EELK perikoopide abimaterjal 6/19: Mt 12:33–37
1. Perikoobi tekst
Tekst on üksluise jutu kohta üllatavalt hästi edasi antud, võib-olla seadiski üksluisus lugejale ja ümberkirjutajale mõõtusid, selget teksti on raskem unustada. Peale pisimuutuste, näiteks kesksoo mitmuse artiklite lisamise, on vaid 35. salmis variant „hea inimene oma südame heast varast…“ (ja vastavalt ka lause teises pooles „oma südame (halvast varast)“. See „südame vara“ on lipsanud teksti Lk 6:45 põhjal.
Ning 36. salmis on iseenesest arusaamatu futuurumi lalesousin parandatud kas preesensiks või siis täiendatud konjunktiivile viitava partikliga.
2. Struktuur ja kontekst
Sõna heast puust ja halvast puust Mt 12:33 ning heast varast ja halvast varast salmis 35 ei ole vist siin päris omal ajaloolisel või pärimuses antud kohal, kuuludes algselt väljajutlusesse (Lk 6:17–7:1), mille on Matteus töötanud ümber mäejutluseks (Mt 5:1–7:29), pannes ka selle lõigu (Lk 6:43–45) mäejutlusesse (Mt 7:15–20). Mt 12:33–37 aga on omakorda dublett, mille loomisel on Matteus kasutanud veel oma toimetajakätt. Ning mõlemaid on Matteus näinud teatud seoses, mäejutluses on ta loonud sõnale „heast puust“ ja „halvast puust“ kontekstiks valeprohvetid, meie perikoobis aga poleemika variseride vastu. See poleemiline olukord on raamistusena juba olemas Mk 3:22–27, kuid Matteus laseb Jeesusel mõista variserid hukka veel kangemini. Variserid on need, kes ei kanna vilja.
Lõik koosneb osadest, esiteks tuuakse esile puu ja tema liigiomadused (s 33), seejärel ebakõla inimese kõne ja olemise vahel (s 34), inimene ja tema vara nähtavakssaavana suhetes (s 35) ning kohtumõistmine sõna pärast (ss 36–37). Vormiliselt vastavad salmid 33 ja 35 teineteisele ning siis veel ühendab kohtumõistmise, isegi hukkamõistmise teema salmid 34 ja 36j. Oma eelisteemana toob Matteus hukkamõistmise teema nii siia kui ka sama pildi dubletti Mt 7:19, seevastu Q (Lk 6:43–45) aineses see puudub. Ja veel enam, salmides 33 ning 35 on paralleelid Luuka tekstis olemas, ülejäänu aga on Matteusel selles koosseisus siia koondatud eri allikatest.
3. Kirjanduslooline kontekst
Eelnevas võis juba näha visandatuna teksti kirjanduslikku kasvamist väljajutlusest mäejutlusesse (Mt 5:1–7:29) ning poleemikasse variseride vastu (Mt 12:33–37). Kuid sel on veel oma selge paralleel Mt 12:33–37 ärajäetud sõnadega, mis Lk 6:43–45 ja Mt 7:15–20 on alles, nimelt Jk 3:12: „Mu vennad, ega viigipuu saa kanda õlimarju ega viinapuu viigimarju?!“ Seega on antud sõnal ühine allikas nii Q-s kui Jaakobuse kirjas. See tõstatab küsimuse, millele võiks vastata ka järgnevalt. Jeesus rääkis sõna. Seda kuulis tema vend Jaakobus, kellel jäi see meelde ning kes osundas seda oma kirjas (Jk). Seda sõna kordas ka muu Jeesuse jüngrite kasvav hulk, kuni see kirjutati Q allikasse. Ja sellega kooskõlas, mõnd sõna välja jättes ja mõnd ümber paigutades, kirjutati ka Matteuse ja Luuka evangeeliumid. Ma ei tahaks seda siiski seletada nõnda, puhtalt pärimusloo alusel, tõstaksin siiski esile näiteks Jakobuse kirja kirjanduslikku loomust, samuti evangeeliumite sõltuvust allikatest ja toimetustööst ning koguduste ja kirjutajate vastasmõju.
Kuid tundub, et siin on ilusasti näha üks Jaakobuse kirja suuri põhitaotlusi, rääkida inimesele sisemiste ning välimiste vastuolude vältimisest. „Kas allikast keeb ühest ja samast soonest magedat ja kibedat vett?!“ (Jk 3:11) „Kas üks suu õnnistab ja neab?“ (Jk 3:9). Ja peale selle Jakobuse „keele“ teemad (1:26 jm). Need teemad on olemas ka nendessamades Lk ja Mt kohtades, mille juurde viib meid see kirjakoht. Seega ei ole siin teemaks ilmtingimata usu õigus ega ka mitte käsu õigus, mis on ju Jaakobuse puhul poleemikateemad ning millest lähtuvalt on Matteuse evangeeliumit tihti tunnetatud kui ebajärjekindlat, juutlusesse tagasivajuvat teksti. Selle asemel tahaksin öelda, et siinkohal leiame eest hoopis tarkuse teema. Tarkus on põhiteemaks Õpetussõnades, kuid tuleb tihti ette ka prohvetitel ja psalmides. Seega on see Vanas Testamendis oluline sisuline täiendus ja lugejale tähelepanu teritaja. Jumalalast kutsutakse tarkuse juurde. Ja nõnda tuleb seda lugeda ka siin ning Jaakobuse kirjas. Igasugune viide keelele, sõnale, kõnele, südamele võib olla tarkuskirjanduse tunnus.
4. Ajalooline kontekst
Ühest küljest on ajalooliseks kontekstiks Jeesuse surmale viinud vaidluste kajastus. Jeesusel oli vaenlasi, oli neid, kelle töö vili on Inimese Poja tapmine.
Teisest küljest on siin tegemist valulise teemaga – kuidas üldse võib keegi teada, et ta on õigel teel, et tema ees olev inimene on õigel teel, et tema järel võib julgelt käia. Seega võib Mt 12:33–37 aluseks olla juba teine või kolmas kristlik sugupõlv. Teemaks võib olla mitte enam Jeesuse Kristuse leidmine, vaid juba usus püsimise ja usust langemise erinevus. Selles suhtes sarnaneb külvaja tähendamissõnale oma „diagnoosidega” (Mt 13:18–23), samuti võib seda lugeda hinnanguks eri kogudustele ja koolkondadele, mõne vili ei ole hea – on ju olemas valeprohvetid (Mt 7:15–20). Põllul kasvab nisu ja umbrohtu korraga, kalavõrgus on igasuguseid kalu (Mt 13:37–40, 47–50).
5. Kommentaar
12:33 Puu võrdluse kahehordne algus ē poiēsate – „või tehke“ (2x) pole jutustav tekst. See viitab diatriibi stiilile, nagu ütleks Jeesus „võtame näiteks hea puu“, „kujutame ette, üks hea puu“. Sõna „vili“ (hbr peri) kui mõtte või tegemise tagajärg on juutluses tuntud (Js 3:10; 10:12; Jr 17:10; Ho 10:13). Selle salmiga puu teema ka lõpeb, seega tuleb siinkohal juba küsida, kes on see halb puu, seda võiks jälgida enamgi veel traditsiooni ja retseptsiooni loos.
Esiteks, variserid kui halb puu. Sellele viitaks salm 24, samuti „teie“ salmis 31. Nad on nagu neetud viigipuu (Mt 21:19j; Mk 11:13.20j), kuigi seal on selleks halvaks puuks kas Jeruusalemma tempel, Iisrael või mis tahes suurem mõiste kui variserid üksi, ning paralleelkohas Mt 7:15 on just valeprohvetid need halvad puud. Millest on ajendatud ka oletus, et halvad puud võivad olla väga üldiselt võttes ka kristlased ise.
Ja oletades sõna teravust läbi aja ülestõusmisest evangeeliumi kirjutamiseni võiksid halvaks puuks olla just ka kristlased ise, seega oleks Markuse sõna siin nagu Johannese sõna kogudusele 1Jh 4:6. Teemana on see ju oluline, et kristlane oleks ikka hea puu, samas puu headuse, inimese headuse hindamine ei tohi olla liiga kiire, see peaks olema pigem puu kasvamise aeg või viimse kohtu äraootamine (Corpus permixtum 13:24jj ja 13:47jj).
12:34 Ja Jeesuse kõnetlus „rästikute sugu“ võiks tuua meid ikka lähemale mõttele „halvast puust“, süüdistatakse just varisere, ütleb ju Johannes Jordani ääres neile sedasama (Mt 3:7; Lk 3:7–9).
12:35 Rääkides, kuidas heast puust/inimesest tuleb hea vili, toetub evangelist veel olulisemale ja algsemale Jeesuse sõnale käte ja astjate puhtusest (Mk 7:20–23; Mt 15:11), kus oli ju ka teemaks see, mis tuleb südamest. Siin kirjutab Matteus selle pikemalt välja, sest puu teemale tuleb lisaks seesama „süda“, edaspidi ka „vara“. Teemaarendust, kuidas varast tuleb hea ja halb, täpsustatakse sõnadega „head rääkida“, „südame täis olek“, „suu rääkimine“, „iga tühine sõna, mida räägivad“, „sinu sõnadest“ (2 korda), „toob välja (varast)“ (2 korda), millest on näha, et Matteus kõneleb meie rääkimisest. Süda on inimese mõtlemiselund. Kaasaegsed või Jeesusest hilisemad juudid on ka abielueelset sugulist suhet kohtades Gn 37:4; 2Sm 13:22 kommenteerinud „mis südames, see suus“ või „see mis nende südames, see nende suus“, näidates, et lubamatu on nii mõtetes, sõnades kui ka tegudes, ja need on üks tervik. Ning see „varandusest väljatoomine“ on just Matteuse mõte, kui võrrelda seda kirjatundja varandusega Mt 13:52, kus ka „tuuakse välja“.
Rääkimisest ja kõne ning kõneldava päritolust kõneleb uues Testamendis eriliselt Jaakobus. Ja sarnaselt Matteusele ühendab Jaakobus selle alati ka tegemisega. Matteus teeb katse sõnastada olulist. Kui kõneldakse rääkimisest, mõeldakse tegemisest. F. Mussner küsib, kas kirjutades Jk 3:1j mõtles Issanda vend Jeesuse sõnadele Mt 12:36 ja Lk 20:47. Kuid nüüd on raske jälgida, kust on sõna pärit ja kus rääkimist silmas peetakse. Kui kõneleb Jumala riigi peale õpetatud kirjatundja (Mt 13:52), siis on see ex cathedra õpetus, aga kui variser süüdistab Jeesust koostöös Beltsebuliga, siis on see tänavavaidlus. Peale selle on olemas igasugu argivaidlusi, mille käigus, nii tundub õpetavat Piibli sõna, tuleb rääkijal jääda filosoofiks. Jaakobuse eluolukorrad, kus keel süütab metsa või tüürib laeva, viitavad just keelele väljaspool jumalateenistust. Kuid tihti näitab Jaakobus, et tema teemad on ikkagi võetud jumalateenistuse seest, olles tekkinud jumalateenistuse käigus jutlustades ja õpetades rääkimisest.
12:36 „Andma aru“, „andma sõna“ on, arvestades rääkimise sõnade rohkust, veel täiendus kõigele eelnevale. Kohtust räägitu kohta kirjutab ka Jd 15. Juudi rabidel on palju mõtteid sõnade tähtsusest, näiteks: „Ka mehe ülearused sõnad oma naisega antakse talle surmatunnil kohtu ees teada“. Veel lähemale meie kirjakohale tuleb rabi Aha (4. saj) ütlus: „Ka viljatud puud peavad kohtupäeval aru andma“.
12:37 järgi tahab Matteus näidata, et variserid on kord suurel kohtupäeval (Mt 25:31–46) kuninga ees, kus on õigeksmõistmine ja hukkamõistmine, ning see sõna tõotaks variseridele pigem hukkamõistu esiteks nende segaste sõnade pärast Inimese Poja maapealse elu ajal, kui nad teda ei tundnud, ja teiseks, neil pole Inimese Poja poolehoidu oodata ka siis, kui ta tuleb Isa aus.
Kuid Matteuse sõna „sinu sõnadest“ (2 korda) mõistetakse sind õigeks või hukka on veidi eriline, kesktee leidmine. Ei loe hoiak, usk ega teod. Kuid võib-olla seletab see keskendumist sõnadele, milles väljendub kõik. Tegu on aeglane tulema, mõte on valitsematu ja seetõttu andeksantav, kuid sõna on see, millega inimene kiirelt, igas olukorras, igas värvitoonis välja tuleb. Seetõttu on sõna suurim õigustegu ja suurim patutegu.
6. Paralleeltekstid
Neid on kahesuguseid, selgeimad paralleelid on Mt 7:15–20 ja Lk 6:43–45). Mt 12:33–37 on hoopis nende dublett, mis on Mk 3:22–27 paralleel.
7. Tõlgendusloolised märkused
Käesoleva aasta evangeelium 13. pühapäeval pärast nelipüha kõneleb puust ja tema viljadest. Siia juurde sobib veel vaadata ka kolmainupüha kommentaari viinapuust käesoleva aasta sarjast: SIIT.
Lisaks käesolevale evangeeliumile esineb Jeesuse võrdum puust ja tema viljadest Uues Testamendis veel kahes versioonis: osana Matteuse Mäejutlusest (Mt 7:15–20) ja Luuka Väljajutlusest (Lk 6:43–45). Matteuse evangeeliumis on võrdum seotud prohvetite läbikatsumisega, Luuka versioonis on see side nõrgemalt välja toodud. William Robertson Nicolli arvates aitab Luuka versiooni mõistmisele kaasa mõiste hypokritai (silmakirjatsejad, s. 42), viidates inimestele, kes väidab end olevat püha, kuid tegelikkus on veel suurem patune kui need, keda ta kritiseerib.
Kes tõstab palvetades häält, on valeprohvet (Berakot 24b). Raši arvamuse aluseks on 1Kn 18:28, kus Baali prohvetid palvetasid valju häälega.
Püha Vaimu vili (teinekord kõneldakse ebakorrektselt Püha Vaimu viljadest) on termin, mis võtab kokku Pühas Vaimus elava isiku või kogukonna üheksa loomujoont, mis on leitavad Gl 5:22–23. Nendeks on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus ja enesevalitsus. Püha Vaimu vili vastandatakse liha tegudele, nimekiri nendest eelneb vahetult Vaimu vilja loendile.
Vulgata teksti kohaselt on vilja loomujooni 12: armastus (caritas), rõõm (gaudium), rahu (pax), kannatlikkus (patientia), headus (bonitas), pikk meel (longanimitas), lahkus (benignitas), ustavus (fides), tasadus (mansuetudo), enesevalitsus (continentia), kasinus (castitas), tagasihoidlikkus (modestia).
Aquino Thomase sõnul mainitakse Gl 5:25–26 Vaimu vilja ainsuses, kuna tegemist on loomult ühe viljaga, mis on jagatud paljudeks liikideks, millest kõneldakse kui eraldi viljadest.
Püha Augustinus märgib sama kirjakoha juures, et apostel ei kavatse öelda, mitu [liha tegu või Vaimu vilja] on olemas, vaid ta tahtis näidata seda, kuidas esimestest tuleb hoiduda ja teiste poole püüelda.
G. K. Chesterton on öelnud: „Kaasaegne maailm on täis vanu kristlikke voorusi, mis on läinud hulluks. Voorused on läinud hulluks, kuna nad on üksteisest eraldunud ning rändavad ringi üksinda.“
Vaimu vilja ei tohi ajada segi vaimuandidega. Vaimuand (kr harisma, mitmuses: harismata) on Püha Vaimu poolt jagatud erakordne võime, mis on antud kristlastele kiriku ühiseks kasuks (1Kr 12:7). Paulus loetleb vaimuande 1Kr 12, Rm 12 ja Ef 4, ka 1Pt 4 puudutab seda teemat. Iga nimekiri on unikaalne, kuid neis on ka kattuvusi.
| Rm 12:6–8 | 1Kr 12:8–10 | 1Kr 12:28–30 | Ef 4:11 |
| Prohvetliku kuulutamise and Teenimine Õpetamine Hingehoid Jagamine Juhatamine Hoolekanne | Tarkusesõna Tunnetusesõna Usk Tervendamise armuand Imeteod Prohvetlik kuulutamine Võime eristada vaime Mitmesugused võõrad keeled Keelte tõlgendamine | Apostel Prohvet Õpetaja Imeteod Armuannid tervendamiseks Abistamine Juhtimine Mitmesugused keeled | Apostel Prohvet Evangelist Karjane Õpetaja |
Kristlased usuvad, et vaimuannid on ette kuulutatud (Jl 3:1) ning tõotatud Kristuse poolt (Mk 16:17–18). Ettekuulutus täitus nelipühapäeval ja mujalgi, kui kirik laienes.
„Iga kurki tuntakse tema mahlast.“ (Berakot 48a)
Rabi Berekja (u 340 pKr) ütles: „Kui maa oli alles noor, kasvatas ta juba kibuvitsu.“ (Berešit Rabba 2,3b)
Gamalieli põhimõte või juhis on Apostlite tegude raamatust (Ap 5:38–39) tuntud põhimõte, mille on sõnastanud rabi Gamaliel. Tema sõnul peab Suurkohus hoiduma Jeesuse jüngrite tapmisest, sest „kui see nõu või tegu on inimestest, siis see läheb tühja, aga kui see on Jumalast, ei suuda teie seda hävitada“. Gamalieli sõnul on Jeesuse jüngrite suhtes parem mitte midagi ette võtta ja lasta olukord lahendada Jumalal. Nüüdisajal on Gamalieli põhimõtet kasutatud usulise pluralismi ja usuliste gruppide sees toimuvate reformide toetuseks.
Rabi Elʻazar Ha-Qappar ütleb: „Vastu su tahtmist on sind loodud, vastu su tahtmist oled sa sündinud, vastu su tahtmist sa elad ja vastu su tahtmist sa sured, ja vastu su tahtmist annad sa kord aru ja vastutad Kuningate Kuninga Kuninga, Püha ees, õnnistatud olgu tema!“ (Abot 4,22)
Aqabja ben Mahalalel ütleb: „Pane tähele kolme asja ja sa ei satu üleastumise kätte. Tea, kust sa oled tulnud ja kuhu sa lähed ning kelle ees sa kord aru annad ja vastutad. Kust sa tuled? Haisvast tilgakesest. Ja kuhu sa lähed? Usside ja vaklade juurde. Ja kelle ees sa aru annad ja vastutad? Kuningate Kuninga, Püha ees, õnnistatud olgu tema.“ (Abot 3,1)
8. Liturgilised soovitused
Liturgiline värv: roheline.
Kuna kirikuaastal 2022/23 on jutlusetekstiks evangeelium, võib „Jumalateenistuste käsiraamatu“ korda kasutades eraldi jutluselaul ära jääda. Sel juhul loetakse evangeelium samast kohast, kust peetakse jutlus, ning jutlus algab vahetult evangeeliumi järel pärast koguduse vastust „Kiitus olgu Sulle, Kristus“.
Alguslaul: 288.
Päeva laul: 264.
Jutluselaul: 129.
Ettevalmistuslaul: 136.
Lõpulaul: 302.
Päeva palve: Käsiraamat, lk 220, nr 3/ Agenda, lk 73, nr 3.
Kirikupalve: Käsiraamat, lk 570, nr 5 (neljaosaline kirikupalve), või: Käsiraamat, lk 578, nr 10 (ekteenia) / Agenda, lk 66–68, nr 1.
Kiituspalve: Käsiraamat, lk 353 (Üldine I).
Armulaua seadmise palve: Käsiraamat, lk 360–361 (F)
Palve pärast armulauda: Käsiraamat, lk 220/ Agenda, lk 71, nr 3.
Alapeatükid 1–6 on koostanud Vallo Ehasalu, alapeatükid 7–8 Joel Siim. Toimetanud Mariina Viia
