Uue, 2026. aasta üle seisab Issanda sõna, mis on algselt öeldud Moosese teenrile Joosuale, kui ta asub koos oma rahvaga teele tõotatud maale, mille Issand annab Iisraeli lastele: „Ma ei lahku sinust ega jäta sind maha.“ Jos 1:5
Hoides käes kirikukalendrit, mis on üks väheseid kui mitte ainus trükis, mis on saanud ilmuda ka läbi nõukogude aja, mil vaimuliku kirjanduse väljaandmine oli takistatud, hoiame käes tervet aastat, teadmata, mida selle päevad meile ja meie kirikule kaasa toovad. Ometi on meile selle igaks päevaks antud lugemiseks pühakirjasalme ja soovitusi palveks. Kui me järgime Joosua eeskuju ja me mõtleme Issanda seadusele päeval ja öösel, laseb Tema oma tõotust mööda meie teekonnal õnnestuda.
Kristlastena tunneme me Jumalat tema toimimises seal, kus ta ilmutab end ise esmalt oma rahvale Iisraelile ja seejärel lõplikult Jeesuses Kristuses.
Jumal astub enesest välja ning loob endale maailma ja inimese loomisega selle teise, kelle jaoks ta on olemas ja kellega ta kõneleb. Jumal kutsub meid, et me usaldaksime end usus tema kätte. Oma Vaimu kaudu kõneleb Jumal kiriku kuulutuses inimestega elaval ja aktuaalsel moel. Kiriku ülesandeks on anda seda evangeeliumi edasi Sõna ning ristimise ja armulaua kaudu.
Üha vähenev piiblitundmine üldhariduses puudutab Piiblile tugineva kiriku enesemõistmise kõige sügavamat tuuma. Sellest tulenevalt muutub üha olulisemaks iga üksiku kristlase isiklik eeskuju ja tunnistus oma perekonnas, töös ja keskkonnas. Kirikus alanud arutelud on lähtunud olulisemast, ehk pühakirja autoriteedist, ning alanud aastal käsitlevad nii meie keskkonda, kui elu algust ja pühadust.
Läheneva EELK 110. juubeliaasta eel soovin kõigile kalendri kasutajatele igasse meile kingiks antud päeva Jumala armu ja õnnistust!
Anti Toplaan, piiskop
