EELK perikoopide abimaterjal 6/20: Jh 5:1–15
1. Tekst
5:1 Osad vanad ja autoriteetsed käsikirjad näitavad sõna „püha“ (hē eortē) ilma määrava artiklita (Papüürus 66, Codeks Alexandrinus, Codex Vaticanus), samas kui teistel artikkel eksisteerib (Codex Sinaiticus, Codex Ephraemi Rescriptus). Viimane võib olla loomulik kalduvus tuvastada muidu ebamäärane püha viitega paasapühale. See tendents paistab ka sellisest täiendist üksikutes käsikirjades nagu azymōn (’hapnemata leibade’). Mõnes käsikirjas on nimetatud ka hē skēnopēgia (’lehtmajade püha’).
5:2 Käsikirjades nimekuju Bēthzatha varieerub. Mitmetest variantidest on sagedasemad Bēthesda (Codex Alexandrinus, Codex Ephraemi Rescriptus jt) ja Bēthsaida (Codex Vaticanus, jt). Viimane võib olla assimilatsioon Betsaida linnaga Galilea mere ääres, mida mainitakse Jh 1:44. Aga Bēthesda on käsikirjades laialdaselt toetatud ja see võib olla etümoloogiline arendus heebrea keelest kui ’[Jumaliku] Halastuse maja’ (Bet chesdā). Qumranis avastatud vaskrull sisaldab viidet Betheshdathayimi basseinile, mida on väheste poolt tõlgendatud kui nimekuju Bēthesda kinnitust. Nestle-Alandi väljaande põhiteksti on arvatud rahuldavaks lugemisviisiks aga hoopis Bethzatha. Kuigi selle esinemine käsikirjades on suhteliselt ebakindel, peetakse seda algupäraseks lugemisviisiks (Codex Sinaiticus, Codex Regius, Codex Bezae Cantabrigiensis).
5:3b–4 Eesti piiblitõlkes olev kantsulgudes tekstei ole tõlge Johannese evangeeliumi lähtetekstist, vaid selle aluseks on hilisem gloss.Tekston täielikult välja jäetud koodeksitest: Sinaiticus, Vaticanus, Ephraemi Rescriptust, Bezae Cantabrigiensis, Washingtonianus. Seda ei kajasta ka vana süüria tõlked ega varajased kopti versioonid. Ladinakeelsed käsikirjad, milles nimetatud tekst leidub, esineb see kolmel erineval kujul, mis omakorda on lisaargumendiks teksti ehtsuse vastu. Gloss on sattunud mõnedesse lääne- ja süüria tekstidesse, kusjuures peamised untsiaalid, mis seda sisaldavad, on koodeksid: Alexandrinus, Regius, Tischendorfianus, Sangallensis, Coridethianus. Ka keelelised tõendid on vihjed teksti mittealgupärasusele: mitmed sõnad ei ole johanneslikule sõnavarale omased. Vahelduva veega tervistavate allikate omadusi selgitas juutide õpetus ingliteenistusest (vrd Ilm 16:5 „vete ingel“, s.o ingel, kellele omistati vägi vee salapäraste jõudude üle) ning see seletus leidis koha esmalt veerisel ja hiljem ka põhitekstis.
2. Struktuur ja kontekst
Perikoop on osa ühendatud tervikust Jh 4:43–5:47, mis koosneb kahest tervendamisimest ja kõnest, mis käsitleb peamiselt Jeesuse kui elu ja kohtuotsuse vahendaja teemat (Jh 5:21–22). Kogu viies peatükk on üksainus lõik, milles kujutatud tervendamisime asetub Jeruusalemma mingi juutide püha aega. Perikoop jaguneb kaheks: a) Jh 5:1–9 tervendamisime; b) Jh 5:10–15 tervendamisimele liidetud kõnelused (jätkub kuni s 18). Perikoobi kontekstis on põhiteemaks Jeesuse kui Jumala Poja volitused ja perikoop ise on Johannese evangeeliumi tervikplaanis alguskohaks vaenule, mis Jeesuse lõpuks ristile viib: ta rikub hingamispäeva põhjendusega, et Jumal ise teeb seda tema läbi (Jh 7 ptk tullakse tagasi selle sündmuse kommenteerimise juurde [Jh 7:21]).
3. Kirjanduslooline kontekst
Betsata tervendamisime (Jh 5:1–9) on üks evangeeliumide tervendamisjutustustest, milles Jeesus võtab ise initsiatiivi tervendamiseks (tavaliselt pöördusid teised tema poole palvega ravida haiget inimest). Kummalisel kombel toimuvad need sündmused tavaliselt hingamispäeval (vt ka Mk 3:1–6; Lk 13:10–17; 14:1–6). Narratiiv on vormilt lihtne: kirjeldatakse abivajaja tegevust ja olusid (Jh 5:1–5); Jeesus näeb „inimest“ (et tegemist on meessoo esindajaga, näitavad kreeka asesõnad tekstis) (vrd Lk 7:13; 13:12), seab kahtluse alla tema valmisoleku terveks saada, seejärel ütleb tervendamiskäsu; mees saab koheselt terveks, mida näitab tema lebatsi ülesvõtmine ja kandmine.
Johannese evangeeliumile iseloomulikult on nii Rooma ametniku kui halvatu tervendamise peateemaks Jeesuse suveräänne meelevald. Rooma väepealiku poja kirjeldus sünoptilistes evangeeliumides rõhutas mehe usku, nii et sellest on saanud loo keskpunkt; ka Johannese evangeeliumis näidatakse isa (kuninga ametnik – basilikos) usu tugevust, kuid fookus langeb Jeesuse eluandvale sõnale („Mine, sinu poeg elab!” [Jh 4:50]). Nii ka teises, meie perikoobi tervendamisimes esineb halvatu värvitu indiviidina, ilma usu ja lootuseta. Aga Jeesuse sekkumine tema seisundisse ei ärata mehes usku, tema teatest (Jh 5:15) saab põhjus Jeesuse vaenamiseks.
Hingamispäeva dialoog (Jh 5:10–18) on suure tõenäosusega laiendatud algselt lühikesest viitest faktile, et tervenemine toimus hingamispäeval. Ühest hingamispäeval tervendamisest saab näide juutide korduvast vaidlusest Jeesusega hingamispäeva käsu täitmise üle ning see võimaldab evangelistil näidata, mis on Jeesuse tegevuse ja juutide vastuseisu olemus.
4. Ajalooline kontekst
Poleemika hingamispäeva käsuga peegeldab tõenäoliselt johannesliku kristluse ja juutluse vahelisi pingeid. Kusjuures probleemi tuumana on fookuses tegelikult monoteismi küsimus, sest evangeeliumis tehakse Jeesus Jumalaga võrdseks. Johannese evangeeliumi tekkeajal (1. sajandi lõpp) tugevdas ortodoksne juutlus oma ridu ja ütles lahti neist gnostilistest lahkusulistest, kes õpetasid dualistliult kahest vastandlikust jumalast. Kuigi Johannese evangeelium ei õpeta säärast dualismi, oli Jeesuse kui inimese seadmine Jumalaga võrseks juutlusele vastuvõetamatu.
5. Kommentaar
5:1 „oli juutide püha“. Mis pühaga on tegemist? Osade kommentaaride järgi oli tegemist pigem paasapühaga – Jh 6:4 nimetatakse paasapüha, mis oli peaaegu käes – engys(’ligidal, lähedal, käes’), teiste järgi pigem lehtmajade pühaga (leidub põhjendusi paasapüha kevadise aastaaja sobimatuse kohta basseinis ujumiseks). Võib olla tasub nõustuda nendega, kes leiavad, et selget vastust sellele küsimusele ei ole (näiteks Jukka Thurén).
5:2 „Lambavärava juures tiik“ – fraasi epi tē probatikē võib käsitleda substantiveeritud adjektiivina ja see tähendaks, et bassein oli „Lambavärava juures“ või „Lambaturu ääres“, mõned nimetavad selle ka „Lambatiigiks“. Ne 3:1 ja 12:39 mainitakse „Lambaväravat“, mis arvatavasti asus templist kirdes, sest veel 20. sajandi alguses asus sealkandis värav (Püha Stefani värav), mille kaudu sisenesid maalt pärit karjad Jeruusalemma.
„tiik“ – kolymbēthra (verbist kolymbaō – ’sukelduma’) on ujumiseks piisavalt sügav bassein; See sõna esineb uuesti ainult Jh 9:7 Siloami tiigi kohta.
„mida heebrea keeles hüütakse” ( hē epilegomenē hebraisti) esineb ainult Jh 5:2, 19:13, 17, 20, 20:16 ja Ilm 9:11, 16:16; hebraisti ei tähista mitte heebrea keelt, vaid üldkasutatavat aramea keelt. Juba Jh 1:38 on näide evangelisti kombest anda inimese või koha „heebrea“ nimi koos kreekakeelse vastega. Siin ja Jh 19:13.17 kirjeldab ta seda kohta kõigepealt kreeka keeles ja lisab seejärel selle arameakeelse nimetuse.
5:6 „kas sa tahad terveks saada?“ (theleis hygiēs genesthai). Siin ei ole näidatud mingit seost tervendatud mehe usuga. Sünoptiliste evangeeliumite loos halvatu tervenemisest (Mk 2, Mt 9, Lk 5) tunnustatakse nende usku, kes tõid inimese Jeesuse juurde, mitte niivõrd inimese enda usku. Kuid meie perikoobi tekst erineb sünoptiliste evangeeliumite loost selle poolest, et mehe tervenemine ei paista pealtvaatajatele üldse muljet avaldavat; siin ei ole imestust ja jumalakiitust: „Sellist asja pole me eluilmaski näinud!” (Mk 2:12). Johannese loos on kõik tingitud sellest, et just hingamispäeval sai mees terveks ja tähelepanu tõmbas hingamispäeva käsk, mitte tervenemise ime.
5:13 Võib olla on see erakordne, et paranenud halvatul polnud aimugi oma heategija isikust, kuid kindlasti on erakordne see, et juudi juhid ei hoolinud mehe paranemisest: nende ainus mure oli nende traditsioonis määratletud hingamispäevareeglite rikkumine.
5:14 „Ära enam patusta” (mēketi hamartane) võib tähendada, et mehe haigus oli seotud tema eluviisidega. Samas kui Jh 9:1–4 keelab igasuguse kerge seose patu ja haiguse vahel, on siin sarnasus sünoptilise pärimusega, kus näib, et halvatu pattu peetakse ülitähtsaks (Mk 2:5). Salmi ütlus on asjakohane Jh 5:17–30 valguses: Jeesus teostab Jumala tööd, vabastades patust ja surmast igaveseks eluks. Juudi arusaama kohaselt pidi Jumal lakkamata nii elu alal hoidma kui ka maailma üle kohut mõistma.
6. Paralleeltekstid
Halvatu tervendamislood sünoptilistes evangeeliumites: Mk 2:1–12; Mt 9:1–8; Lk 5:18–26.
7. Tõlgendusloolised märkused
15. pühapäeval pärast nelipüha on teemaks „Tänulikkus“. Seetõttu mõjub tänane evangeelium otsekui selle teema karikatuurina. Kui keegi saab ootamatult terveks teda 38 aastat vaevanud haigusest, peaks see olema küllaldane põhjus tänuks, kuid Jeesuse tegu toob kaasa vastupidise reaktsiooni – viha Jeesuse vastu.
Viha otsene põhjus ei olnud see, mida Jeesus tegi, vaid millal ta seda tegi. Jeesus tervendas hingamispäeval, kuid hingamispäeval on keelatud kõik selline tegevus, mis on seotud loomisega, mille tulemusena sünnib midagi uut (nii võttis asja tuuma lühidalt kokku Tallinna Sünagoogi rabi assistent Ilja Shmorgun).
Robert Bateman (1836–89), „Betsata tiik“ (1877), Yale’i Briti kunsti keskus (Wikipedia)
Betsata tiigi eelkäija rajati 8. sajandil eKr, mil lühike Beth Zeta org suleti tammiga ning rajati veehoidla vihmavee kogumiseks. Seda hakati kutsuma „Ülemiseks tiigiks“. Tiigist viis kanal linna ning veetaset reguleeriti lüüside süsteemiga. 2. sajandil eKr kanal suleti ning tiigist lõuna poole rajati teine veehoidla. Kuigi legendi kohaselt kasutati tiiki lammaste pesemiseks, ei sobi see nimetatud eesmärgiks, kuna on ligi 13 meetrit sügav. Pigem on tegemist rituaalse puhastamise basseini mikvega.
Tundub, et Jeesuse ajaks hakati kogu seda piirkonda kuidagi tervise ja tervenemisega seostama. 1. sajandil eKr muudeti tiigi läheduses asunud looduslikud koopad basseinideks, millel oli usulis-meditsiiniline funktsioon. Talmudi kohaselt oli üks neist koobastest pühendatud Rooma õnnejumalanna Fortunale, mitte aga tervisejumal Asclepiusele.
Arvatavasti oli areng seotud Antonia kindluses paiknenud Rooma garnisoniga, kes rünnaku korral oleks saanud neid tiike kaitsta. Kuna nimetatud tiigid asusid algselt väljaspool linnamüüri, siis talusid juudid nende olemasolu. Võõra religiooni pühapaikade asetsemine linnamüüri sees oleks toonud kaasa vastuseisu.
Alles kui Heroodes Agrippa 1. sajandil laiendas linna territooriumi, jäid tiigid linnamüüri sisse. Kui Hadrianus rajas Jeruusalemma asukohale Aelia Capitolina, laskis ta tammi kohale ehitada maantee ning laiendas paiga Asclepiusele ja Serapisele pühitsetud templiks.
„Wade in the Water“ (Kahlake vees) on afroameeriklaste spirituaal, mille sõnad avaldati esimest korda trükis 1901. aastal Frederik J. Worki ja John Wesley Worki kogumikus New Jubilee Songs as Sung by the Fisk Jubilee Singers.
Üks versioon laulust on järgmine:
Wade in the water,
Wade in the water, children.
Wade in the water,
God’s gonna trouble the water
Laulu on seostatud „maa-aluse raudtee lauludega“. Maa-aluseks raudteeks (Underground Railroad) kutsuti salateede ja turvamajade võrgustikku, mille abil toimetati orje lõunaosalriikidest vabadusse. Arvatakse, et Harriet Tubman, kes tegi 13 reisi Lõunasse ja aitas vabadusse üle 70 orja, kasutas seda laulu märguandena põgenikele, et nad astuksid rajalt kõrvale vette, et pääseda jälituskoerte eest.
Rabi Tanhuma (u 380 pKr) ütles: „Ka vee kaudu viib Jumal täide oma kavatsusi. Ükskord juhtus, et nahahaiguse all kannatav inimene läks Tiberiase järve suplema. Juhtus aga, et see oli just sel tunnil, mil Mirjami allikas üles kees ja ta suples selles vees ja sai terveks.“ Vayikra Rabba 22 (121b)
Meiegi maal on laialt levinud erinevad spaad, veekeskused, kus veeta vaba aega või turgutada tervist. Kuigi etümoloogiliselt on sõna ’spaa’ seotud Belgia linna nimega Spa (ld Aquae Spadanae), on 21. sajandi algusest levinud selgitus, et sõna olevat lühend ladinakeelsest fraasist Sanitas per aquam – tervis vee abil.
Tervenenud mehele heideti ette, et ta kannab kanderaami – tegevus, mis hingamispäeval oli keelatud. Traktaat Šabbat 7,2 nimetab viimasena 39 keelatud tegevuse hulgas esemete kandmist ühest piirkonnast teise.
Siiski on voodi või kanderaami kandmise reeglil erand, nagu ka mitmel teisel kandmist puudutaval juhisel. Põhimõte on selles, et kanda tuleb midagi ebatavalisel viisil. Kandja tunnistatakse süüst vabaks, sest „ta ei vii välja väljaviijate kombel“. Neid erandeid summeerib traktaadi Šabbat X peatükk. „(See, kes viib välja) elava kanderaamil, on (süüst) vaba – ka kanderaami tõttu, sest kanderaam on lisand sellele (inimesele).“ (Šabbat 10,5)
Hingamispäeva rangetest reeglitest ei pea kinni pidama juhul, kui keegi on eluohtlikus olukorras. 2010. aastal töötas Haiiti maavärina piirkonnas rühm ZAKA liikmeid Iisraelist. ZAKA on lühend nimest Zihuy Korbanot Ason, Katastroofiohvrite Indetifitseerimise Rühm, vabatahtlike päästjate meeskond.
Haiiti missiooni liige Mati Goldstein kommenteeris: „Me tegime kõik endast oleneva, et päästa elusid, me ei pidanud ainult hingamispäeva. Rahvas küsis: „Miks te olete siin? Siin ei ole juute.“ Kuid meie oleme siin sellepärast, et Toora käsib meid elusid päästa… Me rikkusime hingamispäeva uhkusega… .“
2020. aastal toetasid mitmed religioossed juhid sotsiaalse distantseerumise põhimõtet, soovitades koguni loobuda minjani nõudest palvetamisel ning piirduda ülekannetega erinevates meediakanalites. Erinevad judaismi suunad lähenesid pandeemia väljakutsetele erinevalt. Kui mitmed peavoolu ortodokssed juudid olid nõus haigestumise riski tõttu loobuma palvekogunemistest, jätkasid haredi ja hassidi juudid kogunemisi sünagoogides.
Olen tänulik:
Maksude eest, mida maksan. Sest see tähendab, et mul on töö.
Selle eest, et pean koristama peo järel. Sest see tähendab, et mul on sõbrad.
Selle eest, et riided tunduvad kitsaks jäävat. Sest see tähendab, et mul on piisavalt süüa.
Selle eest, et peab lund rookima ja aknaid pesema, sest tean, et mul on kodu.
Et parkimisplats on jamalt kaugel. See tähendab, et mul on auto.
Suure elektriarve eest. Sest mu kodus on valgus ja soojus.
Kellegi eest, kes kirikupingis minu taga laulab valesti ja kõvasti. Kuna tean, et ma kuulen.
Pesuhunniku eest laual. Kuna mul on riideid, mille eest hoolt kanda.
Väsimuse ja valutavate lihaste eest. Kuna tean, et olen tohtinud teha tööd.
Hommikuse äratuskella eest. Kuna tean, et elan.
8. Liturgilised soovitused
Liturgiline värv: roheline.
Kuna kirikuaastal 2022/23 on jutlusetekstiks evangeelium, võib „Jumalateenistuste Käsiraamatu“ korda kasutades eraldi jutluselaul ära jääda. Sel juhul loetakse evangeelium samast kohast, kust peetakse jutlus, ning jutlus algab vahetult evangeeliumi järel pärast koguduse vastust „Kiitus olgu Sulle, Kristus“.
Alguslaul: 302.
Päeva laul: 301.
Jutluselaul: 309.
Ettevalmistuslaul: 276.
Lõpulaul: 392B.
Päeva palve: Käsiraamat, lk 225, nr 2/ Agenda, lk 66, nr 6.
Kirikupalve: Käsiraamat, lk 569–570, nr 4 (neljaosaline kirikupalve), või: Käsiraamat, lk 573, nr 4 (ekteenia) / Agenda, lk 66–68, nr 1.
Kiituspalve: Käsiraamat, lk 353 (Üldine II).
Armulaua seadmise palve: Käsiraamat, lk 362 (G)
Palve pärast armulauda: Käsiraamat, lk 225/ Agenda, lk 70, nr 1.
Alapeatükid 1–6 on koostanud Ergo Naab, alapeatükid 7–8 Joel Siim. Toimetanud Mariina Viia
