EELK perikoopide abimaterjal 6/4: 4. pühapäev pärast ilmumispüha Mt 14:22–33
1. Perikoobi tekst
Eksegeetiline töö algab algkeelse teksti vaatlusest selle kontekstis. Järgneb töö taustateadmisi lisavate allikatega ja abimaterjalidega. Perikoobi piiritlusena sobib hästi lõik 14:22–33 jutluse aluseks. Selle alguses käsib Jeesus jüngritel paati astuda ja vastaskaldale sõita ning nõnda juhatatakse sisse uus teema.
Matteuse evangeeliumis on Jeesuse vee peal kõndimise perikoop eriti pikk ja kreekakeelses algtekstis on enamiku salmide puhul vähesel määral esindatud ka teistsugused lugemisviisid kui Nestle–Alandi (NA) Novum Testamentum Graece 28. väljaande peatekstis. Soovi korral saab lahknevate lugemisviiside üksikasju jälgida NA 28 lehekülgede all olevast aparatuurist. Enamiku salmide puhul erinevad lugemisviisid teksti mõistmise osas sisulisi lahkuminekuid ei esita, mõne salmi puhul on näha erinevaid nüansse.
14:24 Mõned käsikirjad on kasutanud sünonüümset esitusviisi ja kirjutanud väljendi „… paat oli juba palju staadione (stadious pollous) kaldast eemaldunud“ asemel „… paat oli juba piisaval määral saadione (stadious hikanous) kaldast eemaldunud“. Huvitavam on aga suure hulga käsikirjade poolt juurde lisatud täiendus „… mere keskele“ (meson tēs thalassēs), kasutades kaht erinevat prepositsiooni. Selle lugemisviisi kohaselt tähendab lause, et „… paat oli juba piisaval määral saadione kaldast eemaldunud mere keskele“. Kõige tõenäolisem on seletus, et esimeste sajandite jooksul lisati aktiivse koopiate valmistamise käigus täiendus paadi jõudmisest mere keskele just Markuse 6:47 mõjul (Metzger 1971: 37).
Niisugust teiste evangeeliumide tekstide kasutamist koopiate valmistamisel nimetatakse harmoniseerimiseks. See annab tunnistust kahest asjaolust: a) koopiate tegijad tundsid evangeeliumide tekste hästi; b) kopeerimisel tunti end vabana tegemaks kirjutajate arvates lugejate jaoks sobivaid selgitavaid täiendusi. Sellised harmoniseerimised tehti hea sooviga anda lugejale kas selgem, täpsem või nüansirikkam pilt toimunust. Evangelist Matteus kasutas Galilea järve kirjeldamisel esmajoones merd tähistavat sõna (thalassa).
14:28 Selles salmis on mõnede sõnade järjekord käsikirjades erinev, millel ei ole aga tähendust tõlgenduse erinevuste otsimiseks.
14:30 On käsikirju, kus on tuulele lisatud sõna „tugev“ (ischyros) ning me loeme selles kohas Peetruse kohta, et tugevat tuult nähes lõi ta kartma. Rida käsikirju on muljet veelgi tugevdanud ja lisanud sõna „väga“ (sphodra) ja siis väljendab lause väga tugeva tuule nägemist.
Teksti ajalugu ehk tekstilugu on ühtlasi varajase teoloogilise mõtte ajalugu ning tekstiloos sündinud keeleliste nüansside kasutamine uurimistöös ja praktilises kuulutuses on mõnigi kord hästi kasutatav rikastav võimalus.
2. Struktuur ja kontekst
Perikoobi lähim kontekst on seda eelnevalt sisse juhatav lõik, mis kõneleb Jeesuse imeteost viie tuhande mehe söötmise näol (Mt 14:13–21). Matteus järgib siin täpselt Markuse kompositsiooni, kirjeldades sündmust isegi veel pikemalt. Mõlemal puhul teeb Jeesus toitmise ime pärast seda, kui Johannese hukkamine oli aset leidnud ja teatavaks saanud. Imelisele vee peal kõndimisele järgneb nii Markuse kui Matteuse esituses koheselt haigete tervendamine Jeesuse poolt. Seega on imelisi sündmusi üksteise järel kolm, millest keskmine on Galilea merel ehk järvel aset leidnud jüngreid kinnitanud Jeesuse tegu.
Perikoobi algus on peaaegu sõnasõnalt sama nagu oli Markuse puhul (vt Mk 6:45). Jutustuse struktuur Matteuse evangeeliumis on kuueosaline:
1. Mt 14:22–23a Jeesus laseb rahvahulkadel oma teed minna ja käsib jüngritel vastaskaldale sõita;
2. Mt 14:23b Jeesus palvetab üksi mäel;
3. Mt 14:24 Evangelist kirjeldab paadi ja jüngrite olukorda heitluses tugeva tuulega ja lainetega;
4. Mt 14:25–27 Jeesus tuleb vee peal kõndides jüngrite juurde, teda peetakse aga tondiks (fantasma). Jeesus tervitab jüngreid julgustussõnaga;
5. Mt 14: 28–31 Episood Peetruse algatusega, tema ebaõnnestumisega ja Jeesuse abiga;
6. Mt 14:32–33 Tuule raugemine ja paadisolijate kummardus Jeesusele.
Jutustuse viis osa olid samasugustena olemas juba Matteusele eeskujuks olnud Markuse esituses (Mk 6:45–52), Markusel aga puudus osa 5! Niisiis on Matteuse evangeelium ainus, kus kõneldakse Peetruse-poolsest entusiasmist astuda Jeesuse juurde vee peale ja selle katse ebaõnnestumisest.
3. Kirjanduslooline kontekst
Perikoop on vormi poolest Jeesusega seotud imejutustus evangeeliumi žanri raamides. Jutustuse motiivilugu on olnud väga levinud, seda näitab varasema Markuse evangeeliumi lühema versiooni äratuntav kasutamine Matteuse evangeeliumis. Veelgi enam, Jeesust Galilea järvega / merega siduvad episoodid on olnud nii mitmekülgsed, et mõlemas evangeeliumis on pisut enne seda perikoopi sarnased jutustused sellest, kuidas Jeesus tormi vaigistas. Need on Mt 8:23–27 ja selle eelkuju või eeskuju Mk 4:35–41. Seega on meil tegemist Jeesuse Galilea perioodi tegevuse pärimusliku materjaliga, mille Markus ja Matteus on oma teostesse sobitanud.
Järvel toimunud imelugude puhul, mis said alguse Jeesuse sõnadest ja tegudest, on tõenäoline eeldada mitmete hästijuurdunud paralleelsete pärimuse liinide sündimist. Mingil ajal jõudsid need jutustused Markuseni ja Matteuseni, kes andsid neile kreekakeelse kirjaliku kuju. Samal ajal on näha, et Matteus on oma loo vormimisel kasutanud ka Markuse evangeeliumi kui kirjalikku teksti.
Üksnes Matteuse esitatud Peetruse episoodi (14:28–31) peetakse valdavalt küll pärimusel põhinevaks, ent Matteuse poolt niisugusena kirjalikuks kujundatud lisaks (Schweizer 1986: 209). Matteuse eriliselt rõhutatud Jeesuse suur meelevald saab siin ainukordse lisatõenduse.
Matteuse evangeeliumis oleva jutustuse lõpliku kuju puhul ei ole võimalik täpselt eristada, mida ta kasutas suulisest pärimusest ja kui palju ta sõltus Markuse tekstist. Sellel ei ole ka suuremat tähtsust, kuna nelja järvel kõndimise näite puhul nende kahe evangelisti tekstis pidi jäädvustuse aluseks olema liikvel olnud tihe pärimuste kimp. Nii tihe, et põhiasjus üsna sarnase kirjaliku jäädvustuse leiame ka hilisemas Johannese evangeeliumis (Jh 6:16–21)
4. Ajalooline kontekst
Matteuse evangeelium on hea näide kirjandusloos uudse žanri kasutamisest. Uues Testamendis on Matteuse evangeeliumile eelnenud sellest palju lühem ja mitmes osas lihtsama struktuuriga Markuse kirjutatud kompositsioon, ja teda peetakse evangeeliumi žanri rajajaks.
Matteus oli Markuse teksti ja suuliste pärimuste kokku liitja, redaktor ja autor korraga, kes kohandas oma esitusviisi nii, et see puudutaks eriliselt ka juudi rahvusest lugejaid. Evangeeliumi autor on olnud rahvuselt juudi päritolu. Näiteks alustas Matteus oma raamatut Aabrahami poja, Taaveti poja, sünnilooga (Mt 1:1) ja kasutas Galilea järve kohta mere nimetust. Näiteks Luukas kasutas Geneetsareti järve (limnē) nimetust (Lk 5:1). Matteuse evangeeliumi stiilist, kompositsioonist ja teoloogiast saab lugeda pikemalt Randar Tasmuthi teosest Uue Testamendi kontekstualiseeriv teoloogia. Kristliku usulise mõtte ja praktika sünd, lk 125–131.
Arvatavasti paigutub Matteus evangeeliumi kirjaliku kuju valmimine Juudi sõja (66–70/73) järgsesse aega. Jeruusalemm on langenud roomlaste kätte ja laastatud, juutlikud juudid, juudikristlased ja muulastest kristlased puutusid väljaspool Palestiinat üksteisega tihedalt kokku. Evangeeliumi lõpliku kirjutamise kohana on enim oletatud Süüria usulist ja kultuurilist keskkonda.
5. Kommentaar
14:22–23 Matteus järgib siin peaaegu sõnasõnalt Markuse teksti (Mk 6:45). Jüngrite sõitma asumine vastaskaldale annab Jeesusele võimaluse rahvas ise oma sõnadega ära saata, mäele palvetama minna ja tekitab samal ajal distantsi Jeesuse ja jüngrite vahele. Viimased olid teel küll Jeesuse korraldusel, ent ilma Jeesuse enda kohaloluta.
14:24 Evangelist ei esita paadi kaldast kauguse kirjeldamiseks arve, vaid piirdub hulga staadionide märkimisega. Staadion oli umbes 185 meetrit ja eesti Piiblis on piirdutud lihtsalt „hulga maa“ väljendiga. Kasutatud on väljendit, et heitlemas oli paat. On võimalik oletada, et evangelist pidas üldistavamalt silmas kogumit, paadis olijaid koos paadiga nagu kogudust. Siinkohal küll Jeesuse korraldusel eraldi toimetamas, aga siiski mõista andes, et ilma Jeesuseta toimetamine ei suuda tuulele ja tormile vastu panna.
14:25–27 Neljas öövahikord oli vahemik kella kolmest öösel kella kuueni hommikul. Kohkunud jüngrite iseloomustamiseks kasutab evangelist kreeka kirjanduses palju kasutatud sõna phantasma, mis on kasutusel kui viide ilmingule, ilmutusele, tontlikule vaimunähtusele. Tegusõna phantazō tähendab nähtavaks saamist, ilmumist. Siinses kirjakohas on ainulaadselt ja eriliselt kontrastne esitusviis Jeesuse kohta, kuidas teda sel korral ära ei tuntud. Näiteks varasema tormi vaigistamise juhtumi puhul oli Jeesus koos jüngritega paadis ja magas (Mt 8:23–27).
Jeesuse tervitussõnad „olge julged, see olen mina, ärge kartke“ on Vana Testamendi ja juutliku usu põhjal ära tuntav Jumala ilmutusena, jumaliku sõnana, mis viitab Jumala enda ligiolule.
14:28–31 See üksnes Matteuse tekstis leiduv lõik on nagu jutustus suurema jutustuse sees. Selle lõigu teema võis tuletada meelde Vana Testamendi tekstidest õpitud veendumust Jumalast, kelle vägi on üle vete.
Peetrus soovib teha midagi, mis sageli on Jeesuse jüngrina järgimist väärt – püüab imiteerida oma Meistrit ja Õpetajat. Siinkohal see tal ei õnnestu ja sellest on vaja õppida. Võib-olla on minijutustuse üks mõte hoiatada enesest liiga palju pidavaid inimesi usuliste ürituste ette võtmise eest. Peetrus hakkas vajuma mitte usu puuduse, vaid selle vähesuse tõttu. Jutustuse keskmeks on tulemus, milleni omaenese tekitatud olukord Peetruse viis – hüüdeni „Is(s)and, päästa mind!“ Jeesuse poolt Peetrusele öeldud vastus on edastatud kreeka sõnaga oligopistos ja see tähendab väheseusulist isikut.
Salm 31 ei selgita, kas Peetrus sai Jeesuse-poolsest käe ulatamisest väge püsimiseks või oli see üksnes Jeesuse toime, mis Peetruse paati aitas. Jeesus sirutas käe, Peetrus võis ju meenutada psalm 18:17 sõnu: „Ta ulatas kõrgusest käe, ta võttis minu, ta tõmbas mu välja suurest veest.“ Aga ega sellel ei ole ka inimese ja Jeesuse vahelise suhte hoiakulise aspekti osas tähtsust. Mis tegelikult loeb, ei ole mitte enda ind ja oletatav jõud, vaid Jeesuse päästev ligiolu.
14:32–33 Tuule raugemist Jeesuse ligiolu tõttu ja tema sõna peale olid jüngrid juba kogenud (vrd Mt 8:26–27). Paadis olijad kummardasid sealsamas põlvitades (prosekynēsan) äkitselt ära tuntud Jeesuse ette ja tunnistasid ta Jumala Pojaks.
Kõnesolev perikoop on korraga kristoloogiline õppetükk ja samas eksistentsiaalne juhis jüngritele. Jeesus suunas õpilased vaid korraks iseseisvalt teele ja just seetõttu nad õppisid aru saama Jeesuse juuresoleku tähtsusest (Allison 2001: 863).
6. Paralleeltekstid
Perikoobi otsene paralleeltekst on Matteusele eeskujuks olnud Markuse 6:45–52, kusjuures Matteuse teksti kokkulangevus Markuse märgatavalt lühema esitusviisiga on suurem teksti algusosas. Matteus on kasutanud ka Markuse poolt jüngrite ehmatuse näitamiseks kasutatud kreeka sõna phantasma. Nende kahe jutustuse suhet on juba vaadeldud kirjanduskriitilise analüüsi käigus. Lühidalt, Matteuse evangeeliumi eklesioloogias tulevad jüngrite grupp paadis ja lainetega heitlev paat Markuse esitusest veelgi reljeefsemalt esile otsekui koguduse võrdpilt (vt Tasmuth 2020, 131).
7. Tõlgendusloolised märkused
Evangeeliumi keskmes 4. pühapäeval pärast ilmumispüha on lugu Jeesuse ja Peetruse kohtumisest tormisel järvel. See on sündmus, mis läheb vastuollu n.ö argikogemusega – vee peal ei saa käia. Seetõttu on teatud ajalooperioodidel püütud seda sündmust „ära seletada“. Nii on viidatud sellele, et on õhkõrn võimalus, et Galilea järv võis olla jääs või veetase harukordselt madal, mistõttu Jeesus sai paadi juurde tulla. Nende ridade kirjutajal ei olnud võimalik viiteid kontrollida, kuid suure tõenäosusega pärinevad sellised seletuskatsed Leo Taxili raamatust „Lustakas evangeelium“.
Sellesse „lahtrisse“ paigutub ka järgmine anekdoot:
Ühe kloostri mungad läksid järve äärde pardijahile ning kutsusid ka noviitsi kaasa. Üks munk laskis pardi, see kukkus vette. Munk läks pardile mööda vett järele ning tõi saagi kaldale. Peagi laskis teine munk pardi ja tõi samamoodi ära. Ka noviits laskis pardi, hakkas sellele mööda vett järele minema ja kukkus vette. Seepeale ütles üks munk teisele: „Usk on tal juba tugev, kuid ta ei tea veel, kus kivid asuvad!“
Taani filosoofilt Søren Kierkegaardilt pärineb „usuhüppe“ kontseptsioon. Kuigi Kierkegaard ise mõistet „usuhüpe“ ei kasutanud, viitab see uskumisele millessegi, mida ei saa katsuda või teaduslikult tõestada. Usuhüpet seostatakse tavaliselt religioossete uskumustega. Saksa keeles kasutatakse sellise „hüppe“ tähistamiseks ehk isegi kohasemat mõistet „Vertrauensvorschuss“ – usalduse hüpe.
Hästi iseloomustab „usuhüpet“ mõiste kõige laiemas tähenduses lapse käimaõppimine. See on siirdumine sõltuvusest vabadusse.
Seda tunnet väljendab H. Vaikmaa ja M. Trossi loodud laulu „On läinud aastad“ refrään:
Ma näen, kui lasen isa käest lahti kord,
et teha ise sammud siin maailmas
ja õrnalt puudutada kõike seal,
mis näib nii ahvatlev ja veel tundmata.
Näen aias kivi, mille all uskusin
on peidus mees, kes salaja jälgib mind.
Kas olen küllalt hea, et täita soov,
mis väga igatsenud siis väike laps.
On nüüd vaid mälestus see.
Joseph Ratzinger mõtiskleb elava Jumala, ajaloo, eksegeesi ja mateeria suhte üle:
„Kaasaja üldlevinud praktika on võrrelda Piiblit niinimetatud moodsa maailmavaatega, mille põhidogma on see, et Jumal ei saa tegutseda ajaloos, et kõik, mis on seotud Jumalaga, tuleb jätta subjektiivsesse valdkonda. Ja nii räägi Piibel enam Jumalast, elavast Jumalast. Ei – nüüd räägimeJumalast meie üksi ja otsustame, mida Jumal saab teha ja mida meie tahame ja peame tegema. Ja Antikristus ütleb meile õpetlasliku tarkusega, et iga eksegees, mis loeb Piiblit elavasse Jumalasse uskuja vaatenurgast, sooviga kuulata, mida Jumalal on öelda, on fundamentalism. Ta tahab meid veenda, et ainult tema sorti eksegees, väidetavalt puhtalt teaduslik eksegees, milles Jumal ei ütle midagi, ja milles tal ei olegi midagi öelda, suudab aja proovile vastu panna.“ (Ratzinger 2007, 36)
Umbes samadel radadel liigub Ratzingeri mõte ka oma reflektsioonide III köites, analüüsides seda, kuidas kaasaegne vaim suhtub Jumalasse, kes tegutseb mateeria valdkonnas:
„Karl Barth nimetab Jeesuse neitsistsündi ja tema ülestõusmist kaheks hetkeks Jeesuse loos, kus Jumal sekkub otseselt materiaalse maailma kulgu. Joseph Ratzingeri sõnadega: „Need kaks hetke on moodsa vaimu jaoks skandaalsed. Jumalat „lubatakse“ tegutseda ideede ja mõtete tasandil, vaimses valdkonnas, kuid mitte materiaalses valdkonnas. See on vapustav, Jumal ei kuulu sinna. Kuid nimelt see ongi asja mõte: Jumal on Jumal ja tema ei tegutse üksnes ideede tasandil. Selles mõttes on mõlemal juhul otseselt kaalul Jumala jumalikkus. Küsimus, mis siin esile kerkib, on see: kas ka mateeria kuulub Jumalale?
Loomulikult ei saa ma omistada Jumalale midagi mõttetut või irratsionaalset või midagi sellist, mis on vastuolus tema looduga. Kuid siin ei ole meil tegemist irratsionaalsega või vastuollu minevaga, vaid nimelt positiivsega – Jumala loova väega, mis haarab kogu olemasolevat. Selles mõttes need kaks hetke – neitsistsünd ja tõeline ülestõusmine surnuist – on usu aluskivid. Kui Jumalal ei ole väge mateeria üle, siis ta lihtsalt ei ole Jumal. Kuid tal on see vägi ning Jeesuse Kristuse lihakssaamise ja ülestõusmisega on ta juhatanud sisse uue loodu. Nii on ta Loojana ka meie Lunastaja. Nii on Jeesuse lihakssaamine ja sündimine neitsi Maarjast meie usu aluselement ning lootuse kiirgav sümbol.” (Ratzinger 2012, 56–57)
Rabba bar Hana (u 280 pKr) ütles: „Meresõitjad on mulle jutustanud: „Kui laine kord tahtis laeva põhja paisata, ilmus laevaninale midagi valge valguskiire sarnast. Meie lõime seda kepiga, millele olid graveeritud sõnad: „Mina olen see, kes ma olen. Jah, Jahve Seebaot, aamen, aamen, sela.“ Siis jäi meri vaikseks.“ (Baba Batra 73a) Raši sõnul oli valguse näol tegemist hävituse ingliga.
Rabi Elieser (u 90 pKr) ja rabi Jehošua reisid kord laeval. Rabi Elieser magas ning rabi Jehošua oli ärkvel. Siis hüppas rabi Jehošua püsti, nii et rabi Elieser ärkas. Siis ütles too: „Mis lahti, Jehošua, miks sa püsti hüppasid?“ Ta vastas: „Ma nägin keset merd suurt valgust.“ Elieser ütles: „Küllap sa nägid Leviaatani silmi, sest kirjutatud on: „Ta silmad on nagu koidupuna kiired.““ (Ii 41:10) (Baba Batra 74b)
Esimeses talmuditsitaadis võib olla viidatud nn püha Elmo tulele. Tegemist on elektrit juhtivate pindade tippudel äikeselise ilmaga tekkida võiva koroonalahendusega. Püha Elmo tuli võib ilmuda kirikute tornitippudel, piksevarrastel, laevamastide tippudes, isegi taimedel ja kariloomade sarvede otsas. Meremehed on pidanud tormi ajal ilmuvat püha Elmo tuld heaks endeks.
Tõnis Mägi on loonud laulu pealkirjaga „Püha Elmo tuled“, milles öeldakse:
„Kui märkad püha Elmo tuld,
siis kodutee ees seisab ju sul.
Kui armastad, siis armasta,
kuid jäägu meie vahele,
et leek mis jääb sust järele,
see eal ei jahene, ei eal ta jahene.”
8. Liturgilised soovitused
Liturgiline värv: roheline.
Kuna kirikuaastal 2022/23 on jutlusetekstiks evangeelium, võib Jumalateenistuste käsiraamatu korda kasutades eraldi jutluselaul ära jääda. Sel juhul loetakse evangeelium samast kohast, kust peetakse jutlus, ning jutlus algab vahetult evangeeliumi järel pärast koguduse vastust „Kiitus olgu Sulle, Kristus“.
Alguslaul: 294.
Päeva laul: 336h.
Jutluselaul: 283.
Ettevalmistuslaul: 274.
Lõpulaul: 280.
Päeva palve: Käsiraamat, lk 86, nr 1/ Agenda, lk 126, nr 2.
Kirikupalve – Intranet, Jumalateenistuste käsiraamatust välja jäänud kirikupalved: Neljaosalised kirikupalved, lk 13 (Ilmumisaeg), või ekteenia, lk 23 (Ilmumisaeg I) / Agenda, lk 90–91.
Kiituspalve: Käsiraamat, lk 349 (Ilmumisaeg ja pühapäevad enne paastuaega).
Armulauaseadmise palve: Käsiraamat, lk 358 (D)
Palve pärast armulauda: Käsiraamat, lk 86/ Agenda, lk 91.
9. Muud soovitused
Jutluse jaoks on võimalik kasutada punktis 2 „Struktuur ja kontekst“ esitatud kogu perikoopi läbivat struktuuri 1–5. Sellisel juhul saab jutlust ehitada narratiivselt ehk teisisõnu täpselt jutustust järgiva sissejuhatusega, tõusuga, kulminatsiooniga ja järeldustega jüngrite kui inimeste ja nende suhte kohta Jeesusega.
Teine võimalus on ehitada jutlus üles kontrastidele, põimides perikoobi osi 3–5. Järelduste tegemine on samuti võimalik. Ent igal juhul annab ristiinimesele kohase suunise edasiseks eluks perikoobi lõpp 6. punktis, mis rõhutab Jeesuse ette kummardamist ja oma suhte tugevdamist temaga kui Jumala Pojaga.
Kasutatud kirjandus
Allison, Dale C. Jr. (2001) „Matthew“ in The Oxford Bible Commentary. Edited by John Barton and John Muddiman, Oxford: Oxford Unversity Press.
Metzger, Bruce M. (1971) A Textual Commentary on the Greek New Testament. A Companion Volume to the United Bible Societis Greek New Testament (third edition), United Bible Societies.
Ratzinger, Joseph (Benedict XVI) (2012) Jesus of Nazareth. The Infancy Narratives, Image.
Ratzinger, Joseph (Benedictus XVI) (2007) Jesus of Nazareth. From the Baptism in the Jordan to the Transfiguration, Doubleday.
Schweizer, Eduard (1986) Das Evangelium nach Matthäus, NTD 2, Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht.
Tasmuth, Randar (2020) Uue Testamendi kontekstualiseeriv teoloogia. Kristliku usulise mõtte ja praktika sünd,EELK UI toimetised XXIX, Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut.
Alapeatükid 1–6 ja 9 on koostanud Randar Tasmuth, alapeatükid 7 ja 8 Joel Siim. Toimetanud Mariina Viia
