EELK perikoopide abimaterjal 6/10: ülestõusmispüha Jh 20:1–10
1. Perikoobi tekst
Eksegeetiline töö algab jutluse teksti esmase lugemisega emakeelsest Piiblist ja siis kohe algkeelse tekstilõigu ehk perikoobi vaatlusega selle kontekstis. Järgnevalt tutvutakse perikoobi ja kogu kirjutise taustaga, kasutades selleks abimaterjale. Perikoobi piiritlusena sobib jutluse aluseks nii lõik Jh 20:1–10 väga hästi. Johannese evangeeliumi kreekakeelses algtekstis on enamiku salmide puhul väga vähesel määral teistsuguseid lugemisviise kui Nestle-Alandi (NA) Novum Testamentum Graece 28. väljaande peatekstis. Seepärast puudutatakse tekstikriitiliselt neist vaid mõnda.
20:1 Mõnedes käsikirjades, alates tähtsatest allikatest nagu Codex Sinaiticus ja Codex Alexandrinus on nime Maarja asemel nimekuju Mariam. Huvitavam on aga salmi lõpus olev teksti sisse asetatud täiendus apo tēs thyras. Selle täienduse kohane lugemisviis erineb meie eestikeelse Piibli tekstist ja on niisugune: Maarja … nägi, et kivi oli haua ukse eest ära tõstetud. Niisugust lugemisviisi esitavad Codex Sinaiticus, koodeks W, käsikirjade perekond ƒ1 ja ka mõned tõlked ladina ja kopti keelde. Siiski jäävad selle täiendusega tekstivariandid nii kvalitatiivsesse kui kvantitatiivsesse vähemusse ja valdav on see lugemisviis, mille järgi on tõlgitud meie emakeelne Piibel.
20:6 Reas käsikirjades puudub kreeka keeles sidesõna kai, mida siinses kontekstis on sobivalt tõlgitud sõnaga „ka“. Selle „ka“ puudumise korral sedastatakse lihtsalt, et siis tuli Siimon Peetrus temale järele. See vähendab lugeja tähelepanu selle nüansi märkamisel, et peale „teise jüngri“ haua juurde jõudmist jõudis siis ka Peetrus kohale. See on nüanss, mida „ka“ olemasolu rohkem esile tõstab, kuna eelnevas salmis oli just rõhutatud teise jüngri kiiremat jooksmist.
Siin on huvitav näide osutamaks, kuidas tekstikriitika võimaldab avastada tõlgendusviise, mis mingit asjaolu kas rõhutavad või siis hoopis peidavad. Selles kirjakohas viitavad need kaalutlustele, missuguse kaalukusega nähti esimestel sajanditel Peetrust ja „jüngrit, keda Jeesus armastas“ tähtsaimate sündmuste tunnistajatena. Saab ka küsida, et missugused võisid olla nende jüngrite omavahelised suhted, sest jüngritena neid tekstis esitatakse. Eestikeelne Piibel sisaldab sõna „ka“ ja laseb lugejal selgemini ajalist distantsi tajuda.
2. Struktuur ja kontekst
Perikoobi Jh 20:1–10 struktuuri käsitlemise teevad keeruliseks mitu asjaolu. Esiteks see, et Jeesuse ülesäratamise järgseid ilmumisi on kirjeldatud mitmes Uue Testamendi kirjutises. Neist ajaliselt kõige varasem on apostel Pauluse jäädvustatud pärimus 1Kr 15:3–7, kusjuures ta lisas salmis 7 üles äratatud Jeesuse ilmumiste tunnistajate hulka ka iseenda. Evangeeliumidest vanim edastas kolme nimeliselt teada oleva naise mineku hauale (Mk 16:1–8), ilma et nad oleksid Jeesust näinud. Evangeeliumi hilisem lõpp (16:9–20) seevastu alustas Jeesuse ilmumisest Maarja Magdaleenale ja siis teistele jüngritele. Matteuse ja Luuka evangeeliumid kõnelevad Jeesuse esmasest ilmumisest hauale läinud naistele mitmuses. Johannese evangeeliumi kirjapandud ja meile tuntud vorm on ilmselt kõige hilisem tunnistus ja laseb eeldada varasemate pärimuste ja nende elementide tuntust. Kõige selle juures eristub Jh evangeeliumi jutustus varasematest ikkagi mitmes mõttes. Perikoobi struktuuri esitamine on komplitseeritud seetõttu, et see sõltub kirjandusloolise analüüsi tulemustest.
Lähima konteksti vaatlemisel on kõnesoleva perikoobi algus (20:1) ettearvatavalt selge: sellele eelneb Jeesuse ihu matmine Arimaatia Joosepi ja Nikodeemose poolt ning perikoop lõpeb jüngrite lahkumisega haua juurest (20:10). Siiski lõikab perikoop jutustuse terviklikkuse pooleks, kuna evangelisti poolt pikalt ja terviklikult kavandatud jutustus jätkub Maarja nimetamisega haua juures (20:11) ja lõpeb Maarja Magdaleena teatega jüngritele, et ta on näinud Issandat (20:18).
Terviklik üles äratatud Jeesuse ilmumise jutustus on seega Jh 20:1–18 ja seekordse jutluse perikoobi struktuuri tuleb seetõttu näha suhtelise lahendusena. Johannese evangeeliumi 20. peatükk esitab kolm ilmumisjutustust (20:1–18, 19–23 ja 24–29). Seejärel leiab lugeja otsekui evangeeliumi esimese lõpetuse, mis teeb selgeks evangeeliumi kirja panemise eesmärgi (20:30–31). Sünoptiliste evangeeliumide jutustustest märgatavalt erineva ja erakordselt dünaamilise perikoobi struktuuri esitamise üks võimalus on järgmine:
1) Maarja Magdaleena minek hauale, kivi eemaldamise tuvastamine ja kohene minek Siimon Peetruse ja selle jüngri juurde, keda Jeesus armastas väitega, et nad on Jeesuse hauast ära viinud (20:1–2);
2) Peetrus ja teine jünger jooksevad hauale justkui võidujooksu (20:3–4);
3) Peetrus ja teine jünger haua juures ja haua sees. Kumbki jünger ei näe kedagi, nähakse aga riideesemeid (20:5–8);
4) Jüngrite mõttekäigu kui reaktsiooni kommentaar, mille esitus algab juba eelneva salmi teisest poolest (20:8–9);
5) Jüngrite kojuminekust lihtne ja kommentaarideta teada andmine (20:10).
3. Kirjanduslooline kontekst
Perikoop on vormi poolest Jeesuse surmale järgnev ilmumisjutustus, millega lõpevad kõik kanoniseeritud evangeeliumid. Missuguseks on aga ristirahval kujunenud nädala esimese päeva esimeste sündmuste üldine mälupilt sünoptiliste evangeeliumide põhjal, seda näitab ka Piibli viimase väljaande juurde lisatud vaherida „Naised leiavad tühja haua“! Need vaheread on piibliseltside poolt pandud ja ükski neist ei ole Piibli enda tekst. Just siinkohal näeme näidet sellest, et need ei pruugi üldsegi olukorda õigesti edastada. Nimelt, hauale ei lähe naised, vaid üksnes Maarja Magdaleena üksinda!
Jutustuse täpsemal vaatlusel avanebki mitme pärimusloolise motiiviga põimik. Johannese evangeeliumi mahukaimates kommentaarides leidub analüüse, mis eristavad varasemate pärimuste elemente ja võimalusi nende kokku liitmise põhjendamiseks.
Näiteks naiste tulekust hauale on jutustuse alguses hoopis lühike esitus, hauale tulemine omakorda on aga jaotatud kaheks. Esmalt tuleb Jeesuse hauale üksnes Maarja Magdaleena (20:1), aga ta teeb seda lausa kaks korda, sest pärast jüngrite lahkumist on ta uuesti seal (20:11). Millal ta naasis, seda ei teatata. Inglite nägemine Maarja poolt on nihutatud jutustuse teise poolde (20:12–13). Üles äratatud Jeesuse esimeseks nägijaks saabki Maarja Magdaleena, kes Jeesusega koguni vestleb (20:14–17).
Johannese evangeeliumi eripäradeks on täielikult anonüümse „jüngri, keda Jeesus armastas“ ilmumine jutustusse alates Jeesuse viimasest koosviibimisest oma jüngritega (Jh 13) ja tõenäoliselt tema mõnes kohas „teise jüngrina“ esitamine, nii ka Jh 20:3. See anonüümne jünger esineb enamasti Peetrusega koos ja mingis erilises pinges temaga.
Jüngrite minekust haua juurde ei kõnele Markus ega Matteus. Luukas nimetab üksnes Peetrust, kes hiljem hauale läheb ja sisse vaatab (Lk 24:12), seejuures sisaldub see salm vaid osas käsikirjadest. Üksnes Johannese poolt vormitud jutustuse kohaselt astus Peetrus hauda sisse ja tema järel ka „see teine jünger“, kelle varasemat hauale jõudmist veel kord ära märgitakse (Jh 20:6–8). Iseloomustades perikoobi kirjandusloolist loomust on võimalik näha varasemate sünoptiliste jutustuste vormide tundmist ja samal ajal uue ja põneva redaktsioonilise põimiku kujundamist.
Evangelist on tundnud Jeesuse ilmumisjutustuste vormi. On võimalik, et ta on kasutanud Jh 20:1–18 esineva ilmumisjutustuse kujundamisel lisaks sünoptilise traditsiooni materjalidele ka võimalikku eripäraselt johannesliku ringkonna kaudu edastatud pärimust ja teinud lõpuks vaba valiku alusel oma kompositsiooni. Seejuures on jäetud kõrvale teised hauale läinud naised, suurendatud Maarja Magdaleena rolli ja toodud sisse kogu evangeeliumi teksti ulatuses anonüümseks jääv „jünger, keda Jeesus armastas“.
Kirjanduslooliste ja kirjanduskriitiliste tähelepanekute tegemise võimalustega, mis rikastavad uurijat Vana Testamendi ja Uue Testamendi tekstide poolt pakutavate nüanssidega ja seostega, saab tutvuda Urmas Nõmmiku ja Randar Tasmuthi koostatud abivahendi kaudu.[i]
4. Ajalooline kontekst
Neli kanoonilist evangeeliumi esindavad kirjanduslooliselt uut žanri antiikmaailmas. Seejuures on Johannese evangeelium hea näide uue žanri vabast ja loovast kasutamisest Uues Testamendis. Miks on just see evangeelium loovuse eriti silmatorkav kasutamise näide?
On üsna üksmeelne seisukoht, et Johannese evangeeliumile lõpliku kuju andjad on olnud hästi teadlikud evangeeliumi kui žanri varasemast kasutusest noores kristluses. Seda kinnitab ilmne teadlikolek Markuse evangeeliumi kirjalikust kujust, selle põhimõttelisest struktuurist ja ka sisust. On tõenäoline, et neljanda evangeeliumi autor on olnud teadlik ka Matteuse ja Luuka evangeeliumi tekstidest. Igatahes on Johannese evangeeliumi teksti lõplik kujundaja või kujundajad tundnud mitmeid Luuka evangeeliumis esinevaid traditsioone nagu Peetruse imeline kalapüük (Lk 5:1–11, vrd Jh 21:1–11). Käesoleva ilmumisjutustuse raames viitas vaid Luukas ühes salmis Peetrusele, kes hauale läks ja kummargil sisse vaatas (Lk 24:12).
Kui Matteuse ja Luuka evangeeliumide kirjutajad said kasutada Jeesuse sõnade allikat Q ning lühemaid ja pikemaid suulisi pärimusi, siis Johannese evangeeliumi autor(id) sai(d) ainest ammutada teiselaadsest Jeesuse kõnede pärimusest, samas neid oma teoloogiliste vaadete kohaselt vormindades. Evangeeliumit lugedes märkab koguni seda, et ka Ristija Johannes kõneleb teistsuguses keeles kui „sünoptiliste evangeeliumide Johannes“ ja tema kõne sarnaneb pigem Johannese evangeeliumis esineva Jeesuse kõnega. Veelgi enam, nii Johannese kui Jeesuse kõneviisi iseloomustab hermeneutika jaoks nii ainet kui ka raskusi pakkuv mõtte mitmel tasandil liikumine.
Erilise „hermeneutilise vestlusvõime“ poolest paistab silma ka jünger Toomas, kes sünoptilistes evangeeliumides on vaid üks isik teiste nimetatud jüngrite reas. Rohkem teda ei iseloomustata. Johannese evangeeliumis on Toomas aga tihedalt Jeesuse lähedal, ta kutsub ka teisi kaasa koos Jeesusega surema (11:16). Siiski, pisut hiljem ta jälle ei tea, kuhu Jeesus läheb (14:5). Lõpuks Toomas kahtleb Jeesuse üles äratatuses, ent olles näinud Jeesust lukustatud ustega toas kuulutab ta Jeesuse Issandaks ja Jumalaks (20:24–29).
Johannese evangeeliumi kirjaliku kuju valmimine paigutub kindlasti Juudi sõja (66–70/73) järgsesse aega. Varajane kristlus on selleks ajaks juba sünagoogis käimisest eemaldunud. Evangeeliumi kompositsioon on ilmselt kujunenud ja küpsenud pikema aja vältel ning võtnud lõpliku kuju esimese kristliku sajandi lõpul. Kirjutamise kohana on enim oletatud Väike-Aasia keskkonda, täpsemalt Efesost.
Evangeeliumi kujunemisloo, autorluse ja tekkeolude kohta on esitatud mitmeid oletusi, millest saab üsna detailselt lugeda professor Jukka Thuréni eesti keelde tõlgitud Johannese evangeeliumi kommentaarist (Thurén 2001: 9–21). Evangeelium, kirjad ja apokalüpsis moodustavad Uues Testamendis huvitava kogumi, kus Johannese nimi erinevates seostes esile tuleb ja vahel ei tule ka. Näiteks ei esine Johannes ühegi kirja alguse tekstides. Teises ja kolmandas kirjas kohtame kedagi koguduse vanemat, presbüterit!
Olulise meelespeana on aga lugemisel vaja silmas pidada, et kogu Johannese evangeeliumis kohtab lugeja ainult ühte Johannest, keda nimepidi nimetatakse. See ainus nimeline Johannes on see Johannes, kes ristib ja kes annab tunnistust Jeesusest. Evangeeliumis esitatakse ühte identifitseerimata „jüngrit, keda Jeesus armastas“ ja tema tunnistusega ning mitmuses esineva meie-grupi teadmisega omistatakse sellele jüngrile evangeeliumi kirjutamine (Jh 21:24). Ja ometi on see „meie“ nii silmatorkav, et kirjutades salmi 24 lisandub see „meie“ veel ka salmi 25 justkui üksikisikuna. Kas siis viimase redaktori „mina’na“?
Johannese evangeeliumi ülesehitusest, stiilist ja teoloogilisest joonest, mis algselt küll tuginevad Markuse teksti eeskujule, ent on süsteemipäraselt ümber kujundatud, saab lugeda Uue Testamendi teoloogia tervikesitusest (Tasmuth 2020: 142–150).
5. Kommentaar
20:1–2 Johannese evangeeliumi autor, kokkuleppeliselt Johannes, seob algava perikoobi esimese stseeni eelmisega, millest saime teada, et Jeesuse haud oli ristilöömise koha lähedal (19:42). Evangeeliumi autor nimetab üksnes Maarja Magdaleenat, keda sünoptilised evangeeliumid nimetavad esimesena mitme naise hulgas. Evangelist kirjutab nagu eeldades, et lugeja juba teab kivist, mis on ära tõstetud – sünoptikud kõnelevad kivi ära veeretamisest. Märge, et oli veel pime, laseb eeldada, et Maarja ei vaadanud hauda ja seda kinnitab salm 20:11, mille kohaselt Maarja alles siis vaatas hauda sisse.
Maarja kohene jooksmine Peetruse juurde võib tuleneda juba Mk 16:7 pärinevast traditsioonist. Ei ole selge, kas teine jünger oli koos Peetrusega. See salm on aga esimene, kus „jünger, keda Jeesus armastas“ ja „teine jünger“ on omavahel samastatud, mille osas on võimalik, et nende kahe nimetu isiku samastamine võis toimuda redaktsioonilises faasis (Brown 1970: 983). Maarja lause, et meie ei tea, kuhu nad (ei selgu, keda on mõeldud) on Issanda pannud, võib olla side traditsiooniga, et hauale läks ikkagi mitu naist.
20:3–4 Peetrus ja teine jünger jooksid haua juurde. Keeleline vorm nimetab küll hauda sisse minekut (eis), ent redaktsiooni protsess on jutustust muutnud, sest peatselt viidatakse selgelt teise jüngri ootele jäämisele ja alles Peetruse astumisele hauakambrisse. Peetruse ootamine haua juures võib viidata jüngrite seas esimese positsioonile ja autoriteedile olla erilise olukorra esmane fikseerija.
20:5–8 Eeldatakse mõnevõrra valgenemist võimaldamaks surilinu ka haua suu juurest näha, ent rõhutatakse, et teine jünger ei läinud hauda sisse. Kui Peetrus tuli ja hauda sisse läks ning olukorda nägi, siis mainitakse surilinadest eraldi asetsevat kokku mässitud higirätikut. Seda asjaolu rõhutades jääb mulje, et tahetakse viidata korrektsele läbimõeldud tegevusele enne Jeesuse lahkumist hauast, mis ei saanud olla „nende poolt lihtsalt ära viimine“, mida Maarja oli kartnud. Samas ei viidata sõnaselgelt millegagi sellele, mida see aspekt võiks tähendada.
Teise jüngri kohta öeldu, et ta nägi ja uskus, on raskelt seletatav. Mille olemasolu või mitte olemasolu ta nägi, mida ta uskus? Esiteks ei haaku see ainsuses öeldu otseselt salmis 20:9 esitatud mitmusega, et nad ei mõistnud veel Pühakirja. Teiseks on võimalus, et teine jünger uskus seda, mida Maarja oli Peetrusele ja temale öelnud, et Jeesus on ära viidud (vrd 20:2). See on teave, mille ka lugeja on äsja teada saanud.
Samas on uskumise rõhutamisel Johannese evangeeliumis see kaal, et viidatakse suuremale kui näib, et lihtsalt haud on tühi ja jüngrid seisavad mõistatuse ees, mida saab vaid uskuda, aga mitte seletada. Võimalus, et salmis 8 viidatakse Jeesuse surnuist üles äratamisse uskumisele juba selles situatsioonis, on muidugi olemas, aga see satub vastuollu järgmise salmiga 20:9, mille kohaselt kumbki jünger veel ei taibanud seda, et Pühakirja põhjal tema peab üles tõusma. On raske vältida järeldust, et see lõik perikoobist on üks neist, mille tähendus on teadlikult avatuks jäetud – usu imesid avatakse vaid sammhaaval. Sellisel juhul on ka tõlgendus teadlikult avatuks jäetud.
20:9 Mõnedes vähestes käsikirjades on see salm asetatud salmi 11 järele. Võib oletada, et sellega on ühelt poolt kaotatud ära pinge salmide 8 ja 9 vahel ning teiselt poolt viidatud sellele, et kõik kolm, Peetrus, teine jünger ja Maarja Magdaleena ei teadnud veel Kirjast, et tema peab surnuist üles tõusma. See tekstikriitiline kõrvalekalle on siiski väike ja seda võib püüda seletada koopiate tegijate tahtliku ümberpaigutusega tegemaks teksti mõtet selgemaks ja vähem vastuoluliseks.
Sageli on aga just vastuolulisemad lugemisviisid lähemal varaseimale lugemisviisile. Lause ise aga on niisugusena kooskõlas Luuka 24:25–27 mõttega, et jüngrid suutsid alles pärast Jeesuse tegelikku üles äratamist seda sündmust Vana Testamendi tõenditega siduda (Brown 1970: 987). Surmast üles äratamise vajalikkus tulenes kahest tõsiasjast. Esiteks see, et üles äratamine oli Jumala tahe ning teiseks see, et Pühakiri on Jumala plaanide teejuht inimestele.
20:10 Salm on lihtne ja lühike ega ütle midagi jüngrite meeleolu kohta. Autor laseb lugejal arvata ka seda, et jüngrid isegi ei märganud haua juurde naasnud Maarjat, kes seisis haua kõrval ja nuttis (20:11)! Salm 10 sarnaneb Luuka 24:12 teatega, et Peetrus läks haua juurest ära. Luukas aga lisab lühidalt, et ta imestas sündinu üle. Ent ka Lk 24:12 ei ütle midagi imestamise sisu kohta.
Johannese evangeeliumi kohaselt on Maarja Magdaleena see, kes esimesena üles äratatud Jeesust näeb ja kõik jüngrid saavad selguse alles Jeesuse kahe järjestikuse eraldi ilmumise summana (20:19–25 ja 20:26–29). Kodu, kuhu jüngrid läksid, pidi olema mingi koht Jeruusalemmas, mida ka Maarja Magdaleena teadis.
6. Paralleeltekstid
Perikoobi Jh 20:1–10 otsesed paralleeltekstid on Markuse 16:1–8, Matteuse 28:1–10 ja Luuka 24:1–12. Kõikide sünoptiliste evangeeliumide kohaselt läks hauale mitu naist. Järgnevad sündmused haual ja kohtumised sõnumitoojate meestega / inglitega sisaldavad mitmeid erinevusi. Üksnes Luuka esituse puhul nimetatakse viimases, varasemates käsikirjades puuduvas 12. salmis Peetrust. Lõpliku kirjaliku kuju saanud jutustused tunnistavad pärimusliinide paljususest, mis kinnitavad seda, kui tugevalt olid nimetatud kogemused algkristlikes ringides juurunud.
7. Tõlgendusloolised märkused.
Vt ka eelmiste aastate kommentaare
2018 | 2019 | 2020 | 2021 | 2022
Johannese evangeelium nimetab tühja haua avastajana Maarja Magdaleenat, kes tuli hauale „nädala esimese päeva varahommikul, kui oli alles pime“ (Jh 20:1). Üldlevinud on arvamus, et tema (või teiste naiste) visiidi eesmärk oli viia lõpule reede päikeseloojangul pooleli jäänud salvimine ja muud matusega seotud toimingud. Talmudi nn väikeste traktaatide hulka kuuluv ’Ebel Rabbati („suur [traktaat] leinast“, mida teinekord nimetatakse eufemistlikult Śemaḥot – Rõõmud) märgib siiski 8. osa alguses: „Matusepaika minnakse ja vaadatakse surnuid kuni kolm päeva, ilma et peaks muretsema mõne paganliku kombe järgimise pärast. Kord juhtus, et mindi vaatama ühte [varjusurmas olnut] ja ta elas veel 25 aastat ja suri alles siis. Ja üks teine [, kes oli samuti varjusurmas,] sigitas veel viis poega ja suri alles siis.“
Neid viiteid evangeeliumiga kõrvutades võib naiste minekut Jeesuse hauale seostada ka selle muistse tavaga, mitte ainult poolelijäänud matusekommetega. Dr. Frederik T. Zugibe on raamatus The Crucifixion of Jesus: A Forensic Inquiry (Rowman & Littlefield: 2005, lk 218–227, eriti lk 219) viidanud sellele, et kui pidada Torino surilina linaks, millesse Jeesuse surnukeha tegelikult ka mähiti, siis on ta matjatel olnud aega surnukeha pesta (ja võida). Zugibe kogemused prosektuuris töötatud ajast kinnitavad, et vajaduse korral võib juudi tavadele vastav surnukeha pesemine võtta aega vaid mõne minuti. Vastasel korral ei oleks Jeesuse kehale löödud haavad jätnud linale nii selgete piirjoontega jälgi, vaid haavadesse kogunenud mustus ja hüübinud veri oleksid jätnud üksnes ähmased laigud.
Lisanimi Magdaleena viitab sellele, et kõne all olev Maarja on pärit Magdalast, mis Talmudi kohaselt võis asuda Tibeeriase lähedal.
Midraš Qinot nimetab samas Magdalat, kuid see ei ole Tibeeriase lähedal asunud paik. 2:2 (64a) on kirjutatud: „Kolmel linnal oli tavaks oma ande ühe vankriga Jeruusalemma viia. Need oli Kabul, Sihhin ja Magdala. Ja miks Kabul hävitati? Lõhede tõttu [elanike seas]. Sihhin nõidumise pärast ja Magdala kombelõtvuse pärast.“ Traktaadi Taʻanit Palestiina versioon märgib (4,69a, 42), et tegemist oli „Värvalite Magdalaga“ – Migdal Habba’aja.
Galilea Magdalast pärinesid mõned juudi õpetlased, näiteks rabi Jitshak Migdala’á (u 300 pKr) ja rabi Judan Migdala’á (u 310 pKr), rabi Šim’oni õpilane.
Tundub, et juudi traditsioon seostab Magdalat teatud määral kombelõtvusega, siit võib olla pärit ka Maarja Magdaleenale omistatud „kuulsus“ prostituudina. Lisaks tunneb juudi traditsioon kedagi „Soengutegijat“ Maarjat, keda väga rikutud pärimuses identifitseeritakse Jeesuse emaga. „Soengutegija“ on eufemism lõtvade elukommetega naise tähistamiseks. (Šabbat 104b; Ḥagiga 4b)
Evangeeliumide kohaselt ajas Jeesus Maarja Magdaleenast välja „seitse kurja vaimu“ (Lk 8:2; Mk 16:9). Ta kuulus nende naiste hulka, kes järgnesid Jeesusele ning „kes neid aitasid oma varaga“ (Mk 15:40–41; Lk 8:3). Nad järgnesid Jeesusele Jeruusalemma, vaatasid ristilöömist eemalt pealt (Mt 27:55–56), olid ta matmise juures (Mt 27:61; Mk 15:47) ning leidsid kolmanda päeva hommikul tühja haua (Mk 16:1–5; Jh 20:1).
Lk 7:36 kohaselt oli Jeesus külas variser Siimonal, kui majja astus patune naine ja asus Jeesuse jalgu pisaratega pesema ning kalli nardisalviga võidma. Kuigi evangelist ei nimeta naist nimepidi, identifitseeritakse teda prostituudi-minevikuga Maarja Magdaleenaga.
Maarja Magdaleena tuli hauale „nädala esimese päeva varahommikul“. Kuna nädal lõppes sabatiga, nimetati uue nädala esimest päeva ’eḥad baššabbat – kr k mia sabbatōn, seejuures märgib sõna šabbat siin nädalat. Nädala esimest päeva nimetati ka „päevaks pärast sabati lõppu“. ʻAboda Zara 6a nimetab nädala esimest päeva kord ka „kristlaste päevaks“ (jom hanoṣri). Mainitud lõik arutleb selle üle, et kuna mišna keelab paganatega äri ajada kolm päeva enne ja pärast nende püha, siis ei ole rabi Jišma’eli sõnul üldse võimalik kristlastega äri ajada. Kui kolme päeva sisse lugeda ka püha(päev) ise, jääb äritegevuseks vaid kolmapäev ja neljapäev.
Nimelt pühapäeva nimetamine „kristlaste päevaks“ on kinnitus selle kohta, et pühapäeva pühitsemine oli kindel tava juba 3.–4. sajandil. Viimasel ajal on Eesti kristlaste hulgas hakanud agressiivselt oma õpetust jagama teatud adventistlik liikumine, mille üks põhiväiteid on see, et Rooma paavst asendas hingamispäeva pühapäeva pühitsemisega.
8. Liturgilised soovitused.
Ülestõusmispüha on kristlaskonna suurim püha, mil kõlab iidne tervitus: „Kristus on surnuist üles tõusnud!“ Kristuse ülestõusmine on ristiusu lähtekoht ja kõige olulisem veendumus.
Liturgiline värv: valge
Lauldakse Laudamus‘tja loetakse Nikaia usutunnistust. Kus öist jumalateenistust ei peeta, võib hommikust või päevast jumalateenistust alustada paasaküünla süütamisega (Käsiraamat, lk 523–524), patutunnistuse võib asendada ristimistõotuse uuendamisega (Pühitsemiste ja õnnistamiste käsiraamat, lk 110–114).
Alguslaul: 105
Päeva laul: 102
Jutluselaul: 111
Ettevalmistuslaul: 116
Lõpulaul: 106
Päeva palve – Käsiraamat, lk 143 nr 2/ Agenda, lk 102 nr 2
Kirikupalve – Intranet, Jumalateenistuste käsiraamatust välja jäänud kirikupalved:
Neljaosaline kirikupalve, lk 19 (ülestõusmispühad I) või ekteenia, lk 27 (ülestõusmisaeg I)/ Agenda lk 102–103
Kiituspalve – Käsiraamat, lk 351 (ülestõusmispüha)
Armulaua seadmise palve – Käsiraamat, lk 359–360 (E)
Palve pärast armulauda – Käsiraamat, lk 145 nr 2/ Agenda, lk 105
9. Muud soovitused
Jutluse jaoks on võimalik kasutada punktis 2 esitatud struktuuri kompaktsemaks muudetud varianti:
- hommik, Maarja pühendumus, tema minek hauale, tagasitulek, teate edastamine jüngritele (20:1–2);
- jüngrite minek hauale, nende innukus, hauas nähtu ja kogetu (20:3–8);
- arutlus selle üle, et üldjuhul on parimalgi juhul võimalik Pühakirjast aru saada tagantjärele, täitumiste kaudu, et täitumused avavad meile Pühakirjas oleva mõtte, mille Jumal on meile andnud (20:9).
Kasutatud kirjandus
Brown, Raymond E. (1970) The Gospel According to John (XIII–XXI), Vol 2. The Anchor Bible. New York, London, Toronto, Sidney, Auckland: Doubleday.
Nõmmik, Urmas ja Tasmuth, Randar (2006) Sissejuhatus eksegeetikasse. Meetodiõpik tudengitele ja kiriku töötegijatele. EELK Usuteaduse Instituudi toimetised XIV. Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut.
Tasmuth, Randar (2020) Uue Testamendi kontekstualiseeriv teoloogia. Kristliku usulise mõtte ja praktika sünd. EELK UI toimetised XXIX. Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut, 142–150.
Alapeatükid 1–6 ja 9 on koostanud Randar Tasmuth, alapeatükid 7–8 Joel Siim. Toimetanud Mariina Viia
