiteri Jäära tähtkujus. Teise varjutuse ajal 17. aprillil asus Jupiter täpselt idas. Seda varjutust peeti tähelepanuväärseks, kuna keiser Constantinuse astroloogi Firmicus Maternuse sõnul tähendas see jumaliku kuninga sündi.
3.–2. aastal eKr toimus seitse konjunktsiooni, neist kolm Jupiteri ja Reguluse vahel ning konjunktsioon Jupiteri ja Veenuse vahel 17. juunil 2 eKr.
Petlemma tähena on nähtud ka komeete. Halley komeet oli nähtav 12 eKr ning Hiina ja Korea vaatlejad on kirjeldanud komeeti või noovat umbes 5 eKr. Viimane oli nähtav ligi 70 päeva ning selle liikumist ei täheldatud. Iidsed autorid kirjeldavad komeete „rippumas“ teatud linnade kohal, nagu ka Petlemma täht „seisis“ selle paiga kohal, kus oli Jeesus. Siiski ei ole see teooria paikapidav, kuna komeete peeti üldiselt halvaks endeks.
2005. aastal pakkus Frank Tipler välja, et Petlemma tähe näol oli tegemist supernoovaga Andromeeda galaktikas. Selle kindlasktegemine on aga äärmiselt problemaatiline. Välja on pakutud ka supernoovat 23. veebruaril 4 eKr, mis on täna tuntud nime all PSR 1913+16 (Hulse–Taylori pulsar) Kotka tähtkujus.
Õigeusu ikonograafias kujutatakse Petlemma tähte sageli tumedates värvides poolringina ikooni ülaservas, mis viitab Jumala armu mitteloodud valgusele. Poolringist lähtub kiir paiga juurde, kus oli laps.
Athose mäe Simeon rajas Simonopetra kloostri Athose mäele pärast seda, kui ta oli näinud tähte, mida ta pidas Petlemma täheks.
Jehoova tunnistajate arvates oli Petlemma tähe näol tegemist saatana poolt loodud nägemuse või märgiga, kuna see juhtis paganlikud astroloogid Jeruusalemma Heroodese juurde. Nõnda sai Heroodes teada juutide kuninga sünnist ja püüdis seejärel Jeesust tappa.
8. Liturgilised soovitused
Liturgiline värv: valge.
Kuna kirikuaastal 2022/23 on jutlusetekstiks evangeelium, võib Jumalateenistuste käsiraamatu korda kasutades eraldi jutluselaul ära jääda. Sel juhul loetakse evangeelium samast kohast, kust peetakse jutlus, ning jutlus algab vahetult evangeeliumi järel pärast koguduse vastust „Kiitus olgu Sulle, Kristus“.
Alguslaul: 21.
Päeva laul: 55.
Jutluselaul: 52.
Ettevalmistuslaul: 56.
Lõpulaul: 25B.
Päeva palve: Käsiraamat, lk 73, nr 1/ Agenda, lk 90, nr 1.
Kirikupalve – Intranet, Jumalateenistuste käsiraamatust välja jäänud kirikupalved: Neljaosalised kirikupalved, lk 12 (Ilmumispüha), või ekteenia, lk 23 (Ilmumisaeg I) / Agenda, lk 90–91.
Kiituspalve: Käsiraamat, lk 348 (Ilmumispüha).
Armulaua seadmise palve: Käsiraamat, lk 359 (E)
Palve pärast armulauda: Käsiraamat, lk 74, nr 1/ Agenda, lk 91.
9. Muud tähelepanekud
Kristuse ilmumise püha ehk kolmekuningapäev on traditsiooniline jõulupühade lõpu päev. Sel päeval on kombeks võtta maha jõulukaunistused ning viia välja jõulukuusk. Paljud omavalitsused korraldavad jõulukuuskede ühiseid põletamisi või valgusfestivale.
Jõulupühade lõpetamisele viitab ka kolmekuningapäeva soomekeelne nimi loppiainen.
Samas on nooremate teadvusse kinnistunud see, et jõulud saavad läbi juba 26. või 27. detsembril. Põhjuseks on kindlasti see, et juba advendiaega on hakatud nimetama jõuluajaks ning jõulumuusika kõlab ostukeskustes juba oktoobrist. Igal aastal kuulutab Star FM, et kogu detsembri mängivad nad jõulumuusikat, kuid see lõpeb juba 26. detsembri õhtul.
Rootsi keeles kannab kolmekuningapäev nime Trettondedag Jul – jõulude 13. päev, viidates jõulude pikemale kestvusele.
Inglise kultuuriruumist on tuntud laul „Twelve Days of Christmas“, milles loetletakse kallima poolt tehtud kingitusi.
(allikas: Wikimedia) Jõululaul „Twelve Days of Christmas“
Laulu alusel on alates 1984. aastast koostatud humoorikat „jõulukalliduse indeksit“. Kui eeldada, et iga päev tuuaksegi kõik laulus mainitud kingitused, koguneb 12 päevaga kokku 364 asja. 2015. aasta seisuga maksid need 155407$ 18 senti, võrdluseks: 1984. aasta maksumus oli 12623$ 10 senti.
Alapeatükid 1–6 on koostanud Vallo Ehasalu, alapeatükid 7–9 Joel Siim. Toimetanud Mariina Viia
