EELK perikoopide abimaterjal 5/23: valvamispühapäev (2Pt 3:8–14, 18)
1. Tekst
3:9 Salm nimetab Issanda pikameelsust „teie vastu“ (eis hymas), mis on Bütsantsi enamustekstis asendatud universaalsema kõlaga „meie vastu“ (eis hēmas). Varasemates käsikirjades, nagu 3. sajandi papüürus p72, seisab siiski „teie vastu“ ja seda on Nestle-Alandi tekstikomitee ka eelistanud.
3:10 Salmi lõpusõna on vanimates käsikirjades eurethēsetai ʻleitakse’, mis on lause terviku seisukohalt raskesti arusaadav (ja seetõttu ka tekstikomitee eelistus – reegel „raskem variant on algsem“). Seetõttu pakuvad eri käsikirjad hulganisti erinevaid lahendusi – see peegeldub muide üsna ilmekalt ka eestikeelsetes piiblitõlgetes. P1739: „ja Ma ja need teud, mis seäl sees on, peawad ärrapöllema“; P1968: „ja ilmamaad ja kõiki seal tehtud töid ei leidu enam“; UT1989: „ning maa ja temas olevad teod põlevad ära lagedal“; P1997: „ning maad ja tema tegusid ei leita enam“; UMT2014: „ning maa ja seal tehtud teod paljastatakse“. Kas siinkohal on just UMT2014 vahest kõige selgemini vahendanud eesti keelde lause võimaliku algse mõtte?
3:11 Sõna hymas ʻteie’ on paljudes käsikirjades hēmas ʻmeie’. Segadust sellega on juba üsna algusest, näiteks on Codex Sinaiticus’es algselt kirjutatud hēmas ja hilisem korrektor on eeta kohale lisanud üpsiloni, andes märku, et korrektne on ikkagi „teie“-vorm. Nestle-Alandi tekstikomitee on olnud kahevahel ja nii on hymas asetatud küll põhiteksti, ent nurksulgudesse (viimased markeerivad tekstis teadupärast konjektuure).
3:18 Lõpudoksoloogia „Aamen“ puudub mõnest olulisest varasest käsikirjast, nõnda on seegi sõna Nestle-Alandi tekstikomitee poolt nurksulgudesse pandud, kuna selle sõna olemasolu on lihtsam selgitada kui selle puudumist (Metzger 1975).
2. Struktuur ja kontekst
Lewis R. Donelson (2010) struktureerib 2. Peetruse kirja järgnevalt:
1:1–2 avatervitus,
1:3–11 sissejuhatus,
1:12–15 testamendilaadne meeldetuletus,
1:16–21 apostlite ja prohvetite tunnistus,
2:1–22 eksiõpetajad ja nende karistus:
2:1–3 ennustus eksiõpetajate tulekust,
2:4–10a näited Jumala karistusest,
2:10b–16 eksiõpetajate ebamoraalsus,
2:17–22 eksiõpetajate orjus,
3:1–13 Issanda tuleku tõotus:
3:1–7 pilkajate tulek,
3:8–13 Jumala pikameelsus,
3:14–18 lõpumanitsus ja doksoloogia.
Perikoop hõlmab niisiis kirja kahte viimast alajaotust.
3. Kirjanduslooline kontekst
Jaan Lahe nimetab abimaterjalis, et kiri on koostatud apostel Peetruse testamendina. Lewis Donelson (2010) hoiatab siiski, et 2. Peetruse kiri sarnaneb testamendi või lahkumiskõnena teiste toonase ajastu võrreldavate tekstidega üpris kaudselt ja nii tuleks 2. Peetruse kirja käsitleda ikkagi kui kirja. Enamus Uue Testamendi kirju kombineerib epistolaarseid malle retoorikamallidega ja nii ka 2. Peetruse kiri. Aga ka retoorikaga on selles tekstis lood nõnda, et retoorikavõtteid küll kasutatakse, ent mitte just eriti süsteemselt. Kui tavaline retoorikamall sisaldas peale avasõnu kirja teema määratlemist ja sellele järgnesid poolt- ja vastuargumendid kuni kokkuvõtteni, siis 2. Peetruse kirja puhul see nii selgesti jälgitav ei ole. Kirja argumentatsioon ei ole määratletud ühegi kindla retoorilise malliga, tegu on vabalt voolava mõttekäiguga. Kirjanduslooliselt on 2Pt 3 ühtlasi vaadeldav kommentaarina Vana Testamendi tekstidele ja kristliku traditsiooni tekstidele nii kaude kui ka otseste viidetega (sellest allpool kommentaari osas).
4. Ajalooline kontekst
Ehkki kiri ise väidab lugejale, et on apostel Peetruse kirjutatud tekst, on enamus uurijaid juba pikemat aega ühel meelel, et tegu ei ole Peetrusega. Autoriks on keegi haritud kristlane, kes tunneb Pühakirja, valdab hästi kreeka keelt ja tunneb ka kreeka retoorikamalle. Kolmanda sajandi Bodmeri papüürus p72 sisaldab juba kirja, kus see on koos 1. Peetruse ja Juuda kirjadega. Nii et selleks ajaks on kiri kirikus omaks võetud. Uurijad pakuvad ajavahemikuks aastaid 120–150. Kiri on kirjutatud oludes, kus kujunev katoolne kristlus üritab sõnastada ortodoksse usu põhiseisukohti erinevate alternatiivide taustal. Siit siis kirja poleemiline toon. Üheks täiendavaks probleemiks, mida kiri adresseerib, on Issanda taastuleku viibimine. Käesolev perikoop on osa sellest teemast, mis saab alguse salmis 3.
5. Kommentaar
Alljärgnevas on põhiliselt toetutud Donelsonile (2010).
3:8 Kui varem kirjutas autor sellest, et taevad ja maa hoitakse koos Issanda sõna jõul kuni kohtupäevani (salm 5–7), siis nüüd toetub kirja autor Psalm 90:4 tekstile („sest tuhat aastat on Sinu silmis nagu eilne päev“) otse ja laiendab seal öeldut. Psalm 90 käsitleb Jumalat kohtumõistjana, kellega tark usklik peab arvestama, siingi on samad lood. Enam-vähem samast ajaperioodist kui 2. Peetrus kiri pärinev Barnabase kiri (XV,4) nimetab samuti, et „üks päev tema [Issanda] juures on tuhat aastat“. See viitab asjaolule, et selline mõttekäik oli 2. sajandi alguses juba laiemalt levinud. Siiski erinevalt Barnabase kirjast, kus see on aluseks maailma-ajastu pikkuse määratlemisele – „6000 aastaga lõpetab Issand kõik“ – on siinkohal siiski tegu pigem näitega inimlike ajakategooriate suhtelisusest Jumala palge ees.
3:9 Järgmine lause jätkab 3:8 mõttekäiku. Lõpuootusi tuleb ikkagi tõsiselt võtta, ent nüüd tuuakse sisse Jumala iseloom – see on tema pikameelsus ja soov, et kõik jõuaksid meeleparandusele. Universalistlikuna kõlav noot on tavapärane osa traditsioonist – Jumal on armuline ja Jumal on kõigi inimeste Jumal.
3:10 See edasilükkamine aga ei tähenda, et Issanda kohtupäeva ei tulegi. Tõdemus, et see „tuleb nagu varas“, toetub ilmselt Jeesuse tähendamissõnale peremehest, kes ei tea, kuna varas tuleb (Mt 24:42–44). „Algainete“ (stoichiea) puhul võib näha paralleele kreeka filosoofia kosmoloogiatega, kus algaineteks olid maa, õhk, tuli ja vesi. Kui seda teksti nõnda tõlgendada, siis tähendaks see kogu olemasoleva maailma hävingut ja Jumala poolt täiesti uue loomist. Teine variant on, et stoicheia võib olla viide langenud inglitele, keda mainitakse 2Pt 2:4 (või siis ka Gl 4:3 ja Kl 2:8, 20). Kolmas võimalus on, et tegu on lihtsalt toonase ajastu apokalüptilise keelepruugiga, vrd Mk 13:24–25. Selles võtmes ütleb 2. Peetruse kirja autor lihtsalt ja kujundlikult, et Jumala kohtumõistmine mõjutab kõike. Lause lõpuosa tekstiprobleemist on juttu ülal. Sõna „leitakse“ sobib sisult ilmselt kõige paremini kokku arusaamaga stoicheia’st kui langenud inglitest või lihtsalt osana apokalüptilisest keelest. Osade tõlgete viide „ärapõlemisele“ haakub aga kõige paremini just stoicheia mõistmisena kreeka kosmoloogiate võtmes.
3:11–12 Järgneva lause apokalüptilised elemendid kordavad juba öeldut ja juhatavad sisse kirja lõpuosa üleskutsed ja manitsused. Ideed, et pühad inimesed oma eluviisiga kiirendavad Jumala kohtupäeva tulekut, on väljendatud traditsioonis mujalgi (vrd nt Ap 3:19–20) ja pealegi tuleb seda mõista positiivses mõttes, vt salme 3:13–14.
3:13–14 Uue maa ja taeva tuleku ootus oli juudi apokalüptikas tuntud motiiv ja seda väljendab ka Ilm 21–22.
6. Paralleeltekstid
Psalm 90, mida autor otseselt kasutab, on ka oma laiemas tonaalsuses 2Pt 3 esitatuga sarnane. Ilm 21–22 on sobiv laiendus 2Pt 3:13 öeldule.
7. Tõlgendusloolised märkused
Valvamispühapäev koos igavikupühapäevaga moodustavad kirikuaasta lõpus omaette tsükli, mis on keskendunud lõpuaegadele ja Kristuse teisele tulemisele. Käesoleva aasta jutlusetekst 2Pt 3:8–14, 18 rõhutab nende aegade saabumise ennustamatust. Seetõttu on iga kristlase jaoks oluline elada nii, nagu oleks tänane päev tema jaoks üldse viimane. Nõukogude kirjanik Nikolai Ostrovski laseb teose „Kuidas karastus teras“ peategelasel Pavel Kortšaginil välja öelda igati kristliku mõtte: „Elada tuleb nii, et hiljem poleks piinavalt valus sihitult elatud aastate pärast.“
Valvamispühapäeva perikoop puudutab aja suhtelisust inimeste ja Jumala maailmas. Jumala perspektiiv erineb täielikult inimese omast, vihjates 2Pt 3:8 lauliku sõnadele Ps 90:4. Sarnase mõtte leiab ka Siiraki raamatust (Srk 18:9–11):
Inimese päevade hulk, kui neid on palju,
on sada aastat.
Nagu veetilk meres ja liivatera,
nõnda on tema vähesed aastad
ühe igaviku päeva kõrval.
Seepärast on Issand nende vastu pikameelne
ja valab nende peale oma halastust.
Siiski ei ole 2. Peetruse kirja autori sõnul tegemist asjatu viivitamisega, vaid aega andes annab Jumal inimestele võimalusi meelt parandada (vt Rm 2:4; Mk 13:10 ?; Ha 2:3).
Aja suhtelisus on üks 20. sajandi olulisemaid avastusi. Kui kellad liiguvad suurel kiirusel (aluseks võetakse vähemalt 10% valguse kiirusest), aeglustub nende käik võrreldes paigalseisvate kelladega. See on mitme teadusulmefilmi (science fiction) oluline detail. Filmis „Tähtedevaheline“ (Interstellar, 2014) jõuab peategelane Cooper kosmosereisilt tagasi ning avastab, et tema lahkumishetkel umbes kaheksa-aastane tütar on selleks hetkeks saanud ligi saja-aastaseks. Filmi muudab tähelepanuväärseks asjaolu, et teaduslike konsultantide hulgas oli ka Kip Thorne, kes koos Stephen Hawkingiga on olnud üks olulisemaid relatiivsusteooria, kosmoloogia ning mustade aukude uurijaid.
Erinevates kultuurides ja religioonides on aega ja aja kulgemist mõistetud erinevalt. Kahe põhilise ajatunnetusena võib välja tuua lineaarseja tsükliliseajamõiste. Lineaarset aega tajutakse ühtlaselt kulgevana minevikust tulevikku, sündmusi võib vaadelda ajasirgel leiduvate punktide või hetkedena. Tüüpiline lineaarse ajamõiste esindaja oli lähiminevikus materialistlik maailmavaade.
Ajal puudus algus ja puudus lõpp, oli areng täiuslikkuse poole. Seda võiks kujutada järgmise joonise abil:
Ka kristlik ajamõiste on lineaarne, kulgeb minevikust läbi oleviku tulevikku, ent materialistlikust ajamõistest eristab seda alguse ja lõpu selge teadvustamine. Aeg ei ole kogu aeg olemas olnud ja kord saabub aja lõpp. Seda mõtet on väljendatud teinekord A ja W punktidena. Uus Testament eristab seejuures kahte „aega“: on pidevalt ja ühtlaselt kulgev chronos, mille sees leiduvad erilised hetked ehk kairos’id. Kristlikku ajamõistet võiks kujutada järgmise joonise abil:
Kahekümnenda sajandi viimastel aastakümnetel on hakatud rääkima liminaalsest ajamõistest, mida võib pidada lineaarse ajamõiste alaliigiks. Seda võiks kujutada nii:
Aega ei tajuta enam pidevalt voolavana, vaid üksteisele järgnevate üksiksündmuste või -hetkede hulgana. Minevik ega tulevik ei ole seejuures tähtsad – üks on möödas, teine pole veel kätte jõudnud, kõige olulisem on tunda ennast hästi praeguses hetkes, nüüd ja praegu.
Lineaarse ajamõiste kõrval on eksisteerinud ka tsükliline ajamõiste. Tsüklilises ajanägemuses mõistetakse maailma ikka ja jälle hukkuvana ning uuesti sündivana mõnes katastroofis. Maailma lõpp on ühtlasi uue maailma algus. Joonisel võiks see välja näha järgmiselt:
Tsüklilisele ajanägemusele on sageli omane üksteisele järgnevate ajastute vastandamine või eristamine. Seejuures nähakse ajastute pidevat mandumist. Nii rääkisid roomlased kuld-, hõbe-, pronks- ja raudajastust, nähes arengu asemel pidevat allakäiku. Tüüpiliselt tsükliline on tänapäeval New Age’i ajakäsitlus.
Kuid New Age ei oota niivõrd käesoleva maailma hukkumist mõnes katastroofis kui just inimkonna tõusmist järgnevale arengutasemele. Seoses kevadpunkti nihkumisega tähtkujude taustal oleme New Age’i järgi siirdumas Kalade ajastust Veevalaja ajastusse, mis pidi kaasa tooma inimteadvuse vabanemise ja ühinemise kosmilise teadvusega.
New Age’i mõtteviis esindab tsüklilise ajakäsitluse üht alaliiki, kus võime rääkida spiraalsest ajamõistest. See esines ka kommunismi teoreetikute töödes, kus inimkonda nähti tema arengus läbimas samu etappe, kuid iga kord kõrgemal tasemel.
Mitmes USA teleseriaali „Kadunud“ (Lost, 2004–2010) osades näidatakse ratast, mida keerates on võimalik manipuleerida aja ning ruumiga. Viienda hooaja ühes osas liigub tegevuse kohaks olev saar ajas edasi ja tagasi, kuna aega kontrolliv ratas on tulnud telje küljest lahti.
Viimase 30 aasta jooksul on loodud mitmeid võimsaid katastroofifilme, milles kujutatakse inimese võitlust „käest ära läinud“ looduse või inimtekkelise katastroofiga: „Armageddon“ (1998), „Kokkupõrge“ (Deep Impact, 1996), „San Andreas“ (2015), „Päev pärast homset“ (The Day After Tomorrow, 2004). On ka filme, kus tähelepanu keskmes oli maavälise mõistusliku ja vaenuliku eluvormi saabumine maale: „Iseseisvuspäev“ (Independence Day, 1996; 2016. aastal järgnes Independence Day: Resurgence), „Maailmade sõda“ (The War of the Worlds, 2005).
Peatükis 2Pt 3 leiduvaid kirjeldusi maailma hävimisest tulelõõmas on kasutatud reekviemiga seotud sekventsis Dies irae. Sekventsi eestikeelne tõlge on ilmunud Karl Eduard Malmi kogumikus „100 vaimulikku laulu, kirikus ja kodu laulda“ (Tallinn, 1894), nr 100 – „Viha päeval, hirmu tunnil ilm jääb tuhaks tule sunnil“. Sekventsi alusel on hiljem loodud koraal „See päev on tõesti ukse ees“, mille kohta võib lugeda kirikuaastal 2017–2018 koostatud igavikupühapäeva kommentaari, vt SIIT või pikemalt SIIT.
Prantsuse astronoom ja kirjanik Camille Flammarion (1842–1925) kirjutab teoses L’atmosphère: météorologie populaire 1888): „Olgu taevas selge või pilvine, see tundub alati olevat elliptilise kaare kujuline. Kaugel poolkaare kujust tundub see olevat lamedam ja mahavajutatum meie peade kohal ning paistab seda kõrgemal, mida kaugemale silmapiiri poole vaatame. Meie esivanemad kujutasid ette, et see sinine võlv oligi see, mida nende silm suunas neid uskuma. Aga, nagu Voltaire märgib, oleks see sama mõistlik nagu see, kui siidiuss peab oma võrku kogu universumiks. Kreeka astronoomid kirjeldasid seda tahke kristalse substantsina, hulk astronoome pidas võimalikuks, et see on sama tahke nagu peegliklaas. Ladina poeedid seadsid Olümpose jumalused ja nende mütoloogilise kaaskonna selle võlvi kohale, üle planeetide ja kinnistähtede. Enne kui saime teada, et Maa liigub kosmoses ja et see ruum on kõikjal, paigutasid teoloogid Kolmainsuse ja Jeesuse kirgastatud ihu, neitsi Maarja, inglikoorid, pühakud ja kogu taevase väehulga sellesse tulisesse sfääri. Naiivne keskaja misjonär koguni jutustab meile, et maist paradiisi otsides jõudis ta silmapiirini, kus maa ja taevas said kokku, ning et ta leidis ühe koha, kus need ei olnud kokku liidetud, ning kust ta sai poolenisti pugeda taevavõlvi alla.“
Camille Flammarioni illustratsioon teosest L’atmosphère: météorologie populaare (allikas: Wikimedia)
Iiri poeet W. B. Yeats kirjutas 1919. aastal luuletuse The Second Coming („Teine tulemine“), mis kasutab kristlikku pildikeelt, kirjeldamaks Esimese maailmasõja järgse Euroopa ühiskonda.
Turning and turning in the widening gyre
The falcon cannot hear the falconer;
Things fall apart; the centre cannot hold;
Mere anarchy is loosed upon the world,
The blood-dimmed tide is loosed, and everywhere
The ceremony of innocence is drowned;
The best lack all conviction, while the worst
Are full of passionate intensity.
Surely some revelation is at hand;
Surely the Second Coming is at hand.
The Second Coming! Hardly are those words out
When a vast image out of Spiritus Mundi
Troubles my sight: somewhere in sands of the desert
A shape with lion body and the head of a man,
A gaze blank and pitiless as the sun,
Is moving its slow thighs, while all about it
Reel shadows of the indignant desert birds.
The darkness drops again; but now I know
That twenty centuries of stony sleep
Were vexed to nightmare by a rocking cradle,
And what rough beast, its hour come round at last,
Slouches towards Bethlehem to be born?
Maailma lõpu saabumine on teema, mis täidab paljusid ärevusega. Olgu selleks siis looduslik või inimtekkeline katastroof looduses (näiteks kliima soojenemine ja selle tagajärjed; kokkupõrge asteroidiga; supervulkaani ärkamine), sõjad (Ukraina vabadussõda on toonud taas pinnale tuumakatastroofi võimalikkuse) või vähem mõnest religioonist tuttav aegade lõpp (meenutada tasub 2012. aastaga seotud hirme seoses Kesk-Ameerika kalendritsükli lõpuga). Maailma lõppu on ennustatud lugematu arv kordi. Tasub märkida, et aastaiks 2001–2022 on seda ennustatud juba vähemalt 22 korda – keskmiselt kord aastas.
8. Liturgilised soovitused
Liturgiline värv: roheline.
Agenda järgi teenides võetakse algussalmid 26. pühapäevast pärast kolmainupüha (lk 52). Sõltuvalt ülestõusmispühade kuupäevast võib nelipühajärgsete (Agenda: kolmainupühajärgsete) pühapäevade arv kõikuda 24 ja 28 vahel. Kindlasti pühitsetakse kirikuaasta eelviimast pühapäeva (valvamispühapäeva) ning viimast pühapäeva (igavikupühapäeva), jättes enne seda vajaliku arvu pühapäevi vahele. Seetõttu tuleb kirikuaasta kahel viimasel pühapäeval Agenda algussalmideks valida vastavalt 26. ja 27. kolmainupühajärgse pühapäeva tekstid.
Alguslaul: 179.
Päeva laul: 177.
Jutluselaul: 176.
Ettevalmistuslaul: 178:1–#.
Lõpulaul: 5.
Päeva palve – Käsiraamat, lk 260, nr 3 / Agenda, lk 141, nr 3.
Kirikupalve – Intranetist väljajäänud kirikupalved: neljaosaline kirikupalve, lk 26 (Kirikuaasta lõpp I [igavikupühapäev]), ekteenia, lk 16 (Advendiaeg ja kirikuaasta lõpp I) / Agenda, lk 142–143.
Kiituspalve – Käsiraamat, lk 352 (Kirikuaasta lõpp).
Armulauapalve – Käsiraamat, lk 359 (E).
Palve pärast armulauda – Käsiraamat, lk 260 / Agenda, lk 143.
Kasutatud kirjandus
Kalle Kasemaa, tlk (2002) Apostlikud isad. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
Donelson, Lewis R. (2010) I & II Peter and Jude: A Commentary. Louisville, Kentucky: Westminster John Knox Press.
Metzger, Bruce M. (1975) A Textual Commentary on the Greek New Testament, New York: United Bible Societies.
Alapeatükid 1–6 on koostanud Ain Riistan, alapeatüki 7–8 Joel Siim. Toimetanud Urmas Nõmmik.
