EELK perikoopide abimaterjal 6/18: Lk 4:23–30
1. Perikoobi tekst
Lk 4:23 on juba sõna „Kapernaumas“ leidnud erinevaid edasiandmisviise: on klassikaline en+D, kuid algsem oli ehk koineekreekalik eis+A (mis klassikalises keeles tähendaks „Kapernauma (kuhu?)“. Ka on siin eri käsikirjades kirjutatud kord Kapernaum, kord Kafarnaum, millest võiks teha järeldusi linna nime häälduse kohta, millal palataliseerus heebrea ja aramea p f-ks, või ümberkirjutajate seas levinud foneetikateooriate kohta. Pešitta kirjutab Kefarnahum.
24. salmis on mõnedes väga vähestes käsikirjades (D nende hulgas) „aamen“ kahekordne, mis võib olla mõjutus mujalt, ka on mõnes käsikirjas „oma isamaal“ asemel „omaenda isamaal“.
26. salmi on eelistatavaks lugemiks „Siidoni“ asemel „Siidonimaa“. Luukas kujutab ehk ette, nagu poleks olemas mitte Siidoni linn üksi, vaid lausa Siidonimaa (Sidonia), kus asub väike Sarepta. Tundub, et ümberkirjutaja tundis maateadust paremini.
Üldiselt aga on see tekst väga rikkumatu, esineb vaid väga väikesi stilistilisi parandusettepanekuid antiiksetelt ümberkirjutajatelt, nagu on 29. salmis „selleks et“, „nagu“ asemel eis to ja pros to või ka hoste.
2. Struktuur ja kontekst
Luukale on omane luua paarileheküljelisi seoseid, lõikusid, mida tuleks näha ühtsena ning mis võivad olla pikemad kui pühapäeval kirikus loetavad lõigud. Meie perikoop tundub olevat loodud osana tervikust Lk 4:14–32, mille äärejoonteks oleks raamistus Lk 4:14j ja 4:31j, nende kahe kokkukuuluvuse tunnusteks on sagedasti korduvad mõisteid Galilea – Kapernaum, õpetama – õpetus, sünagoog – sabat, kuulsus – hämmastus, Vaim – meelevald. Need sõnapaarid pole ammendavad ega rangelt liigendatud, siiski näitavad need mingit alustatud ja lõpetatud tsüklit.
Ja selle tsükli sees on Jeesuse ärapõlgamine Naatsaretis, üks lugu, mille on kujundanud nii suurejooneliselt evangelist Luukas. Sel lool on küll ka sünoptilised eeskujud (Mt 13:54–58 ja Mk 6:1–6), kuid Luukas võtab Mk eeskujust üle vaid vihje „isamaale” ja tõsiasja, et ema ja vennad ju Jeesust kui Messiast ära ei tunne. Lõigu enda vaikib Luukas maha, paneb selle kõigepealt hoopis teise seosesse ning muudab tundmatuseni. Luukas ei räägi Mk kombel enam Jeesuse perekonnaloost, emast ja vendadest, vaid tervest linnarahvast, esindatuna sünagoogis olnud meeste poolt. Mitte oma kodumaja ei ole see Jeesusest kaugelejäänu, vaid kodulinn.
Selle ümbertegemise põhjuseks on osaliselt Luuka eriline tähelepanu pööramine naistele, nagu naisjüngrid ja naised misjoni ajaloos, kuid ka Jeesuse ema Maarja. Mk 6:1–6, mis ju Jeesuse ema ja vendi mitte just ei meelita, „kustutab” Luukas peenetundeliselt (nagu ta vaikib maha ka arstikunsti mahategemise Mk 5:26 vrd Lk 8:43). Selle asemel näitab ta Maarjat Jumala asjus järjepidevalt õppinud inimesena, tõelise jüngrina (Lk 2:19; Ap 1:14).
Omalt poolt, evangelisti toimetustööna, paneb ta siia sisse mitu muud, mitte küll väga originaalset, kuid siiski eriliselt väljakirjutatud õpetust, esiteks põhjalik sissevaade sünagoogi, teiseks Js 61:1 kristoloogiline tõlgendamine, kolmandaks pöördumise kaugete rahvaste poole, neljandaks mõrvakatsejuhtumi mäejärsakul.
3. Kirjanduslooline kontekst
Kõne kujutab endast suurmehe kõnet ajaloo pöördepunktis. Selliseid kõnesid esineb näiteks ajalooraamatutes kuningate ja väepealike suus. Samamoodi on Ap-s suured kõned, nagu Peetruse kõne nelipühipäeval (Ap 2:14–39) või Pauluse lahkumiskõne (Ap 20:17–38) kui kirikuelu suunanäitajad. Kõne olukord ise annab juba teada, et pigem on selle kõne autoriks raamatu kirjutaja. Selline kõne on ju raamatu autori käes võimaluseks anda edasi suunda näitav sõna sündmuste endi keskel.
Seda kõnet on nimetatud ka Jeesuse inauguratsioonikõneks (Antrittsrede; tahaks küll vältida võrdluse kujunemist terminiks, nagu see on näiteks Jeesuse ülempreesterliku palve puhul Jh 17). Silma torkab siiski see, et autor tahab siin näidata Jeesust minemas ristile ja minemas Rooma (Ap 19:21 jm), kusjuures esimene on aimamisi, teine aga, teades, kui väga on Apostlite tegude raamatut kirjutades autori südames evangeeliumi jõudmine üle rahvaste Rooma, on juba selle kõne suunas aimatav.
4. Ajalooline kontekst
Luukas kirjeldab esimesena maailmaajaloos sünagoogijumalateenistust. See annab midagi mõista sünagoogi sisekujundusest, raamatuga ümberkäimisest, sõnalugemise ja jutluse suhtest, nimetab ka üht sünagoogiametimeest, „teenrit”. Ka juudi tekstides pole ühtki, mis kirjeldaks nii ammusest ajast sünagoogis toimuvat.
Teoreetiliselt võiks seada ka kahtluse alla, kas taoline vennastekoguduse jumalateenistus antiikajal olemas oli, kus mehed vaheldumisi jutlustavad. See võib olla Luuka soov näidata Jeesust Joosua või Esrana võtmas sõna rahva ees, rahva juhina. Kuid selline jumalateenistuse vorm ei ole ka vastuolus arusaamaga tolleaegsest kirjatundjast, kes ei ole ju mingi ametikandja, vaid just inimene rahva seast, kellelt sünagoogis oodatakse head kõnet.
5. Kommentaar
4:23 on Luuka kujundatud uue kõneosa alustus juba ammu kestnud kõne sees. Ning tundub, et Jeesus just ise tekitab tüli (sõnadega 24–27), mis iseenesest saab alguse heast sõnumist. Seda võib samas pidada ka diatriibi kui retoorilise vormi kasutamiseks.
Jeesus on just enne öelnud, et Vanas Testamendis kuulutatu on täna täide läinud, tema ongi see, kellest räägib Jesaja kui Messiast (s 21), ja kuigi enese näitmine Messiana Naatsareti rahvast pahandas, nimetatakse Jeesuse sõnu armu sõnadeks (s 22), s.t meeldivateks sõnadeks. Kuid siin salmis Jeesus nagu juba süüdistaks rahvast tunnustähtede nõudmises. Jeesus oma kõnega tahaks nagu öelda, et tunnustähti siin linnas ei tule. Ta vastandab: „Kapernaumas oli rõõm Jumala riigist meie keskel, Naatsaretis usu puudumine“.
Kõnekäänd „arst, aita iseennast“ on Mk 15:30j paralleeli mõju, tooduna siia varasemasse aega. Kusagil mujal küll ei ole mõeldud, et „arst“ on see, kes peab end ise aitama. Võib-olla on selle salmi täiendamine arsti mõttega just üks tõestus Luuka erilisest seosest arsti tarkusega (Kl 4:14, samuti Mk 5:26 silmatorkav puudumine vastavas Luuka ümbertöötluses Lk 8:43). Arsti teema pole juutluses tavaline, kuid Luukas pole ka juut. Arsti ja prohveti kõrvuti panek Tooma evangeeliumis võib aga olla Luuka mõju: „Jeesus ütleb: „Keegi prohvet pole vastu võetud oma külas.“ (2) Arst ei ravi neid, kes teda tunnevad“ (Logion 31).
Eelnevast selgub, et tegevus toimub Naatsaretis, ning siin on näha Kapernauma ja Naatsareti vastandamine – Kapernaumas heakskiit ja vägevad teod, Naatsaretis kahtlus Jeesuse isikus. Mk ja Mt järgi on Galileamaa üldiselt rõõmus Jumala ilmumise maa, kus Issand Jeesus ise on Iisraeli rahva keskel. Luukas liigendab seda pilti, Naatsaret tõstetakse esile Jeesust põlgava linnana. Naatsareti eriline alahindamine võiks olla seotud Luuka kõrgema hinnanguga Jeruusalemmale. Kodukoht vihkab Kristust, ja Jeruusalemmast saab alguse tema võidukäik tervesse maailma.
Taoline sapine ütlemine „arst, aita iseennast“ haarab raamatus juba kaugelt ette Jeesuse ristisurma, läheb lugejaga kohta, kus Jeesus ei aidanud iseend, vaid kus ta on surnud. Ühtlasi on Jeesuse hukkamõistmine, isegi surmamõistmine juba evangeeliumi alguses sees: see, et romaani lõpp on teada juba romaani alguses, üldine sünoptiline õpetus (Mk 3:16).
4:24 lähebki arsti teema juurest prohveti saatuse juurde oma maal. Peale sünoptiliste paralleelide on sel ka võrdluskoht Jh 4:44. Ent erinevalt paralleelidest, kus on juttu prohveti „autusest“ (Mt 13:57; Mk 6:4; Jh 4:44) kasutab Lk prohveti kohta sõna dektos, „vastuvõetav“, ning 4:17 oli dektos aasta, mille saabumist Jeesus oma tulekuga kuulutab. Aasta on hea, kuid prohveti kohtlemine mitte. Paljud sünoptikute õpetused viitavad Jeesuse tuleku ajale kui Issanda aastale, tema meelepärasele aastale, Issanda päevale. Pimedad saavad nägijaks (Mk 10:46), näljased tuhanded kõrbes söönuks (Mk 6:35jj; 8:1jj), saatana sidemed lastakse lahti (Lk 13:16), jüngrid Jeesuse osaduses lapselikult rõõmsaks, sest on pulmapeo aeg, peigmees on meie keskel (Mk 2:19). Seda kirjutab Luukas meie lõigus veel eriliselt. Kuid Naatsareti rahvas leidis, et sellist Messiat me omaks ei võta, pettunud misjonäri ületõlgendusena võiks lisada, et sellist Messiat me sel aastal veel omaks ei võta.
4:25 alustab aga juutidest ja paganatest koosneva Jumala rahva teemaga. Õieti seatakse siin Iisraeli äravalimine kahtluse alla, esile tõuseb paganate tuleku teema. Esimesest neist räägivad sünoptikud kõige selgemini viljatu viigipuu needmise loos (Mk 11:13–14,20 par) ja viinamäe rentnike tähendamissõnas (Mk 12:1–12 par). Teema üldiselt on Luukale omane, kuid otseselt tundub, et selles lõigus tema enda vaba VT tõlgendus. See lõik on paralleelideta, kuid mõte ise on sees Markuse kirjeldustes Jeesusest paganate juures (sürofoinikia naine Mk 7:26, Gerasa pidalitõbine Mk 5:1), mis mõttena on sünoptikute ühisvara.
Seejuures minek välja, misjon, on omas kontekstis osadus, mida minnakse pakkuma teistelegi. Vana Testament ei sisalda sõna „osadus“, kuid „arm, heldus, lepingutruudus“, mis on Jumala valitud rahval, leiab tee teiste rahvaste juurde.
4:26 Redaktsiooniloo seisukohalt vaadates on Sarepta lese lugu (salmid 25–26) evangeeliumi autori loodud, pealegi on tegemist ainsa Sarepta linna mainimisega Uues Testamendis, kuid põhjus, miks Luukas laseb Jeesusel siin rääkida Sarepta lesest, on Luuka kui ajaloolis-kriitilise teoloogi viis lugeda Markuse evangeeliumit. Luukas näeb, et Markus mõtles 7:24–30 juures ühest küljest Jeesuse tegevusele, teisest küljest kirjanduslikele eeskujudele, Jumala töös korduvatele tegudele, nagu seda loeme 1Kn 17:7–16 – vägev prohvet läheb Iisraeli mägiselt maalt ära mereranda, Haami laste juurde (Vana Testamendi järgi on foiniiklased egiptlaste sugulasrahvas). Jeesust võrreldakse Eelijaga, ta kordab Eelija reisi võõramaalaste juurde.
Terav on Jeesuse mõte, et tehes nõnda jättis Eelija unarusse kõik need paljud lesed, kes on iisraellased. Matteus oleks ehk näinud teisiti, kirjutades: „Ärge minge ära paganate teele, samaarlaste linna ärge astuge“ (Mt 10:5). Siin näeb Luukas juba Mt 28:18–20 mõtteid.
4:27 Ka mehenime Eliisat (’elišaʻ – „mu Jumal on pääste“) mainitakse Uues Testamendis ainult siin, kuid koos eelnevaga moodustab see ilusa võrdluse, kus üks on võõramaalane rannikult, Haami järglastest, teine Damaskusest. Kui Vana Testament peab aramealasi üldiselt vendadeks, siis erandiks on Damaskuse aramealased, need on liiga lähedal, et olla head naabrid. Ja kui Uue Testamendi kreeka tekst nimetab Naamanit „süürlaseks“, siis Pešitta antud kohas semiidipäraselt „aramealaseks“. Luukas hindab kõrgelt Damaskuse väepealiku palverännakut Iisraeli. Ühtlasi märkame, et Luukas on võtnud mõlemad lood Vanas Testamendist suhteliselt lähestikku asuvatest kohtadest (1Kn 17:7–16 ja 2Kn 5:14).
Eliisa isik ja lugu on sünoptilises pärimuses olemas, nagu Eelija kutsus Eliisa, nii kutsus Jeesus Andrease ja Peetruse.
4:28 Piibli kommenteerimine täidab kuulajad vihaga, nagu ka Stephanose kõne (Ap 7:58), Jeesus on ju seadnud kahtluse alla Iisraeli rahva väljavalimise ainsaks Jumala rahvaks, isegi viidanud sellele, et kõik muud rahvad on Jumala valitud, mitte aga Iisrael. See on muidugi liialdus, kuid on ju seegi retoorikavõte. Ka Paulus harrastab kirjas galaatlastele liialdamist ning võtab siis sõnad tagasi kirjas roomlastele. Liialduse põhjus on näidata Jumala riigi üleminekut Iisraelist rahvastele. See teema jääb korduma Apostlite tegude raamatus ning esineb koos küsimusega, miks Iisrael ei tule Jeesuse juurde. Küsimus jääb Ap-s kuni lõpuni lahtiseks (miks küsimused on üldse lootusetud), siiski näitab misjoni edasiviimise viis, minna enne sünagoogi ja siis avalikkuse ette, seda suhet valitud rahva ja veel valitava rahva vahel (Ap 13:46).
4:29 Ja seesama Iisrael, keda esindab sünagoogitäis mehi, tõuseb istumast, sünagoogipõrandalt, et panna kõnelejale käed külge. Seda võib võrrelda viinamäe rentnike vihaga ja sulase väljaviskamisega viinamäelt (Lk 20:15–16; Mk 12:8–9), samamoodi kui selles tähendamissõnas saab see Iisraeli üle kohtu mõistmisel viimase suureks süüks. Luukas loob siin nii suure seose, et Naatsaret seatakse Jeruusalemma kõrvale, esimene märtrisurma ähvardus ühes ja viimne tapmiskatse teises, ning sõnum „linnast välja“, nagu seda nii sügavalt tõlgendab Hb 13:12–13, kõlab juba siin. Naatsaretis öeldud sõnad „linnast välja“ seavad Naatsareti Jeruusalemma kõrvale, viidates sellele, mis juhtuma hakkab. „Linnast välja“ tähendab viimist Golgatale. Sel on ka võrdluskohad nii kreeka demokraatias kui metslastel. Ostrakism hääletab sobimatu, türanniks tahtva poliitiku välja. Hõimust väljaheitmine on loodusrahvaste seas tuntud karistus. Ja Jeesust karistati nõnda.
4:30 Jeesuse rahulik eemalekõndimine ütleks nagu, et prohvetil ei kõlba surra väljaspool Jeruusalemma (Lk 13:33), temal on meelevald otsustada oma surma üle. Nagu Jeesus võib kõndida vee peal, nii võib ta ka kõndida vaenlaste vahelt läbi.
6. Paralleeltekstid
Otsesed eeskujutekstid, kuigi mitte päris paralleelid, on Mt 13:54–58 ja Mk 6:1–6. Nende kõrvale astuvad tekstid, mis annavad teisegi loo: Mk 7:24–30, Mk 5:1–13. Ja veel on aluseks 1Kn 17:8–16; 2Kn 51:19.
7. Tõlgendusloolised märkused
11. pühapäeval pärast nelipüha meenutatakse Jeruusalemma templi hävitamist aabikuu 9. päeval (10. augustil) 70. aastal pKr. Selle teema kohta vaata ka kommentaari varasemast ajast SIIT.
Käesoleval aastal ei ole tähelepanu keskpunktis Jeruusalemma hävitamine, vaid Jeesuse hülgamine kodukohas. Selleks ajendas Jeesuse osalemine hingamispäeva jumalateenistusel, kus ta luges Vanast Testamendist ettekuulutust Messiast (Js 61:1–2) ning pidas jutluse, milles tõlgendas loetud sõnu enda kohta käivatena. Matteuse ja Markuse evangeelium teavad nimeliselt nimetada Jeesuse vendi ja mainida ta õdesid (Mt 13:55-56; Mk 6:3), mistõttu võib arvata, et Jeesuse perekonda peeti üsna tavaliseks perekonnaks ja Jeesuse ebatavaline käitumine tõmbas tähelepanu ning sünnitas kriitikat.
Rahvahulga reaktsioon Jeesuse sõnadele oli terav – ta aeti kõrgele künkale ning taheti sealt alla surnuks tõugata. Naatsaretist ei ole selliseid kaljurünki teada, mistõttu see sündmus paigutatakse sageli Naatsareti lähedal paiknevale Kedumimi mäele (heebrea k Har HaKfitsa, araabia k Jebel al-Qafzeh – Hüppe mägi). Mägi asub kaasaegse Naatsareti keskusest umbes 2 kilomeetri kaugusel. Kuna mäe kaugus linnast ületab hingamispäeva teekonna lubatud pikkust pea kahekordselt, ei peeta mäe identifitseerimist Hüppe mäega tõenäoliseks.
Negatiivne suhtumine Jeesuse perekonda võib olla põhjuseks, miks tekkis konflikt Pauluse ja juudakristluse vahel. A. N. Wilson märgib, et keerulised suhted Jeesuse ja tema pere vahel (Mk 3:21 märgitakse, et ta lähedased pidasid Jeesust arust ära olevaks ning tulid teda kinni võtma) võivad olla kirja pandud selleks, et esimesed kristlased ei läheks kaasa Jeesuse perekonna poolt edendatud Jeesuse kultusega. (Wilson, A. N., Jesus: A Life, 1992. New York: Norton & Co., p. 86)
Jeesuse hülgamisest kõneldakse evangeeliumides mujalgi.
Mt 21:42, Ap 4:11 ja Mk 12:10 kõnelevad Jeesusest kui nurgakivist, mille ehitajad ära põlgasid. Mõttekäigu aluseks on Ps 118:22.
Mt 11:23 ja Lk 10:13–15 sõitleb Jeesus kangekaelseid linnu (Korasini, Betsaidat ja Kapernauma ning Dekapolise linnu), mille elanikud keeldusid pöördumast Jeesuse sõnade peale. Jeesuse sõnul oleksid Tüüros, Siidon, Soodom ja Gomorra ammu meelt parandanud.
Lk 9:51–56 ei võeta Jeesust vastu Samaaria külas, kuna ta läks edasi Jeruusalemma. Lahkheli põhjuseks oli vastuolu juutide ja samaarlaste vahel, viimased pidasid õigeks teenida Jumalat Gerisimi mäel. Jaakobus ja Johannes tahtsid kutsuda taevast alla tule küla hävitama, kuid Jeesus ei lubanud seda.
Ka kõik Jeesuse jüngrid ei pidanud võimalikuks Jeesusega koos lõpuni rännata. Jh 6:60–66 märgib, et paljud lahkusid Jeesuse juurest pärast seda, kui Jeesus seadis igavese elu pärimise tingimuseks selle, et nad söövad Jeesuse liha ja joovad tema verd. Peetrus vastab 12 apostli nimel, et nemad ei taha ära minna, sest nemad usuvad.
Johannese evangeeliumis on suhtumine Jeesuse vastuoluline. Jh 7:1–9 rändab Jeesus põhiliselt Galileas ja väldib Juudamaad, kuna juudid otsisid võimalust teda tappa. Jh 10:20 ütlevad paljud: „Temas on kuri vaim ja ta jampsib, mis te teda kuulate!“ Jh 7:12–13 ütlevad ühed, et „ta on hea“, teised pidasid aga rahva eksitajaks. Need olid aga vaid sosinad, sest keegi „ei rääkinud temast avalikult, sest kõik kartsid juute“. Jeesuse hülgamist juutide poolt mainitakse veel ka Jh 7:45–52; 8:39–59; 10:22–42 ja 12:36–43. Jh 12:42 öeldakse, et „palju ülemaid“ uskus samuti temasse, „kuid nad ei tunnistanud seda variseride pärast, et neid ei heidetaks kogudusest välja“.
Jeremy Cohen märgib, et „veel enne kui evangeeliumid kirja pandi, kirjeldas apostel Paulus (või tõenäolisemalt keegi tema õpilastest) juute Kristuse tapjatena [1Ts 2:14–15]. […] Aga kuigi Uus Testament peab juute selgelt vastutavaks Jeesuse surma eest, ei mõistnud Paulus ja evangelistid kõiki juute hukka Jumala ja tema Messia tapjatena pelgalt sellepärast, et nad olid juudid. See hukkamõist oli aga peagi tulemas” (Cohen 2007: 55).
Judaismis on tuntud rida tekste, mis hülgavad Jeesuse. Neid leidub Talmudis ning erilise kaaluga on 18-palve 12. lõigus Birkat hamminim. Talmudi kohaselt (Berakot 28b) tahtis rabi Gam’liel II, et keegi kirjutaks eraldi lõigu hereetikute (saduseride) vastu ja uuris, kes seda võiks teha. Šemu’el Väike tõusis püsti ja kirjutas selle.
Tekst on säilinud nii Babüloonia kui Jeruusalemma Talmudis. 1898. aastal Kairo sünagoogi geniza’st leitud versioon lisab üldisele mõistele minim – hereetikud – juurde eraldi grupi, natsareenid.
„Usust taganejatel [lamšummadim] ärgu olgu lootust,
juuri välja ülbuse kuningriik [malkut ṣadon], kiiresti ja meie päevil.
Kadugu natsareenid [hanoṣrim] ja hereetikud [minim] praegusel silmapilgul.
Olgu nad kustutatud eluraamatust, ärgu olgu nad üles kirjutatud koos õigetega.
Ole kiidetud, Issand, kes rõhud uhked maha.“
8. Liturgilised soovitused
Liturgiline värv: roheline.
Kuna kirikuaastal 2022/23 on jutlusetekstiks evangeelium, võib Jumalateenistuste Käsiraamatu korda kasutades eraldi jutluselaul ära jääda. Sel juhul loetakse evangeelium samast kohast, kust peetakse jutlus, ning jutlus algab vahetult evangeeliumi järel pärast koguduse vastust „Kiitus olgu Sulle, Kristus“.
Alguslaul: 457.
Päeva laul: 217.
Jutluselaul: 245.
Ettevalmistuslaul: 269.
Lõpulaul: 267.
Päeva palve: Käsiraamat, lk 213, nr 1/ Agenda, lk 65, nr 4.
Kirikupalve: Käsiraamat, lk 569–570, nr 4 (neljaosaline kirikupalve), või: Käsiraamat, lk 577–578, nr 9 (ekteenia) / Agenda, lk 66–68, nr 2.
Kiituspalve: Käsiraamat, lk 354 (Üldine IV).
Armulaua seadmise palve: Käsiraamat, lk 355 (A).
Palve pärast armulauda: Käsiraamat, lk 214/ Agenda, lk 71, nr 2.
Viidatud kirjandus
Cohen, J. (2007) Christ Killers: The Jews and the Passion from the Bible to the Big Screen. Oxford University Press.
Alapeatükid 1–6 on koostanud Vallo Ehasalu, alapeatükid 7–8 Joel Siim. Toimetanud Mariina Viia
