EELK perikoopide abimaterjal 5/8: Suur Neljapäev Ap 2:42–47
1. Perikoobi tekst
Perikoobi piirid on eksegeetilises mõttes selged ja valik Suure Neljapäeva jaoks sobiv. Alustekstis leidub kohati Nestle-Alandi 28. väljaande põhitekstist kõrvale kalduvaid variante.
2:42 Käsikiri D 5.–6. sajandist ja mõned Vulgatast kõrvale kalduvad ladinakeelsed tõlked on lisanud sündmuste toimumise kohana Jeruusalemma ja lause esimest osa saab siis lugeda nii: „Aga nemad püsisid apostlite õpetuses Jeruusalemmas ja osaduses“. Tekstikriitika seisukohast on selliseid käsikirju vähe, ent edasise tõlgenduse seisukohast pakub variandi nimetamine huvi.
2:43 Vähestes käsikirjades on lisatud lause lõppu taas Jeruusalemm ja salmi lõppu tuleb siis lugeda nii: „ja tunnustähti sündis apostlite läbi Jeruusalemmas“. Ent samast kohast ehk lause lõpust jätkavad mõned käsikirjad eri kombel hoopis pikema lausega, korrates lause alguse mõtet nõnda: „ja Jeruusalemmas sündis suur kartus kõikide üle“. Siiski ei kajasta suur hulk häid käsikirju seda varianti ja niisugune kordus ei ole asjakohane.
2:44 Salmi koopiate ja ärakirjade maailm on keeruline. Esiteks on põhiteksti sõna pisteuontes ’usklikud’ ehk ’uskujad’ mõnes käsikirjas asendatud aoristi partitsiibiga pisteusantes, mille tõlkeks sobib näiteks: „uskuma hakanud“. Käsikirjade enamik toetab siiski olevikulist usklike ehk uskujate tekstikuju. Teiseks on salmi lõigul „olid üheskoos ja,“ ehk teisisõnu öelduna, „olid oma [paigas] ja“ (ēsan epi to auto kai) mitu detailset varianti, mida täpsemalt siinkohal ei vaatle.
2:45 Kahest variantidega tekstikohast huvitavam on teine, nimelt on raha jagamise juurde mõnes käsikirjas lisatud sõnad „päevast päeva“. Siis saame lugeda nõnda: „ning jagasid raha päevast päeva igaühele“.
2:47 Esimene erinevus on see, et sõna „rahvas“ asemel on „maailm“, ning selle kohaselt leidsid usklikud armu kogu maailma ees. Teiseks on aga salmi lõpp ja 3:1 algus olnud suurte tekstivariantide tekkekohaks ja neid on omavahel seostatud, ehkki mitte päris ühendatud. Mitmes käsikirjas on lisatud sõna „kogudus“ ning siis saame kujundi, milles päästetuid lisati päevast päeva kogudusse nende hulgas või nende hulgas olevasse kogudusse.
Apostlite tegude raamatu allikate teooriaga on seotud mõtteid ja rekonstruktsioone Luuka kasutatud pärimuste ja võibolla ka kirjalike allikate kohta. Apostlite tegude raamatu tekst tõendab ise erinevate tekstiperede ehk koopiagruppide olemasolu, millega tegeleb omaette distsipliin. Kui ülal nimetatud variantidest mõnda mõõdukalt kasutada, annavad need tõlgenduse jaoks lisatähendusvarjundeid.
2. Struktuur ja kontekst
Perikoobi algus kattub evangeeliumi autori arusaamisega uue lõigu algusest. Lõik kirjeldab uut olukorda, mis sündis nelipühasündmusele järgnenud Peetruse jutlusega. Perikoobi saab jagada kolmeks oluliseks osaks:
- usu alused: usulises mõttes teoreetiline, teoloogiline ja identiteedi kujunemise alust põhjendav osa (2:42);
- usu toime: karismaatilisi nähtusi ja selle toimet kirjeldav osa (2:43);
- usuelu: kooselulist ja sotsiaalset aspekti kirjeldav osa. See kolmas element tuleneb selgelt kahest eelnevast (2:44–47).
Struktuur on seega hierarhiline. Esimene osa rajab usule aluse ja näitab selleks vajalikke toiminguid, olles ka mõõdupuuks järgnevatele. Teine osa näitab, mis usklike elus sündima hakkab, kui esimese osa näidatud asjadest kinni peetakse. Kolmas osa näitab mõneti tagajärgi, mis ühiselus toimub, kui vajadused ja inimesed on erinevad.
Perikoobi struktuuri iseloomustust soovitan kasutada jutluse koostamise alusena. Lisaks koguduse dünaamilise sünniloo kirjeldamisele on perikoobi ülesandeks näidata koguduse igapäevaseks elu ja usu säilitamiseks vajalikke usulisi eeldusi, reegleid ja toimimise viise. Perikoop on paigutatud Peetruse tegevuse raamistikku, kelle tööst koos Johannesega kohe alates Ap 3:1 pikemalt kõneldakse.
Tekstikriitiline vaatlus näitas, et mitu käsikirja on kasutanud salmides 42 ja 43 võimalust toonitada algkoguduse elu kirjeldamisel koha tähtsust – kõik see sündis Jeruusalemmas. Luukas on rohkem kui teised sünoptikud pööranud tähelepanu Jeruusalemma tähtsusele nii evangeeliumi alguses, vahepealsete sündmuste käigus kui ka lõpus. Siinkohal saab esitada vaid hüpoteesi: kas pärimus sellest, et Luukas osutas Jeruusalemmale suure tähtsuse, kandus samuti pärimusena edasi, nii et osa käsikirjade koopiate tegijaist teadis seda ja kasutas võimalust rõhutada seda aspekti Luuka teoloogias?
Perikoop kuulub Luuka teose sellesse osasse, mis selgitab usklike ühe südame, ühe hinge ja meele tähtsust ehk rõhutab koinonia olulisust äsja sündinud Jeruusalemma koguduse elus.
3. Kirjanduslooline kontekst
Valitud perikoop on osa terviklikumast Jeesuse taevasse võtmise järgsest ja koguduse elu reegleid rajavast Apostlite tegude raamatu osast, mille tegevus toimub Jeruusalemmas (Ap 1:1–8:3). Perikoop on esimene kolmest koguduse ühiselu aluseid kirjeldavast tsüklist, mille kaks järgnevat on Ap 4:32–35 ja 5:11–16. Kahe viimati nimetatu vahele on redaktor – autor Luukas – asetanud hoiatava näite valetavatest Hananiasest ja Safiirast (Ap 5:1–10). Salm 5:11 on hinnanguline kokkuvõte eelnenud loole ja samas sild Hananiase ja Safiira loo ja järgneva lõigu 5:12–16 vahel.
Nii Apostlite tegude raamatu esimese osa kui kogu raamatu suhtes on tehtud palju katseid tuvastada lisaks suulisele pärimusele ka võimalikke kirjalikke allikaid, mida autor on kasutanud ja omavahel sidusaks teoseks kujundanud. Raamatu kirjanduslik struktuur annab allikate võimalikust olemasolust märku, nende sidusaks teooriaks kujundamine ei ole aga lihtne. Oluline on tugineda teadmisele, et lisaks Pauluselt ja tema kirjadest pärinevale materjalile on Luukas ilmselt saanud kasutada rikkalikku ja detailset allikmaterjali.
4. Ajalooline kontekst
Apostlite tegude raamat on ainus oma kirjandusliku žanri näide Uues Testamendis. Kreeka antiigis oli tegude raamatute žanril selleks ajaks juba oma tuntus ja ajalugu. Luukas oskas seda kultuurilist eelsoodumust hästi ära kasutada ja kujundas oma teosele kui esimesele nn „kirikuloole“ ajaloolise raamistiku ja kavakindlalt kulgeva süžeeliini. Tema heaks stiilinäiteks on juba algus, kus ta meenutab, et kirjutas oma esimese raamatu kõigest sellest, mida Jeesus tegi ja õpetas (Ap 1:1–2). Luukas oli kirjutanud oma evangeeliumi ja jätkas nüüd ajaloo päästeloolist kirjeldamist oma teises teoses.
Millal pärast evangeeliumi valmimist otsustas Luukas kirjutada hoopis teise ja Uues Testamendis ainsasse omalaadsesse žanrisse kuuluva jätku, on raske öelda. Tavaliselt paigutatakse Apostlite tegude raamatu valmimise aeg 80. aastatesse. Luukas arvatakse paiknenud suurema osa ajast väljaspool Palestiinat. Raamat on ühe autori töö, meisterlik redaktsioon pärimusest ja ilmselt ka kirjalikest märkmetest ning otsekui teine köide pärast evangeeliumi valmimist. Laiale kreekakeelsele lugejaskonnale suunatud Apostlite tegude raamat on pakkunud huvi ka kirjandusteadlastele, kes on analüüsinud teost just kirjanduslikust vaatenurgast lähtuvana.
5. Kommentaar
4:42 Autor Luukas on nii selle kui ka järgmise salmi juures ilmselt kasutanud varasema pärimuse lõiku (Roloff 1988: 65–66). Jeesuse surnuist üles äratamise järel tradeeriti Jeesuse sõnu suuliselt, nagu seda toob näiteks Paulus 1Kr 7:10 ja mujal esile. Pärimuse kandjad olid apostlid ja teised jüngrid, mistõttu nende õpetatav (didachē) oli selge autoriteet. Õpetuse all mõistame Jeesuse õpetuste edastamist koos tema sõnade paigutamisega nüüdsesse, uue ajastu algust aktualiseerivasse konteksti.
Luukas rõhutab evangeeliumis vaeste eest hoolitsemist ja enda omandi jagamist. Salmi traditsioonist tulenevat päritolu rõhutab see, et sõna koinōnia on Luuka sõnavaras haruldane, sage aga Pauluse juures. See osadus viitab samade väärtustega inimeste valmidusele ühiseks eluks ja tegevuseks, mis tagab heaolu ja tuleviku. Põhimõttena on osadusel Iisraeli kogukonna ajaloolise kogemuse tugi ja tänasesse päeva tuues on meil vaja seda enda kogudustes senisest rohkem silmas pidada.
Leiva murdmine on väljend, mis sõnastab osa tervikust (pars pro toto), värske mälestusena viimsest paasasöömaajast koos Jeesusega. Luukas on evangeeliumis (22:19) kirjeldanud leiva murdmist viimse paasa ajal nagu teised sünoptikud, ent ainsana kirjutanud episoodi, milles kaks jüngrit, kes kaheteistkümne hulka ei kuulunud, tunnevad üles äratatud Jeesuse ära leiva murdmisest (Lk 24:30–32). Eriti Luukas on aidanud kaasa paasasöömaaja mälestamise aspekti sügavale juurdumisele varakristluse elu- ja usupraktikas koos selle seostamisele eshatoloogiaga, Jeesuse paruusiaga (Tasmuth 2020: 76–78, 98–99).
Palved olid Iisraeli usu, eriti psalmides avalduva vagaduse üks selgroogusid. Varakristliku palvepraktika juures lisandus Püha Vaimu erilise läheduse kogemine, nagu näitavad Rm 8:15 ja teised kirjakohad. Apostlite tegude raamatu lugemise juures on kasulik kogu aeg meenutada, et Pauluse pärand oli tuttav nii Luukale kui paljudele lugejatele.
4:43 Salm liitub pärimuse lõiguna sujuvalt salmiga 42 ja teavitab püha kartuse ilmingutest varaseima aja kristluses. See on aukartus Jumala ees, kristluse keskne tunnus, mida tähistavad Uues Testamendis korduvalt kirjeldatud haigete tervenemised ja teised väe avaldused (Ap 3:1–10; 5:12–16 jm).
4:44–45 Salmis 42 esile toodud osaduse mõistet laiendatakse nüüd peale vaimse ühtekuuluvuse ka omandi osadusele. Apostel Pauluse toimetatud praktika korjanduste korraldamisel ja vastastikuse abi andmisel oli Luukale teada ja tal ei olnud raske kujundada sellest veelgi muljetavaldavam omandi osaduse kirjeldus. Seda praktikat on ta kirjeldanud veel kahes värvikas loos Ap 4:32–35 ja kohe selle järel 4:36–5:11.
4:46–47 Salmid moodustavad kreeka keeles ühe lause ning kinnitavad avasalmi 42 sisu ja toimet. Üksmeel on meele osadus, Jumala kiitmine on palveosadus, leiva murdmine on Püha Õhtusöömaaja osadus, kodudes koos käimine on jumalateenistuse osadus. Tähelepanu on ka järjepidevusel Iisraeli pühaduse traditsiooniga – algkristlased jätkasid Jeruusalemma templis käimist ja see oli üks tegur, mis lisas osalist ühiskondlikku tunnustust juutide poolt. Seda märgib ära armu kogemine rahva silmis ja päästetute lisandumine. Viimane lause – Issand lisas päästetuid – on vaadeldav selles kontekstis, et salmis 24 märgitud usuelu ja ühiselu alus toob kaasa õnnistuse, kui seda järgitakse.
6. Paralleeltekstid
Perikoobil, mis kirjeldab algkoguduse Jeesust järgivat usuelu ja praktikat, ei ole otseseid paralleeltekste. Suure Neljapäeva jutluse tekstina saab kasutada viidet selle teksti eelkujule ehk typos-tekstile Lk 22:7–20 (21–23). See on perikoobi teemade esimene pool, mis aitab laiendada leiva murdmise aspekti. Teine pool puudutab uue, kristliku ühiselu näiteid ja siin on tüpoloogilised nn järeltekstid juba varem viidatud Ap 4:32–37 ja Ap 5:11–16.
7. Tõlgendusloolised märkused
Suur Neljapäev armulaua seadmise mälestuspäevana sisaldab väga suure hulga seoseid. Kommentaarile lisaks tasub veel tutvuda varasemate aastate kommentaaridega:
Esimese lugemisaasta lektsioonid keskenduvad armulauale kolmest erinevast vaatepunktist: 1) Jumala tõotus valmistada kord kõikidele rahvastele võõruspidu, 2) Apostlite tegude raamat kirjeldab Jeruusalemma algkoguduse elu, 3) Luuka evangeelium kirjeldab armulaua seadmist Jeesuse poolt, nimetades selgelt, et seadmine toimus paasapüha söömaaja käigus. Epistlis kirjeldatakse algkristliku koguduse elulaadi ja sealt edasi iga kristliku koguduse elulaadi, seda, mida tähendab olla osaduses Kristusega. Käesoleva aasta Suure Neljapäeva perikoop annab võimaluse käsitleda jutluses seda, kuidas armulaud mõjutab kristlaste elu.
Ap 2 mainitud osadust ja varaühtsust on teinekord nimetatud „varakristlikuks kommunismiks“. Lisaks perikoobile nimetatakse osadust Apostlite tegude raamatus veel 4:32 ja 4:34–37. Siiski juba järgmises peatükis (Ap 5:1–11) kirjeldatakse varaühtsuse püüdluse läbikukkumist Hananiase ja Safiira juhtumi abil, kus Hananias toimetab osa põllu müügist saadud raha oma naise teadmisel kõrvale. Luukas ei selgita abielupaari taolise käitumise põhjusi. Võib-olla ei olnud nad kindlad kristluse jätkusuutlikkuses ning korraldasid endale „pehme maandumise“ juhuks, kui „projekt“ peaks ebaõnnestuma?
Siiski on ajaloos korduvalt püütud tagasi pöörduda varakristliku ideaali juurde. Omal kombel on seda saavutanud erinevad kristlikud ordud, selliste „peavoolude“ kõrval on leidunud hulgaliselt alternatiivseid liikumisi. Alates 15. sajandist on teada esimesi varaühtsust propageerinud isikuid ja liikumisi – taboriidid (1420) ja Hans Böhm (1476) Tšehhimaal. 1520. aastatel püüdsid erinevad ristijate rühmitused sama: Nikolaus Storch, Thomas Müntzer, Hans Hergot Saksimaal ja Tüüringis, Konrad Grebel, Felix Manz ja Wilhelm Reublin 1525. aastal Zollikonis Šveitsis jne. Müntzeri õpilane Hans Hut rajas koos oma poolehoidjatega 1530. aastal Auspitzis kogukonna, mis rajanes varaühtsusele ja radikaalsele patsifismile, mis keelas muuhulgas relvastatud enesekaitse.
Aastal 1533 rajas Jakob Hutter Tiroolis esimesed vennastemõisad, varaühtsusele põhinevad põllumajanduslikud asundused ja käsitööettevõtted koos oma lasteaedade ja koolidega. Hutteri põhimõtetele rajanevad kogukonnad on püsinud kaasajani. Vastureformatsiooni ajajärgul rändasid nad välja Ungarisse, Valahhiasse ja Ukrainasse, 19. sajandil USA-sse. Oluline on mõista, et sellised kogukonnad mõistsid ennast tulevikus toimuva „revolutsiooni“ esimeste rakukestena, ainult ümberristijate riigi juhid Münsteris nõudsid kõikide elanike allumist uutele põhimõtetele.
Uued varaühtsusel põhinevad kogukonnad sündisid tagakiusatud kristlike vähemuste hulgas 17. sajandil, näiteks leveller’id Inglise kodusõja ajal (1642–1649). Nende juht Gerrard Winstanley nõudis kõigi Inglise aadlike varade konfiskeerimist ning feodaalkorra tühistamist ühisomandi kehtestamise teel. 1668. aastast alates organiseeris jesuiit Jean de Labadie mitmel pool Euroopas kogukondi, mis jagasid sissetulekut ja omandit. Labadie poolehoidjad kolisid Marylandi ning rajasid sinna 1683 kommuuni, mida juhtis autoritaarne „piiskop“, kes jagas välja päeva töönormid. Eraomand oli keelatud ning toiduaineid jagati ratsioonide kaupa.
1758. aasta paiku nähtud nägemuse alusel rajas inglise kveeker Ann Lee grupi, mida nende ekstaatiliste tantsude järgi hakati kutsuma šeikeriteks (shaker). 1770 kolisid nad USA-sse ning rajasid Albany lähedale tsölibaadis elavate ja patsifismile ja misjonitööle pühendunud inimeste kogukonna. Nad hoolitsesid orbude ja kodutute eest, kellest said kogukonna uued liikmed. 1826. aastal kuulus 18 kogukonda umbes 6000 liiget, kuid nende arv oli aastaks 2000 kahanenud mõne liikmeni.
Umbes 1740. aasta paiku tõenäoliselt ühe kveekeri loodud vene duhhobooride rühmitus rajas 1801. aastal tsaar Aleksander I loal Tauriasse rangelt organiseeritud asundus-, töö- omandikogukonna. Kuna nad karistasid vastuhakkajaid surmaga, pagendati nad 1839. aastal Lõuna-Kaukaasiasse. Tolstoi eestkostel said nad 1886. aastal õiguse emigreeruda Põhja-Ameerikasse.
19. sajandi alguses sündis Madalmaades liikumine Zwijndrechtse Nieuwlichters (Zwijndrechti uued valgustajad). Seda juhtisid endine laevakapten Stoffel Muller ja prohvet Maria Leer. Sekti tunti ka nimede Christelijke Broedergemeente (Kristlik vendade osadus) või Zwavelstokkengeloof (Tuletiku-usk), kuna liikumine elatas ennast tuletikkude ja šokolaadi müügiga. Liikumine järgis „apostliku kommunismi“ põhimõtet, hallates omandit ühiselt, leides poolehoidjaid kõikidest ühiskonnakihtidest. Nende hulgas oli päevilisi, tehaseomanikke ja kaupmehi. 1820. aastal lõi liikumine kogukonna Zwijndrechtis, kuid liikumine lakkas peagi pärast asutaja surma.
1920. aastal rajasid Emmy ja Eberhard Arnold Sannerzis (Hessen) esimese Bruderhofi („vendade paiga“) nimelise Mäejutlusest inspireeritud varaühisusele rajatud kogukonna. Natsionaalsotsialismi ajal kiusati neid patsifismi tõttu taga ja nad emigreerusid Liechtensteini, Suurbritanniasse ja Paraguaisse. Tänapäeval on Bruderhofi liikumisel ligi 3000 liiget 26 kogukonnas seitsmes riigis (vt https://www.bruderhof.com).
1943. aastal rajas Chiara Lubich Trentos naiste kogukonna, mis rõhutas vaesust, kasinust ja Jeesuse järgimist igapäevaelus. Lubichi tegevusest kasvas välja Focolare liikumine (it focolare ’kodukolle, perekonna kese’), mis on muutunud konfessioonideüleseks ja religioonidevaheliseks. Osa liikmeid elab tsölibaadis ühiselu, tehes tavalist tööd, kuid annab kogu sissetuleku ühiskassasse. Ülejääk saadetakse keskkassasse Roomas ja nende tulude eest ostetakse ellujäämiseks hädavajalikke kaupu, mis saadetakse neisse paikadesse, kus millestki on puudus.
Teise maailmasõja järel tekkis Euroopas arvukalt evangeelseid ja oikumeenilisi rühmitusi, mis võtsid eeskujuks algkristliku varaühisuse, kuid mõistavad end mõne kiriku osana, mitte kirikust lahkulöönud grupina (sektina). Ilmselt on kõigile tuntud 1949 vend Roger’ rajatud Communauté de Taizé.
Fraas „leivamurdmine“ (klasis tou artou) esineb Uues Testamendis viis korda, neist neli korda Apostlite tegude raamatus: Lk 24:35; Ap 2:42, 46; 20:7, 11. Konteksti alusel võib väita, et see viitab armulaua pühitsemisele kas suuremal või vähemal määral sarnaselt Jeesuse viimsele õhtusöömaajale. Termin „leivamurdmine“ armulaua (väi vähemalt Jeesuse surma mälestussöömaaja tähenduses) on eesti keeles käibel pigem vabakoguduslikes liikumistes.
Karl Marxi „Gotha programmi kriitikas“ populariseeriti põhimõtet „Igaühelt tema võimete kohaselt, igaühele tema vajaduste järgi“ (sks „Jeder nach seinen Fähigkeiten, jedem nach seinen Bedürfnissen“). Põhimõte viitab vabale ligipääsule kaupadele, kapitalile ja teenustele ning nende jagamisele. Marksistliku nägemuse kohaselt on selline korraldus võimalik rikkaliku kaupade ja teenuste olemasolu korral, mida võimaldab arenenud kommunistlik süsteem.
Kuigi fraasi loojaks peetakse üldiselt Karl Marxi, on mõttekäik levinud sotsialistlikus liikumises üldiselt, seda on kasutanud muuhulgas August Becker (1844), Louis Blanc (1851), samuti saintsimonistid 1820.–1830. aastate Prantsusmaal. Fraas on omistatud ka prantsuse utopistile Étienne-Gabriel Morellyle (1755). Sarnane fraas leidub ka Guilfordi Lepingus (1639).
Marxile omistatud fraasi on kasutatud ilukirjanduses, näiteks järgmistes teostes: Margaret Atwoodi romaanis „Teenijanna lugu“ (Varrak, 2017) peavad düstoopilise ühiskonna liikmed retsiteerima seda fraasi kolm korda päevas. Vladimir Voinovitši romaanis „Moskva 2042“ (ilmunud 1986) parodeeriti loosungit „kommunism ühes linnas“. Igal hommikul teatas raadio: „Seltsimehed, teie tänased vajadused on järgmised …“
8. Liturgilised soovitused
Suure Neljapäeva jumalateenistuse peateemaks on armulaua seadmine, millele lisaks meenutatakse väga vana traditsiooni kohaselt seda, kuidas Jeesus peseb jüngrite jalgu.
Suure Neljapäeva õhtuse jumalateenistusega algab Jeesuse Kristuse kannatuste, surma ja ülestõusmise suur kolmepäevane püha, paasatriduum (triduum paschale). Kui nende päevade jumalateenistusi pidada kogu aasta jaoks ainulaadsete kordade alusel, moodustub otsekui üks pikk üle mitme päeva kestev jumalateenistus. Seda ilmestab ennekõike asjaolu, et Suure Neljapäeva jumalateenistus jääb otsekui lõputa (lõpuõnnistus jääb ära), Suure Reede jumalateenistusel puudub nii harjumuspärane algus kui lõpp ja ülestõusmisöö (või -püha) jumalateenistusel puudub harjumuspärane algus.
2022. aastal on üle kahe aasta taas võimalik koguneda kirikutesse ilma piiranguteta. Seetõttu võib Suure Neljapäeva jumalateenistusel jutluse järel või jutluse asemel toimuda jalgade pesemise talitus (Jumalateenistuste Käsiraamat, lk 510–511).
Armulaua lõpupalve järel võib toimuda altari tühjakstegemine (denudatio altaris), mille ajal lauldakse või loetakse Psalmi 22 või lauldakse KLPR 92 (Jumalateenistuste Käsiraamat, lk 511). Altarile ja kantslile pannakse Suure Reede värvis tekstiilid või tekstiile ei panda üldse. Võimalust mööda viiakse kirikust ära muud kaunistused, orelit ei mängita enne ülestõusmiöö või -püha jumalateenistust, kustutatakse üldvalgustus.
Paastuajale erandlikult lauldakse jumalateenistusel Gloria’t, Laudamus’e ajal võib helistada kirikukelli. Usutunnistus võib jääda ära.
Jumalateenistuse lõpus kirikukelli ei helistata.
Liturgiline värv: valge või violett.
Alguslaul: 74.
Päeva laul: 89.
Jutluselaul: 88:2–3.
Ettevalmistuslaul: 224.
Lõpulaul: 79 (kui jumalateenistuse lõpus toimub altari tühjakstegemine, jääb lõpulaul ära).
Päeva palve – Käsiraamat, lk 129, nr 2 / Agenda, lk 96, nr 1.
Kirikupalve – Intranet, Jumalateenistuste käsiraamatust välja jäänud kirikupalved: Neljaosalised kirikupalved, lk 17 (Suur Neljapäev), või ekteenia, lk 26 (Paastuaeg ja Suur Nädal II) / Agenda, lk 97–98.
Kiituspalve – Käsiraamat, lk 350 (Suur Neljapäev).
Armulaua seadmise palve – Käsiraamat, lk 356 (B)
Armulauapalves öeldakse seadmissõnade esimeses lauses: „Meie Issand Jeesus Kristus, tänasel ööl, mil Tema ära anti…“.
Palve pärast armulauda – Käsiraamat, lk 130 / Agenda, lk 98.
9. Muud tähelepanekud
Jutluse jaoks on võimalik kasutada ülal punktis 2 esitatud struktuuri ja konteksti kommenteeritud ülevaadet, mis võimaldab kolmeosalise jutluse valmistamist. Selle juures on omal kohal ka punktis 1 esile toodud tekstikriitilised lisanüansid ning salmidele lisatud kommentaarid.
Jutluse ülesehitamiseks võib kaaluda ka järgmist varianti: perikoop annab võimaluse kõnelda sellest, mida Kristus armulauas teeb:
1) armulaud on osadus Kristusega – Kristus on reaalselt kohal;
2) armulaud liidab inimesed Kristuse maapealseks ihuks (vrd Rm 12:4–5; 1Kr 12:12);
3) ühe liikme rõõm või kannatused on kogu ihu rõõm või kannatused (vrd 1Kr 12:26);
4) kogudused on näiteks leevendanud Ukraina rahva kannatusi;
5) oluline on püsida Kristuse osaduses – tema jagab jõudu.
Kasutatud kirjandust
Roloff, Jürgen (1988) Die Apostelgeschichte. NTD 5. Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht.
Tasmuth, Randar (2020) Uue Testamendi kontekstualiseeriv teoloogia. Kristliku usulise mõtte ja praktika sünd. EELK UI toimetised XXIX. Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut.
Alapeatükid 1–6 on koostanud Randar Tasmuth, alapeatükid 7–8 Joel Siim, alapeatüki 9 R. Tasmuth ja J. Siim. Toimetanud Urmas Nõmmik.
