EELK perikoopide abimaterjal 6/14: kolmainupüha, Jh 15:1–10
1. Perikoobi tekst
Samis 15:7 toetavad näiteks Codex Alexandrinus ja Codex Vaticanus aoristi käsikivat kõneviisi: aitēsasthe (’küsige, paluge’), Codex Sinaiticus aga futuurumi kindlat kõneviisi: aitēsesthe (’te palute, te saate paluma’. Kuna futuurumi 2. isikus verbi kasutatakse ka imperatiivi väljendamiseks, siis tõlke seisukohalt sisulist vahet väga ei ole. Mõlemal juhul väljendab verbi meediumi vorm palumist endale või enda huvides.
2. Struktuur ja kontekst
Perikoobile eelnevad Johannese evangeeliumi peatükid 13–14 koosnevad sissejuhatusest (Jh 13:1–30) ja Jeesuse hüvastijätu kõnest (Jh 13:31–14:31); peatükid 15–16 koosnevad materjalist, mis moodustavad algse kõne laienduse, kus võib eristada kolme selget jaotust: (i) 15:1–17, (ii) 15:18–16:4a; (iii) 16:4b–33. Seega, meie perikoop on osa esimesest jaotusest, mis omakorda liigendub kaheks alaosaks, ja mida märgivad kaks seotud teemat: nimelt viinapuu ja selle oksad ning käsk jüngritele üksteist armastada. Need kaks teemat on omavahel nii tihedalt seotud, et jagamisjoont on võimalik asetada erinevatesse kohtadesse: nt salmid: 1–6 ja 7–17 või: 1–8 ja 9–17 või: 1–10 ja 11–17 või: 1–11 ja 12–17. Täpse liigenduse määramine pole sisuliselt väga oluline, kuid EELK perikoopide kalendris on see salmide 10 ja 11 vahel.
Perikoop naaseb püha õhtusöömaaja sissejuhatuse juurde Jh 13:1–30 („Kui mina sind ei pese, siis ei ole sul osa minuga” (Jh 13:8)). Kujundlik kõne viinapuust ja selle okstest ei sisalda sõnu „viinapuu vilja“ kohta, mille Jeesus andis oma jüngritele, kuid mida ta enam ei joonud (Mk 14:25); Kristuse ihus ja veres osalemise mõte toob aga paratamatult kaasa kontseptsiooni ühtsusest Kristusega tema surmas ja ülestõusmises (nagu Paulus selgesõnaliselt ütleb 1Kr 10:16–17). Juba ainuüksi idee, et tähendamissõna tekkis varem kui püha õhtusöömaaeg, viitab sellele, et seos püha õhtusöömaajaga on parimal juhul teisejärguline, mitte aga esmane. Samas, tähendamissõna ülekandumine püha õhtusöömaajale ja mõtteline seos viimasega viitab sellele, et Johannese evangeeliumi adressaadid ja nende kogudused nägid tähendamissõna ja armulaua sisemist seost.
3. Kirjanduslooline kontekst
Viinapuu kujundid olid muistses maailmas väga levinud ja seetõttu võib avastada köitvaid paralleele gnostitsismis, Philonil, Palestiina judaismi kirjanduses ja mujal. Selliste kujundite populaarsus muistsetes agraarühiskondades tähendab, et pealiskaudsed sarnasused ei saa iseenesest näidata sõltuvust, kuid Johannese evangeeliumi puhul otsustab küsimuse heebrea Piibli kasuks evangelisti pöördumise sagedus selle poole nii vihjetes kui ka tsitaatides.
Viinapuud ja viinamarjaistandused esinevad ka sünoptilistes evangeeliumides mitmes tähendamissõnas (Mk 12:1–9; Mt 20:1–16; 21:28–32; Lk 13:6–9; 20:9–16). Neil tähendamissõnadel on kaks ühist aspekti: a) nad kõik on osa jutustavast süžeest ja b) igal juhul kujutavad viinamarjaistandus või viinamarjaistandusega seotud indiviidid Iisraeli või Iisraeli osa, mis on palju vähem viljakas, kui oleks pidanud olema. Seevastu laiendatud metafoor salmides Johannese 15:1–10 ei näita otseselt sellist süžee arengut, ka Jeesus ise on viinapuu.
Viinapuu kujundit kasutatakse sageli Vanas Testamendis peamiselt Jumalast taganenud Iisraeli kohta: „Mis on viinapuu rohkem kui ükski teine puu?“ küsib Hesekiel (Hs 15:2) ja teatab, et nii nagu viinapuu oksad kõlbavad ainult põletamiseks, peab Jeruusalemm kui viinapuu tules põlema (Hs 15:1–8); samuti nagu Iisrael oli kunagi viljakas viinapuu, kuid ta korjati üles ja hävitati (Hs 19:10); parim viinapuu istutati Jahve viinamarjaistandusse, kuid see kasvatas ainult kängunud kobaraid (Js 5:1–7); Iisrael istutati hea viinapuuna, kuid see muutus kärbunuks (Jr 2:21); Iisrael on lopsakas viinapuu, kuid kummardab ebajumalaid (Ho 10:1); Egiptusest pärit Jumala istutatud viinapuu levis kaugele ja laiale alale, kuid selle viinamäe tarad purunesid ja metsloomad laastasid seda (Ps 80:8–13) jne. Alati, kui Iisraeli võrreldakse viinapuuga, toob võrdlus sisse kaebuse selle mandumise üle või ettekuulutuse kiirest hävimisest. Sellest hoolimata on viinapuu Iisraeli sümbol, näietks Makkabide müntidel on Iisraeli kujutatud viinapuuna. Kui Jeesus esitles ennast „tõelise viinapuuna“, siis tekitas võrdlusmoment äratundmise Iisraelist kui kängunud viinapuust. Johannese evangeeliumis tuuakse ideaalne viinapuu nüüd jüngrite ette kui vaimse Iisraeli uus ideaal.
Jeesuse võrdlemine puuga ja tema jüngrite võrdlemine okstega, mille elu tuleneb puust, on mõnes mõttes sarnane illustratsiooniga, mida Paulus kasutas, et selgitada mittejuudi kristlaste ja juudi suhet oma Aabrahami soost esivanematega: „Kui juur on püha, siis on ka oksad pühad” (Rm 11:16). Iisraeli võrreldakse siin küll oliivipuuga (teise sümboolselt olulise puuga), mille juured on patriarhid ja oksad nende järeltulijad.
4. Ajalooline kontekst
Johannes elab Pauluse vanal kuulutusalal Efesoses ja ta ei polemiseeri Pauluse teoloogiaga, vaid lähtub temaga samast preeksistentsi kristoloogiast. Põhjus, miks Johannese evangeeliumi dateeritakse enamasti esimese sajandi lõppu, on see et siin esitatakse algkristliku doktriini arenguseisu, mis markeerib uustestamentlike kirjutiste ajaskaalal selle protsessi lõppu. Alles esimese sajandi lõpus on meil sõnastatud täielikum ettekujutus preeksistentsest Kristusest ja sellele vastav arusaam inkarnatsioonist. Johannese evangeeliumi kirjutamise aegu oli kiriklik amet juba kindlaks kujunenud ja monarhiline piiskoplus vähemalt eos.
5. Kommentaar.
15:1 „Mina olen tõeline viinapuu ja mu Isa on aednik.” Siin on evangeeliumi viimane „Mina olen“ (egō eimi) ütlustest. See on ka ainus, millele on liidetud lisapredikaat Jumalast Isast kui aednikust. Esiplaanil on avajaatus („Mina olen tõeline viinapuu”), kuid Isa kui aednik on alati tagaplaanil (s 2 ja 6 ja 7–11). Poja lunastustegevus on alati vahendaja tegevus, kelle kaudu Isa räägib oma sõna ja teeb oma tegusid (vrd Jh 14:10); Poja suhe usklikuga, mis on lõigu põhiteema, järgib nii Isa kui ka Poja suhte eeskuju, olles ühtlasi vahend seostamaks usklikku Isaga (vrd Jh 14:10; 17:21–23). Viinapuu allegooriale on iseloomulik, et sümbol ja sümboliseeritav reaalsus kipuvad ühinema, viimane mõjutab kohati esimese esitust (nagu näiteks rõhuasetusel „ja mina sinus” [Jh 17:21], mis ei tulene rangelt viinapuu sümbolist).
15:2 Siin on sõnamäng sõnadega airō ja kathairō; airei tähendab: ’võtab ära, eemaldab’, antud kontekstis „lõikab ära“; kathairei tähendab peamiselt ’puhastamist’, sageli religioosses tähenduses, kuid seda kasutatakse ka üldises tähenduses ’puhastama’ (nt maad umbrohtudest); siin airei tähistab kuivanud okste eemaldamist, kathairei elusate võrsete eemaldamist okstelt, ehk: ta „lõikab ära” surnud oksad ja „lõikab puhtaks” (soovimatust kasvust) elavad oksad.
15:3 Jeesuse sõna (logos) all mõeldakse Jeesuse ’õpetust’ tervikuna (nagu logos on tõlgitud Jh 14:23), sealhulgas seda, mis ta on ja mida ta teeb, ning kuna ta ise on kehastunud logos (Jh 1:1, 14), on tema järgijate elus juba puhastumine hakanud toimuma (vrd „teie olete puhtad“ Jh 13:8–10).
15:4 „ja mina jään teisse“ – sõna-sõnalt: „nii nagu mina teis” (kagō en hymin) võib vaadelda kui tingimuslause tagajärje osa: „Kui te jääte minusse, jään mina teisse”; kuid lõigus on rõhk Jeesusel, viinapuul, seega on tõenäolisem, et siin on mõeldud julgustavat nooti: „Ja võite olla kindel, ma jään teisse.“ Jumalikus suhtes on arm ühtlasi nii usu allikas kui ka tugi. Ainuüksi sellel tingimusel on vilja kandmine võimalik, nagu illustreerib ilmekalt viinapuust eemaldatud oksa kujund (’te ei saa vilja kanda, kui te ei jää minusse’).
15:6 „visatakse tulle ja nad põlevad ära” – sõna „tulle” on kreeka keeles määrava artikliga: eis to pyr, seega, võiks mõelda viimsepäeva tuld. Kuid mõistujutt on realistlik, kujutades põllumajanduses toimuvat, ja seda ei rakendata otseselt apokalüptilise kohtu teenistusse. Pigem kujutab see nende tarbetust, kes ei jää viinapuusse ja nende hülgamist viinamäe aedniku poolt (vrd „kes ei usu, selle üle on kohus juba mõistetud” Jh 3:18).
15:7 Salmid 7–10 illustreerivad Jeesusesse jäämise tähendust. Kui salmides 1–6 on rõhk usul, mis usaldab Kristust, avab elu Kristusele ja jääb ühendusse Kristusega, siis salm 7 rõhutab Kristuse sõnadesse jäämist. Selline usklik on kindel, et tema palvetele vastatakse, sest tema palvetes domineerib soov teenida Jumala riiki (vt Jh 14:12–14). Kristuse „sõnad“ ei ole siin mitte enam hoi logoi, vaid ta rhemata (’ütlus, kõne, õpetus’ jms).
15:8 Viljakandmises austatakse Isa uskliku läbi; nii nagu Isa on Pojas oma lunastustöös (Jh 12:23, 28, 31–32; Jh 13:31–32; 17:1), nii saab ka usklikust tõeline järgija.
15:10 Jeesusesse „jäämine“ tähendab veelgi Jeesuse käskude täitmist, nagu ta pidas oma Isa käske ja jäi tema armastusse. Johannese evangeeliumis mainitakse sageli Jeesuse kuulekust oma Isale (nt Jh 4:34; 6:38; 8:29, 55) ja see kuulekus saavutab haripunkti, kui ta loovutab oma elu inimkonna päästmise nimel (Jh 10:17–18; 12:27–28; 14:31).
6. Paralleeltekstid.
Sünoptilistes evangeeliumides esitatakse viinapuu metafoori vanatestamentlikus võtmes: Mk 12:1–9; Mt 20:1–16; 21:28–32; Lk 13:6–9; 20:9–16.
Vanas Testamendis on kõige tuntumad tekstid Ps 80 ja Hs 15.
7. Tõlgendusloolised märkused
Kolmainupühal ei ole otsest lunastusloolist sisu, vaid see on pigem usutunnistuslik püha. Sel päeval imetleme, ülistame ja täname Jumalat, kes ilmutab ennast Isa, Poja ja Püha Vaimuna.
Kolmainupüha kohta vt ka varasemate aastate kommentaare: 2018, 2019, 2022.
Mõistet „kolmainsus“ Piiblist ei leia, küll on Piiblis rikkalikult kirjakohti, mille alusel on hakatud Jumala olemust kolmainsuslikuna mõistma.
Siiski ei suuda inimmõistus kolmainsuse saladust „ära seletada“, mistõttu võib käesolevalgi aastal meenutada Toomas Pauli kirjutatut tema 1995. aastal ilmunud jutlusekogus Kusagilt kumab valgust: „Kui me püüaksime hakata seletama kolmainsuse saladust, oleks see sama lootusetu kui päikesesse vaatamine – silmad jäävad liiga suurest valgusest pimedaks. Meil ei ole ega saa olla sõnu meist nii kaugelt ja kõrgelt üle käivate asjade ja nähtuste „ära“ seletamiseks, me saame vaid üksikutel hetkedel midagi hoomata või aimata Jumala saladusest. Palju kergem on kogeda Jumala Isa armastust, Issanda Jeesuse Kristuse armu ja Püha Vaimu osadust sõnas ja sakramendis siis, kui Kolmainus Jumal meid puudutab. Kõik meie sõnad saavad olla vaid ettevalmistuseks sellele, et tohiksime kaasa laulda: „Püha, püha, püha on Vägede Issand! Kõik maailm on täis Tema au.“
Nii ei püüa ka kirikuaasta 2022/23 kolmainupüha kolmainsust kuidagi kirjeldada või „avada“, vaid pigem viitab kogemusele Jumalast, kes kannab ja toidab usklikke samamoodi nagu känd ja tüvi toidavad oksi.
Nagu Ergo Naabi poolt kirjutatud kommentaari osast juba selgus, on pilt viinapuust tuttav paljudele vanadele agraarühiskondadele ning erinevates seostes leitav ka Vanast Testamendist – esimeste kristlaste pühakirjast.
Jeesust kui viinapuud on kunstis kujutatud nii Idas kui Läänes.
„Kristus, Tõeline Viinapuu“, 16. saj ikoon (Bütsantsi Muuseum, Ateena) (Wikimedia)
Õigeusu ikoonil on kujutatud viinapuud, mille ladvas istub õnnistav Kristus ning mille okstel on kujutatud apostleid, keda Jeesus läkitas kuulutama. On oluline, et Kristuse saadik oleks oma läkitajaga orgaanilises ühenduses.
„Kristus, Tõeline Viinapuu“, 17. saj alguse õlimaal, Kardeni püha Kastori kirik Moseli ääres (Wikimedia)
Kardeni püha Kastori[1] kirikus asuval õlimaalil on kujutatud Kristuse ristist väljakasvavaid viinapuu oksi, mille vahel on kujutatud apostleid koos nende atribuutidega. Risti all on kujutatud Jumal Isa ja neitsi Maarjat viinamäe aednikena.
Pirita kloostrist on leitud Reinimaa keskosas valmistatud keraamilise koogi- või oblaadivormi fragmendid, millel on kujutatud Kristust kui Tõelist Viinapuud. Vormi päritolu, seoseid birgitiinide vagaduslaadiga ning võimalike kasutusaladega on põhjalikult analüüsinud Helen Bome oma artiklis „I am the True Vine“ – Allegorical Motif on a Fifteenth-Century Ceramic Mould from the Pirita Convent (Kunstiteaduslikke Uurimusi, 16/2007, lk 93–107)
Arvo Pärt kirjutas 1996. aastal segakooriteose „I Am the True Vine“, mis on pühendatud Norwichi katedraali 900. aastapäevale. Esmaettekanne oli 22. juunil 1996. aastal Norwichi katedraalis sealse koori esituses David Dannetti juhatusel.
Sugulussidemeid varasemate põlvkondadega väljendatakse sageli sugupuu mõiste abil. Siit võib omakorda edasi mõelda, et suurem arv sugupuid annab ehk kokku suguvõsa.
Fotol (autor: Joel Siim) on tundmatule abielupaarile kuuluv hauaplaat Tallinna Toomkirikus. Abielupaari jalgade all on juurtega känd, millest kasvab välja kaks oksaharu. Oksaharudel on kujutatud esivanemate vappe ning ka puulehti.
Sarnast kujutamislaadi leiab ka paljudelt vappepitaafidelt nii Toomkirikus kui teisteski kirikutes. Epitaafi omaniku vapikilbi all on juurtega känd ning kahel pool vapikilpi on oksaharud esivanemate vappidega. Iga inimene on seotud esivanematega, nagu oks on seotud tüvega.
Valguskiir 11. novembri hommikul kell 11 (tundmatu autori foto umbes 1940. a) (Wikimedia)
1934. aastal avati Melbourne’is I maailmasõjas võidelnute mausoleum (The Shrine of Remembrance), kus tänapäeval meenutatakse kõiki austraallasi, kes on võidelnud mistahes sõjas. Mausoleumi põrandasse on paigutatud marmorplaat Jeesuse sõnadega Jh 15:13 „Ei ole suuremat armastust“ („Greater love hath no man“). Iga aastal 11. novembri hommikul kell 11 (I maailmasõja lõpu relvarahu algus) langeb mausoleumi katusesse tehtud avast valguskiir sõnale „love“. Suveaja kasutuselevõtu järel on valguskiire teekonda peegli abil kohendatud.
Üle aasta kestnud sõda Ukrainas on toonud teravalt päevakorda küsimuse, kas teatud olukordi on õiglane sõja abil lahendada. Siiski on tuntud õiglase sõja printsiip, mille ühe aspektina nähakse nõrgemate kaitsmist. Augsburgi Usutunnistuse XXI peatükis öeldakse: „Keiserlik Majesteet võib türklaste vastu sõjapidamises igati jumalakartlikult kuningas Taaveti eeskuju järgida, sest mõlemad on kuningad, ja see amet nõuab oma alamate kaitsmist.“
8. Liturgilised soovitused
Liturgiline värv: valge.
Kolmainupüha on Kirikuseadustiku §24 lg 1 kohaselt üks kaheksast suurpühast, mida tuleb pidada ettenähtud päeval ning mida ei saa asendada mõne muu pühaga (KS §24 lg 2). Suurpüha jumalateenistust tuleb pidada igas koguduses ning selle võib jätta pidamata üksnes praosti loal (KS §23 lg 4).
Agenda kohaselt kuulub suurpüha jumalateenistuse juurde Laudamus ning Nikaia usutunnistus. Käsiraamat selliseid erisusi enam ei nimeta, kuid miski ei keela kolmainupühalgi laulda Laudamus’t ning kasutada ajaloolist missa usutunnistust – Nicaeno-Constantinopolitanum’it.
Alguslaul: 302.
Päeva laul: 142.
Jutluselaul: 314.
Ettevalmistuslaul: 110.
Lõpulaul: 386.
Päeva palve – Käsiraamat, lk 182, nr 2/ Agenda, lk 112, nr 1.
Kirikupalve – Intranet, Neljaosaline kirikupalve, lk 25 (kolmainupüha) või ekteenia, lk 30 (nelipühad)/ Agenda, lk 113–114 (kolmainupüha).
Kiituspalve – Käsiraamat, lk 352 (kolmainupüha).
Armulauapalve – Käsiraamat, lk 360–361 (F).
Palve pärast armulauda – Käsiraamat, lk 183 nr 1/ Agenda, lk 114.
Alapeatükid 1–6 on koostanud Ergo Naab, alapeatükid 7–8 Joel Siim. Toimetanud Mariina Viia
[1]Kardeni Kastor (Castor), sündinud u 320, surnud u 400, on katoliku ja õigeusu pühak, tema mälestuspäev on 13. veebruaril. Tõenäoliselt Akvitaaniast pärit Kastor oli Trieri Maximinuse õpilane. Maximinus pühitses ta preestriks ning pärimuse kohaselt elas ta koos mõne kaaslasega erakuna Kardenis. Ta jätkas Moseli piirkonna ristiusustamist ning rajas koos samuti Akvitaaniast pärit Potentinuse ning tema poegadega kloostrikogukonna, mis püsis kuni 1802. aastani.
Karden (Cardena) on ilmselt juba eelajaloolisel ajal tuntud olnud jõeületuskoht Moseli jõel, mis hiljem oli tuntud pottseppatööde poolest.
