EELK perikoopide abimaterjal 5/12: Jeesuse taevasse võtmise püha Ap 1:1–12
1. Perikoobi tekst
Perikoobiks valitud tekst lõpeb loogiliselt. Viimane salm lõpetab episoodi sellega, et „need, kes olid kokku tulnud,“ pöördusid tagasi Jeruusalemma.
Tekstil on mitu Nestle-Alandi 28. väljaande põhitekstist kõrvale kalduvat varianti. Kõikides Uue Testamendi kirjutistes on rohkem või vähem üksteisest lahku minevaid lugemisviise. Ent Apostlite tegude raamat on tekstikriitiliselt teistest Uue Testamendi kirjutistest erinev, sest selles on põimitud kahe teineteisest erineva redaktsiooni lugemisviisid.
Niinimetatud „lääne tekst“ mahutab sarnaseid lugemisviise, mis erinevad niinimetatud „egiptuse tekstist“, kusjuures rohkem eksegeete peavad „egiptuse teksti“ gruppi algupärasele lähedasemaks. Lääne tekstigrupi variante saab oma täienduste ja teistmoodi ütlemiste rohkuse tõttu pidada isegi egiptuse tekstigrupi varajaseks kommentaariks. Need muudatused sündisid ilmselt 2. sajandil ja annavad meile aimu sellest, kuidas Apostlite tegude raamatut siis mõisteti (Roloff 1988: 14). Järgnevas on valik tekstikriitika pakutavatest võimalustest.
Raamatu pealkiri (inscriptio). Enim levinud pealkiri esineb kujul praxeis apostolōn ehk lihtsalt „Apostlite teod“. Lugemisviiside erinevused algavad aga juba käsikirjade pealkirjadest, kus esinevad variandid nagu „Apostlite tegude algus koos Jumalaga“, „Pühade apostlite teod“. On ka mõned hoopis pikemad pealkirjad, kus lisatakse ka viide Luukale nagu näiteks minusklite 33, 189 ja 1891 esitatud variant „Pühade apostlite teod evangelist Luuka [poolt]“.
1:2 Käsikiri D ja mõned tõlked on lisanud Jeesuse poolt apostlitele antud korraldustele täpsustuse „kuulutada evangeeliumi“, mis puudub viimases eestikeelses väljaandes, sest esineb vähestes variantides.
1:4 Salm sisaldab raskusi. Põhiteksti valitud sõna synalizómenos ʻkoos (soola) sööma’ tähendab koos einestamist ja koos olemist ning sobib konteksti kõige paremini. Näiteks variant synaliskómenos ei sobi konteksti, kuna tähendab koos kinni võetud olemist. Seetõttu on eestikeelse piibliväljaande „koos olemine“ kõige sobivam lahendus, ent sisaldab ka võimalikku viidet ühisele söömaajale.
1:5 Mõnes käsikirjas lisatakse lause keskele Püha Vaimuga ristimise juurde kinnitus Püha Vaimu vastu võtmise kohta kujul: „aga teid ristitakse Püha Vaimuga, mida te saate vastu võtma üsna varsti pärast neid päevi“. Mõni käsikiri aga lisab lõppu ka veel ettepoole vaatava viite nelipüha päevale, mil see toimuma saab.
1:9 Salmi on võimalik tekstivariante kaaludes tõlkida ka nõnda, et „pilv võttis ta ära nende silmade eest“.
Apostlite tegude raamatu koostamisel kasutatud allikate kohta on esitatud erinevaid mõtteid ja rekonstruktsioone. Luukas on igal juhul kasutatud suulisi pärimusi ja võibolla saadud lisa ka lühematest episoodilistest kirjalikest allikatest.
2. Struktuur ja kontekst
Perikoop Ap 1:1–12 avab Luuka teise teose ning kõneleb Jeesuse viimastest korraldustest enne taevasse võtmist. Perikoop algab otsese sissejuhatusega 1:1–2, milles autor meenutab oma esimest Teofilosele pühendatud teost ehk evangeeliumi (Lk 1:1–4) ning kirjeldab Jeesust ja temaga olevaid nimetamata jäetud jüngreid ning seda, et neile antakse juhiseid koos misjonikäsuga 1,3–8. Järgneb Jeesuse ülesvõtmise sündmuse kirjeldus 1:9–11 ning jüngrite tagasipöördumine Jeruusalemma 1:12.
Perikoop kuulub Luuka teose sellesse suuremasse algusosasse Ap 1:1–26, mis selgitab usklikele nende kohest järgnevat elukorraldust kuni „nende kaheteistkümne“ hulga uueks tervikuks saamiseni, millest Juudas oli lahkunud. Seega moodustab Ap 1:13–26 perikoobi lähikonteksti. Perikoobi skeem on järgmine:
1. Prooemium’iks nimetatav proloog ehk sissejuhatus 1:1–2. Meenutus Jeesuse tegevusest, milles kõlab läbi ka teave äravõtmise sündmusest (vrd Lk 24:50–53), mida kohe uuesti jutustatakse.
2. Jeesus õpetas peale ülesäratamist jüngreid Jumala kuningriigi asjus ja vastab küsimusele Iisraeli kuningriigi taastamise kohta korraldusega misjoneerida kogu maa 1:3–8.
3. Jeesus tõstetakse jüngrite silme eest ära ja nõnda nagu ülesäratamise sündmuse juures, nägid inimesed kaht valgeis rõivais meest. Jüngritele annavad mehed Jeesuse tagasitulemise tõotuse 1:9–11.
4. Jüngrid naasevad Jeruusalemma 1:12.
Apostlite tegude raamatu kui terviku kirjanduslik ja teoloogiline struktuur on omavahel sidustatud ning moodustavad terviku. Struktuuri osad järgnevad üksteisele plaanikohaselt ning peegeldavad autori päästeloolist ajaloovaadet. Selle kohta on täpsemalt kirjutanud Randar Tasmuth (2020, 168–176).
3. Kirjanduslooline kontekst
Perikoop on kogu Apostlite tegude raamatu sidus osa ja sidejutustus evangeeliumi lõpu ning Jeruusalemmast nelipühasündmusega algava ja kogu raamatut läbiva misjonijutustuse vahel. Seetõttu on loomulik näha perikoopi sama redaktori ehk autori tööna.
Apostlite tegude raamat on eriline kahes mõttes. Esiteks on see ainus antiikajal sündinud tegude raamatu žanri esindaja Uues Testamendis ja sarnaneb enim Vana Testamendi Toora ja hilisemate ajalooraamatutega. Teiseks on see ainus Uue Testamendi teos, mis on teise teose sama autori poolt kirjutatud järg, moodustades koos Luuka evangeeliumiga kaksikteose, mille kaks osa kuuluvad erinevatesse žanritesse. Apostlite tegude raamatut on vahel analüüsitud isegi korraga nii teoloogilisest, ajalookirjutuslikust kui ka ilukirjanduslikust vaatenurgast. Raamat on väga laia sõnavaraga ning kirjutatud heas kreeka keeles.
4. Ajalooline kontekst
Apostlite tegude raamat on ainus oma kirjandusliku žanri näide Uues Testamendis. Kreeka antiigis oli tegude raamatute žanril selleks ajaks juba oma tuntus ja ajalugu. Luukas oskas seda kultuurilist eelsoodumust hästi ära kasutada ja kujundas oma teosele kui esimesele nn „kirikuloole“ ajaloolise raamistiku ja kavakindlalt kulgeva süžeeliini.
Millal otsustas Luukas peale evangeeliumi valmimist kirjutada hoopis teise žanri kuuluva jätku, on raske öelda. Tavaliselt paigutatakse Apostlite tegude raamatu valmimise aeg 1. sajandi kaheksakümnendatesse aastatesse. Kui tihedad olid Luuka sidemed Paulusega, on keerukas küsimus. Pauluse teoloogilisi rõhuasetusi teos ei kajasta, seevastu kirjeldab aga tema tegevust ja rännakuid. Otsesed andmed Pauluse kohta pärinevad tema kirjadest ja nende kokkuviimine Apostlite tegude ajaskaalaga ei ole alati kerge. Tuleb arvestada, et Luukas kirjutas Apostlite tegusid vähemalt paarkümmend aastat peale Pauluse elu lõppu ja kümmekond aastat peale Jeruusalemma hävitamist roomlaste poolt. Kumbagi sündmust autor ei kajasta, ent selleks on ilmselt tema päästeloolisest vaatest tulenev soov kujundada kristluse ajaloost suurem skeem. Selle üks avaldus on huvitav võte paigutada ainus eshatoloogilist perspektiivi esitav ütlus ühte salmi raamatu alguses! (Ap 1:11)
Luukas arvatakse elanud suurema osa oma eluajast väljaspool Palestiinat. Raamat on ühe autori töö, meisterlik pärimuse ja ilmselt ka kirjalike märkmete redaktsioon ning otsekui teine köide pärast evangeeliumi. Laiale kreekakeelsele lugejaskonnale suunatud Apostlite tegude raamat peegeldab samal ajal head Vana Testamendi materjali tundmist, mida näitavad Peetruse ja Pauluse kõnedes leiduvad viited ja tsitaadid.
5. Kommentaar
1:1–2 Oma raamatu osava pühendamisega Teofilosele (Jumala armastajale või Jumala poolt armastatule) tabas autor mitut märki korraga. See kreeka nimega isik võis olla keegi patroon, kes samas oli seotud kristlusega. See on hea soovitus lugejatele. See, mida Jeesus algusest peale tegi, võib viidata evangeeliumi jutustusega piirnevale maisele tegevusele, aga võibolla ka Apostlite tegude raamatus kirjeldatavale jätkule, kuna salm 2 viitab Jeesuse antud korraldustele ja salm 3 õpetustele Jumala riigist, mida Jeesus tegi pärast surnuist üles äratamist. Apostlitele osutatakse kohe tähelepanu, rõhutades, et Jeesus oli nad valinud ja Püha Vaim oli selle juures tegev.
1:3 On võimalik, et neljakümne päeva motiiv, millega kaasneb apostleile Jumala riigist kõnelenud Jeesuse korduv ilmumine, toetub Moosese jutustusele, tema viibimisele Jumala mäel Jumala läheduses (2Ms 24:18). Salm täpsustab Pauluse kirjadest teada olevat pärimust üles äratatud Jeesuse ilmumistest rahvale, siinkohal sobib teha võrdlus tekstiga 1Kr 15:3–7, millele Paulus lisas 8. salmis ennast puudutava ilmumiskogemuse.
1:4–5 Jeesuse viibimine koos jüngritega meenutab evangeeliumi lõpul kirjeldatud sündmusi, kus Jeesus ka sõi (Lk 24:36–43). Need pärimused on võibolla olnud omavahel seotud, nagu Apostlite tegude algus üldse jätkab, osaliselt korrates, evangeeliumi viimaste salmide jutustust. Evangeeliumi lõpu korraldusega mitte lahkuda Jeruusalemmast, kuna seal antakse Püha Vaimu vägi kõrgest, erineb Markuse ja Matteuse kirjeldusest, kus Jeesus läks Galileasse. Siinkohal võib oletada pärimusloolist seost Johannesega, kes kuulutas juba enne Jeesuse ristimist, et tuleb Püha Vaimuga ristimine, mille aga teostab see, kes tuleb pärast teda, ehk Jeesus ise (Lk 3:16; Mt 3:11; Jh 1:33). Siin aga ristitakse Püha Vaimuga pärast Jeesuse taevasse võtmist. Võrrelda tuleks seda salmiga Ap 1:8, kus samuti vaadatakse tulevikku.
1:6–8 Kas salmis 6 viidatakse uutele inimestele, kes veel olid kokku tulnud lisaks apostlitele, keda eelnevad salmid näivad eeldavat, ei ole selge. Üks võimalus on näha siin meenutust neist, kes Jeesuse juures olid olnud tema kiusatuste ajal ja kes nüüd pärivad Jeesuse seatud kuningriigi (vrd Lk 22:24–30). Otsene Iisraeli nimetamine tõendab Jeruusalemma algkoguduse juutlike juurte tähtsust ja mõju ka nende ootuste osas, mis juudikristlastel oli. Jeesuse vastus on aga niisugune, et see ei tõenda ega kummuta Iisraelile omistatavat rolli, küll aga asetab selle suhtelisse valgusesse salmis 8 avatava suure tunnistamise perspektiivi ees.
Jeesuse misjonaarne tunnistamine algab Jeruusalemmast, läbib siis Samaaria ja jõuab siis täiesti paganlikele aladele, kuni lõpuks maa äärteni. Paganamisjon saab siin selge suunise. Kõik see on võimalik vaid Püha Vaimu väe toimel. Salm 8 on samal ajal ka kõige lühem võimalik Apostlite tegude raamatu sisukirjeldus. Ehkki raamatu jaotust saab geograafiliste tunnuste ja nendega seotud tegevuste alusel koostada ka viie- või rohkemaosalisena, sobib Luuka eesmärgi avamiseks ka kolmeosaline jaotus: Jeesuse tunnistamine Jeruusalemmas ja Juudas, teiseks Samaarias ja seejärel mujal maailmas. Püha Vaim kui kingitus on jüngritele antav anne ja misjon on üles-anne. Esimene tingib teise ja võimaldab seda läbi viia.
1:9–11 Jeesuse ülestõstmise ja pilve poolt ära võtmise kirjeldamisel kasutatakse tegusõnade passiivseid vorme ja need õigustavad niisugust tõlget, kus Jeesus on objekt ja Jumal subjekt, kes võtab Jeesuse üles. Juba Lk 9:51 osutas teekonnale Jeruusalemma, kus ülesvõtmine aset leiab, kui need päevad ajaarvamises on kätte tulnud. Kaks heledas rõivas meest olid omaaegsele lugejale mõistetavad inglitena, kes justkui jätkavad Jeesuse ülesäratamise juurest (Lk 24:4–7) teadete toomist inimestele selle kohta, mis tegelikult toimub. Jeesuse tagasitulemise kohta antud viide eeldab tema tulemist Õlimäele, ent see aeg ei tule enne, kui Jeesuse tunnistamine on jõudnud maa äärteni.
1:12 Jüngrite naasmine Jeruusalemma on ühtaegu misjonaarse ilmutuse lõpp ja samas side kohe Jeruusalemmas algavate sündmuste vahel. Esmalt liituvad apostlid teiste kristlastega, siis saab Mattias valitud Juudas Iskarioti asemele ja seejärel täitub tõotus – Püha Vaim antakse ja algab Jeruusalemma, Samaaria ja maa äärte misjon. Nii nagu Jeesus oli öelnud.
6. Paralleeltekstid
Perikoobi otsene paralleeltekst lühimal kujul asub Luuka 24:50–53, ent see ei hõlma Jeesuse eelnevat viibimist koos oma jüngritega ja nende õpetamist. Laiema paralleelina sobib näha lõiku Lk 24:36–53, ent samas pakub see ka rohkem muud materjali, kui sisaldab Ap 1:1–12.
Ka Luuka evangeelium lõpeb samasisuliste salmidega nagu Ap 1:12 (vrd Lk 24:52–53). Jüngrid tulevad tagasi Jeruusalemma. Ent evangeeliumile sobis lõpetada jutustus Jeruusalemma templiga nii, nagu algas evangeelium Sakarijasega templis. Apostlite tegude raamatus aga on salm 1:12 tulevikkuvaatav ja seepärast algavad järgmised sündmused hoopis ülemisest toast (Ap 1:13).
7. Tõlgendusloolised märkused
Kristuse taevaminemise püha kohta vt ka siit, siit, ja siit.
2022. aasta Kristuse taevaminemise püha epistliks ja jutlustekstiks on selle püha locus classicus, taevaminemise lugu Apostlite tegude raamatu algusest. Lisaks Luuka kaksikteose autori enda paralleelkirjakohale on mõningad sisulised paralleelid leitavad veel Mt 28:16–20 ja Jh 20:21–23.
Keskaja teoloogia tõlgendas Kristuse taevaminemist ptolemaioslikust maailmapildist lähtudes. Taevas oli maailmarajatise kõige välimine sfäär, kus elav Jumal oli kõikidest maailma paikadest võrdselt eemal.
Reformatsiooni käigus põhjustasid erinevad arusaamad Kristuse taevaminemise laadi kohta kokkupõrkeid armulaua mõistmises, eriti Kristuse reaalpresentsi võimalikkuse või võimatusega seoses. Zwingli ja Calvin võtsid omaks keskaegsed kujutlused Kristuse inimliku loomuse taevaminemisest, mis viis Kristuse reaalpresentsi eitamiseni armulauas.
Teisel seisukohal oli Luther ja edaspidi enamik luterliku ortodoksia esindajatest, selgitades Kristuse isiku jagamatust sellega, et Kristuse isik tervikuna (k.a tema inimlik loomus) osalevad jumalikus kõikjalolemises. Sellega loobutakse taevaminemise ruumilisest kujutlusest. Taevaminek kui sessio ad dexteram Patris ei märgi kohta, vaid Jumala väge, mis „ei saa samaaegselt olla mitte kuskil ja samas peab olema kõikjal“ (WA 23:133). Taevaminemise tõttu on Kristus kõikides kreatuurides ja väljaspool kõiki kreatuure (WA 19:491). Selle tõttu on taevaminemine Kristuse vahend, millega ta saab olla meie lähedal ja mitte meist kaugel (WA 12:562). See hiljem ubikviteediprintsiibiks nimetatud konstruktsioon võimaldas väita, et Kristus on armulauas reaalselt presentne. Luterlik arusaam Kristuse taevaminemisest oli sobitatav kopernikliku maailmapildiga.
Damaskuse Johannes kirjutab: „Isa parema käena mõistame Jumala kirkust ja au, milles Jumala Poeg Isaga olemusühtse Jumalana on olemas olnud igavesest ajast alates ja milles ta nüüd, pärast kui ta neil viimsetele aegadel on lihaks saanud, ka ihulikult istub, sest ka tema ihu on samuti kirgastatud.“
Ap 1:4 leiduv verb synalizomai ʻkoos (soola) sööma’ on etümoloogiliselt küll seotud sõnaga halizo ʻkoguma’, kuid selles on nii kaunilt tuntav samakõlaline verb halizo ʻsoolama’ (nimisõnast halas ʻsool’). Meiegi keeles on tuttav kõnekäänd „mitu puuda soola koos ära sööma“ tähenduses, et inimesed tunnevad teineteist juba pikka aega. Seega annab Ap 1:4 mõista, et Jeesus ja apostlid on olnud koos juba kaua.
Ap 1:8 kõneleb Jeesus misjonitööst, mis algab Jeruusalemmast ning levib sealt kontsentriliste ringidena üha kaugemale, kuni „ilmamaa äärteni“. Tänase Eesti kristlased on selle ammusel ajal Jeruusalemmast alanud misjonitöö viljad. Keskajal olid levinud maailmakaardid, millel Jeruusalemma kujutati maailma keskpunktina.
Maailma kaart 1265. aastast pärinevas käsikirjas, nn Psalter Map’is (British Library Add. MS 28681; allikas: Wikimedia), ida on üleval, põhi vasakul.
Kristuse taevaminemine on iseendast paradoksaalne: ta läheb ära, et olla enda omade ligidal kõikjal, kuni „ilmamaa äärteni“ (Ap 1:8) ja kuni „ajastu lõpuni“ (Mt 28:20). Järgnev on abimaterjali koostaja isiklik arutlus, mida tuleks ka sellisena võtta: aabrahamlikest religioonidest on kristlus ilmselt kõige vähem seotud mõne geograafilise punktiga või isegi planeediga. Islami ususammaste hulka kuulub soovitus käia vähemalt kord elus palverännakul Mekas, mis on kindel geograafiline punkt maapinnal. On ka traditsioon pöörduda palvetamise ajal samas suunas. Judaism on kaudsemalt seotud Jeruusalemmaga kui oma usulise keskusega. Jeruusalemma tähtsus on kannatanud selle tõttu, et templit seal enam ei ole. Kuigi kristluse kesksed sündmused leidsid samuti aset tänapäeva Iisraeli territooriumil ning Jeruusalemmas, ei ole palverännak sinna kohustuslik, samuti ei ole palvele antud kohustuslikku orientiiri. Jeesuse tõotus olla enda omade juures kõikjal ja igal ajal vabastab kristlase rangest seotusest geograafiaga. Ning lõpuks seotusest planeediga Maa või Päikesesüsteemiga laiemas mõttes. Kui Marsile või kuhugi mujale elamiseks kohandatud punkti universumis rajataks kogudus, oleks Kristus enda omade juures reaalselt kohal nii oma sõnas kui ka leivas-veinis.
20. juulil 1969 laskus Apollo 11 kuumoodul Eagle Kuu pinnale, pardal astronaudid Neil Armstrong, Michael Collins ja Edwin Eugene „Buzz“ Aldrin. Aldrinist kui Houstoni lähedal asuva Websteri presbüterliku koguduse vanemast sai esimene ja seni ainus inimene, kes on Kuu pinnal pidanud usulise tseremoonia. Ta teatas raadio teel Maale: „Ma soovin kasutada võimalust paluda igal inimesel, kes seda ülekannet kuuleb, kes iganes ja kus iganes ta ka ei oleks, jääda hetkeks vaikseks, mõtiskleda viimaste tundide sündmuste üle ning tänada nii, kuidas keegi oskab.“ Ta võttis välja pakikese, mille oli talle kaasa andnud tema koguduse pastor Dean Woodruff ja mis sisaldas pühitsetud armulauaelemente. Ta võttis armulauda ning luges Uuest Testamendist Jeesuse sõnu: „Mina olen viinapuu, teie olete oksad. Kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja, sest minust lahus ei suuda te midagi teha“ (Jh 15:5). Aldrin hoidis seda sündmust saladuses, kuna käimas oli kohtuasi Apollo 8 meeskonna üle, kuna nad olid lugenud kosmoselaeva pardal 1. Moosese raamatut. Aldrin kommenteeris neid sündmusi 1970. aastal: „Huvitav oli mõelda, et päris esimene vedelik, mis Kuu pinnal voolas, ja esimene roog, mida seal söödi, olid armulauaelemendid“ (Guideposts).
1960. aastatel, kui käes oli kosmosevõidujooksu kõrghetk, arutleti tõsiselt Kuu ja Päikesesüsteemi planeetide koloniseerimise üle. Kolonisaatoritega nähti kaasa minemas ka vaimulikke. USA Õhujõudude kaplan Clifford Stevens märkis, et tegemist oleks loomuliku jätkuga inimkonna praktikas. Nagu vaimulikud olid olnud Kolumbuse ja Magalhãesi kõrval, nii olid nad nüüd palju hingematvamate avastuste juures. Isaac Asimov avaldas 1967. aastal New York Timesis artikli „Kuukoloonia AD 2000“. Kuigi Asimov pidas ennast ateistiks, jättis ta oma kujuteldavas koloonias ruumi kabeli jaoks. Preeter Terence J. Mangan visandas Kuu kolonistide kiriku, millega võib tutvuda siin.
Tähelepanuväärsed on isa Stevensi sõnad: „Millised iganes ka poleks [astronautide] saavutused, on preester nende osa. Ta elab oma kabelis maailmaruumi serval ning aitab avada uksi inimeksistentsi uue dimensiooni jaoks.“
8. Liturgilised soovitused
EELK Kirikuseadustiku kohaselt (§ 24 lg 1) kuulub Kristuse taevaminemispüha suurte kirikupühade hulka, mida tuleb pidada ettenähtud päeval ja mida ei saa asendada mõne teise pühaga (§ 24 lg 2). Hooldatavas koguduses võib suure püha jätta pidamata üksnes praosti loal (§ 23 lg 4). Nende sätete täitmine on taevaminemispüha osas mõnevõrra problemaatiline, kuna püha langeb alati argipäevale (neljapäevale). Kuigi rahvakalendris kutsutakse püha suureks ristipäevaks, mil isegi rohi ei kasva, on nädalasisene püha enamiku eestimaalaste jaoks tänaseks oma tähenduse kaotanud. Eriti katoliiklikes piirkondades on pastoraalsetel ja ühiskondlikel põhjustel antud võimalus nihutada taevaminemispüha ülestõusmisaja 7. pühapäevale.
Liturgiline värv: valge.
Alguslaul: 122.
Päeva laul: 124.
Jutluselaul: 247.
Ettevalmistuslaul: 121.
Lõpulaul: 86.
Päeva palve – Käsiraamat, lk 170, nr 1 / Agenda, lk 106, nr 1.
Kirikupalve – Intranet, Jumalateenistuste käsiraamatust välja jäänud kirikupalved:
Neljaosaline kirikupalve, lk 22 (Taevaminemispüha) või ekteenia, lk 29 (Taevaminemispüha) / Agenda, lk 106–107.
Kiituspalve – Käsiraamat, lk 351 (Taevaminemispüha).
Armulaua seadmise palve – Käsiraamat, lk 359–360 (E)
Palve pärast armulauda – Käsiraamat, lk 170 / Agenda, lk 107.
9. Muud soovitused
Jutluse jaoks on võimalik kasutada punktis 2 esitatud kogu perikoopi läbivat neljaosalist struktuuri ja konteksti kommenteeritud ülevaadet. Selle juures on omal kohal ka tekstikriitika käigus punktis 1 esile toodud lisanüansid ning salmidele lisatud kommentaarid. Teine võimalus on ehitada jutlus üles Jeesuse antud ülesandele olla tema tunnistajad Jeruusalemmas ja Samaariamaal, kuni maa äärteni. Niisugune kolmeosaline jutlus rõhutaks taevasse võetava Jeesuse antud ülesannet järgnevateks aegadeks.
2015. aastal eraldas NASA 1,1 miljonit dollarit Teoloogilise Uurimiskeskuse (Center of Theological Inquiry) jaoks, et rahastada programmi, mis pidi uurima maavälise elu avastamise mõjusid ühiskondlikule elule. Keskus kaasas asjatundjaid teoloogia, humanitaarteaduste ning ühiskonnateaduste valdkonnast, et uurida „ühiskonlikke mõjusid“, mis on seotud „elu päritolu, evolutsiooni, jaotumuse ja tulevikuga Universumis“. Kuigi organisatsioon ei ole tänaseks oma töö tulemusi avalikustanud, on nii mõnegi sõnul üksnes aja küsimus, mil teatatakse maavälise elu avastamisest, ning see uudis ei tohiks tulla kristliku mõttetraditsiooni jaoks ootamatult.
Maavälise elu otsimise teema kerkis kõmu-uudisena taas esile 2021. aasta viimastel päevadel, mil meiegi meedias levis uudis, et NASA palkas 24 teoloogi teemaga tegelema.
Siiski ei ole kristlikule teoloogiale võõrad spekulatsioonid maavälise elu võimalikkuse üle. Valdkond kannab nime eksoteoloogia või ka astroteoloogia. Lühikest ülevaadet eksoteoloogiast on nende ridade autori sulest võimalik lugeda Liina Sanderi pühendusteosest „Vaadates armastuse silmadega“, koost Ove Sander (Tallinn: EELK UI, 2019), lk 183–215.
Viidatud kirjandust
Roloff, Jürgen (1988) Die Apostelgeschichte. NTD 5. Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht.
Tasmuth, Randar (2020) Uue Testamendi kontekstualiseeriv teoloogia. Kristliku usulise mõtte ja praktika sünd. EELK UI toimetised XXIX. Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut.
Alapeatükid 1–6 on koostanud Randar Tasmuth, alapeatükid 7–8 Joel Siim, alapeatüki 9 R. Tasmuth ja J. Siim. Toimetanud Urmas Nõmmik.
