EELK perikoopide abimaterjal 6/23: 23. pühapäev pärast nelipüha Mt 16:1–4
1. Perikoobi tekst
Lõigus on suur tekstikriitiline kahtlus, kas meteoroloogia teema, salmid 2b–3, pole mitte mahukas tagantjärele täiendus. Selle hilist päritolu tõestab lõigu puudumine paljudes vanades käsikirjades. Pole ju põhjust, miks oleks pidanud lõik tekstist kaduma tagantjärele, pigem on antiiktekstidesse ikka lauseid lisatud, mitte välja jäetud, keegi ei taha ju kirjutada ühe vana käsikirja pealt maha uut ja kehvemat käsikirja. Ka on lõik selge ja arusaadav ka kujul Mt 16:1–2a, 4.
Väike vihje hilisema lisanduse kasuks on ka kaks (või isegi kolm) hapakslegomenoni – eudia (mingi sõna hea, vaikse ilma kohta, ld serenum), pyrrhazo (see on ladina keeles erinev, ehapuna kohta öeldakse rubicandum esse, madalrõhu koidupuna kohta rutilare). Peaaegu hapakslegomenon on ka stygnazo – ld tristem esse (paha, sombuse kohta, Mk 10:22 ka inimese meele kohta, sõna esineb Uues Testamendis kaks korda; kreeka mütoloogias aga on allilmas Styxi jõgi, mille vesi ei voola).
Seejuures ei korda kahtlusalune lõik teise ilmaennustuse kirjakoha, Lk 12:54–55 sõnavara, lähenedes ilmateemadele hoopis teise vaatenurga alt. Nimelt räägib Luukas ilmaennustuse juures ilmakaartest ja tuultest, ning temale veidi ebatüüpiliselt vaatab just Palestiina kliimat, mitte Egeuse mere kliimat. Matteus aga räägib taeva näost, nagu tahaks ta rääkida Inimese Poja tulemisest taevast. Selles suhtes on käsikirja hilisem täiendaja hea Matteuse teoloogia edasikirjutaja, ning peale selle on ta tõeline sünoptik, laseb end veidi mõjutada ka Luuka tekstist, mistõttu ta matkib Q allika kasutamist oludes, kui Q-d enam käsikirjana ei olnud.
Ja oma lähenemisnurga sellele kohale leiaksime ka viimaste aastakümnete ajaloolise nihilismi vaimus. Ajalooline nihilism on Eestis sündinud ja Iisraelis pika elutöö teinud ajaloolase Michael Heltzeri iseloomustus viimase aja ajalooteadusele, mis eitab ajaloosündmusi, ajaloolisi isikuid ja kirjalikke allikaid, esindades teatud äärmust. Niisiis, Matteuse evangeelium ei olegi kunagi olnud valmis kirjutatud, sest kirjutamine oli ikkagi protsess, mitte loova kirjutaja südames ja laual toimunud tegu. Seega, evangelist Matteus ei ole oma evangeeliumi kunagi toimetusse ega trükikotta viinud, järelikult pole ta seda ka kirjutanud. Tema nime all tuntud tekst aga oligi pidevaks edasikirjutamiseks, nagu ka Mt 16:2b–3. Ja edasi, ei ole olnud olemas Jeesust, oli vaid kogukond, kes oma identiteedi rajas Jeesusele, seega Jeesus on temast rääkijate looming. Ning ei ole olemas olnud Matteust, vaid oli kogukond, kes rajas oma identiteedi Matteuse evangeeliumile ning kes seda üheskoos kirjutas. Selline mõte tekib selle, Matteuse evangeeliumis nii harvaesineva tekstikriitilise probleemi juures.
2. Struktuur ja kontekst
Lõik järgneb järsult, uue algusena pärast imetegude kirjeldusi lõpetavat lauset „ja lasknud rahvahulgad minna astus ta paati ja tuli Magadani piirkonda” (Mt 15:39). Ning Mt 16:5 räägib jälle minekust teisele poole, kuni jõuti Philippose Kaisarea kanti (s 13). Nii et variserid ja saduserid kohtasid Jeesust tundmatus kohas.
3. Kirjanduslooline kontekst
See lõik on loodud kui vaidluskõne, nõnda, et vaidlus ise jääb ära. Vaidluskõned on juba Markusel oluline vorm, mis näitab Jeesuse üleolekut pühade kirjade tõlgendamisel ning sellega ka sisaldab sõnumit, et Jeesusel on uus ja parem õpetus ning Jeesus on Issand. Ühtlasi sisaldab vaidluskõne tihti ka ähvardust, et Jeesus mõistetakse kui valeprohvet hukka, see on olnud vaidluskõnede üks teema juba algusest, ning ka oluline õpetus, Jeesus mõistetakse tõesti surma, aga enne näitab ta oma taevast väge.
4. Ajalooline kontekst
Lõik on lühike ja ei võimalda erilist ajaloolist olukorda esile tõsta. Juudi koolkondade mainimine viitab ajale enne Jeruusalemma hävitamist, imetegude tegemine (või tegematajätmine) aga küsimusele, kas ja kui palju saadavad imeteod Jeesust ja tema jüngreid. 1Kr 1:22 ütleb: „Sest juudid nõuavad tunnustähti ja kreeklased otsivad tarkust”, 2Kr 12:12 kirjutab: „Apostli tunnusteod on ju teie seas täide saadetud kogu kannatlikkusega, nii tunnustähtede, imede kui ka vägevate tegudega”, otsekui vaieldes kellegagi, kelle arvates Paulus ei teinud küllalt imesid. 2Ts 2:9 aga seevastu: „Seadusevastase tulemine sünnib saatana mõjul igasuguste vägevate tegude ja tunnustähtedega ja valeimedega”. Ning ka Matteus räägib imetegude kahest otsast: „Kas ei ole me sinu nimel… teinud palju vägevaid tegusid?” (Mt 7:22).
See ajalooline koht võiks seega olla rändmisjon ja misjonimeetodid, millest osa olid imedega seotud, kuid seoseta Jeesuse kui taevase Inimese Poja tundmises.
5. Kommentaar
16:1 Evangeeliumeis on koduvalt vaidluskõnesid, viimati Mt 15:1–14, see siin aga paistab veidi vaidluskõnede summaariumina, sest kui kiusajatena nimetatakse üheskoos variserid ja saduserid, paistab see nagu kahe vaidluskõne alguse kokkupanek (näiteks järgemööda Mk 12:13 variserid ja 12:18 saduserid). Ps 78:41, 56 järgi kiusas Iisrael Jumalat. Erinev on siin vaid suhteliselt haruldane soov näha tunnustähte taevast. Tavalisem oleks vaidluskõnedes mingi keeruline küsimus Jeesusele. See aga väljendab inimese janu erilise, ime järele. Taoline inimlik soov on tihti leidnud hukkamõistu, näiteks Pauluse poolt poleemikas üliapostlitega (2Kr 10–13). Ka Messia saladus Markuse teoloogias on üks viis viia inimese tähelepanu imetegijalt Jeesusele kui taevasele Inimese Pojale, kui Issandale ja Jumala Pojale.
Eelnevad kolm lehekülge on rääkinud Jeesuse mitmesugustest imetegudest, see siin tahaks nagu imetegudele veel järge. Õieti ei räägi Uus Testament kunagi „imedest“, ime on kreeka keeles thauma. Siin on juttu „märgist taevas“, mis otsesõnana oleks kreeka keeles teras, vaste heebrea mopet. Siin aga on see eraldi sõnad „märk (aramea’ata) taevast“ (sēmeion ek tou ouranou). Veel räägib Uus Testament „vägevatest tegudest“ (dynamis).
16:2 Jeesuse vastuse algus paikneb siin alguses tekstikriitiliselt ebakindlale pinnale. Kuid võiks öelda, et ka sellisena, võimaliku hilisema lisandusena, on see ilus. Sest Jeesus viib jutu ilmaennustusele. Tavaliselt me teeme ju suuri sõnu tuleviku ennustamisest ja ennustuste täideminekust. Iga sugupõlv ütleb, et see tänane päevauudis on Ilmutusraamatus ka kirjas, ning maailma lõpp tuleb just pärast seda, kui juhtub üks teatud ootuspärane või kardetav sündmus. Kuid Jeesus võtab siin jutuks ilmaennustuse, mis ju erutab korraks ja kohe ununeb, ning mis kordub päevast päeva.
Siin on tekst täis hapakslegomenone. Tavaliselt Piibel ju ilmaennustustega ei tegele, siin aga on selleteemaline sõnavara valdav. Ja „tuleb ilus ilm“, mis peaks olema „vaikne ilm“, sest taevas „põleb“, mis peaks tähendama ehk kumamist, puna. Jeesus alustab oma iroonilist ilmaennustuse paroodiat õhtuga, sest juudi ööpäev algab õhtuga.
16:3 Ning Jeesus jätkab hommikuga: „Täna tuleb talv“, see peaks tähendama tormi, külma, vihma, mitte talvist aastaaega. Ja põhjendus on selles, et taevas põleb „tardunult“. Raske on öelda, mis on „ilus ilm“, matkajad tõlgendavad seda otseselt, et suvel on see soe ja kuiv, talvel külm ja kuiv.
Kuid kas ei ole siin Jeesuse sõnas ka iroonia, et ilma te, Inimese Poja kiusajad, ennustate, aga ennustada te ei oska. Õhtul ennustate üht, kohe hommikul hoopis teist. Üks Juhan Liivi luuletus ühendab need teemad, ilm, aeg, aja headusest või kurjusest arusaamine:
Olgu see armas või olgu see kole,
ükski mees enesest pikem ei ole.
Aega nad mõõdavad, enne ja praegu,
usun, see kõik on ilmaaegu.
Õhk on kord soojem, teinekord kare’m:
millal me teame, mil aeg ajast parem?
Istu sa kaalul, kas vannu või palu:
raskus on üks, olgu kui suur su talu.
Sina ju aegasid mõõta ei saa,
osa sa oled ju temasta –
aeg aga on sinu kaaluja!
Ja sellega võtab Jeesus jutuks olulise, et inimene oskab teha vahet taeva erinevate nägude vahel, kuid aegade vahel mitte. Jeesus tuleb teema juurde, mis võiks olla kogu evangeeliumi tõlgendamises keskne: kuidas näha meie aja erilisust, kuidas näha, et Jeesus teeb ajast erilise, et on päästmise ja Jumala riigi aeg. Kuidas näha, et elame just ajas, mil Inimese Poeg on meie keskel. Sellest ajamääratlusest räägib variseride küsimus paastumisest – Jeesuse aeg on eriline, mil pole paastu, vaid on rõõm. Ning iga tähendamissõna keskmes on üks teema, see on silmapilk tunda ära Jumala Poja kohalolu.
16:4 Seda salmi võib pidada tekstikriitiliselt kindlaks Jeesuse vastuseks variseride ja saduseride küsimusele. Ning neid mõlemat rühma loetakse „kurjaks ja abielurikkujaks sugupõlveks“. „Kuri sugupõlv“ toob meelde Noa sugupõlve. „Abielurikkuja sugupõlv“ aga prohvet Hooseast alguse saanud teema. Jumal on Iisraeli rahva mees, iisraeli rahvas aga on läinud armukeste juurde.
Mt 16:4 nimetab ainsana, mida pahasoovlikule küsijale näidata, nimelt Joona tähte. Jeesus võtab kohtumiselt igasuguse imelisuse ja vaatemängulisuse ning paneb inimeste silme ette koltunud kirjatähe (vrd viisi, kudias Aabraham lükkab tagasi rikka mehe soovi, et läheks keegi surnutest maailma kuulutama: „Neil on Mooses ja Prohvetid, kuulaku nad neid!” Lugege seda, kuni midagi mõistate, lugege enesele hukatust. Erinevalt oma Markuse Vorlagest, kus vaidluskõne lõpeb veel järsumalt, on Matteus seda siin täiendanud. Seejuures on tegemist dubletiga, õige Q koht on Mt 12:28 ja Lk 11:29 , kus Joona täht on ka ilusasti seletatud.
Võib-olla on selle Jeesuse kiire seljapööramise juures veel oluline mõte. Nimelt algab evangeelium (ilma Mt ja Lk eellugusid arvestamata, Mk kujul) juba oma teisel leheküljel kiusamisega. Saatan kiusas Jeesust kõrbes. Jeesus andis lühikesed vastused, otsekui pöördus temast ära. Saatan kadus Jeesuse silmist, kuid inimesed kiusavad edasi.
6. Paralleeltekstid
Selle koha Vorlage on Mk 8:11–13. Mt 16:1–4 ja Mk 8:11–13 paiknevad ka ühes ja samas kontekstis.
Vastav Lk paralleel sama hästi kui puudub, kuna lühikesed eraldi laused taevase tunnustähe küsijate ja Joona märgi kohta (Lk 11:16,29–30) on Luukal paigutatud hoopis Mk 3:22–30 järgi loodud lõiku. Selle paralleel Matteusel on aga hoopis Mt 12:38–42. Seega on Mt 16:1–4 pigem dublett, kasutab sama ainest, kuid on eri kontekstis.
Miks on dublett loodud, on raske öelda. Enamasti on selle põhjuseks see, et dubleti üks lõik sõltub Markusest, teine aga (siinkohal Mt 12:38–42) Q-st. Ühtlasi on dublettide olemasolu tõestus, et Q oli kirjalik, milleks muidu oleks vaja korrata seda, mis mujal niigi kirjas. Siinkohal aga ei erine need kaks lõiku, dubletid, mitte millegi poolest. Küllap seetõttu oligi hilisemal täiendajal vaja lisada see meteoroloogiline täiendus.
7. Tõlgendusloolised märkused
„Joona heidetakse merre“, Marcellinuse ja Petruse katakombid Roomas, 4. saj (?). (Wikimedia)
Joona lugu kujutatakse katakombimaalidel suhteliselt sageli. Marcellinuse ja Petruse katakombides leiduv käsitlus (vt lisatud fotot) erineb mitmes detailis traditsiooniliselt kujutamisviisist. Sarnaselt mitmete teiste katakombimaalidega on kujutatud seda hetke Joona loost, mil ta heidetakse merre laevalt, mis seilab Niinivest eemale. Joonat on kujutatud alasti ja ta sümboliseerib mittevajalikku lasti, mille meremehed merre heidavad, et vältida laeva uppumist tormis. See kujutamislaad võib pärineda paganlikust kunstist.
Teistest maalidest eristab Marcellinuse ja Petruse katakombimaali see, et meremehed lasevad Joona jalad ees üle parda, selmet visata teda pea ees lainetesse nagu traditsiooniliselt seda hetke kujutatakse. See on rohkem kooskõlas midrašitest pärineva tõlgendusega, mistõttu see katakombimaal võib olla päritolult ja tähenduselt pigem juutlik kui kristlik.
Teine aspekt selle tõlgenduse toetuseks on see, et Joona neelab alla suur kala (ketos), mitta harjumuspäraselt kujutatud Leviaatan.
Joona loo tüpoloogilise tõlgenduse kohaselt on siin ette kuulutatud Kristuse matmist ja ülestõusmist. Kala kõht sümboliseerib Kristuse hauda, ja nagu Joona pääses kala kõhust pärast kolme päeva ja kolme ööd, nii tõusis Kristus kolmandal päeval surnuist. Jn 2:3 nimetab Joona kala sisemust „surmavalla kõhuks“, beṭen šǝ’ol. Eestikeelses tõlkes kasutatakse väljendit „haua sügavus“.
„Kala neelab Joona“, Kennicotti Piibel (Kennicott Bible), fol 305r. A Coruña, 1476 (Wikimedia)
Kennicotti Piibel on A Coruña linnas 1476. aastal loodud käsikiri. Selle kirjutas kalligraaf Moses ibn Zabarah ning miniatuuridega kaunistas Josef ibn Hayyim. Kennicotti Piibel on keskaegse Galiitsia kõige olulisem usuline käsikiri ning üks kõige enam kaunistatud heebreakeelne käsikiri. Käsikiri asub tänapäeval Bodley raamatukogus Oxfordis.
Türgi keeles nimetatakse „Joona kaladeks“ (yunus balığı) delfiine.
Meremeeste kõnepruugis tähendab „Joona“ meremeest või reisijat, kelle pardaletulek toob kaasa halba õnne ning seab laeva ohtu.
Oma lühidusele vaatamata leidub maailmakirjanduses mitmeid viiteid ja vihjeid Joona raamatule:
Herman Melville’i romaanis „Moby Dick“ peab isa Mapple jutluse Joona raamatu üle. Mapple küsib, miks Joona ei tunne kalas kõhus olles kahetsust. Mapple jõuab järeldusele, et mõistab enda hirmuäratavat karistust õiglasena.
Carlo Collodi „Pinocchios“ laseb autor hirmsal sägal neelata alla peategelase ja Gepetto. Walt Disney säilitas 1940. aastal loodud samanimelises filmis vihje Joona raamatule.
Joona loo alusel lõid Phil Visher ja Mike Nawrocki 2002. aastal multifilmi „Joona lood“ (Jonah: A Veggie Tales Movie), mille tegelasteks on erinevad juurviljad. Selles ekraniseeringus neelab Joona alla hiiglaslik vaal.
Rudolf Tobias kirjutas oratooriumi „Joonase (Joona) lähetamine“(Des Jona Sendung), mille esiettekanne oli 26. novembril 1911. aastal Leipzigis. Oratooriumi teksti aluseks on lisaks Joona raamatule veel teised piiblitekstid ja ka missast tuttavad osad (Kyrie, Sanctus).
Eestist on üles kirjutatud palju rahvakalendri (ja kirikukalendri) tähtpäevadega seotud ilmaendeid. Neile on muuhulgas viidatud andmebaasis www.folklore.ee/Berta.
Tähelepanu tuleb juhtida sellele, et ilmaended on välja kujunenud vana kalendri ajal, mistõttu tänapäeval tuleks ilmselt ilmaennete paikapidavust kontrollida vana kalendri kuupäevade järgi. S.t seitmevennapäeva ende paikapidavust tuleks kontrollida 23. juulil jne.
Talmud viitab korduvalt ilmaennetele, olgu siin viidatud vaid ühele.
Rabi Jitshaq ben Abdimi (u 300 pKr) ütles: „Lehtmajadepüha viimase päeva õhtul vaatasid kõik, kuhu kaldub altaritule suits. Kui see kaldus põhjasuunda, oli vaesed rõõmsad, kuid maaomanikud kurvad, sest uue aasta vihmahood olid arvukad ning puuviljad riknesid [need ei säilinud kaua ja neid tuli müüa odavalt]. Kui suits kaldus lõunasse, olid vaesed kurvad ja maaomanikud rõõmsad, sest uuel aastal olid vihmahood harvad ning puuvilju sai säilitada [mistõttu hind tõusis]. Kui suits kaldus idakaarde, siis rõõmustasid kõik [läänetuul toob tavalise aasta]. Kui suits kaldus läände, siis olid kõik kurvad [idatuul tõi kaasa põua ja ikalduse]. Kui suits tõusis aga otse üles nagu palmipuu ja jagunes siis võrdselt kõikjale, siis ei saa sellest järeldada midagi.“ (Joma’ 21b)
8. Liturgilised soovitused
Liturgiline värv: roheline.
Kuna kirikuaastal 2022/23 on jutlusetekstiks evangeelium, võib „Jumalateenistuste Käsiraamatu“ korda kasutades eraldi jutluselaul ära jääda. Sel juhul loetakse evangeelium samast kohast, kust peetakse jutlus, ning jutlus algab vahetult evangeeliumi järel pärast koguduse vastust „Kiitus olgu Sulle, Kristus“.
Alguslaul: 194A.
Päeva laul: 192:1–4.
Jutluselaul: 163.
Ettevalmistuslaul: 161.
Lõpulaul: 160.
Päeva palve: Käsiraamat, lk 245, nr 2/ Agenda, lk 12-13.
Kirikupalve: Käsiraamat, lk 570, nr 5 (neljaosaline kirikupalve); Käsiraamat, lk 572, nr 3 (ekteenia)/ Agenda, lk 66–68, nr 1.
Kiituspalve: Käsiraamat, lk 353 (Üldine III).
Armulaua seadmise palve: Käsiraamat, lk 358 (D)
Palve pärast armulauda: Käsiraamat, lk 246/ Agenda, lk 22–23.
Alapeatükid 1–6 on koostanud Vallo Ehasalu, alapeatükid 7–8 Joel Siim. Toimetanud Mariina Viia
