Lõikustänupüha

EELK perikoopide abimaterjal 5/20: lõikustänupüha 2Kr 9:6–11(12–15)

1. Perikoobi tekst

Tekst on selge ja arusaadav. Puuduvad tekstikriitilised probleemid. Sõnastuse erinevused üksikutes käsikirjades on vaid stilistilised parandused ja ei mõjuta teksti sisulist mõistmist ega tõlgendamist.

2. Struktuur ja kontekst

Perikoop on nii oma vormilt kui sisult terviklik, käsitledes vaid ühte teemat, annetamist. Temaatiliselt võib perikoobi jagada kaheks osaks vaid väga tinglikult: salmid 1–7 keskenduvad Ahhaia kogudustes tehtavale korjandusele ja annavad soovitusi annetajatele; salmid 8–14 keskenduvad annetamise teoloogilisele ja vaimulikule tähendusele, põhjendades seda salmis 7 tsitaadiga Õp 22:8 ja salmis 9 tsitaadiga Ps 111:9 (mõlemad Septuaginta järgi). Perikoobi kontekst on Pauluse misjoniala kogudustes korraldatav korjandus, millest on juttu juba eelnevas peatükis (8:1–15). Perikoop algab teadetega korjandusest ja lõppeb Jumala tänamisega armu eest, tänu millele saab teoks ka korjandus.

3. Kirjanduslooline kontekst

Tekst on osa suuremast tervikust, milleks on Pauluse teine kiri korintlastele. Kiri ei ole kirjanduslikult ühtne. Enamik eksegeete on veendunud, et kiri koosneb praegusel kujul kahest algselt iseseisvast osast: 2Kr 1–9 ja 10–13. Lõhe nende kahe kirja poole vahel väljendub Pauluse erinevas suhtumises kogudusse. Ka 2Kr 8 ja 9 leiduvad andmed korjanduse kohta on ilmselt algselt olnud erinevad. Ka lõiku 2Kr 6:14–7:1 peetakse keelelistel, stiili ja teoloogilistel põhjustel algselt iseseisvaks pärimuseks, mis on alles sekundaarselt lisatud kirjale. On oletatud ka, et 2Kr 10–13 võivad sisaldada osi Pauluse nn pisaratekirjast, s.t kirjast, millele viidatakse 2Kr 2:4.

4. Ajalooline kontekst

Korintose kogudus on Pauluse rajatud. Eksegeedid ei kahtle, et nii 1. kui ka 2. kiri korintlastele on autentsed Pauluse kirjad. Teine kiri dateeritakse umbes aastatesse 55–56 pKr. Kirja 9. peatüki konkreetne ajalooline kontekst on Korintose koguduses korraldatav korjandus, mille eesmärk on toetada puudustkannatavat Jeruusalemma kogudust. Paulus valmistab korintlasi ette eelseisvaks korjanduseks ja julgustab neid annetama, rääkides annetamise vaimulikust tähendusest. Taolisi korjandusi organiseeris Paulus erinevates enda rajatud kogudustes (nii on nt 2Kr 8:1–5 juttu korjandusest Makedoonia kogudustes), et väljendada solidaarsust Jeruusalemma kristlastega ja et neid aidata.

5. Kommentaar

9:1 juhatab sisse korjandusest rääkiva peatüki. „Pühad“ (kr hagioi), kellele korjandus on suunatud, on Uues Testamendis sageli kasutatud nimetus kristlaste kohta. Siin on mõeldud konkreetselt Jeruusalemnma kristlasi. Korjanduse kohta kasutatud väljend tēs diakonias tēs eis tous hagious sisaldab endas ühte olulist Uue Testamendi märksõna: diakonia ʻteenimine’. Viimane tähistab mitte ainult hoolitsemist puudusekannatajate eest, vaid igasugust praktilist kristlust.

9:2 Paulus kiitleb makedoonlaste ees ahhaialaste valmisoleku (kr prothymia) pärast korjanduse tegemiseks ja nende innu (kr zēlos) pärast. Ahhaia on Rooma Ahhaia provints, mille keskus oli Korintos, kuid kuna 2Kr 1:1 mainitakse eraldi kogudust Korintoses ja „pühasid“ kogu Ahhaias, võib see viidata ka mujal provintsi piires elavatele kristlastele. Makedoonia esineb samuti provintsi nimetusena. Selle keskus oli Tessaloonika, kus oli samuti Pauluse rajatud kogudus. Salm 7 viitab sellele, et Paulus viibis 2Kr 9 kirjutamise ajal Tessaloonikas.

9:3–5 Salmis 3 viitab Paulus Makedoonia kristlastele, kes on saadetud Korintosesse korjandust vastu võtma. Salmis 4 manitseb ta korintlasi viima korjandust läbi enne, kui saadikud saabuvad, et kogudus ei jääks häbisse. Talle on oluline koguduse usaldusväärsus ja hea nimi. Salmis 4 kasutab Paulus delikaatsel teemal rääkides diplomaatilist keelt – ta ei tahaks öelda korintlastele, et nemad („teise“) jääksid korjandusega viivitades häbisse, vaid ütleb, et häbisse jääksid nii tema, Paulus, kui ka kogudus („meie“). Salmis 5 räägib ta taas Makedoonia kristlastest (adelphoi ʻvennad’), kes on saadetud Korintosesse korjandust vastu võtma, avaldades taas diplomaatilises keeles lootust, et korjandus tuleb rikkalik.

9:6 Paulus põhjendab korjanduse rikkalikkuse vajalikkust tarkusõpetuslikus stiilis mõtteteraga, mille aluseks on ilmselt Õp 11:24 (vrd ka Õp 22:8; Ii 4:8): nii nagu kokkuhoidlikkus seemnega külvamisel annab kehva saagi, annab rikkalik külv rikkaliku saagi. Siin on talupojatarkus kantud üle koguduse suhtumisele korjandusse – heldel korjandusel on suur mõju. Ilmselt mõtleb Paulus seda kahetähenduslikult: suurest annetusest on rohkem kasu Jeruusalemma kaaskristlaste olukorra parandamisel ja see on meelepärane ka Jumalale, kes selle eest annetajaid õnnistab, s.t neile tasub.

9:7 Paulus manitseb korintlasi, et nad ei annetaks sunnitult, vaid rõõmsa meelega ning põhjendab seda Õp 22:8 parafraseeriva tsitaadiga (Septuaginta järgi).

9:8–9 Salmis 8 julgustab Paulus annetajaid sellega, et Jumal, kes kingib külluslikult oma armu, võib kinkida neile rohkesti ka armu headeks tegudeks. Salmis 9 põhjendab ta seda tsitaadiga Ps 111:9 (Septuaginta järgi), tõlgendades „õigust“ (kr dikaiosynē) almusena vaestele. Selline tõlgendus pärineb juudi traditsioonist, kus palvetamist, paastumist ja almuseid vaestele mõisteti „õiguse tegemisena / teostamisena“. „Õiguse viljad“ on head teod.

9:10 Paulus räägib Jumalast kui sellest, kes annab nii seemne külvajale kui ka leiva toiduks. Vihje Jumala sõnadele Js 55:10c on siin ilmne. Rõhutatakse Jumalat kui kõige ülevalpidajat ja Tema toimimist looduses (vrd Mt 6:25 jj; Lk 12:22). Nii nagu Jumal annab külluses kõike vajalikku kõigele elavale, annab Ta ka korintlastele armu, mis teeb nad võimeliseks annetama rikkalikult.

9:11 Salm näib kordavat eelpool väljendatud mõtet teistsuguses sõnastuses: Jumal teeb korintlased rikkaks igas mõttes, s.t nii materiaalselt kui ka vaimselt, nii et nad võivad ka rikkalikult annetada. Jumala tänamine, mida annetamine esile kutsub, lähtub Jeruusalemma pühadelt, kes annetusest osa saavad.

9:12 Paulus põhjendab taas annetamise vajalikkust: selle mõju pole vaid materiaalne (leevendab Jeruusalemma kristlaste viletsust), vaid ka vaimne / vaimulik – see kasvatab sellest osasaajate tänu.

9:13 Annetamise siirus on Jumala ülistamine tegudes ja ühtlasi Kristuse evangeeliumi tunnistamine.

9:14 Paulus peab silmas Jeruusalemma kristlasi, kes teevad eestpalvet (tänupalvet) korintlaste ees. Taas viitab Paulus Jumala armule, mis teeb korintlased võimelisteks annetama ja tegutseb nende heategevuse kaudu.

9:15 Kink (kr dōrea), mille eest Paulus Jumalat tänab, on Tema arm, mis teeb korintlased võimeliseks Jeruusalemma pühasid aitama.

6. Paralleeltekstid

Lähimaks paralleeltekstiks on 2Kr 8:1 jj, kus on samuti juttu korjandusest Jeruusalemma kristlaste heaks. Tekst sisaldab parafraseerivaid tsitaate ja vihjeid erinevatele Vana Testamendi tekstidele: salm 6 – Õp 11:24; salm 7 – Õp 22:8a; salm 8 – Ps 111:9; salm 10 – Js 55:10c.

7. Tõlgendusloolised märkused

Lõikustänupüha jutlusetekste on perikoopide abimaterjalide projekti jooksul kommenteeritud igal aastal. Varasemate aastate kommentaare on võimalik vaadata järgnevate linkide alt: 2017–2018, 2018–2019, 2019–2020 ja 2020–2021.

Nende kommentaaride tõlgenduslooliste märkuste alt leiab rikkalikult illustreerivat materjali, mis ei ole seotud niivõrd jooksva aasta tekstiga, kui just lõikustänupüha teemaga „Igapäevane leib“ ja mis seetõttu sobivad käesolevagi aasta jutlusi elavdama. Palju sõltub loomulikult jutlustajast, kui palju ta lõikustänupüha jutluses pühendab aega tekstile ja kui palju teemale.

Siiski olgu 2022. aasta majandusteemalise kirjakoha juurde lisatud mõned mõtted muistsetelt rabidelt.

9:6 Leviticus Rabba 30 (127d): uusaastapäeval määrab Jumal kindlaks inimese [järgmise aasta] elatise. Välja arvatud see, mida ta kulutab sabatiteks ja pühadeks ja noorkuupäevadeks; lisaks ka see, mida lapsed oma õpetaja majja toovad. Kui ta selle jaoks juurde paneb, pannakse talle juurde, kui ta kokku hoiab, hoitakse tema pealt kokku.

9:7 ’Abot Rabbi Natan 13 (5b): Šammai (u 30 eKr) ütles: Võta igaühte rõõmsa näoga vastu. See õpetab: kui keegi annaks teisele kogu maailma annid, kuid põrnitseks maha, siis arvestab Kiri, nagu poleks ta midagi andnud. Kui ta aga võtab teise rõõmsa näoga vastu, siis arvestab Kiri, nagu oleks ta teisele andnud kõik head annid ka siis, kui ta midagi ei andnud.

Soṭa 38b: Rabi Jehošua ben Levi (u 250 pKr) ütles: Õnnistuse karikas antakse [pärast söömaaega] õnnistuse ütlemiseks ainult sellele, kes on lahke pilguga, nagu on kirjutatud: Kes on helde, seda õnnistatakse (Õp 22:9). Ära loe „õnnistatakse“ [jǝvorāk], vaid „ta peab õnnistama“ [jǝvārēk]“.

Leviticus Rabba 34 (131b): Rabi Jitshak (u 300 pKr) ütles: Kui keegi annab almust, peab ta seda rõõmsa südamega andma.

9:9 Leviticus Rabba 34 (132a): Rabi Tarfon (u 100 pKr) andis rabi Aqibale (surn u 135 pKr) 600 talenti hõbedat ja ütles talle: Mine, osta endale selline kinnisvara, kus me saame Toorat õppida ja millest me samal ajal võiksime saada endale elatist. Ta võttis talendid ja jagas need kooli- ja mišnaõpetajatele ja nendele, kes Toorat õppisid. Mõne päeva pärast kohtus rabi Tarfon taas rabi Aqibaga ja küsis: Kas sa ostsid selle kinnisvara, millest ma sinuga rääkisin? Ta vastas: Jah! Ta võttis rabi Aqiba ning näitas talle kooli- ja mišnaõpetajaid ja neid, kes Toorat õppisid. Rabi Tarfon ütles: Kas siis keegi annab midagi käest niisama ära? Kus on kviitung? Ta vastas: Iisraeli kuningal Taavetil on kirjutatud: Ta jagab välja rikkalikult ja annab vaestele; tema õigus püsib ikka, tema sarv on kõrgel au sees (Ps 112:9).

Baba’ Batra’ 10b: Rabi Abbahu (u 300 pKr) ütles: Taaveti poja Saalomoni käest küsiti: Kui kaugele ulatub armuandide vägi? Ta vastas: Minge ja vaadake, mida mu isa Taavet on selgelt öelnud: Ta jagab välja rikkalikult ja annab vaestele; tema õigus püsib ikka, tema sarv on kõrgel au sees (Ps 112:9).

Ja veel ka lugu 20. sajandist: õpetaja Jaan Jaani jutustas kord loo kellestki baptistivennast, kes elanud Leningradi blokaadi üle leivalõikajana. Kõige keerulisematel aegadel langes lapse ja ülalpeetava päevane leivanorm 125 grammini päevas. Leivalõikaja oli vastutusrikas amet, sest temast sõltus paljude inimeste ellujäämine, ning varguste vältimiseks oli nende üle kehtestatud range kontroll. Kui enamik inimesi nälgisid ning muutusid kõndivateks luukeredeks, siis see vend ei kaotanud eriti kaalu. Teda hakati kahtlustama leiva varguses ning jälgimist tõhustati. Kui ta selgituste saamiseks välja kutsuti, ütles ta ainult, et enne sööma asumist loeb ta söögipalve, palub piskule Jumala õnnistust. Ja see õnnistatud toit toidab kuidagi rohkem ning aitab tal vastu pidada.

8. Liturgilised soovitused

Pühitsemiste ja õnnistamiste käsiraamat annab võimaluse lõikustänupühal õnnistada kirikusse toodud ande ja nende kaudu tegelikult kogu põlluvilja. Õnnistamistalitust võib pidada eraldi talitusena või osana missast jutluse järel (lk 168–169).

Liturgiline värv: roheline.

Alguslaul: 302.

Päeva laul: 154.

Jutluselaul: 155.

Ettevalmistuslaul: 156.

Lõpulaul: 389.

Päeva palve – Käsiraamat, lk 312, nr 2 / Agenda, lk 121, nr 1.

Kirikupalve – Intranet, Neljaosaline kirikupalve, lk 35 (lõikustänupüha) või ekteenia, lk 31 (lõikustänupüha) / Agenda, lk 121–123.

Kiituspalve – Käsiraamat, lk 312.

Armulauapalve – Käsiraamat, lk 362 (G).

Palve pärast armulauda – Käsiraamat, lk 313, nr 2 / Agenda, lk 124, nr 1.

Alapeatükid 1–6 on koostanud Jaan Lahe, alapeatükid 7–8 Joel Siim. Toimetanud Urmas Nõmmik.