EELK perikoopide abimaterjal 5/24: igavikupühapäev 2Ts 1:3–10
1. Perikoobi tekst
Kui välja arvata mõned üksikud erinevused lausete sõnastuses, näiteks sõnade järjestus salmi 8 fraasis „leegitsevas tules“ (en pyri phlogos põhitekstis vs en pholgi pyros osades vanades käsikirjades), siis tähelepanuväärseid tekstiprobleeme perikoobis ei ole.
2. Struktuur ja kontekst
On tehtud rida katseid kirjeldada 2. Tessaloonika kirja struktuuri antiiksete retoorikamallide kohaselt. Maarten J.J. Menken (2002) esitab järgmised näited:
| Jewett 1986 | Huges 1989 | Holland 1988 |
| 1:1–12 exordium 2:1–2 partitio 2:3–3:5 probatio 3:6–3:15 exhortatio 3:16–18 peroratio | 1:1–12 exordium 2:1–2 partitio 2:3–15 probatio 2:16–17 peroratio 3:1–15 exhortatio 3:16–18 epistolaarne postskript | 1:1–2 epistolaarne preskript 1:3–4 exordium 1:5–12 narratio 2:1–17 probatio 3:1–13 exhortatio 3:14–16 peroratio 3:17–18 epistolaarne postskript |
Kõigepealt tuleb ilmselt nõustuda Hollandiga, et epistolaarne preskript ja postskript on kirja muust osast selgesti eristatavad, kuna isegi siis, kui varakristlased kasutasid oma kirjades retoorikamalle (kirju ju loeti ette, nii et nende „lugemine“ oli saajate jaoks pigem ettelugemise kollektiivne kuulamine, s.t väga sarnane kõnekoosolekul toimuvaga), olid need kombineeritud kirjale iseloomulike kohustuslike elementidega. Sealt edasi: exordium oli laiemas mõttes kõne sissejuhatav osa, mille käigus kuulajate poole pöörduja kinnitab enda kui esineja usaldusväärsust antud teemas ja üritab luua kuulajates heatahtlikku suhtumist järgnevasse (ethos). Holland lisab siia siiski ka alajaotusena narratio, miska esitatakse kõne üldteema, mida siis järgnevas lahkama hakatakse. Käesolev perikoop on selgesti osaks exordium-narratio mallist, mille käigus autor suhestab ennast ühise usu pinnalt kuulajatega ja mis peab kuulajaid ette valmistama järgnevaks.
Perikoop moodustab tervikuna ühe pika lause, mõnede hinnangute puhul kuni salmini 12, kaasaarvatult. Seejuures on jälgitav, et see üks pikk lause on komponeeritud kiastilise malli kohaselt (Menken 2002):
A 1:3–4 tänu selle eest, et kogudus edeneb kristlikus elus,
B 1:7–7a eshatoloogiline tasu,
C 1:7b–8a Issanda Jeesuse Kristuse ilmumine,
B’ 1:8b–10 eshatoloogiline tasu,
A’ 1:11–12 palve, et Jumal viiks koguduse kristliku elu täiuseni.
3. Kirjanduslooline kontekst
Teine kiri tessalooniklastele on oma žanrilt tüüpiline pauliinlik kiri – konkreetsest situatsioonist lähtuv kommunikatsioon konkreetsete inimeste vahel. Kirjale iseloomulik fikseeritud mall – preskpript, proeem, põhisisu, tervitused ja hüvastijätt – on kirjas selgesti jälgitavad isegi siis, kui paralleelselt on võimalik näha ka autoripoolset retoorikamallide kasutamist. Nii Pauluse kui deuteropauliinlikud kirjad on iseloomustatavad kui „apostlikud kirjad“: nad on kirjutatud apostli autoriteeti väljendades kogudustele, nii on neis teatud ametlikkuse toon. Kirja võiks toonaste klassifikatsioonide kohaselt nimetada ka „nõuandvaks kirjaks“ (Menken 2002). Retoorikaanalüüsi kohaselt langeb see kokku kirja klassifitseerimisega deliberatiivse retoorika näiteks. Viimase ülesandeks oli veenda kuulajaid tulevikus õigesti käituma.
Autorsusest: kirja preskripti kohaselt on kirja autoriks apostel Paulus koos teda saatvate Silvanuse ja Timoteosega. On rida uurijaid, kes nõustuvad kirja enesepresentatsiooniga. Nende nägemuse kohaselt on kiri kirjutatud üsna varsti pärast 1. Tessaloonika kirja kirjutamist peamiselt selleks, et ära klattida Paulusele teatavaks saanud tõsiasi, nagu oleks ta ise vahepeal teatanud kogudusele, et „Issanda päev on juba käes“ (2:2). Siiski on paljud uurijad seisukohal, et kiri on kirjutatud oluliselt hiljem ja ei pärine Pauluselt. Argumente on siin üsna mitmesuguseid, nagu erinevused 1. ja 2. Tessaloonika kirjade eshatoloogias, kirja toonis ja stiilis, Pauluse enesepresentatsioonis. Üksikult võttes on need kõik vaieldavad, ent kumulatiivselt viitavad sellele, et autor ei ole Paulus. Kõige kaalukam argument siin on, et teine kiri on üsna selgelt nii sisu kui struktuuri poolest kirjanduslikult sõltuv 1. Tessaloonika kirja tekstist. Sel taustal, eriti arvesse võttes ka kirja apokalüptilist eshatoloogiat (vt allpool), on kirja kirjutamise kohaks peetud Väike-Aasiat (tänapäeva Türgi) ja kirjutamisajaks arvatud ajavahemikku aasta 80 – 2. sajandi algus m.a.j.
4. Ajalooline kontekst
Kiri (peatükid 1–2) on kirjutatud apokalüptilise eshatoloogia võtmes. Kuna sõnadel „apokalüptika“ ja „eshatoloogia“ on kohati küllalt laialivalguv kasutus, on siinkohal tarvis täpsustada, millega antud juhul tegu. „Eshatoloogia“ on laiemas mõttes „õpetus lõpust“, „apokalüpsis“ tähendab aga „ilmutust“. Tüüpiline näide Uuest Testamendist on Ilmutuse raamat, Vanas Testamendis aga Tn 7, mispuhul ilmutuse saanud autorid kirjutavad rohkete kujundite vahendusel taevastest saladustest ja sellest, mis tulevikus juhtuma hakkab. Apokalüptiline kirjandus oli ajaarvamiste vahetuse aegu laiemalt levinud, sellest on säilinud rida näiteid. Samas ei tegele apokalüptiline kirjandus ainult tulevikuga, vaid olulist tähelepanu pööratakse ka olevikule, sh sellele, kuidas tulevikku silmas pidades praegu käituma peaks; vt näiteks Ilmutuse raamatu läkitusi seitsmele kogudusele Ilm 1:9–3:22. „Apokalüptikat“ võib sel taustal käsitleda kui mõttemalli, mis järgib apokalüptilise kirjanduse kontseptuaalset struktuuri, see ei ole piiratud konkreetsete liikumistega. Mõned olulisemad apokalüptika märksõnad: Jumala kohtumõistmine (mis ühtlasi vastab ka teodiike probleemile: kuidas lubab õiglane Jumal kurjust maa peal?); rõhutute julgustamine ning väga selge eristus „õigete“ ja „nurjatute“, „meie“ ja „nende“ vahel, mis sageli ulatub kosmiliste üleloomulike olendite dimensiooni; mütoloogiline ja kujundlik keelepruuk. Varakristluses levis apokalüptiline eshatoloogia erinevatel viisidel, lähtudes esmajoones Jeesuse kuulutatud, ligi astunud ja kohe saabuva jumalariigi sõnumi transformeerumisest Jeesuse taastuleku (parousia) ootuseks juba õige pea pärast tema surma ja ülestõusmise sündmust. Jeesuse kui kohtumõistja kujund tõuseb seejuures esiplaanile. Kirjeldatud apokalüptilise eshatoloogia elemendid on kõik selgesti jälgitavad ka 2. Tessaloonika kirja tekstis.
5. Kommentaar
Järgnev kommentaar toetub Maarten Menkenile (2002).
1:3–4 Pauliinlikele kirjadele on tüüpiline, et proeem / exordium algab tänuga Jumalale (vrd 1Ts 1:2–3). Fraas euharistein opheilomen tō theō pantote peri hymin kõlab esmapilgul üsna formaalselt (vt P1968 „Me oleme alati kohustatud Jumalat tänama teie eest“) ent sisuliselt on tegu liturgilises palves kasutatava keelepruugiga. Selle tänu põhjus – usu ja vennaarmastuse kasv – on seotud tõdemusega, et usul on nii vertikaalne (inimene ja Jumal) kui horisontaalne (inimene – inimene) mõõde, mis on teineteisest lahutamatud. „Kiitlemine“ on pauliinlikele kirjadele iseloomulik teema, mispuhul rõhutatakse, et Jumala palge ees ei ole inimesel mingit alust uhkuseks, kiidelda saab vaid selle üle, mida Jumal inimeses teeb (vt 1Kr 1:27–31). Kirja adressaatide vastupidavus ja ustavus on nende usu väljendus.
1:5 Idee Jumala kohtust oli üsna üldiselt tuntud, selle leiame nii Vanas kui Uues Testamendis. Kannatuse kaudu Jumala riigi vääriliseks olek seondub toona levinud arusaamaga, et Jumala rahva praeguse aja kannatused on Jumala karistus nende pattude eest selleks, et kui kord saabub viimne kohus, ei karistata neid siis koos nurjatutega, vaid nad saavad osa Jumala päästest. Kuna järgmisest peatükist algav kirja sisuline osa puudutab eksiarvamust, nagu oleks Issand päev juba käes (2:2), siis juhatab exordium juba ettevaatavalt selle teema sisse: kuulajaile tuletatakse meelde, et nad on ikka veel kannatuste sees.
1:6–7a Samal mündil on ka teine külg: vaevajaile tasutakse viletsusega. Tegu on lex talionis’e põhimõtte („silm silma, hammas hamba vastu“) ülekandumisega jumaliku eshatoloogilise kohtumõistmise valdkonda (vrd Mt 7:1–2 ja Lk 16:25).
1:7b–8a Järgnev markeerib karistuse hetke, selleks on Issand Jeesuse ilmumine (kr apokalypsis).
1:8b–10 Tekst algab partitsiibiga didontos edikēsin (P1997 „karistades“), millele järgneb rida osalauseid, mis kõik kirjeldavad eshatoloogilist tasu nii nurjatutele kui pühadele. Stiililt on tegu sünonüümse parallelismiga: iga osalause koosneb kahest osast, mille teine pool kordab esimese poole mõtet. Säärasena sarnaneb see Vana Testamendi ja teiste apokalüptiliste tekstide stiilile. Märkimist väärib, et Issand Jeesus ise on siin see, kes nõnda kohut mõistab.
6. Paralleeltekstid
Ilm 19:11–20:15 on sobiv laiendus samale teemale.
7. Tõlgendusloolised märkused
Viimse kohtupäeva kujutamise kohta kunstis ning igavikupühapäeva ja surnute(mälestus)püha erinevuse kohta vaata 2017. –2018.a kommentaari https://www.eelk.ee/siseveeb/et/jumalateenistus-ja-muusika/perikoopide-abimaterjal/2017-2018/igavikupuhapaev/.
Igavikupühapäeva evangeelium viimsest kohtust (Mt 25:31–46) toob lugeja vaimusilma ette võimsa pildi Kristusest kui inimkonna kohtumõistjast. Kristust koos eespalujatega (Neitsi Maarja ning Ristija Johannesega) on kujutatud kunstis väga sageli ning see eestpalvegrupp (deesis) on peaaegu lahutamatu osa õigeusu kiriku ikooniseinast. Väga võimsalt on eestpalvegruppi kujutanud Madalmaade kunstnik Jan van Eyck Genti altaril (u 1420–1432). Retaabli keskmise vaate ülemise rea keskel on kujutatud isikut, kes võib olla nii Kristus Kõigevõitja, keda on kujutatud preestrirüüs, või ka Jumal-Isa või koguni ühte isikusse sulandatud Kolmainsus – selles osas lähevad uurijate arvamused lahku.
Isik vaatab otse vaataja poole, ta käsi on tõstetud õnnistamiseks, teda ümbritsevad erinevad pealiskirjad ning sümbolid. Ta mantli palistusele on pärlitega tikitud tsitaat Ilm 19:16 (kasutatud on kreeka tähti, kuid ladina keelt): Rex regum et Dominus dominantium ʻKuningate Kuningas ja isandate Issand’. Troon on kaunistatud pelikanide ja viinamarjakobaratega, mis viitavad Jeesuse ristil valatud verele ja armulauale. Tema jalge ette on asetatud kuningakroon. Figuur kannab peas paavsti tiarale sarnanevat peakatet.
Jan van Eyck (u 1390–1441), „Kõigeväeline“ Genti altarilt, Sint-Bavo katedraal, Gent, Belgia (allikas: Wikimedia)
Aleksandria Kyrillos kirjutab: Kristuse päralt on võim kogu loodu üle, võim, mida ta ei ole haaranud endale vägivallaga, vaid mis kuulub talle tema olemuse ja loomuse poolest. Tema kuninglikkus rajaneb tema olemusühtsusele Isaga.
Kõigeväelist Kristust või kohtumõistjat Kristust on kujutatud ka Eesti kunstis. Tallinna raekoja fassaadil on viimset kohut kujutav maal ning Niguliste kiriku püha Jüri kabeli ehisviilu tipus on pisut naiivne Kristuse skulptuur.
Kõigeväeline Kristus Niguliste kiriku püha Jüri kabeli ehisviilu tipus (allikas: Wikimedia)
Viimse kohtupäeva teema leiab muusikas kasutamist muuhulgas Dietrich Buxtehude „Õhtumuusikas“ (Abendmusik) ning Georg Philipp Telemanni oratooriumis „Kohtupäev“ (Tag des Gerichts)ja Louis Spohri samanimelises oratooriumis. Franz Schmidt on loonud suurejoonelise Ilmutusraamatule põhineva oratooriumi „Seitsme pitseriga suletud raamat“ (Das Buch mit sieben Siegeln),esiettekanne 1938. aastal Viinis. Prantsuse organist ja helilooja Jean Langlais kirjutas 1973. aastal viiest osast koosneva orelimeditatsioonide tsükli Ilmutusraamatu teemadel Cinq Méditations sur l’Apocalypse. Gospelmuusikas kasutab viimse kohtu teemat muuhulgas tuntud laul When the Saints Go Marching In.
Viimset kohtupäeva on moodsamas laadis kujutatud Seckau benediktlaste kloostrikirikus.
Herbert Boeckl (1894–1966), Seckau kloostrikiriku inglikabeli fresko (1952–1960), detail (allikas: Wikimedia)
Neli viimset asja (ld quattuor novissima, kr ta eschata) on kristlikku eshatoloogiasse kuuluvad mõisted, mida nimetatakse selles järjekorras, nagu need jõusse astuvad: surm, kohus, taevas või põrgu. Neid on kujutanud näiteks Hieronymus Bosch ühel maalil koos seitsme surmapatuga.
Hieronymus Bosch (u 1450–1516), „Seitse surmapattu ja neli viimset asja“, u 1500, Museo del Prado (allikas: Wikimedia)
Eesti kontekstis on laialt tuntud maltsvetlaste liikumine, mis sai oma nime Juhan Leinbergilt, keda millalgi enne 1860. aastat hakati kutsuma prohvet Maltsvetiks. 1860. aastaks oli tema järgijatest tekkinud Kuusalu kihelkonnas ja Järvamaal kolmesajast meelt parandanud perekonnast koosnenud maltsvetlaste sekt. Sel ajal sündis Leinbergil mõte ümber asuda Krimmi, Krimmi sõja järel tatarlastest vabanenud maadele. Naisprohvet Miina Reining kuulutas, et prohvet Maltsvet viib oma rahva tõotatud maale. 1861. aasta jaanuaris andis keiser maltsvetlastele loa Krimmi ümber asuda ning juba veebruaris sõitis Leinberg koos oma vennapoja Gustav Maltsiga maakuulajatena Perekoppi. Maltsvet jäi Krimmi, kuid tema vennapoeg naasis Eestisse ümberasujate järele. 1862. aasta kevadel jõudsid seitsesada maltsvetlast Krimmi, kuid nad pettusid tõotatud maas. Ka Juhan Leinbergi enda usuline ind oli selleks ajaks vaibunud. Ta hoidus teistest eemale ning pöördus tagasi äri juurde, 1865. aastal naasis ta perekonna juurde Eestisse.
Maltsvetlaste liikumisega on seotud „valge laeva“ ootamise motiiv. 1860. –1861. aastal ootas hulk innukamaid maltsvetlasi Tallinna lähedal Lasnamäel laagris „valget laeva“, mis pidi nad Krimmi viima. 1861. aasta juunis ajas politsei nad laiali. Legendi taustaks oli eestlaste seas 19. sajandi vältel levinud väljarändamine ning sellega seotud uskumused „tsaari antavast“ maast Venemaal, peamiselt Siberis, kuid ka Kaukaasias ning Krimmis ja mujalgi. Riho Saardi sõnul mainivad varasemad allikad maltsvetlaste usku jõuda ime läbi Jeruusalemma, või nad ootasid pilve, mis neid ära viiks. Legend „valgest laevast“ on tekkinud hiljem kuulujuttude segunemisel. Maltsvetlaste „valge laeva“ ootamise lugu hakkas ajakirjanduses levima 1861. aasta juunist alates ning selle kinnistas Eduard Vilde romaaniga „Prohvet Maltsvet“. (Saard 2015.)
Sellest ajast alates on valge laev muutunud eesti kultuuris tugevaks kujundiks, tähistades oodatavat ja loodetavat pääsemist, mis võib ka tulemata jääda. Ajaloolisi paralleele on nähtud nii Teise maailmasõja aegse massilise põgenemisega üle Läänemere kui ka Nõukogude aja alguses katkenud sidemete taastamise järel esimesena Eesti ja Soome vahel kurseerinud reisilaevaga „Georg Ots“.
8. Liturgilised soovitused
Liturgiline värv: valge.
Alguslaul: 175.
Päeva laul: 299.
Jutluselaul: 169.
Ettevalmistuslaul: 172.
Lõpulaul: 86.
Algussalmid: Agenda, lk 52 (27. pühapäev pärast Kolmainu Jumala püha).
Päeva palve: Käsiraamat, lk 263, nr 2 / Agenda, lk 141, nr 1.
Kirikupalve: Intranetist väljajäänud kirikupalved, lk 26 (kirikuaasta lõpp I) / Agenda, lk 142–143, nr 2.
Kiituspalve: Käsiraamat, lk 352 (kirikuaasta lõpp).
Palve pärast armulauda: Käsiraamat, lk 264, nr 1 / Agenda, lk 143.
Viidatud kirjandus
Holland, G.S. (1988) The Tradition that You received from Us: 2 Thessalonians in the Pauline Tradition (Hermeneutische Unterschungen zur Theologie). Tübingen: Mohr.
Huges, F.W. (1989) Early Christian Rhetoric and 2 Thessalonians (Journal for the Study of the New Testament, Supplement Series 30). Philadephia: Fortress Press.
Jewett, R. (1986) The Thessalonian Correspondence. Pauline Rhetoric and Millenarian Piety. Philadelphia: Fortress Press.
Menken, M.J.J. (2002) 2 Thessalonians. London & New York: Routledge.
Saard, R. (2015) „Vilde kui maltsvetluse konstrueerija“ – Keel ja Kirjandus, nr 3, 333–350.
