EELK perikoopide abimaterjal 5/22: kahekümne teine pühapäev pärast nelipüha (Ef 6:10–18)
1. Tekst
6:10 Paljudes käsikirjades seisab lisaks kõnetlus „mu vennad“.
6:12 Mõnes käsikirjas seisab „valitsuste“ asemel methodeia, mis on ilmselt tekkinud sellest, et ümberkirjutajal olid meeles salmid 4:14 ja 6:11.
Ning mõnes käsikirjas on täiendatud sõnu tou skotous toutou ʻselle pimeduse vastu’ kui ʻselle pimeduse aiooni vastu’, mis täidab sõnade vahelt paistva tühja koha.
2. Struktuur ja kontekst
Jumalateenistuse (5:18–20) juurest minnakse koduseinte vahele (kodukord hõlmab 5:21–6:9) ja antud lõigus jälle maailma, kus on kurjus, saatan, võitlus, tulised nooled. Võitluse- ja sõjamõtted, mis meil evangeeliumi kuulutades muidu nagu ei meenukski, on siin ilmsed, nende esilekerkimise põhjus võib tuleneda samas kirjas juba eelnevalt jutuks olnud Kristuse võidukäigust ja kristlasest kui võidukäigus kaasakäijast (2:5), samas ka „pahadest päevadest“ (5:15j). Efesose kiri tahaks kristlasest teha nagu vägeva vahva mehe Taaveti meestesalgast, või veel enam, Rooma leegionist. „Vägev olemise“ mõte oli juba terve Efesose kirja eeskujuks olnud tekstis, Kolossa kirjas (1:11).
Perikoobi lõpp salmis 18 tuleb liiga järsult, selle mõte on ehk rääkida sõjavarustusest, lõpetades palve ja valvamisega ning jätta ära (fiktiivne) elulooline osa, kus Paulus räägib oma evangeeliumikuulutusest ahelates. See tooks tõesti juurde uusi teemasid, liigagi palju, kuid lauseehituselt ja üleminekutelt ei ole võimalik tõmmata eraldusjoont ei salmide 17 ja 18 ega ka salmide 18 ja 19 vahele.
3. Kirjanduslooline kontekst
Efesose kiri on üks Pauluse koolkonnas loodud kiri, mõttega kajastada uusi Vaimu avaldusi Pauluse rajatud kogudustes. See kuulub tihedalt kokku Kolossa kirjaga, jagades osaliselt selle maailmavaadet, keelt ja stiili. Kirjutatud on see ilmselt Efesoses, kus ka Paulus elas, otsekui täitma tühikut, et oleks olemas ka Efesose nime kandev kiri. Selles on kõrgemgi taotlus, nimelt kui kirja eeskujuks olnud Kolossa kirjal oli adressaadiks Filemoni ja Onesimose kodulinna idüll, siis Efesose kirjal provintsikeskus Efesos. Kirjutatud on see seega keskkonnas, mis hoidis alal vanu Pauluse kirju ja kus tekkisid ka näiteks Ilmutusraamat ja Johannese kirjandus. Võrdlused pole kohatud.
Efesose ja Kolossa kirjad on võrreldavad sel tasemel, et nende sünopsis võiks meenutada juba näiteks evangeeliumite oma, ning kui Markuse ja Matteuse võrdluses näeb materjali kahandamist ja kasvatamist tendentsiga suurele kasvatamisele, siis seda näeb ka nende kirjade puhul. Efesose kiri on läinud oma Vorlage’st kaugemale nii mahult, teemadelt, kui veidi ka vaatelt asjadele. Nõnda ka perikoobi lõigu puhul: kui Kolossa kirjas lõpeb kodukord ja järgneb kutse palvele 4:3j, siis just nende kahe vahele on Efesose kirjas pandud see eriline lõik, mis laenab Kolossa kirjast väga vähe.
4. Ajalooline kontekst
Selline võitluse teema räägib kristlase elust maailmas. On raske hinnata, kuivõrd mõjutas kirja aktuaalne tagakiusamine. Kas seda võib seletada mälestusega Nero tagakiusamisest või on see sama, mis ka Ilmutusraamatu ning 1. Clemensi kirja taustal olnud tagakiusamine, või on see üldine eriline olemine, kristlase elu võõras maailmas. Kuid räägib ju ka 1. Peetruse kiri kannatusest, seejuures nii stiilselt, nagu olles sellest ülalpool, luues ise õpetust kannatusest.
Vaenu tundmine võib aga tuleneda ka Efesose kirja enda sisemisest tähendusest. Võrreldes Pauluse või Kolossa kirjadega on Efesose kirjas uus see, et kirik kui eraldiseisev suurus joonistatakse välja. Kui Paulusel on kirik miski, mis on koondunud Kristuse ja tema Vaimu ümber, pea abstraktsioon evangeeliumi tööst, siis Efesose kirja järgi on kirik üks kosmiline vägi ja sammas, mis ulatub maa pealt taevasse. See võib viia mõtte sellele, et mis on kirikus sees, see on Kristus ja usklikud, moodustamas tema ihu, ühte liidetud kõiges. Mis on väljaspool kirikut, see on maailm, ja nimelt vaenulik maailm. Sellest ka vastandumise mõte, millest omakorda võitluse mõte.
Võitluse seostamine relvade ja sõjaga võib olla mingi apokalüptline keel, miski, mis räägib sellest, kuidas taevas hävitab maa, jumalad hävitavad muu elava. See võib olla otsesemalt esseenide (Qumrani) keel. Uues Testamendis on mujalgi ka äärmuslikku apokalüptlilist keelt (2Kr 6:14–7:1).
5. Kommentaar
6:10 Sõnaga tou loipou ʻmuust, ülejäänust’ alustatakse uut, olulist manitsust.
Eestikeelne sõna „relv“ on tõenäoliselt Johannes Aaviku loodud, sest ta olevat kord rääkinud rõõmuga Vello Salole oma panusest eestikeelsesse Piiblisse: nendeks olla sõnad „mõrv“, „relv“, „roim“. Enne seda oli eesti keeles kasutusel „sõjariist“. Mis oli enne sõjariista, seda ei tea.
Sõna „sõdur“ on kontrollimata andmetel Hendrik Visnapuu leid, kes lõi selle, jälgides soome vastavaid arengukatseid. Vastav soome sõna jäi siiski vaid luulekeelde. Enne seda oli eesti keeles kasutusel „sõjamees“, mis sarnaneb heebrea väljendile (läti keeles on tänini just see heebrea tõlkelaen). Enne Piiblit oli eesti keeles sõdur „mõrtsuk(as)“, millest tõestuseks kasvõi Mõrtsuka järv Otepää kihelkonnas, milles pole midagi kuritegelikku.
Pilte relvadest on Pauluse kirjades ka (1Ts 5:8; 2Kr 6:7; 10:3j; Rm 13:12), kuid Efesose kiri loob pildi sõjamehest, kes neid kannab. Relvade teema edasiarendus võib olla paralleeliks Efesose kirjas muidu iseloomulikule kõige edasiviimisele rohkema ja suurema poole, nagu on seda ka pleonastiliste väljendite („tema tugevuse jõud“; siin ja 1:19) edasiarendus – vaja on näidata kirja alguses lubatud tugevust.
6:11 Sõna panoplia ʻtäisrelvastus’ ei tähenda siiski mitte niivõrd üleskutset olla nagu leegionär täies varustuses, vaid viitab võitluse raskusele. Vaenlane on diabolos (ei öelda Pauluse moodi „saatan“), kes otsib sõjakavalusi – methodeia. Pilt saatanast on Efesose kirjas siiski eriliselt väljakujunenud, salmis 12 viitab see veel ju saatana liitlastele archai, exousiai, kosmokratores, mis on Ilm 12:7–9 kirjakohas veel põhjalikumalt sõnastatud ja kirjeldatud ka tema (või nende) tegevuses. Kunagi arenes sellest inglite hierarhiale vastav saatana inglite hierarhia, kuid juba Efesose kirja maailmapilt räägib saatana liitlastest meie ümber. Nende tegevus avaldub ka inimeste tegudes (2:2; 4:14), kuid pole üksnes inimlik-ühiskondlik kurjuse ilmingute summa, vaid ka nähtamatu, ühest kohast juhitud kurjus (5:12).
6:12 Võitlus (palē) on õieti maadlus, kuid kui näiteks Aleksandria Philon räägib askeedi võitlusest himude ja kalduvustega, siis siin pole mitte räägitud võitlusest mateeria ja patuga, vaid maailma äratalumisest. Maailm on kurjad vaimud ja „see aioon“. Kristus on võitnud selle ja tulevase aiooni, kuid see aioon ja selle „sõnakuulmatuse pojad“ mõjutavad kristlasi ikka veel ja praegugi.
Üsna ainulaadne on eitus, meie vaenlased pole mitte liha ja veri (halbade nõuandjatena Mt 16:17 ja Gl 1:16, inimliku loomusena 1Kr 15:50; Jh 1:13). See ei vähenda meie kurjade kalduvuste tähtsust, küll aga näitab, et kusagil on kangemat kui see, mis inimese sees. Sisemaailm on üks, laseme end ju mõjutada oma harjumustest, terviseseisust, ootustest ja hirmudest, kuid palju on sellist, mis on enne meid, mis on meie eest otsustanud, mis on suurem kui meie.
Väljend „selle pimeduse maailmavalitseja“ on astroloogilise sisuga, algselt tähendab see planeete. Planeetide pidamine valitsejaks on küll riskantne loomisusust eemaldumine, kuid tuleb Efesose kirja puhul sellest, et kuigi päikest ja planeete tunnetatakse kaasaja maailmapildis ühest küljest maailmakorra alustena, mõjutavad nad siiski (just kaasaegse astroloogia õpetuse kohaselt) saatust. Ja kui tänapäeval leiab inimene, et horoskoop on süütu hobi ja alati lugejale toeks, siis antiigis samastati seda ligikaudu samaga, mida tänapäeval ehk negatiivse energia või needusega. Sest antiikinimene kartis, et tähtede seis võib näidata ka halba, ja et seda ängistust võib oma elus ka tunnetada, nagu tänapäeva inimenegi. On olemas antiiktekste, milles päikest ja planeete samastatakse Sarapise või Hermesega ning neid tunnetatakse just ahistavatena, kelle eest tahetakse oma elu päästa.
Kui Qumrani tekstides räägitakse pimeduse jõudude ja valguse jõudude sõjast, siis on siingi kaugeks taustaks sama, mis gnoosisel: planeetide sfäär on pimedus ühest kõrgemast, valguse taevast allpool. Efesose kirjale sarnast valguse-pimeduse keelt kasutab enamgi veel Johannes (kustutades küll pimeduse täpsustavad asjaolud ning lastes paista valgusel üksi). Seejuures nende kristlike tekstide vastastikust mõjutust pole, sest selline keelekasutus oli sama üldine kui lihtsa antiikinimese ahistus saatuse ja kurjade vaimude ees. Antiikinimesel oli ka levinud abivahendeid saatuse või taevaaluste vägede vastu, näiteks manamine, pühitsemised müsteeriumidesse ja muu.
6:13 Mis on see hē hēmera hē ponēra ʻpaha päev’, sellele on erinevaid seletusi. Esiteks Issanda päevale eelnev võitlus, millest räägib ka Ilmutusraamat. Teiseks eschaton olevikku tooduna, see tähendab iga inimese elukatsumusi kui tema enda paha päeva, või ka inimese surmatundi. Kolmandaks, võttes aluseks Efesose kirja mõtte, et me elame juba praegu taevas ning me oleme kurjusega võitlemas taevast, siis see eesseisev paha päev on kokkupõrge taeva ja kurjade vaimude sfääri vahel. Samas on „kuri päev“ üsna ainulaadne väljend, mitte mingi apokalüptiline termin, seega tahab Efesose kiri käia oma teed ka sellest päevast rääkides, jätab sellesse mõistesse teatud loomingulise ebaselguse.
Salmis esinevad sõnad „vastu seisma“ ja „seisma“, kusjuures viimane ei ole ei seismajäämine kohtuniku ees ega seismine Jumala ees, vaid lihtsalt kindlalt seismine. Nii kasutab seda sõna ka Paulus. Kuid „kõik teinud“ (hapanta katergazomai) võib tähendada „kõike tegema, kõike läbi viima“, aga ka „kõige üle võimust saama“, seega jääb tõlgendamisel kaks võimalust, kas „võtnud kätte viimse kui ühe sõjariista“ või „võtnud võimust vaenlase üle“.
6:14 Sõjariistade kirjeldus võib olla paljas pilt, mis ei anna asjale mingit sisu juurde. Siiski on siin näha teatud suunda nende kaitsva omaduse kirjeldamisel, näiteks puusad ja rind, jalad, kilp, kiiver. Sellega antakse teada kaitstuse vajadusest või kaitstud olemisest (ning vaimumõõk lõppu on juba võitluse pilt).
Vööks on tõde ja rinnakilbiks õigus. „Tõde“ viitab Js 11:5-le Septuagintas: estai dikaiosynē ezōsmenos tēn osphyn autou kai alētheia eilēmenos tas pleuras – Messia puusadel on õigus ja rinnal tõde. See seletab ka „tõe“ tähenduse – siinses Vana Testamendi taustal mõistetavas kohas on see Kristuses uueks loodud inimesele antud õigus ja pühadus (4:21; 5:9). „Õiguse rinnakilp“ esineb ka Js 59:17 ja Trk 5:18. „Usu ja armastuse rinnakilpi“ mainib 1Ts 5:8.
Efesose kiri kasutab siin palju Vanast Testamendist tuttavaid mõtteid. Jahve sõdalase mõtet siit aga ei leia, Vana Testamendi viited näitavad selle relvametafoorika juures pigem, et kristlasel ei ole käes mitte mistahes relvad, vaid Jumala antud relvad (2Kr 10:4). Vaimulikku võitlust ei peeta mitte relvade hankimise ega sepistamisega. Ka Qumran, vaatamata väga sõjakale retoorikale, ei muretsenud relvi, neil oli mingi meile arusaamatu mõte, et vajalikul silmapilgul sõda võidetakse, kuna Jumal seda nii tahab. Ja kui sõda aastal 66 pKr algas, olid esseenidel relvad järsku tõesti olemas.
6:15 Ka läheb tegeliku sõduri kirjelduse raamest välja „rõõmusõnumi kuulutamine rahust“ kui sandaalid tema jalas. „Rahu“ ja „jalad“ esinevad koos kirjakohas Js 52:7 ning see pole mitte valmidus rahuks, vaid evangeeliumi toodav rahu Kristuses (2:17). „Kristus, meie rahu,“ ütleb Ef 2:14. Erinevalt Qumranist pole siin kättemaksu ja vaenlase hukkamist.
6:16 Kilp on maast pealaeni ulatuv kaitsevahend, Vanas Testamendis Aabrahamile tõotatud Gn 15:1 ja Jahve sõdalase käes Ps 35:2. Ka tulised nooled esinevad Ps 2:7; Õp 26:18; Js 50:11, Qumranis veel sagedamini.
6:17 Kiivri seostamine päästmisega pärineb Js 59:17-st, siin mainitakse ka õiguse soomusrüüd. Kui 1Ts 5:8 on kiiver „päästmise lootus“ (rõhuga lootusel), siis Efesose kiri toob selle juba olevikku.
Siin nimetatud machaira on lühike mõõk (pikka mõõka nimetatakse rhomphaia, Ilm 1:16; 19:15), seejuures mitte Vaim ei ole mõõk, seda on ikka Jumala sõna, kuid Vaim on see vägi Jumala sõna sees. Mõõgametafoore esineb veel 2Ts 4:8; Ilm 2:12, 16. Mõõk ja vaim / hingus esinevad koos Js 11:4-s. Selle sõnamõõga kohta tahab öelda Efesose kiri, et Jumala sõnast hoiab usklik kinni ning hoiab samas seda vastastele nähtaval ning selle sees on vägi, mille annab Vaim.
6:18 Kristuse sõjamees seisab palves valvel. Lakkamatut palvet tunti algkoguduses palju, ja kui paluda tuleb „igal ajal“ (en panti kairō), siis meenutab see väljend „kasutage aega (kairon)“, sest päevad on pahad (4:16). Seejuures tuleb paluda Vaimus, nagu Paulus, mitte paluda Vaimu, nagu Luukas, Vaim on juba meile antud. „Igal ajal“ võib viidata eshatoloogilise ootuse tagaplaanile jäämisele. Lakkamatu palve on omal kohal just kitsikuse ajal. Ka üldiselt mungaelu osaks olnud vigiilia ehk öine palvetamine, see tähendab, öösel ärkvelolek palve otstarbel, ei pruugi olla Efesose kirja kirjutamise ajal võimatu, sest see oli olemas ka Qumranis. Mingil kujul võis see olla osake juudi pärimusest ja tegevusest, mis tuli uue Jumala rahva hulka ilusa juudi mõttena üle.
6. Paralleeltekstid
Terve Efesose kiri on võimalik panna sünopsisesse Kolossa kirjaga, kusjuures Efesose kiri on alati mahukam, sisaldades ka lõikusid, mis on tugevad edasiarendused võrreldes Kolossa kirja kui Vorlage’ga. See koht on aga Kolossa kirjale lisatud, ilma otsese eeskujuta. Kuidagi võib paralleeliks lugeda veel muid selliseid, relvi ja kaitsevahendeid nimetavaid kohti, nagu 1Ts 5:8; 2Kr 6:7; 10:3; Rm 6:13j; 13:12; 1Tm 1:18; 2Tm 2:3.
7. Tõlgendusloolised märkused
Pühakirjalugemiste kava annab käesoleval aastal jutlustajale võimaluse valida kahe kirjakoha vahel: Rm 1:16–17 või Ef 6:10–18. Esimene neist oli jutlusetekstiks juba ka kolmandal pühapäeval pärast ilmumispüha, kommentaari vt allolevalt SIIT. Seega leiab jutlustaja siit juba aasta alguses lubatud kommentaari alternatiivsele jutlusetekstile Ef 6:10–18.
Kahekümne teise nelipühajärgse pühapäeva teema „Usuvõitlus“ on lähedane kahekümnenda pühapäeva teemale „Usk ja uskmatus“. Eriti evangeelium (Jh 4:46–54) seab kuulajate vaimusilma ette mehe, kes peab tugevat sisevõitlust. Üheltpoolt saab ta Jeesuselt kergelt noomida, et temasse ollakse valmis uskuma vaid siis, kui aset leiavad imelised teod, kuid teisalt on ametimees valmis Jeesust piiritult usaldama, minnes kodu poole tagasi pelgalt Jeesuse sõna peale. Teatud äraspidine paralleel on leitav pidalitõbise Naamani kohtumisest Eliisaga (2Kn 5:1–14). Naaman otse eeldab, et prohvet teeb teda tervendades mõne välise märgi – kasvõi viipab Iisraeli Jumala asupaiga poole –, kuid ta saadab vaid ühe oma sulastest ütlema, et too peseks ennast seitse korda Jordanis.
Perikoop loob lugejate jaoks üha uusi seoseid. Usundilooliselt kandvaim mõte on ehk „võimud ja väed“. Seda on tõlgendatud küll dualismi põlates, näidates üksnes üht Jumalat, kuid seda on tõlgendatud ka kui kohta, mis näitab eriliselt nähtamatu maailma siseelu ja ohtusid meile.
Tekst viitab Rooma sõjaväele ja sellega võrdleb meie elu militia Christi’ga, mis on juba askeesi mõte. See on võitlus, püüdlus vooruse poole.
Otsest mõju ei ole varakristluses veel kaua, ka paralleelid on kaudsemad. Näiteks Ignatius kirjutab Polykarposele: „Meeldige sellele, kelle eest sõdite, kellelt ka moona saate, et kedagi teist ei leitaks olevat desertöör, teie ristimine jäägu kui relvad, usk kui kiiver, armastus kui oda, kannatlikkus kui täisrelvastus“ (6:2), kusjuures sarnasuseks Paulusele on ristimise, usu, armastuse, kannatlikkuse nimetamine sõjariistadeks. Omalaadne on sõjaväeteema käsitlus Clemensil (1Clem 37), seotud üksnes korra ja allumise teemaga. Justinus (Apol 39) võrdleb kõigest maisest loobumist sõjamehe eluga, kes ka loobub perest ja kodumaast.
Juba viljakamalt tõlgendab Ef 6:10jj Clemens Alexandrinus. Oma kristliku gnostiku kirjelduses näitab katehheetide kooli rajaja 3. sajandist seda, kuidas tõeline gnostik võitleb himudega, mis maailm meie ellu toob, püüab elada Jumala loodud maailmas, kuid märkab eneses ikka veel himusid, mis on otsekui pitser, mille on vajutatud meisse vaenulikud jõud. Ja sõjapilte kasutatakse edasigi, Kristuse pasunahääl kutsub võitlusele, relvad on kristlase käes sellised, mis ei haava, sõda selliselt peetuna on tegelikult rahu. Seejuures näeb Aleksandria Clemens selle teksti juures vaeva, et võtta ühest küljest kätte gnostiline maailmapilt kui kaasajal üldarusaadav mõtteraamistus ning näidata samal ajal Jumala loodud maailma ja inimest selles. Võib oletada, et selle töö juures arvestas Clemens Alexandrinus sellega, et gnostikud juba lugesid ja kuulutasid Ef 6:10–18 mõtteid, sest Nag Hammadi või ka valentiniaanide tekstides on seda kohta juba osundatud.
Origenes kasutab Ef 6:10–18 kommenteerides hoopis Joosua raamatut, näidates, et Joosua on Jeesus, meie Päästja ja princeps militiae nostra, ning Joosua sõdu kui lihalikke ei taha apostlid meile ette lugeda, selle asemel kirjutab meile apostel Paulus siin vaimulikust võitlusest, meie sõda on sõda kurjade vaimude ja pahede vastu.
Tertullianus seostab sõda märtrisurmaga: „Saatana koda on vangla, kuid teie olete tulnud vanglasse, et saatan võita“. Küsimusele, kas märtrisurma võiks vältida, vastab ta, et ega siis relvi ei anta kellegi kätte põgenemise otstarbeks. Tertullianus oli ise tsentuurio poeg, kuid sõda tõlgendas ta üksnes martüüriumi ja vaimuliku võitlusena. Sõjasõnavara muutus üha kangemaks, samas keelas ta sõjaväeteenistust kristlastele.
Askeetide kohta öeldakse, et näiteks Antoniuse kõrbeelu tähendas lähedust Jumalale, kuid samas ka lähedust kurjadele vaimudele otse nende pesas, et neid võita. Ta sõdis seal vägede ja võimuste vastu väega, mida jumal annab (6:10).
Aastal 1501 kirjutas Erasmus, et kristlane, kes elab rahus pahega, on nagu keegi, kes on ristimises andnud tõotuse, kuid ise selle unustab. Siinkohal ühendab Erasmus keskaegse rüütliideaali humanistliku hariduseideaaliga, relvaks tarkus, olgu see siis Piiblist või antiikautoritelt, ning vaatab Pauluse relvakambrit, tuues esile 2Kr 10:4; Ef 6:13: 2Kr 6:7 Ef 6:14–17.
Luther on kirjutanud selle kohta mitu jutlust, ja nooremana oli ta rangem, nägi maailmas kuradit ja kurje vaime kui isandat ja tema junkruid, nimetas neid mõnikord ka otse – kuradi sulased olla papistid ja mässajad (reformatsiooni radikaalne tiib). Relvadest rääkides viis ta aga teema vahel kahele riigile: meil ei ole tegu maiste relvadega, vaid taevastega.
Seejuures ei devotio moderna ega pietism valinud seda perikoopi oma erilise tähelepanu objektiks. Uut elu elab see aga meie kaasaja vaimsuses. Kord rääkisid ühe raadiosaate juhid, et seda kirjakohta on hea kodunt lahkudes lugeda, selle kinnitusega, et meil pole tõesti midagi karta, et ei saatan ega tema inglid ohusta meid. Siiski tundub, et taoline sõjakas enesele kinnitamine, et minust ei saa võimust ei üks ega teine võim taeva all ega maa all võib omada vastupidist mõju ning tuua need ohud just lähemale.
Perikoop on kirjakoht, mis otsekui kuuluks rüütliromantika valdkonda. Tallinna Toomkirikus ja reas teisteski kirikutes on säilinud mitmeid 16.–18. sajandi aadlike hauaplaate ja teisi mälestusmärke, millel on kujutatud täies turvises aadlimehi. Samuti on turvises rüütleid kujutatud paljudel vappepitaafidel. Aadlike hauatähised on sageli tähelepanuväärselt kõrge kunstilise tasemega. Pontus de la Gardie sarkofaagilt leiab rikkalikult kaunistatud paraadturvises väejuhi, reljeefi olulisemad detailid on värvitud ja kaunistatud kullaga.
Pontus de la Gardie portree tema ja ta abikaasa Sofia Gyllenhielmi sarkofaagil Tallinna Toomkirikus (foto: J. Siim).
Toomkirikus on säilinud ka mõned matusel kasutatud rüütlikiivrid. Neilgi võib märgata kauneid ornamente ning kullatise jälgi.
Matuseturvise kiiver Tallinna Toomkiriku Ferseni kabelis (foto: J. Siim)
William Blake kirjutas eepose „Milton“ (1804–1810) eessõna lõppu luuletuse „And did those feet in ancient times“, mis on laiemalt tuntud pealkirja all „Jerusalem“.
And did those feet in ancient time,
Walk upon Englands mountains green:
And was the holy Lamb of God,
On Englands pleasant pastures seen!
And did the Countenance Divine,
Shine forth upon our clouded hills?
And was Jerusalem builded here,
Among these dark Satanic Mills?
Bring me my Bow of burning gold:
Bring me my Arrows of desire:
Bring me my Spear: O clouds unfold:
Bring me my Chariot of fire!
I will not cease from Mental Fight,
Nor shall my Sword sleep in my hand:
Till we have built Jerusalem,
In Englands green & pleasant Land.
William Blake, eessõna eeposele „Milton“ (1804–1810, allikas: Wikimedia)
Luuletuses on rida viiteid Pühakirjale. Chariot of fire ʻtuline kaarik’ viitab Eelija taevassevõtmise loole 2Kn 2:11–12. Samuti leiab siit viiteid Ef 6:11–17 nimetatud Jumala sõjavarustusele. Kogu luuletuses on tuntav vastasseis Jumala ja saatana maailma vahel ning viited Ilm 3 ja Ilm 21 kirjeldatud Jeesuse teisele tulemisele, millega seoses rajatakse uus Jeruusalemm.
Blake’i luuletus viitab legendidele, mille kohaselt rändas noor Jeesus koos tinakaupmehest Arimaatia Joosepiga Inglismaale ja käis muuhulgas Glastonburys. Teine legend kõneleb sellest, kuidas Arimaatia Joosep rändas pärast Jeesuse surma Inglismaale, võttes kaasa Jeesuse verega karika – püha Graali, mis võib olla peidetud Rosslyni kabelisse Šotimaal.
Dark satanic Mills ʻsünged saatanlikud veskid’ näivad viitavad tööstusrevolutsiooniaegsetele tööstushoonetele ja tööliste lootusetule olukorrale. Teisalt võivad need viidata riigikirikule, millesse Blake teadaolevalt suhtus põlgusega.
Populaarseks sai Blake’i luuletus pärast viisistamist Ch. H. H. Parry poolt. Lahutamatuna kuulub see BBC promenaadikontsertide (BBC Proms)viimase kontserdi juurde – kontsert lõpeb nimetatud laulu ning Briti hümniga, vt SIIT.
Enne kui sõdur saadetakse rindele, läbib ta põhjaliku väljaõppe ning talle antakse kohane varustus. Ukraina vabadussõjaga seoses on kuuldusi, kuidas Vene Föderatsioon on läbi kukkunud mobiliseeritute varustamises – kasutada on aegunud relvastus ning osa varustust peavad mobiliseeritud ise hankima. Samuti puudub korralik väljaõpe. See on muidugi hea Ukraina seisukohalt.
Kas Jumala sõjavarustusse rüütatud kristlane kannab kaitse- või rünnakuvarustust? Võrdleksin teda rahuvalvajaga, kes on valmis kaitsma nii iseennast kui tema hoolde usaldatuid, ent teisalt on tal valmidus minna kuulutama rahusõnumit.
Lennukis pannakse ohuolukorras hapnikumask kõigepealt iseendale, et saaks seejärel aidata teisi. Tegemist ei ole isekusega, vaid kaine arvestusega.
Vaimulikud võivad ametiriiete selgapaneku juures lugeda vastavaid palveid. Neis leidub erinevaid viiteid Jumala sõjavarustusele. Palve amiktust (humeraali) õlgadele sidudes: Impone, Domine, capiti meo galeam salutis, ad expugnandos diabolicos incursus ʻIssand, pane mulle pähe päästekiiver, et ma võiksin tõrjuda saatana rünnakuid’.
Mõnes ordus on säilinud tava, mille kohaselt altari poole liikuvad vaimulikud kannavad amiktust omalaadse kapuutsina üle pea tõmmatuna ja alles altari ees lükkavad selle õlgadele.
Piiskopi riietumispalvetes võrreldakse liturgilisi sandaale Ef 6:15 nimetatud valmidusega minna kuulutama rõõmusõnumit. Mitrat pähe pannes palvetab piiskop sarnaselt amiktust õlgadele sidudes, võrreldes ka mitrat päästekiivriga.
Õigeusu kiriku riietumispalvetes võrreldakse puusaehet (epigonation) Ps 45:4–5 mainitud kangelase mõõgaga.
Ka EELK Jumalateenistuste Käsiraamatus (lk 545–546) leiduvad palved, mida vaimulik võib riietumise juures palvetada.
Athose vaga Siluan on öelnud: „Mõista kahte mõtet ja karda neid. Üks ütleb: „Sina oled püha.“ Teine: „Sa lähed hukka!“ Mõlemad mõtted tulevad vaenlaselt ja neis ei ole tõde. Mõtle aga niimoodi: Ma olen suur patune, kuid Issand on halastaja. Ta armastab inimesi nii väga ja tema annab andeks mu patud.“
8. Liturgilised soovitused
Liturgiline värv: roheline.
Alguslaul: 316:1–4.
Päeva laul: 192.
Jutluselaul: 158.
Ettevalmistuslaul: 332.
Lõpulaul: 299:6–7.
Päeva palve – Käsiraamat, lk 245, nr 1 / Agenda, lk 72, nr 3.
Kirikupalve – Käsiraamat, lk 569–570, nr 4; ekteenia, lk 573, nr 4 / Agenda, lk 68–70.
Kiituspalve – Käsiraamat, lk 353 (Üldine III).
Armulauapalve – Käsiraamat, lk 362 (G).
Palve pärast armulauda – Käsiraamat, lk 246 / Agenda, lk 70–71, nr 1.
Alapeatükid 1–6 on koostanud Vallo Ehasalu, alapeatüki 7 V. Ehasalu ja Joel Siim, alapeatüki 8 J. Siim. Toimetanud Urmas Nõmmik.
