EELK perikoopide abimaterjal 5/7: paastuaja viies pühapäev Hb 9:11–14
1. Perikoobi tekst
Suur raskus on väljendiga „tulevaste hüvede ülempreestrina“ salmis 11, kuna osa käsikirju kirjutab „sündinud hüvede ülempreestrina“. Põhimõtteline küsimus on selles, kumb on raske lugemisviis, kumb lihtsustatud. Kas me mõtleme Kristuse surmas toodud hüvesid kui neid, mida me näeme kord taevas, peale kohut ja surma, mis oleksid tulevased, või näeme me nendes üks kord ja igaveseks toodud lunastust, mida sama lõik mainib ja mille tõttu me võime julgusega astuda armu aujärje ette. Kaldun arvama, et algselt seisis seal „sündinud hüved“, kuna „tulevased hüved“ on ehk 10:1 mõju. Kuid 10:1 räägib Siinai lepingu hüvedest, mis jäävad ootama Kristust kui „tulevast“.
2. Struktuur ja kontekst
Heebrea kirja on peetud Piibli selgeimaks raamatuks. Selle eriline selgus tuleb määratletud mõistetest ja selgetest arutluskäikudest. Nii reaalselt kui sümboolselt luuakse loogiliselt paikapidav õpetus.
Meie kirjakoht sisaldab olulisi mõisteid, nagu „igavene lunastus“, „Kristuse veri“, „igavene Vaim“, „südametunnistus“, „puhastama“, „surnud teod“, „Jumalat teenima“. Nendes sõnades on Jumala teod, mis kõikjal evangeeliumis, ning meie koht evangeeliumis. Nende juurde lisab kirjakoht Heebrea kirja teoloogiale nii omaselt „ülempreestri“, „telgi“ ning samuti kreeka keeles lühikese, tõlgetes pika väljendi „üks kord ja igaveseks“.
Vormiliselt kasutab see kirjakoht heebrealaste kirjale omast viisi rääkida kõigest ja lõpetatult. Lõik on iseeneses piisav kuulutuseks ning teatud piirini arusaadav ka eelduse ja järeltulevata.
Kirjakoht lõpetab eelmise peaosa, vana kultuse ja selle ebapiisavuse kirjelduse sõnadega „Aga kui Kristus“. Lõik on ka sisemisele kaheosaline, salmid 11–12 oma kristoloogiaga ja salmid 13–14 oma soterioloogiaga. Ka on sel oma seos vahetult eelneva lõiguga Hb 9:1–10, mis arendab sõnade „telk“, „preester“ ja „veri“ tähendust eelmiselt, ebapiisavalt, praegusele, suuremale, mis on Kristuses.
3.–4. Kirjanduslooline ja ajalooline kontekst
Heebrea kiri on epistel, see tähendab, kirjanduslike taotlustega kiri. Seejuures ei pruugi see olla kiri selles suhtes, et kirjutaja ja lugeja on lahus ning tahavad teateid saata. Kiri on lihtsalt miski, mis jääb, ja seda kirjutatud sõna jäämist taotleb kirjutaja, elagu ta kasvõi lugejatega sama katuse all.
Samas võib olla kiri ka kogu järeltulevale maailmale. Seneca kirjutas ka kirju keisrile, kuid mõtles lugejatena ikka filosoofiasõpru.
Heebrea kiri on teatud sõltuvuses Paulusest, kuna Kristuse surma seostamine templi lepituskaanega ja ülempreestriga on väga selge ühine pärimus, tendentsiga viimistletuse ja loogilisuse poole. Seega peab heebrealaste kiri olema noorem. Muid seoseid ei ole leida kerge, näiteks kas Hb 5:7–10 on seotud sünoptlilise Ketsemani looga või on sellel Heebrea kirja enkomionil (kiidulaulul) ja Mk 14:32jj Ketsemani lool aluseks ühine pärimus.
Suur teema on küsimus, kas Heebrea kiri on kirjutatud enne aastat 70 ja templi lammutamist, nagu annab kirjas mõista pidev viide Jeruusalemma templile ja ülempreestrile, ohvritele, mida tuuakse, kuid mis ei või võtta ära pattu enamaks kui teatud ajaks. Siiski ei pruugi Heebrea kiri olla kaasaegne templiga. See võib olla hilisem, nagu suurem jagu Uue Testamendi tekste, sest templi ja ohvri teema on Heebrea kirjas seotud kirjandusliku templiga, nagu me sellest loeme Moosese Seaduses. Ka on see tihti just kõrbes olnud tunnistustelk, mitte kivist tempel.
Kirja pealkiri „heebrealastele“ on hiljem lisatud. Algselt minnakse kohe kirja alguses asja juurde. Kiri on pealkirja saanud erilise lähenemise tõttu, mis tähendab pidevat seost Siinai lepingu kultusega selle üksikasjades, mis võiks seega olla meelepärane juutidele (heebrealastele) ning neid oma poleemilisuses ümber veenda pöörduma Kristuse poole. Kuid see on vaid idee. Algne mõte on sõnastada Pauluse õpetus patuse õigeksmõistmisest ümber teatud range loogika põhjal, teatud nihetega, kuid harmoneerudes suurepäraselt Paulusega. Rõõm pühakirja tõlgendamisest on siin tagantsundivaks jõuks.
Kuid rõõmule lisaks on kirjas ka veidi muret oma aja ja ümbritseva pärast. Peatükid 10–13 sisaldavad mõtteid andeksandmatust patust. See viitab vajadusele hoiatada kogudust langemise eest, Kristuse, suure ülempreestri vere jalge alla tallamise eest. Seejuures ei ole siiski ajalooliselt teada see aeg, millest alates kogudus leigeks muutus. Leigust on olnud alati ja indu on olnud alati.
Heebrea kirja kirjakoht 13:23–24 tähistab veel üht ajaloolist seost, ilmselt hiljem lisatut. Nimelt ootab autor külla Timoteost ning tervitab Itaalia rahva poolt. Sellega on hilisem kirja väljaandja püüdnud paigutada kirja Pauluse Rooma perioodi (60–64 pKr), püüdnud seega teha sellest Pauluse kirja.
5. Kommentaar
9:11 Sõna paraginomai võib tõlkida „tulekuna, saabumisena“, kuid see võib olla lihtsalt „saamine“, nagu kreeka ginomai, nii et eesliide pära- tähendab, et Kristus on „saanud (suuremaks kui)“. Igal sammul on ju võrdlus Siinai lepingu ülempreestriga. Kristus on ülempreester väljastpoolt süsteemi, nagu Melkisedek. Kristusel on telk, millest räägib Mooses, kuid mitte kätega tehtud, vaid see on väljastpoolt loodud maailma, loomiseelne. Kristuse preeksistentsist räägib laul Kl 1:15jj. „Telk“ ja mitte „tempel“ räägib sellest, et see on Vanas Testamendis kõneksolev ohvripaik, mitte ilmtingimata maa peal ehitatud (ja lammutatud) tempel. Selles peitub ka Heebrea kirja eriline nägemus Vanast Testamendist – see räägib tõde, kuid ei sisalda seda. See räägib, mis on lepitus ja ohver, kuid ei too lepitust ega ohvrit. Alles Jeesus toob selle – ja seda rangelt Vana Testamendi sõna alusel.
9:12 Kristus ei too lepitust sikkude verega, vaid omaenese verega. Siinkohal pole Heebrea kirja üldine mõte nii selge nagu Rooma kirjas, et ohver, millest räägitakse, on eelkõige lepituspäeva ohver (Lv 16). Ülempreestri teenistuse kirjeldus viitab sellele.
Ka salmis Hb 4:14 räägib „ülempreester Jeesus, Jumala Poeg, kes on läbinud taevad“. Siin on juttu „sisseminekust pühasse“, mõne käsikirja järgi „pühamast pühasse“. Heebrea kirja 9:6 on juttu esimesest telgist. See ei ole siiski Heebrea kirja maailmapildi küsimus, nagu oleks kaks telki või üks telk kaheosalisena, vaid see on ühe ja teise, eelmise ja praeguse, Siinai ja Kolgata vastandamine.
Siinai lepingu ohvrit tuleb uuendada aasta-aastalt. Ka allub see muudele maise elu viletsustele, mis hakkavad külge ka ülempreestrile. Kristuse ohver aga on ephapax ’ühe korra peale’, s.t ’üks kord ja igaveseks’. Sellise ohvri võis tuua Kristus kahel eeldusel: ta on patuta ja ta on Jumala Poeg. Kristusel on ligipääs preeksistentsele altarile. Grammatiliselt on Kristuse lunastus ühekordse lõpetatud tegevusena aoristi vormis, Siinai lepingu maiste ülempreestrite tegevus aga preesensis. Nende olevikulisus ei pruugi aga viidata sellele, nagu tooksid nad ikka veel ohvrit Jeruusalemmas. Ka veel kirja kirjutamise ajal. See olevik on Vana Testamendi kui meiega täna kõneleva kogumiku olevik. Kristus toob „igavese lunastuse“, mis vastab Hb 5:9 „igavesele päästmisele“.
Erinevalt Rooma kirjast, mis ju ka kirjeldab lepituspäeva ja kus Pauluse järgi on Kristus see lepituskaas, millel ülempreester toimetab lepituse, on Heebrea kirja järgi Kristus ise ülempreester.
Selle kirjakohaga on seotud tõsiasi, mida tekst ise ei maini ja mis jätab lugejale otsida sõna „veri“ tagant. Nimelt lastakse ristil paista altarina ja ülempreestrina Ristilöödul. Ühtlasi sisaldub siin Johannese teoloogiaga paralleelne mõte, mille kohaselt oli Jeesus Kristus ristile minnes ja ristil nii tugev, valitses olukorda, et teda ja mitte tema ristilööjaid võib pidada selle sündmuse läbiviijaks.
Selles on ka Hb 1:4 sarnane joon, nimelt näidata Kristuse surma ja Kristuse ülendamist taevatroonile ühe ja sama sündmusena.
9:13 Salm läheb edasi vere teemaga. „Veri“ pole mitte aine, vaid sündmus. See on nagu ohver või ohvritoomine, antud elu. Ja pühamusse minek ei ole mitte taevasse minek, vaid ka ristile minek.
Kuid Heebrea kiri läheb siinkohal Lv 16 mõtete juurest näiliselt lepituspäeval asjassepuutumatu punase lehma tuha juurde (Nm 19:9j, 13). Selle tuhaga tehakse piserdamisevett laibaroojuse võtmiseks elavalt inimeselt. Teema on siia lisatud selleks, et viia piserdamise teema abil kirjasõna kuulutus lähemale Hb 12:24 mõttele, kuid eriti ehk Hb 10:22 teemadele, ristimisele. Roojusest puhastav lehmatuhavesi on ristimise tüpoloogia. Heebrea kirjale on omane Vana Testamendi tõlgendus, mille autor on õppinud oma allikatest, tihedas koostöös sellega, kuidas kasutab sama meetodit Paulus. Kuid liha puhtus, mis juutidel oli ohvri ja piserdamise tõeline tulemus, see hüve, on siin hoopis kui see madalam. Alles südametunnistuse puhtus on taotlus ja Kristuse toodav hüve.
9:14 Kristuse töö kohta on kirjas, et see on tehtud „Igavese Vaimu kaudu“. Seda ei ole vaja tõlgendada kui Jeesuse Jumala loomuse kinnitust Pühas Vaimus, vaid Heebrea kirjale omase ilmutuse nägemusena. Vana Siinai ohver on Vaimust antud pilt, uus Kristuse ohver aga Vaimust antud tegelikkus. Ka on vaim tüpoloogia, liha vastand. Siinai leping on liha, Kristuse leping on Vaim.
Vana ohver on liha puhtuse, uus südametunnistuse puhtuse tooja. Kristus viib meid, uue puhta südametunnistusega, surnud tegudest, mida võib pidada eelkõige ebajumalateenistuseks, elava Jumala teenimise juurde. See on tavaline algkristlik misjonimõte: pagan viiakse surnud tegude, surnud jumala teenimise juurest elu ja Jumala juurde. See näitab veel kord, kui vähe on Heebrea kiri misjonitöö juutide juures.
Uus südametunnistus on tehtud puhtaks verega. Preestriteenistuse lõppedes ei astuta altari ette preestritena, vaid ikka Jumala rahvana. Kuid seda lohutatud rahvana, mis tunneb kiusatustes ja nõrkusteski: „Sest meil pole niisugune ülempreester, kes ei suuda kaasa tunda meie nõrkustele, vaid selline, kes on olnud kõigiti kiusatud nii nagu meie, ja siiski ilma patuta. Läki siis julgusega armu aujärje ette, et me halastust saaksime ja armu abiks leiaksime parajal ajal! (Hb 4:15–16).
6. Paralleeltekstid
Evangeeliumi põhisisust rääkivale lõigule on raske leida paralleeltekste. Mõne sõna ja motiivi kokkulangevuse tõttu võiks selleks olla ehk Rm 3:21–26.
7. Tõlgendusloolised märkused
Sellel lõigul puudub omaenda tõlgenduslugu, kuid sel on mõju igasuguse ohvri sümbolitele. Niisiis võiks siia kuuluda igasugune südameohver, palveohver. Ka võiks armastustegu kui tõeline ohver Jumalale, olles tõeliselt meelepärane, siia kuuluda.
Ireneus (Haer 4,18,1jj) toob kristlusesse tagasi materiaalse ohvri, jumalateenistuse käigus altaril toodava. Seda tehes ei jää ta Heebrea kirja õpetuse raamesse, mille kohaselt on ohver juba toodud; seda ei saa korrata.
Paastuajas algab viies pühapäeval uus alaperiood, kannatamisaeg kitsamas tähenduses. Kui senini on paastuaja pühakirjalugemised (eriti epistlid) olnud pigem katehheetilised või pareneetilised, mõeldud uute või praeguste koguduseliikmete instrueerimiseks, siis nüüdsest alates tõuseb esile Jeesuse Kristuse kannatuste temaatika. Käesoleva aasta evangeelium (Jh 11:47–53) avab Jeesuse selja taga toimunud võitlust tema surmamõistmise või säästmise pärast ning esitab olulise küsimuse inimelu väärtuse kohta. Epistel ja jutlusetekst (Hb 9:11–15) mõtestab Jeesuse ülesannet Vana Lepingu ülempreestri ametiülesannetest lähtuvalt.
Kuna inimelu väärtus on käesoleval ajahetkel pidevalt päevakorras (sõda Ukrainas), olgu siin toodud mõned tekstid ja mõtted, mis puudutavad inimese väärtust.
Uues Lauluraamatus on perikoobist Hb 9:11–15 inspireeritud Johann Scheffleri koraal (ULR 478):
1. Ülempreester, kes sa tõest
Ennast ohvrinud mu eest,
Anna, et ka minu süda
Võiks veel siin su ohvriks saada.
2. Kõik, mis ise püüan ma,
Patune ja kõlbmata!
Mis su pühast käest ei tule,
Ei see kõlba Jumalale.
3. Tapa siis ja sureta
Minu meel ja himud ka,
Ehk teeks tuhat valu: tõmba
Hingest kõik, mis minu oma!
4. Ihu, hinge, mis mul on,
Hoopis sulle ohvriks toon:
Oh et nüüd ei mingisugust
Toomata jääks enam minust!
5. Küll siis, Issand, kätte saad,
Mis mu käest sa himustad;
Küll ma siis saan veel siin vaevas
Armsaks ohvriks Isal’ taevas.
Mis maksab inimene?
Kui inimene müüb oma kehaosad teadusuuringute firmale või ülikoolile, siis makstaks nende eest Ameerika Ühendriikides järgmiselt: kõrvalest à 10$, ussripik 25$, nina 75$, hambad 75$, aju 150$, käelaba ja käsivars koos 385$, magu 500$, õlaliiges 500$, põrn 508$, sperma (elavate seemnerakkudega) 600$, peanahk 607$, kolju koos hammastega 1200$, sapipõis 1219$, juuksed 1450$, silmad koos sarvkestaga 1500$, pärgarter 1525$, peensool 2519$, veri 3370$, munandid 5000$ luud ja kõõlused (eraldi müüduna) 5000$, terve skelett 7500$, munarakk 8000$, sarvkest 19200$, luuüdi (1 g) 23700$, nahk 30000$, peenis 75000$, emaka rentimine surrogaatemalt 100000$, pankreas 110000$, neer 138700$, maks 157000$, kops 272000$, jämesool 800000$, süda 1050000$, terve inimkeha kokku 45000000$ (allikas: DataDriveInvestor https://medium.datadriveninvestor.com/the-high-value-trade-of-selling-human-body-parts-how-much-is-each-organ-worth-to-science-a5acfc697fc4).
Kui teoorias müüa inimkeha keemiliste elementidena, maksaks inimene umbes 600$. Kolmkümmend seeklit hõbedat (u 500g) ei ole kuigivõrd suurem hind. Viissada grammi hõbedat maksab kommentaari kirjutamise ajal maailmaturul (73 senti gramm) 365€.
Doris Kareva on kirjutanud luuletuse „Mis on inimene?“, mille on koorile seadnud Pärt Uusberg:
Mis on inimene?
Kas ingli vari?
Või igatsushüüd hingeühtsuse poole?
Igaüks meist on pill,
läbi mille võrratuid viise
vilistab Jumala tuul:
hoia,
küll siis hoitakse sind.
Iisraeli lapsed ütlesid Jumala ees: Maailma Issand, niikaua kui me oleme olnud orjapõlves, oleme olnud sõimuks ja häbiks. Lunasta meid, siis ei ole meil häbi, sest Sinu lunastus on igavene lunastus. Jumal ütles neile: Kuna teie lunastus oli varem liha ja vere kaudu, siis oli teil lunastus vaid lühikeseks ajaks, kuid tulevasel ajastul lunastan ma teid ise, sest mina elan ja jään igaveseks. Ja siis jääb teie lunastus igaveseks püsima (Psalmi 31 midraš, §2 [119a]).
8. Liturgilised soovitused
Liturgiline värv: violett. Gloria ja Halleluuja jäävad ära, Gloria asemel võib laulda „Tall, kes on tapetud…“
Alguslaul: 78.
Päeva laul: 75.
Jutluselaul: 81.
Palvelaul / ettevalmistuslaul: 92.
Lõpulaul: 77.
Päeva palve – Käsiraamat, lk 115, nr 1 / Agenda, lk 93, nr 5.
Kirikupalve – Intranet, Käsiraamatust väljajäänud kirikupalved, lk 16 (neljaosaline kirikupalve, kannatusaeg) või lk 25 (ekteenia, Paastuaeg ja Suur Nädal I) / Agenda, lk 93–94, nr 1.
Kiituspalve – Käsiraamat, lk 350 (kannatusaeg).
Armulauapalve – Käsiraamat, lk (A).
Palve pärast armulauda – Käsiraamat, lk 116 / Agenda, lk 96.
(Alapeatükid 1–6 on koostanud Vallo Ehasalu, alapeatüki 7 V. Ehasalu ja Joel Siim, alapeatüki 8 Joel Siim, toimetanud Urmas Nõmmik.)
