EELK perikoopide abimaterjal 5/15: neljas pühapäev pärast nelipüha 1Pt 5:5–11
1. Perikoobi tekst
Tekst on selge ja arusaadav ning tekstikriitilisi probleeme ei sisalda. Varieeruvused tekstipärimuses on peamiselt stilistilist laadi parandused. Näiteks on osades käsikirjades lisatud 5. salmis sõnale homoiōs ʻsamuti’ de ʻaga, ka’. Mõnel juhul on käsikirjad püüdnud öeldut ka teoloogiliselt korrigeerida. Näiteks on ühes käsikirjas lisatud üleskutsele, et kõik riietuksid üksteise suhtes alandlikkusega, üleskutse, et seda tehtaks üksteist armastades (Codex Athous Lavrensis: allelous agapesate), kuid see ei ole kindlasti varane lugemisviis, kuna seda ei toeta paljud vanad ja kaalukad käsikirjad.
2. Struktuur ja kontekst
Perikoop on osa suuremast tervikust 1Pt 5:1–11, mille sisuks on manitsused koguduse erinevatele „seisustele“. Tervik jaguneb järgmistesse osadesse: 1) 5:1–4 manitsused „vanematele“ (presbyteroi – siin kindlasti teatud koguduseameti, mitte lihtsalt ealise grupi ʻvanemad koguduseliikmed’ tähenduses; 2) 5:5 manitsused „noorematele“ (neoteroi – siin ealise grupi tähenduses); 3) 5:6–9 manitsused tervele kogudusele; 4) 5:10 soov, et Jumal kinnitaks kõiki; 5) 5:11 lõpudoksoloogia.
Perikoobi kontekst on parenees ehk koguduse õhutamine / julgustamine õigeks kristlikuks eluks.
3. Kirjanduslooline kontekst
Perikoobi kirjanduslik kontekst on 1. Peetruse kiri, mille autori, tekkeaja ja tekkekoha kohta pole midagi kindlat teada. Teisel sajandil alguse saanud pärimus Peetruse autorluse kohta esineb esmakordselt Eirenaiosel (Adv haer IV 9, 2; 16, 5; V 7, 2). Tänapäeval kirja autoriks üldiselt Peetrust ei peeta ja seda mitmel põhjusel: kirja keel on kõrgkeel, mis viitab, et kreeka keel oli autori emakeel; arvukad seosed Pauluse kirjadega viitavad sellele, et autor võtab omaks Väike-Aasia koguduste traditsiooni ning viimaks viitavad ka kirjas kajastuvad olud 1. sajandi lõpu olukorrale. 1Pt 5:13 esinev „Babülon“ on varjunimi Roomale, mis näitab, et kiri ise paigutab end Roomasse. See ei tähenda aga, et see seal ka tegelikult kirjutatud oleks. Tõenäoliselt on kiri koostatud 1. sajandi lõpu Väike-Aasias, millele viitavad ka 1Pt 1:1 mainitud adressaatpiirkonnad.
4. Ajalooline kontekst
Kuigi kirjas puuduvad konkreetsed viited ajaloosündmustele, sobib seal kujutatud koguduste olukord kõige paremini 1. sajandi lõppu. Kristlus oli selleks ajaks Väike-Aasias laialt levinud (lisaks arvukatele Uue Testamendi kirjutistele, mis on seotud Väike-Aasiaga, viitavad sellele ka Pliniuse kirjad keiser Traianusele). Kirjas jookseb lahutav joon mitte juudi- ja paganakristlaste vahelt, vaid kristlaste ja nende paganliku keskkonna vahelt, mis vihjab misjoniloo hilisemale faasile. Ka kristlastele osaks saavad kannatused lähtuvad paganlikust keskkonnast. Kannatusi käsitlev parenees vihjab ilmselt kohalikele kristlaste tagakiusamistele, millistest Väike-Aasias on teateid keiser Domitianuse valitsusajast (93–96 pKr; samad tagakiusamised kajastuvad ka Johannese Ilmutusraamatus).
5. Kommentaar
5:5 Kui eelnevas (5:1) oli mõeldud „vanemaid“ (presbyteroi) koguduseameti tähenduses, esinevad nad siin ealise grupina, keda vastandatakse „noorematele“ (neoteroi). Mõistet kasutatakse Uues Testamendis ka mujal pareneetilises kontekstis – nii mainitakse neid näiteks Tt 2:2–10 kõrvuti vanade meeste, vanade naiste, orjade jt „seisustega“ koguduses (nii ka hiljem apostlikel isadel, näiteks 1Clem 1,3; 21,6; PolPhil 4,1–6,3). „Nooremaid“ kutsutakse üles alandlikkusele (tapeinophrosynē) „vanemate“ suhtes. „Rõivastumine“ alandlikkusega on pareneetilistes tekstides tihti erinev piltlik väljend alandlikkuse kui hoiaku omaksvõtmise kohta. Kui kreeka eetikas oli hoiak, mida tähistati mõistega tapeinos ʻalandlik’ negatiivne, vabale inimesele vääritu orjameelsus, on Vanas Testamendis ja algkristluses positiivne mõiste, mis seostub teiste teenimisega. Selle eeskujuks on Fl 2:3–9 hümni järgi Kristus ise. Siit ka pidev õhutamine alandlikkusele (nt Ef 4:2; Fl 2:3; Kl 3:12). „Alandlik“ on kristlaste hulgas see, kes asetab teise kõrgemale endast ja teda teenib (Fl 2:3; Mk 10:42 jj). Üleskutset alandlikkusele põhjendatakse siin Vana Testamendi tsitaadiga Õp 3:34 Septuaginta järgi. Vanale Testamendile viitamine pareneetilistes tekstides on tavapärane.
5:6 Kui eelnevas salmis oli juttu alandlikkusest üksteise suhtes, siis siin räägitakse alandlikkusest Jumala suhtes. Kutsutakse üles alanduma „Jumala käe alla“. „Jumala käsi“ on Vanas Testamandis esinev piltlik väljend Jumala väeka toimimise suhtes, mis teostub eeskätt ajaloosündmustes. „Alandumine“ tähendab siin ilmselt leppimist kannatustega, mis kristlastele nende kristlaseks-oleku pärast osaks saavad. Need ei lähtu seega ainult paganate pahatahtlikusest, vaid nende kaudu teostub Jumala kohus ja arm. Kes võtab vastu talle ümbruskonna poolt osaks saavad katsumused, mis on samane alandamisega Jumala poolt, võib olla kindel ka enda ülendamises Jumala poolt. Ülendamine ei tähenda siin mitte ühiskondliku positsiooni tõusu, vaid osasaamist Jumala eshatoloogilisest kirkusest. See sünnib „omal ajal“ (en kairo), st parousia ajal.
5:7 Taas jätkub manitsus Vana Testamendi tsitaadiga (Ps 37:5). Uskujad ei pea üksnes neile osaks saavaid kannatusi / katsumusi / alandusi Jumala käest vastu võtma ja lootma, et Jumal võtab nad tulevikus vastu („ülendab“ neid), vaid võivad ka hirmu oma eksistentsi pärast loovutada Jumala kätte, heites „kogu oma mure“ kui koorma Jumala peale. Siin kõlab kaasa kindlasti Jeesuse manitsus mitte muretseda (Mt 6:25–34).
5:8 Nüüd järgneb manitsus olla kaine ja valvata, mille sarnaseid leidub Uues Testamendis mujalgi (nt 1Ts 5:6). Kaine- ja valvas-olek, mida muidu seostatakse eelseisva parousia ootamisega, on siin seotud ettevaatusega maailmas valitseva kurja suhtes, mida siin esindab kurat (diabolos), keda võrreldakse saaki varitseva lõviga. Ka Ilm 13:2 on kurjal, Jumala-vastasel metsloomal (therion) lõvi suu. 2Tm 4:17 teatab kirja autor (kui apostel Paulus), et ta pääses „lõvi suust“. Lõvi esineb Jumala-vastaste jõudude sümbolina ka Qumrani kirjanduses. Paradoksaalsel viisil on 1. Peetruse kirja autori nägemuses kristlasi tabanud kannatused ja katsumused ühest küljest Jumala-poolne „alandamine“ (vt s 6), teisest küljest on ilmne, et neil on seos salmis 8 mainitud kuradiga.
5:9 Järgneb üleskutse seista kindlana usus, st mitte lasta ennast katsumuste ja kannatuste mõjul usust hälbida. Usust peab kinni see, kes elab argipäevas „tõele kuulekana“ (1Pt 1:22). Usk võidab kurja mitte inimliku hoiakuna, vaid oma sisu läbi (vt 1Jh 5:4; Ilm 12:10–12). Seepärast ei lõpeta kirja mitte imperatiiv, vaid tõotus salmis 10.
5:10 Salm lõpetab pareneesi. See pole eestpalve, vaid tõotus, et „kõige armu Jumal“ teeb need, kes kogu oma mure tema peale panevad (s 7), tugevaks.
5:11 Doksoloogia lõpetab mitte ainult pareneesi, vaid kogu kirja sisulise osa.
6. Paralleeltekstid
1Pt 5:5–11 paralleeltekstideks on Uue Testamendi kirjade pareneetilised osad, eriti nn „kodukorrad“ (sks Haustafeln), mis kõnetavad koguduses olevaid erinevaid gruppe ja seisusi ning ütlevad, kuidas need toimima peavad. Sellised „kodukorrad“ leiduvad näiteks Kl 3:18–4:1; Ef 5:22–6:9; 1Tm 2:8–15; Tt 2:1–10. Üksikute salmide olulisematele paralleelkohtadele on viidatud eelmiste kommentaaride teksti sees.
7. Tõlgendusloolised märkused
Neljanda nelipühajärgse pühapäeva teema on kirikukalendris „Kadunud ja jälle leitud“, mis tuleneb loomulikul kombel päeva evangeeliumist (1. lugemisaastal Lk 15:1–10, 2. aastal Lk 15:11–32, 3. aastal Mt 9:9–13). need evangeeliumid avavad erineva vaatenurga alt kadunu ja otsija omavahelist suhet, seda eriti Lk 15. peatükis. Kui tõsta tähendamissõnad peatüki sees ringi, kujuneb järgmine loogiline järjekord: kadunud poeg (Lk 15:11–32), kadunud lammas (Lk 15:1–7), kadunud münt (Lk 15:8–10). Kui kadunud poeg (kes õigupoolest ei olegi kadunud, vaid teadlikult eksiteele läinud, mistõttu selle tähendamissõna pealkiri soome traditsioonis on oluliselt tabavam – tuhlaajapoika ʻraiskaja poeg’) saab oma olukorda mõistes ise otsustada, et pöördub koju tagasi, ja kadunud lammas häälitsedes enda asukohast märku anda, siis kadunud münt saab vaid vaikselt oma leidjat oodata.
1Pt 5:8–9a on sajandeid kasutatud päevalõpupalvuse (ad completorium) sissejuhatavas osas muutumatu pühakirjatekstina.
Lõvi on Pühakirjas vastandliku tähendusega loom. Ühelt poolt võrreldakse lõviga vägevaid valitsejaid ning väe- ja rahvajuhte, lõpuks Kristust ennast (1Ms 49:[9–]10 loetakse jõuluõhtu jumalateenistusel ettekuulutusena Kristuse sünnist: Juuda on nagu lõvi, kes ei anna valitsuskeppi käest; vrd meilgi tuntud ütlusega, et lõvi on loomade kuningas). Ilm 5:5 kinnitab ettekuulutuse täitumist Kristuses. Teiselt poolt sümboliseerib lõvi jumalavastaseid jõude, näiteks Ps 22:14; Kristus on tulnud neid jõude alistama: vrd Ps 91:13.
Tanḥuma wjšlḥ (40b) 1Ms 32:25 kohta: Jaakob üksinda jäi maha. Siis maadles üks mees temaga. See oli Sammael, Eesavi (st Rooma) inglivürst, kes tahtis teda tappa.
Apokrüüfses „Kaheteistkümne patriarhi testamendis“ seostatakse mitmes kohas sarnaselt Jk 2:20 usku ning usust väljakasvavaid häid tegusid: „Kui keegi põgeneb Issanda juurde varjule, põgeneb kuri vaim tema juurest“ (Test. Sim. 3), „kui te teete head, põgeneb kurat tema juurest“ (Test. Napht. 8), „kui te teete head, põgenevad ka rüvedad vaimud teie juurest“ (Test. Benj. 5).
„Ära tee ennast tähtsaks kuninga ees ja ära asu suurte kohale“ (Õp 25:6). Kui keegi peab lihast ja luust kuninga ees alandlik olema, kui palju siis enam Jumala ees! Me oleme õppinud: „Ole oma taevase Isa tahet täites julge nagu leopard ning kerge nagu kotkas ja kiire nagu hirv ja tugev nagu lõvi“ (’Abot 5,20). See õpetab, et uhkus ei maksa Jumala ees midagi. Bamidbar Rabba 4 (142d).
Rabi Hijja vanem (u 200 pKr) ja rabi Šim’on, rabi poeg, ja rabi Šim’on ben Halafta olid unustanud mõned väljendid araabiakeelsest targumist. Nad tulid ühe araabia kaupmehe juurde, et seal neid meelde tuletada. Siis kuulsid nad üht häält kellelegi ütlemas: „Võta see koorem (jihaba’) minu turjalt!“ Sellest meenus neile, et jihaba’ on maśśoj (koorem), nagu on kirjutatud: „Heida Issanda peale oma koorem ja tema hoolitseb sinu eest“ (Ps 55:23). Berešit Rabba 79 (51a).
Kaasaja inimese jaoks on enesealandus seotud tugevate negatiivsete konnotatsioonidega. Sageli tähendab alandus allajäämist. Samas tuleb Uue Testamendi tekstides esile seos enesealanduse ning iseenda äravõitmise vahel. Fl 2:5–11 tsiteeritud hümnis kõneldakse Jeesuse teadlikust enesealandusest, mille sisu avavad evangeeliumide kannatuslood. Lk 22:44 mainib verehigi Jeesuse palvevõitluse ajal. Verehigi on pea talumatu vaimse pinge ja õuduse ajal tekkida võiv meditsiiniline seisund, mida on täheldatud muuhulgas Teise maailmasõja ajal. Jeesus oleks võinud olukorra lahendada põgenedes, kuid ta otsustas jääda kohale ja võtta vastu see, mille Isa talle oli määranud.
Filiplaste kirja hümniga seoses kasutatakse mõistet kenōsis ʻtühjendamine’ (Fl 2:7 kasutatakse verbivormi ekenōsen ʻta tühjendas’; eesti keeles „loobus iseenese olust“), millega peetakse silmas Jeesuse teadlikku loobumist iseenda tahtest ning iseenda täielikku üleandmist Isa tahte alla. Siin kõlab kaasa ka Js 53:12, kus öeldakse, et Issanda Sulane „tühjendas oma hinge surmani“.
Kenootiline eetika tähendab üleskutset kristlastele võtta eeskujuks Jumala alandlikkus lihakssaamises ning seeläbi olla teiste teenistuses.
8. Liturgilised soovitused
Liturgiline värv: roheline.
Alguslaul: 297.
Päeva laul: 214.
Jutluselaul: 264.
Ettevalmistuslaul: 300.
Lõpulaul: 284.
Päeva palve – Käsiraamat, lk 192, nr 3 / Agenda, lk 138, nr 3.
Kirikupalve – Käsiraamat, lk 569 (neljaosaline kirikupalve 3); lk 572–573 (ekteenia 3) / Agenda, lk 66–68.
Kiituspalve – Käsiraamat, lk 354 (Üldine IV).
Armulauapalve – Käsiraamat, lk 358 (D).
Palve pärast armulauda – Käsiraamat, lk 193 / Agenda, lk 70, nr 1.
9. Muud tähelepanekud
Kui tahta pidada jutlus teemal „Miks peaks Jumal viitsima?“, siis võiks selle ülesehitus olla järgmine:
1. Pühapäeva evangeeliumis on kaks tähendamissõna millegi väärtusliku kadumisest.
Tähendamissõnad kadunud lambast:
lammas saab anda märku oma asukohast,
lambal on säilinud igatsus kuuluvuse järele.
Tähendamissõna kadunud rahast:
elutu münt saab vaikselt leidjat oodata,
patune inimene ei mäletagi sageli, et ta on kuulunud Jumala laste hulka.
Mõlemad on aga väärt otsimist:
Kristus on nad lunastanud;
nad on eksinud, kuid nad ei ole väärtust kaotanud.
2. Jeesuse kutsumus on neid otsida.
Ta kasutab selleks ka teisi kristlasi.
Mis saab siis, kui ta kellegi üles leiab?
Ta rõõmustab.
3. Ülesleitu vastutus:
püüd hoiduda uue kadumamineku eest,
kristlane on simul iustus et peccator,
ta vajab iga päev Jumala armu.
Alapeatükid 1–6 on koostanud Jaan Lahe, alapeatükid 7–9 Joel Siim. Toimetanud Urmas Nõmmik.
