AAMEN (hbr ’tõesti! sündigu nii!’) palve lõpuvormel. Liturgias on aamen heakskiitu ja vastuvõtmist kinnitav aklamatsioon, millega kogudus vastab liturgi öeldud palvele ja tunnistab selle koguduse ühiseks palveks. Sama tähendus on aamenil ka muude liturgia vormelite ja osade juures.
ABSOLUTSIOON ld absolutio (absolvere – ’päästma, vabastama, õigeks mõistma’), pattude andeksandmine pihil, armukuulutus. Meelevald patte andeks anda põhineb Kristuse apostlitele antud tõotusel: „Võtke vastu Püha Vaim! Kellele te iganes patud andeks annate, neile on need andeks antud.“ (Jh 20:23)
ADVENDIAEG ld adventus Domini – ’Issanda tulemine’, kirikuaasta esimene, jõulutsüklit alustav periood, mis koosneb 25. detsembrile eelnevast neljast pühapäevast. Advendiaeg on omanäoline paastuaeg, mille jooksul valmistutakse pühitsema Kristuse sündimise püha. Advendiaja pühapäevade teemades tuleb esile nii Kristuse esimese tuleku ootus ja ettevalmistus kui ka Tema teistkordne tulek aegade lõpul.
AGENDA (ld ’see, mis tuleb teha’) jumalateenistuskord või jumalateenistuste ja talituste korda sisaldav liturgiakäsiraamat. Kitsamas tähenduses 1902. a. ilmunud eestikeelne liturgiakäsiraamat Agenda, mille järgi peetakse jumalateenistusi ja talitusi paljudes kogudustes ka täna.
AGNUS DEI (ld ’Jumala Tall’) missa ordinaariumi viimane osa. Hümn on armulaual ligiolevale Kristusele lauldav austus, mis põhineb Ristija Johannese tunnistusel (Jh 1:29).
AKLAMATSIOON ld acclamatio (acclamare – ’hüüdma kellelegi’), koguduse ütlemine või hüüd liturgias, koguduse lühike vastus Jumala pöördumisele. Tuntuimad aklamatsioonid on ’aamen’, ’halleluuja’ ja muud palvelaused.
ALBA (ld albus – ’valge’) valge pikk rüü, nii ristimisrüü kui ka jumalateenistusel teenijate põhiline liturgiarõivas (alusrüü). Alba sümboliseerib Kristuse antud puhtust, ristimises saadud uut elu ja lunastatute igavest rõõmu (Ilm 3:5).
ALTAR (ld altaria – ’kõrgem koht, ohverdamispaik’) kristlikus kirikus armulaua pühitsemise laud ehk Issanda laud (mensa Domini), mis kujutab endast Kristuse aujärge ja Tema ligiolu. Altar asub traditsiooniliselt kiriku idaseina ees ja on kirikuruumi liturgiline kese. Altari orienteerimine itta, paradiisi ja päikese tõusu suunda, väljendab kristlaste valmistumist Kristuse tagasitulekuks, tõelise koidutähe ja maailma valguse tõusmise ootust. Kui preester seisab altari ees näoga altari ehk kooriruumi idaseina poole (ld versus orientem) palvetab ta kogudusega samas suunas seistes. Preester pöördub altari ees koguduse poole näoga, kui ta kogudust Jumala nimel kõnetab (nt piiblilugemisel, jutluses, armukuulutuses, õnnistamisel). Kui altar on idaseinast eemal ja preester saab liturgiat pidada altari taga seistes (ld versus populum), väljendub selles koguduse ja preestri kogunemine ümber altari, ümber Issanda laua. Iga kristlane võib kujundada ka oma pere ja isikliku palve jaoks koju palvealtari ehk kodualtari, kuhu asetatakse küünlad ja rist või pühapilt.
ALTARIPÕLL altarilaua ülemise serva külge riputatav liturgilist värvi ja kristlike sümbolitega kaunistatud tekstiil ehk altarikate. Altaripõlle ladinakeelne nimi on antependium.
AMBO ld ambo (kr ambon – ’kõrgend’), lugemispult, mille juures loetakse jumalateenistuse pühakirjatekstid. Varakristlikus basiilikas oli ambo astmetega kõrgem poodium lugemispuldiga.
ANAMNEES kr anamnesis – ’meenutus’, Jumala lunastustegude meenutamine, nendele toetumine ja nende saamine ligiolevaks. Jeesus andis armulauale anamneetilise iseloomu, öeldes: „Tehke seda minu mälestuseks!“ Anamneetiline motiiv läbib tervet jumalateenistust. Anamnees kitsamas tähenduses on armulauapalve Sanctusele järgnev osa, kus meenutatakse ja ülistatakse Jumala lunastustööd alates loomisest kuni Kristuse kannatuse, surma, ülestõusmise, taevamineku ja taastulemiseni. Anamnees võib jätkuda ka pärast seadmissõnu.
ANTIFON kr antifone – ’vastukõla’, raam- ehk juhtsalm psalmi alguses ja lõpus, mis seob psalmi kirikuaasta ajaga või konkreetse pühaga.
APOSTOLICUM Apostlik usutunnistus, üks kolmest vanakiriklikust ususümbolist.
ARMULAUAPALVE ld prex eucharistica, suur tänupalve armulaualiturgias, euharistlik palve. Pikem palveosa, mille sisuks on Jumala lunastustöö meenutamine, tänu, ülistus ja palve Püha Vaimu läkitamise eest. Palve keskmes on armulaua seadmissõnad.
ATHANASIUM Athanasiuse usutunnistus, noorim vanakiriklik ususümbol, kannab kirikuisa Athanasiuse nime.
* * *
BAPTISTEERIUM ld baptisterium (kr baptisterion – ’supelbassein’) ristimiskabel.
BENEDICTUS (ld ’kiidetud olgu’) 1) Sakariase kiituslaul, hommikupalvuse uustestamentlik canticum Lk 1:68–79; 2) Sanctuse teine osa: „Kiidetud olgu, kes tuleb Issanda nimel…“
* * *
CANTICUM psalmilaadne pühakirjatekst (ld cantare – ’laulma’). Tuntumad canticumid on benedictus, magnificat ja nunc dimittis, mida lauldakse tunnipalvusel.
COMMUNIO (ld ’osadus’) 1) armulauaosadus, kommunioon, Kristuse ihust ja verest osasaamine armulaual; 2) psalmil põhinev propriumilaul armulaua jagamise ajal.
CREDO (ld ’usun’) usutunnistus. Missa ordinaariumi osa, millega kogudus vastab piiblilugemistes, evangeeliumis ja jutluses kuuldud ja kuulutatud Jumala pöördumisele. Luterlike usutunnistuskirjade aluseks on 3 vanakiriklikku usutunnistust ehk ususümbolit: apostlik, Nikaia ja Athanasiuse usutunnistus. Liturgilises kasutuses on kaks esimest – apostlik on tihedalt seotud ristimisega ja Nikaia usutunnistus missaga.
* * *
DALMAATIKA ld tunica dalmatica, diakoni avarate varrukatega liturgiline pealisrõivas, mida kantakse missal alba peal. Nimetus on tulnud Dalmaatsia kohanimest, kus see rõivas kasutusele võeti.
DOKSOLOOGIA kr ’kiitus, ülistus’, palvet lõpetav Jumala ülistus, nt Meie Isa palve lõpus: „Sest Sinu päralt on riik, vägi…“
* * *
ELEVATSIOON ld elevatio – ’üles tõstmine’, pühitsetud armulauaandide austuse märgiks üles tõstmine.
EPIKLEES (kr epikalein – ’appi hüüdma, kutsuma’) palve, kus palutakse Püha Vaimu läkitamise (allalaskumise) pärast. See on keskne kristlik palve, mis juba varakristluse ajast on olnud oluline osa armulaua kui ka ristimise, konfirmatsiooni, ordinatsiooni ja teiste talituste palvetest. Klassikalises armulauapalves tuntakse kahte epikleesi. Esimeses ehk elementide ehk konsekratsiooni epikleesis palutakse Isa, et ta läkitaks oma Vaimu ja muudaks Kristuse armulauaandides ligiolevaks. Teises ehk kommuniooni epikleesis palutakse Isa, et ta oma Vaimu läbi valmistaks kogudust väärikalt ja õigesti armulauda vastu võtma.
EPIPHANIAS ld dies epiphaniae Domini – ’Issanda ilmumine’, Kristuse ilmumise püha, 6. jaanuar. Esimestel sajanditel tähistasid kristlased sel päeval Jeesuse sündimist ja ristimist. Läänekristlus hakkas hiljem ilmumispühal tähistama Hommikumaa tarkade külaskäiku Petlemma (Mt 2:1–12). Sellest ka nimi – kolmekuningapäev. Ilmumispüha lõpetab jõulupühade aja ja juhatab sisse uue kirikuaasta perioodi – ilmumisaja (2–6 pühapäeva).
EPISTEL ld ’kiri’, Uue Testamendi kiri; jumalateenistuse piiblilugemine Uue Testamendi kirjadest.
EUHARISTIA kr eukharistia – ’tänu, tänamine’, armulaua üks vanakiriklikest nimetustest, milles tuleb esile armulaua tänamise ja rõõmsa osaduse motiiv. Armulauaosa olulised etapid on leiva ja veini altarile toomine, suur tänupalve, leiva murdmine ja pühade andide jagamine kogudusele. Laiemas tähenduses võib euharistiaks nimetada tervet armulauajumalateenistust ehk missat.
EVANGEELIUM kr euangelion – ’rõõmusõnum’, üks neljast Uue Testamendi raamatust, mis kuulutab Kristuse elust ja õpetusest; jumalateenistuse piiblilugemine Uue Testamendi esimesest neljast raamatust.
* * *
FRAKTSIOON ld fractio panis (fractio – ’murdmine’), leiva murdmise osa armulaualiturgias. Leiva murdmine oli apostlite ajal armulaua üheks nimetuseks. Armulaualeiva tükkideks murdmine väljendab apostel Pauluse mõtet, et leiva murdmine palakesteks ja jagamine kogudusele annab meile ühise osaduse Kristusega (1Kr 10:16–17). Armulaualiturgias murtakse apostli sõnu tsiteerides hostia pooleks enne hümni Agnus Dei algust. Hümni ajal toimub ülejäänud leiva paladeks murdmine.
* * *
GLORIA (ld ’au, kirkus’) ehk Gloria in excelsis, missa ordinaariumi osa, mis järgneb Kyriele. Hümni aluseks on inglite ülistuslaul jõuluööl Lk 2:14. Missal laieneb alati Gloria ülistuslauluks Pühale Kolmainsusele (laudamus või kolmainsuslaul).
GLORIA PATRI (ld ’au olgu Isale’) psalmilaulu lõpetav trinitaarne doksoloogia ja aklamatsioon: „Au olgu Isale ja Pojale ja Pühale Vaimule. Nõnda kui alguses oli…“ Ülistust kasutatakse tunnipalvuste sissejuhatuses, psalmi ja canticumi lõpus, samuti missa introituses jm.
GRADUAAL ld graduale (gradus – ’aste’), astmelaul, psalmilaul pärast esimest piiblilugemist, mis on saanud nime sellest, et psalmilaulja alustas laulu lugemispuldi trepiastmel seistes. Graduaal on aluseks luterlikule missa päeva laulule.
* * *
HALLELUUJA ld alleluia (heebrea keelest tõlkimata üle võetud ülistus: ’kiitke Issandat!’). Liturgias tähendab halleluuja enne evangeeliumi lugemist lauldavat aklamatsiooni, mis koosneb päevakohasest piiblisalmist ehk halleluujasalmist ja algusesse ja lõppu lauldavast halleluujast. Luterlikus kirikus lauldakse tavaliselt üksnes kolm korda halleluujat ja salm jääb ära. Paastuajal halleluujat ei laulda.
HOMIILIA (kr homilia – ’vestlus’) jutlus (kitsamalt ka jutluse tüüp, kus teksti seletatakse salm-salmilt).
HOOSIANNA hbr ’Issand, aita!’, austusavaldus ja palve Kristusele, vt Mt 21:9; kr Kyrie eleison.
HOSTIA (ld ’ohver’) armulaualeib.
* * *
INTINCTIO ld ’sisse kastmine, märjaks tegemine’, armulaual Kristuse ihu ja vere jagamine nii, et leib kastetakse karikas veini sisse. Vaimulikud kasutavad armulaua jagamist sissekastmisega enamasti rahvarohketel jumalateenistustel, et jagamine toimuks sujuvamalt ja oleks kergem tagada hügieeni. Kirikuline võib ka ise armulaual võtta Kristuse ihu jagajalt oblaadi enda kätte, kasta see siis Kristuse vere jagaja käes olevasse karikasse ja seejärel panna sakrament oma suhu.
INTROITUS ld ’sisenemine’, missa alguslaul. Kitsamas tähenduses missa alguses lauldav (protsessiooni saatev) psalmilaul (introituspsalm), mis koosneb antifonist, psalmist, ülistusest Gloria Patri ja antifoni kordusest.
* * *
JUMALATEENISTUS laiemas tähenduses on iga koguduse jumalateenistusellu kuuluv sündmus – olgu missa, ristimine, matus, palvus, kirikukontsert jms – jumalateenistus. Jumalateenistuse mõiste tuleb eesti keelde saksakeelsest sõnast Gottesdienst. See on kahetähenduslik sõna: Jumal teenib inimest – inimene teenib Jumalat. Iga jumalateenistus on Jumalaga kohtumine, kus Jumal kõneleb meiega ja meie Temaga. Erinevad jumalateenistuste korrad on kirjas liturgiakäsiraamatus. Apostel nimetab ka pühendunud ja ligimesearmastusest kantud kristlikku elu jumalateenistuseks (Rm 12:1; Jk 1:27).
JUTLUS Jeesuse Kristuse evangeeliumi kuulutamine ja õpetamine jumalateenistusel. Seepärast on kõige loomulikum, et jutlus toimub jumalateenistusel evangeeliumi lugemise ja usutunnistuse vahel. Jutlus aitab inimesel võtta vastu Jumala armu, kasvada kristlikus usus ja armastuses. Jutlustaja kõne kaudu vahendatakse kuulajale Kristust, Jumala lihakssaanud Sõna. Pärast jutlust vastab ja tänab kirikuline kuulutatud sõna eest oma usku tunnistades ja ühiselt palvetades Kiriku ja kogu maailma eest.
* * *
KAASULA ld casula – ’majake’, missarüü, missat pidava vaimuliku liturgiline pealisrõivas, kaunistatud kristliku sümboolikaga ja selle värv sõltub kirikuaasta perioodist. Kaasula on kujunenud antiikaegsest üle pea käivast pontšot meenutavast mantlist. Kaasula sümboliseerib Kristuse kõikekatvat armastust, nagu kaasulagi katab vaimuliku kõiki teisi rõivaid. Kaasula viitab ka vaimuliku oma enese taandamisele, et täita Kristuse antud püha teenimisülesannet.
KANTSEL evangeeliumi kuulutamise ja jutluse pidamise koht kirikus. Kantsel seisab traditsiooniliselt kiriku esiosas põhjapoolses küljes. Vanad kantslid on enamasti kaunistatud rikkalike nikerduste ja maalingutega ning toetuvad kuuldavuse parandamiseks kõrgemale jalale või seina külge, kantsli kohal on baldahiini sarnane kõlakatus. Tänapäeval ehitatakse kantsel enamasti põranda tasapinnal seisva lugemispuldina.
KANTSLIPÕLL kantsli pulti kattev ja puldi esimesest servast alla rippuv liturgilist värvi ja kristlike sümbolitega kaunistatud tekstiil ehk kantslikate. Vastavalt kasutuse kohale tuntakse veel lugemispuldi- ja köstripuldipõllesid. Põlledele lisaks kasutatakse ka liturgilist värvi altarivõre, kantsliääre ja põlvituspingi katteid.
KASUAALIAD (ld casus – ’juhtum, sündmus’) kiriklikud talitused, mis lähtuvad konkreetsest elujuhtumist või sündmusest ehk kaasusest. Luterlikus kirikus nimetatakse talitusteks nii Kristuse seatud sakramente kui ka kiriku kujundatud õndsuseks kasulikke õnnistamisi ja pühitsemisi. Põhilised talitused on ristimine, konfirmatsioon, piht, armulaud, laulatus, matus, samuti pühitsemised ja õnnistamised, nagu kiriku pühitsemine, kodu õnnistamine, ordinatsioon jm. Talitused vahendavad Jumala õnnistust, Kristuse lunastavat ligiolekut ja tööd meie keskel.
KIRIKUAASTA kiriku jumalateenistuselu korraldav pühapäevade ja kirikupühade liturgiline süsteem, mis kajastab Kristuse lunastustöö keskseid teemasid. Advendiajaga algavas kirikuaastas on 3 suuremat tsüklit ehk pühaderingi: jõulutsükkel ja ülestõusmispühatsükkel ning nelipühajärgne aeg ehk kirikupoolaasta. Pühapäevale ja pühale annab teema jumalateenistuse evangeelium ning see teema laieneb tervele pühapäevaga algavale nädalale. Kiriku liturgilises kalendris tuntakse kirikuaasta kõrval ka pühakuteaastat ehk sanctoralet.
KOLLEKTA ld collecta (colligere – ’kokku koguma’), lühike kokkuvõtlik liturgiline palve, laulupalve. Tuntuim kollekta on missa algusliturgiat lõpetav päeva palve. Kollektaks nimetatakse ka teisi sama tüüpi palveid missal (nt palve pärast armulauda), tunnipalvusel ja ka talitustel.
KONSEKRATSIOON ld consecratio – ’pühitsemine, pühendamine’, armulaualiturgias leiva ja veini pühitsemine. Piiskop või preester kordab armulauapalve ajal Issanda poolt pühal õhtusöömaajal lausutud sõnu (seadmissõnu) ning konsekratsioonil saavad leib ja vein Kristuse sakramentaalseks ihuks ja vereks.
KONSUMEERIMINE (ld consumere – ’tarbima, ära tarvitama’) jagamisel üle jäänud pühitsetud armulauaandide ära tarvitamine pärast armulaua jagamist altari juures või pärast missat käärkambris. Luther pidas armulauaandide samal missal lõpuni tarvitamist kõige mõistlikumaks ülejäänud sakramendiandide käsitlemise viisiks. Esimestest sajanditest on teada, et kui inimene ei pääsenud haiguse või muul tõsisel põhjusel ise jumalateenistusele, hoiti armulaua annid talle alles ja diakon viis need pärast teenistust koju.
KOORIRUUM ehk koor (kr khoros; ld chorus – ’koor, rõdu’) ehk altariruum. Kirikuhoone osa, kus asub altar ja kust jumalateenistust juhitakse.
KOORIRÜÜ ehk koorisärk, avarama kaelaauguga ja laiemate varrukatega üle pea selgapandav, ilma vööta kantav pikk või üksnes põlvedeni ulatuv valge rüü. Ld superpelliceum – ’kasuka peal’. Seda rüüd võivad kanda nii vaimulikud kui ka ilmikud jumalateenistusel või talitusel kaasa teenides.
KORPORAAL (ld corpus – ’ihu’) väike nelinurkne aluslinik, mis laotatakse armulaualiturgia ajaks altarile ja mille peal pühitsetakse leiba ja veini. Korporaal osutab andidele, mis eraldatakse armulaual pühitsemiseks. Korporaali peetakse kõige vanemaks kirikutekstiiliks, mis algselt täitis altarilina ülesannet.
KÄÄRKAMBRIPALVED vaimulikule ja abilistele mõeldud palved, mida kasutatakse jumalateenistuseks valmistudes ja riietudes, samuti teenistust lõpetades.
KYRIE ELEISON (kr ’Issand, halasta’) ehk lihtsalt Kyrie, missa ordinaariumi esimene osa, kolmeosalise aklamatsiooni kujul olev palve algusliturgias. See on nii abipalve kui ka austusavaldus ja tunnistus, et Issand on ainus tõeline aitaja (Mt 9:27; 15:22).
* * *
LASTEJUMALATEENISTUS lastega peetav lihtne (ilma armulauata) sõnajumalateenistus. Lastejumalateenistuse jaoks on liturgiakäsiraamatus oma üldkord, mille raames kasutatakse lastele tuttavaid ja eakohaseid laule, sümboleid ja tegevust. Lastejumalateenistusele on eriti omane laste kutsumine altari juurde, kus vaimulik neid ükshaaval õnnistab.
LAUDAMUS ld ’me kiidame’, vt Gloria.
LAUDES (ld laudare – ’kiitma’) hommikupalvus, päeva esimene tunnipalvus.
LECTIO CONTINUA ld ’jätkuv lugemine’, pühakirja lugemise viis, et raamat või kiri loetakse järjest perikoopide kaupa läbi.
LEKTSIOON ld lectio – ’lugemine’, piiblilugemine jumalateenistusel. Liturgiakäsiraamatut, mis sisaldab jumalateenistuse ettenähtud piiblilugemisi, nimetatakse lektsionaariumiks (ld lectionarium – ’lugemisteraamat’).
LITAANIA kr litaneia – ’anumine’, liturgi /eeslaulja ja koori/koguduse vastastikku lauldav ühine eestpalve.
LITURGIA jumalateenistuse või selle osade kohta kasutatav kreekakeelse algupäraga nimetus (kr leitourgia), mis tähendab nii ühist, avalikku tööd või teenimist kui ka rahva heaks tehtavat tööd. Liturgia sõna iseloomustab jumalateenistust kui koguduse ühist osadust elava Kristusega, kus ei ole esinejaid ega publikut. Inimesed teenivad Jumalat, tuues Talle oma tänu, austuse ja palved, ning Jumal teenib inimesi andestamise, õnnistuse, oma sõna ja armulaua kaudu. Jumalateenistust (liturgiat) pidavat vaimulikku nimetatakse liturgiks.
LITURGILISED VÄRVID kirikutekstiilide põhitoonina kasutatavad kirikuaasta perioodi sisu väljendavad värvitoonid. Eesti luterlikus kirikus on kasutusel 5 liturgilist värvi: valge – rõõmu, tänu, valguse, puhtuse ja ülestõusmise värv; punane – Püha Vaimu, kiriku ja veretunnistuse värv; violett – paastu ja meeleparanduse värv; must – sügava leina värv; roheline – elu ja lootuse värv. Argipäevadel kasutatakse pühapäeva värvi. Osadel kirikupühadel, apostlite ja teistel mälestuspäevadel on oma liturgiline värv ning seda kasutatakse vaid vastaval päeval. Pühapäeva ja suurte pühade liturgiline värv hakkab kehtima juba eelmise päeva päikeseloojangust või alates kl 18.
LUGEMISAASTA ühe kirikuaasta pühapäevade ja pühade jumalateenistustel loetavate perikoopide rida (lugemine Vanast Testamendist, epistel ja evangeelium). Praegu kasutab EELK kolmest lugemisaastast koosnevat perikoobisüsteemi.
LÕKMED vaimuliku talaaril kurgu all rippuvad kaks valget lühikest riidelinti, mis on kujunenud 18. saj talaari laiast kraest. Lõkmetele on antud ka kahe käsulaua või käsu ja evangeeliumi sümboli tähendus.
* * *
MAGNIFICAT Maarja kiituslaul, õhtupalvuse uustestamentlik canticum Lk 1:46–55. Nimetus tuleb laulu ladinakeelsest algussõnast (ld ’ülistama, kiitma’ – „Mu hing ülistab Issandat…“).
MISSA (ld mittere – ’läkitama’) läänekiriku traditsiooniline armulauajumalateenistuse nimi, mis tuleb teenistuse ladinakeelsetest lõpusõnadest Ite, missa est (’minge, on läkitatud’). Jumal kinnitab ja juhatab missal oma kogudust sõna ja sakramendiga ning läkitab ta argipäevaellu tagasi, et Kristuse armastus ja rõõm saaksid nähtavaks inimeste igapäevases elus.
MITRA piiskopi liturgiline peakate, mis koosneb kahest teravatipulisest kilbikujulisest osast, mis on külgedelt ühendatud. Mitra tagant langeb alla kaks linti. Mitra sümboliseerib Püha Vaimu tuleleeki ja piiskoplikku meelevalda.
* * *
NICAENUM Nikaia usutunnistus, võeti vastu Nikaia kirikukogul 325 pKr, lõpliku kuju sai Konstantinoopoli kirikukogul. Üks kolmest vanakiriklikust ususümbolist.
NUNC DIMITTIS Siimeoni kiituslaul, päevalõpupalvuse uustestamentlik canticum Lk 2:29–32. Nimetus tuleb laulu ladinakeelsest algussõnast (ld ’nüüd sa lased’ – „Issand, nüüd sa lased oma sulasel lahkuda …“).
NÖÖRVÖÖ ehk cingulum (ld ’vöö’), vöö, mis seotakse kahekordselt alba peale ja jäetakse otsad vabalt rippuma. Vöö sümboliseerib kasinust ja mõõdukust, samuti on see valvamise ja tööks pühendumise sümbol.
* * *
OBLAAT ld oblatum, armulaualeib, hapnemata taignast valmistatud väike õhuke armulaualeib.
OFFERTORIUM (ld offerre – ’esitama’) 1) leiva ja veini ette toomine ja altarile viimine armulaualiturgia alguses; 2) armulaualiturgia alguslaul, andidelaul (sh psalmil põhinev propriumilaul), mille ajal kaetakse altar armulauaks ja toimub korjandus; 3) ohvripalve.
OKTAAV ld ’kaheksas’, suurtele pühadele järgnev kaheksapäevane pühadeaeg. Jõuluoktaav on 1. jaanuar, Jeesuse nimepäev; ülestõusmispüha oktaav on nn valge pühapäev ja nelipüha oktaavina tähistatakse kolmainupüha.
ORDINAARIUM (ld ordo – ’järjekord, reegel’) jumalateenistuse kord, missa muutumatud osad (vt ka proprium); kitsamas tähenduses missa 5 ordinaariumihümni: Kyrie, Gloria, Credo, Sanctus ja Benedictus, Agnus Dei.
ORDINATSIOON (ld ordinare – ’ametisse panema’) vaimulikku ametisse pühitsemine. Meie kirikus tuntakse diakoni, preestri (kirikuõpetaja) ja piiskopi ordinatsiooni.
* * *
PAASAKÜÜNAL eriline suur küünal, mis süüdatakse ülestõusmispüha vigiilial. Paasaküünal sümboliseerib üles tõusnud ja surma pimeduse võitnud Kristust, maailmavalgust. Küünlal kasutatakse sümboolikat: rist – lunastuse ja elu märk; alfa ja oomega – meeldetuletus, et Kristus on esimene ja viimne; käimasoleva aasta number – meeldetuletus, et aegade Issand on meie keskel ka siin ja praegu; 5 viiruki- või vahatera ristihaarade tippudes ja keskpunktis – Kristuse 5 haava. Paasaküünal süüdatakse ülestõusmise rõõmuaja kõigil teenistustel ja talitustel kuni nelipühadeni ning aasta muul ajal ristimis- ja matusetalitustel.
PAASTUAEG ehk suur paast, ülestõusmispühadele eelnev 40 argipäeva kestev ettevalmistusaeg, mis algab tuhkapäevaga. Tuhkapäeva on alati kolmapäev, mis langeb seitsmendasse nädalasse enne ülestõusmispüha. Vastlapäev on viimane paastueelne päev (sks fastnacht – ’paastuöö’), mil lõbutsetakse ja süüakse liha, enne kui alustatakse tõsist paastuaega. Pühapäevi ei loeta paastupäevade hulka.
PARAMENDID ld paramentum – ’riietus’, kirikutekstiilid. Liturgias kasutatavad tähtsamad tekstiilid on altarilina ja -põll, kantsli- ja lugemispuldipõll, karikakate, alba, vöö, stoola, kaasula ja koorimantel.
PATEEN ld patena, patina – ’kauss’, leivik; taldrik, millel on armulaua ajal hostia või oblaadid.
PAX ld ’rahu’, rahutervitus armulaualiturgias. Selle aluseks Piiblis on ülestõusnud Jeesuse tervitus oma jüngritele (Jh 20:19). Liturg ja kogudus soovivad vastastikku rahu. Seejärel võivad ka koguduseliikmed pinkides ulatada enda ümber seisjatele kätt ja jagada üksteisele Issanda rahu.
PEREMISSA lastele ja lastega perede osalemisele orienteeritud armulauaga jumalateenistus. Kirikukäsiraamatu peremissa kord on lihtsa ülesehituse ja omanäoliste liturgialauludega. Peremissa toetab laste armulaual osalemist. Kõik ristitud lapsed on koos oma vanematega oodatud armulauale. Kui laps on saanud vajaliku ettevalmistuse, on tal õigus armulauda vastu võtta. Armulaual osalemise praktilised asjad räägitakse läbi oma koguduse õpetajaga. Kui laps armulauda vastu ei võta, siis teda õnnistatakse.
PERIKOOP (kr perikopee – ’välja lõikamine’) kindel kirjakoht, jumalateenistusel loetav pühakirjalõik.
PLUVIAAL ehk koorimantel, ld pluviale (pluvia – ’vihm’), antiiksest vihmamantlist väljaarenenud iseloomuliku kujunduse ja kaunistustega avar keep. Selle värv sõltub kirikuaasta perioodist. Pluviaal on eelkõige tuntud kui piiskopimantel, kuid koorimantlit võib kasutada ka preester pidulikel talitustel ja palvustel.
PREFATSIOON ld praefatio – ’sissejuhatus, alguslause’, armulauapalve algus – kolmekordne tervitus ja kirikuaasta järgi vahelduv osa, kiituspalve enne Sanctust (nimetatud ka ld presanctus), milles meenutatakse Jumala lunastustööd Kristuses.
PROPRIUM (ld ’omane, eriline’) kirikuaasta järgi vahelduvad liturgiaosad, nt päeva palve, piiblilugemised, koguduselaulud (vt ka ordinaarium).
PROTSESSIOON ld ’rongkäik’, jumalateenistuse alguses ja lõpus toimuv liturgia läbiviijate rongkäik. See on meeldetuletus, et oleme rändajad taevase kodumaa poole. Protsessiooni ees kantakse tavaliselt risti ja küünlaid ning see tuletab meelde Jeesuse sõnu, et Kristus tuleb liturgias oma rahva keskele (Mt 18:20) ja kutsub meid endale järgnema (Lk 9:23). Piiskop, samuti juhtliturgina teeniv preester tuleb protsessiooni lõpus rõhutab tema rolli teenija ja karjasena. Ka talitustel tuntakse erilist protsessiooni, nt leerilaste või matuse rongkäik.
PÄEVA LAUL ehk graduaallaul. Lutheri Deutsche Messe kasutuselevõtuga kujunes senine Rooma Missa graduaal jumalateenistuse teemat avavaks päeva pealauluks. Nimetatakse ka nädala lauluks. Tavaliselt lauldakse päeva laul enne evangeeliumi lugemist. Kirikukäsiraamatu järgi võib päeva laulu laulda ka pärast evangeeliumit või pärast jutlust.
PÄEVALÕPUPALVUS ehk kompletoorium, ld comletorium – ’lõpupalve’ (ld complere – ’lõpetama, lõpule viima’), päeva lõpetav ehk päeva viimane tunnipalvus.
PÄEVA PALVE ehk kollekta, ld collecta (colligere – ’kokku koguma’) pühapäeva ja püha temaatiline lühike propriumiosast võetav palve missa algusliturgias.
* * *
RISTIMISALLIKAS ehk ristimiskivi või ristimisnõu, kristlaseks sündimise sakramendi toimetamise paik. Varasel kristlikul ajal oli ristimiskoht eraldi kabelis (baptisteeriumis) või kiriku peaukse kõrval. Ristimiskivi on traditsiooniliselt karikakujuline, kivist või puust kaheksanurkse anumaga. Kirikus nähtaval kohal seisev ristimisallikas rõhutab ristimist kui uue elu ja õndsuse allikat, tuletab kirikulisele meelde tema ristimist ja on kutseks igapäevasele meeleparandusele.
* * *
SALUTATIO ld ’tervitus’, liturgiline tervitus: „Issand olgu teiega! – Ja sinu vaimuga!“. Liturgi ja koguduse omavaheline tervitus on vastastikune õnnistamine ja Issanda ligioleku soovimine.
SANCTORALE neitsi Maarja, apostlite ja teiste tähtsate piiblitegelaste, pühakute ja märtrite mälestuspäevade kalender ja nende päevade liturgilise ainese kogumik. Nn eesti rahvakalender põhineb puhtalt sanctorale-kalendril, v.a üksikud põllumajandusega seotud päevad (nt künnipäev).
SANCTUS ld ’püha’, missa ordinaariumi osa, armulauapalvesse kuuluv koguduse lauldav ülistuslaul. Üks vanimaid missahümne, mille algusosa tekst on võetud Js 6:3. Sanctuse teine osa „Kiidetud olgu…“ (Mt 21:9) on koguduse tervitus armulauas ligi olevale Kristusele.
SEADMISSÕNAD ld verba testamenti (verba – ’sõnad’) Issanda sõnad pühal õhtusöömaajal jängritele leiba ja karikat jagades, kui ta seadis armulaua. Seadmissõnade lugemisega leiva ja karika üle toimub armulaua konsekratsioon.
STOOLA (ld ’sall’) vaimuliku ametitunnus liturgilises riietuses, pikk kitsas riidest lint, mida vaimulik kannab alba peal. Stoolal on tavaliselt 3 risti (mõlemas otsas ja keskel) ja selle värv sõltub kirikuaasta perioodist. Stoola sümboliseerib vaimulikku ametit kui tegutsemist Kristuse antud meelevallas ja Tema ikke kandjana (Mt 11:29). Preester ja piiskop kannab stoolat ümber kaela, diakon üle vasaku õla.
SUTAAN pr soutane (it sottana – ’kuub, alusseelik’) must maaniulatuv vaimulikurõivas.
SÕNAJUMALATEENISTUS ilma armulauata jumalateenistus, mille tähtsamateks osadeks on pühakirja lugemised, jutlus ja palve.
* * *
TABERNAAKEL ld ’telgike’, väike kapp pühitsetud armulaualeibade hoidmiseks.
TALAAR ld talaris – ’kandadeni ulatuv’, pikk (kandadeni ulatuv) laiade varrukatega musta värvi vaimuliku (ja kohtuniku) ametirüü. Talaari kantakse Eesti luterlikus kirikus koos lõkmete (diakon kannab lõkmete asemel rohelist kraed) ja ametiristiga.
TRIDUUM SACRUM ld ’kolm püha päeva’, nimetatud ka Triduum paschale, Kristuse kannatuse, surma ja ülestõusmise kolmepäevane püha, mis kestab Suure Neljapäeva õhtusest missast Kristuse ülestõusmise püha õhtuse teenistuseni.
TRINITAARNE (ld trinitas – ’Kolmainsus’) Jumala Kolmainsust ja Kolmainu Jumala tööd (loomine, lunastamine, pühitsemine) rõhutav. Jumalateenistust raamistab trinitaarne vormel: „Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel.“
TUNNIPALVUS kindlatel päeva tundidel peetav lihtne jumalateenistus, mis koosneb lauludest (hümnidest), psalmidest, pühakirjalugemisest ja erinevatest palvetest. Regulaarsed tunnipalved väljendavad apostli nõuannet palvetada lakkamatult (1Ts 5:17). Kristlikus traditsioonis tuntakse 7 päeva palvehetke (Ps 119:164): päikesetõusul, hommikul, keskpäeval, pärastlõunal, õhtul ja päeva lõpul. Tunnipalvust võib pidada kirikus, kodus või mujal, koos kogudusega kui ka oma pereringis või üksi omaette. Tunnipalvuste korda ja tekste sisaldav palveraamat on breviaar (ld breviarium).
TSELEBRANT (ld celebratio – ’kogunemine, tähistamine’) juhtliturg, missa liturgiat juhtiv ja armulauda pühitsev vaimulik.
* * *
VESPER (ld ’õhtu’) õhtupalvus, õhtune tunnipalvus.
VIGIILIA ld vigilia – ’öövalve’, öine jumalateenistus, millega vanas kirikus alustati suurte pühade tähistamist. Tuntuim on ülestõusmispüha vigiilia. Meie lugemiste ja lauludega jõululaupäeva õhtuteenistus on ka omalaadne lihtsustatud jõuluvigiilia.
