EELK perikoopide abimaterjal 5/21: kahekümnes pühapäev pärast nelipüha (Rm 4:16–25)
1. Tekst
4:17 Kreekakeelne lause on anakoluut, mida esineb Pauluse kirjades mitte vähe. Ühildamatud on erinevatesse osalausetesse kuuluvad järjestikku asuvad fraasid patera pollōn ethnōn tetheika se ʻma olen su pannud paljude rahvaste isaks’ ja katenanti hou episteusen theou ʻJumala ees, keda ta on uskunud’.
4:19 Üsna tugevas, kuid teisejärgulises lääne päritolu tekstitraditsioonis lisatakse verbile katanoeō ʻuurima, jälgima, mõistma’ eitus. Kas peaksime lugema „ta pidas oma ihu sama hästi kui surnuks“ (nenekrōmenon tähendab nii ʻsurnud olema’, kui ʻsuremas olema’) või „ta ei pidanud oma keha surnuks“? Need kaks lugemisviisi, millest üks eitab teist, on mõlemad piisaval hulgal tõendatud, kuid tuleb arvestada, et esimene on tõendatav kvaliteetsemalt (Codex Sinaiticus, Codex Alexandrinus, Codex Vaticanus, Codex Ephraemi Rescriptus jt). Esimesel juhul võttis Aabraham täielikult arvesse oma keha impotentsust ja arvas, et Jumal täidab tema tahte selle kaudu. Teisel juhul ei pidanud Aabraham oma keha surnuks, sest Jumal rakendas selle kaudu oma tahet.
2. Struktuur ja kontekst
Perikoop kuulub kirja laiemasse epideiktilisse osasse (Rm 1–11), mis ülistab evangeeliumi ja näitab, et evangeeliumis on ilmutatud Jumala õigus usust. Perikoobile eelnevas osas selgitati Jumala õiguse tähendust (Rm 3:21–31). Perikoobi vahetu kontekst selgitab aga usu mõiste tähendust (Rm 4:1–5:11), kus ilmneb, et Jumala õiguse ilmumisel jääb usu olemus samaks nii Aabrahami kui kristlaste puhul. Aabrahami ja kristlase usule on ühine teadmine, et Jumal äratab üles surnuid: Iisak on Kristuse võrdkuju (typos). Samas, uskliku olukord on erinev, see on peale Kristuse surma ja ülestõusmist otsustavalt muutunud. Paulus selgitab, et kuigi Aabrahami usk oli olemuselt samasugune usk, nagu seda on kristlastegi usk, elab kristlane uues ajaloolis-teoloogilises olukorras.
3. Kirjanduslooline kontekst
Rooma kirja 4. peatükis sisalduv Genesis 15:6 ekspositsioon on üks parimaid juudi midraši näiteid, mis meile sellest ajastust saadaval on (vihjeid Pauluse-eelsele midrašile on nähtud salmides 3, 11, 12, 13, 16, 17a ja 18c). On tõenäoline, et Rm 4 on üldiselt Pauluse enda kompositsioon, milles ta on järginud tavapärast homileetilist mustrit ja lisanud traditsioonilist juudi materjali (eriti Rm 4:13–22), millel on selged paralleelid nii Uue Testamendi välises kirjanduses (Philon) kui ka kirjas heebrealastele (Hb 11 ja eriti Hb 4:17, 22). Ka tõsiasi, et Jaakobuse kiri esitab mitmeks punktiks jagatud vastuargumendi Paulusele (Jk 2:18–24, vrd Rm 3:27–4:25), kutsudes üles mõistma Gn 15:6 teksti tüüpilisemalt juudi moodi (kuid nüüd mõistetakse „tegudest“ heade tegudena), viitab sellele, et Paulus tugines salmides Rm 3:21–4:25 argumentatsiooni koostamisel välisele allikale. Muuseas, ka Talmudis pannakse Iisaki sünnile suurt rõhku: Iisakiga algas püha ajalugu ja temaga koos tekkisid ilmutatud religiooni inimesed: „koos temaga hakkas Püha tegema imesid“ (Berešit Rabba 53, Weber 1880, 256). Kuid see on muidugi täiesti teine ja enneolematu lähtepunkt, kui Paulus võrdleb Iisaki imelist sündi Kristuse surnuist ülestõusmisega. Paralleel ei seisne mitte ainult kahe sündmuse olemuses (ehk mõlemate elule tulemine tingimustel, mis olid seotud ainult surmaga), vaid ka usus, mille objektiks need olid.
4. Ajalooline kontekst
Paulus kasutas Aabrahami isikut oma juudi oponentide tõttu. Pauluse juutidest vastased pidasid Aabrahami oma põhieeskujuks – täpsemalt Aabrahami õigust, mis põhines Toora ehk Seaduse täitmise tegudel ja mis oli risti vastupidine sellega, mida õpetas Paulus. Pauluse üks varajasemaid kirju, kiri galaatlastele, sisaldab väitlust ka kristlastega, kes olid veendunud, et usk Jeesusesse tähendab „Jeesuse enda religiooni“ praktiseerimist. Kuna Jeesus oli juut, siis pidi ka „Jeesuse enda religioon“ olema mingit sorti judaismi allhoovus ning sisaldama seega Seaduse täitmist ehk Pauluse järgi „seaduse tegude“ tegemist (Gl 2:16). Pauluse kirjade adressaadid tuletasid talle ilmselt pidevalt meelde Aabrahami teo või tegude näidet. Tegemist on algkristluse varajasema kujunemisetapiga, kus tuli määratleda kristliku usu põhialused. Uustestamentlikust kirjandusest ilmneb, et algkristluses esines ka Aabrahami tegude tõlgendamisel pisut erinevaid suundi ja kohandamise voolusid.
5. Kommentaar
4:16 „[K]es on meie kõikide isa“ – kõigi nende etteantud tingimuste eesmärk oli kaotada vanad piirangud ja anda Messia õnnistused kõigile, kes võisid Aabrahami mis tahes tõelises mõttes nimetada „isaks“, s.t nii usklikele paganatele kui ka usklikele juutidele. Genesis 17:4 järgi on Aabraham „paljude rahvaste isa“.
4:17 „[P]aljude / kõikide rahvaste isa“ – paljud ja kõik on peaaegu samatähenduslikud (ka Pauluse arusaamise järgi, kuna ta seda keelelist nüanssi sageli demonstreerib), mis tähendab, et Aabraham pole ainult Iisraeli suguharude ja iismaellaste isa, vaid ka kõigi paganrahvaste isa.
„[K]es teeb elavaks“ – fraasina on tegemist osaga variseride igapäevasest tänupalvest, kus ülistatakse Jumalat kui surnute elavakstegijat. Paulusel sisaldub siin korraga kaks Jumala tegu, Iisaki sünd ja Kristuse ülestõusmine.
4:19 „[T]a ei jäänud usus nõdraks, pannes tähele oma elatanud [sõna-sõnalt „surnud / suremas olevat“], ligi saja-aastast ihu ja Saara surnud lapsekoda“ – tähendab sisuliselt seda, et tema usk ei nõrgenenud, kuna tema usaldus Jumala vastu püsis tugevana. Usk ei sulge silmi reaalsuse ees; seda ei piira inimlikud hinnangud selle kohta, mis on võimalik, sest see on usk Jumalasse, „kes teeb surnud elavaks“ (s 17). Kuid see ei jäta tähelepanuta ka fakte; ta tunnistab, et see, mis on surnud, on surnud, ja teab, et ainult Jumal saab anda elu seal, kus elu pole.
4:20 Väljendit enedynamōthē tē pistei ʻsai vägevaks usus’ võib mõista ka nii, et Aabraham „sai usust (usu abil – dativus instrumenti) väge“, s.t usk tegi ta uuesti sigimisvõimeliseks.
4:21 Fraasis „olles täiesti veendunud“ on plērophorētheis tuletatud sõnast plērophoria ja tähendab ‘täielik kindlus, kindel veendumus’ (1Ts 1:5; Kl 2:2). Sõna on eriti levinud stoikute seas. Infiniitse verbina kasutatakse seda isiku(te) kohta, kes on „täielikult kindlad“ või „täielikult veendunud“ (vrd ka Rm 14:5).
Fraasis „et Jumal on vägev ka täitma“ tähendab tegusõna poieō pigem ʻtegema’ (nii nagu 1968. a tõlkes) või ʻesile tooma’.
4:22 „Seepärast see arvestatigi talle õiguseks“ – Jukka Thurén ütleb, et sõna „seepärast“ tuleb mõista koos fraasiga „andes au Jumalale“ (dous doxan tō theō, 1997. a väljaandes „ülistades Jumalat“). „Ei usu kindlus ega ka uskumise kordaminek raskes olukorras, vaid see, et usutakse üksnes Jumalat, ja see, et kogu au antakse Jumalale, on asjaolu, mille põhjal usk arvestati õiguseks. Kui õigeks arvestamise aluseks oleks olnud suur usk täiusliku, veatu, kõik raskused trotsiva teona, siis oleks au õigeksmõistmise eest kuulunud ikkagi sellele, kellel on selline usk, see aga on teravas vastuolus Pauluse arutlusega“ (Thurén2001).
4:23–24a „[E]i ole kirjutatud üksnes tema pärast, vaid ka meie pärast“ – lausega eeldatakse kristliku tüpoloogia kahte põhimõtet: 1) Vana Testamendi jutustatud sündmus on eeskuju või jäljend (typos), millele uustestamentlikus arutluses vastab võrdelises mõttes parem sündmus (antitypos); 2) Vanas Testamendis jutustatud sündmuse sügavam tähendus muutub mõistetavaks alles teksti kristoloogilises tõlgenduses.
4:24b–25 Perikoobi lõpetab usutunnistuslik aklamatsioon, kus on osundus juba enne Paulust koguduse kasutuses olnud homoloogiale (vrd Rm 10:9).
6. Paralleeltekstid
Vana Testament: Gn 15:5–6 ja Gn 17:5, 17; Js 48:13.
Uus Testament: Gl 3:6; Hb 11:8–12, 17–19, Jk 2:23; kaudsemalt Jh 8:39–44; Mt 3:7–10 ja Lk 3:7–10.
7. Tõlgendusloolised märkused
Kahekümnenda nelipühajärgse pühapäeva teema on „Usk ja uskmatus“. Kolmanda lugemisaasta perikoobid seavad lugeja silma ette kaks usu ja usalduse eeskuju: Aabrahami (Vana Testamendi lugemine ja epistel) ning Kapernauma mehed, kes lasevad läbi katuse Jeesuse ette oma halvatud sõbra.
Nii Aabrahami kui halvatu sõprade usk väljendub nende usalduses Jumala / Jeesuse vastu ka pealtnäha lootusetutes olukordades. Heebrealaste kirjas (11:1) annab usu kui usalduse „definitsiooni“: „Usk on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus“. Vaieldamatult on 1997. a piibliväljaanne keeleliselt täpsem, kuid 1968. a tõlge on nauditav nimelt oma poeetilisuses: „Usk on kindel usaldus selle vastu, mida oodatakse, ja veendumus selles, mida ei nähta“.
Paulus keskendub perikoobis Aabrahamile (tol hetkel õigupoolest Aabramile), viidates erinevatele lugudele Aabrami tsüklist: Jumala leping Aabramiga (Gn 15:1–6), tõotus saada paljude rahvaste isaks (Gn 17:1–5), Iisaki sündimise tõotus (Gn 18:1–15). Usu kui usalduse osas on erilise kaaluga Iisaki ohverdamise lugu, mida juudi traditsioonis nimetatakse Iisaki sidumiseks (ʻakēdat Jitsḥaq). Aabraham on valmis ohverdama Jumalale oma ainsat lihast poega, kuigi ta teab, et selle pojaga on seotud tema soo edasikestmise tõotus (Gn 22:1–19). Heebrealaste kiri 11:17–19 mõtestab Iisaki sidumise lugu ettetähendusena Jeesuse surmast ja ülestõusmisest.
Dura-Europose sünagoogi freskol (3. saj pKr) on kujutatud meest, kes võib olla Aabraham, kellel Jumal käskis üle lugeda taevatähed (Gn 22:17). Samas võib freskol olla kujutatud ka Joosuat, kelle sõna peale peatusid päike ja kuu (Jos 10:12–13); neid taevakehi on tähtede kõrval freskol kujutatud. Freskol võib olla kujutatud ka esiisa Joosepit, kelle unenäos päike, kuu ja üksteist taevatähte kummardasid Joosepi ette (Gn 37:9). Fotot freskost on kasutatud internetis erinevas seoses, nimetades kujutatud inimest kord Aabrahamiks, Joosuaks või Jesajaks, kord ka „pühaks meheks“.
„Püha mees“ Dura-Europose sünagoogi freskol (3. saj pKr, allikas: Wikimedia)
Rooma kirjas 4:17 iseloomustatakse Jumalat sellena, „kes kutsub olematuid nagu olevaid“. Nendes Pauluse sõnades kõlavad kaasa luterlikus kirikus apokrüüfide hulka loetavate 2. Makabite raamatu ja Saalomoni Tarkuseraamatu mõtted.
Ma palun sind, mu laps, vaata taevast ja maad ja silmitse kõike, mis seal on! Ja mõtle, et Jumal on selle teinud olematust, ja et inimsugugi on sündinud selsamal viisil! (2Mak 7:28)
Kuidas saaks midagi püsida,
kui sina ei tahaks,
või kuidas säiliks see,
keda sina ei ole kutsunud?
(Trk 11:25)
Aabrahamile tõid Iisaki sündimise tõotuse kolm tundmatut meest, keda Aabraham Mamre tammikus võõrustas. Vaieldamatult on kuulsaim seda sündmust kujutav kunstiteos ikoonikunsti tippteos, Andrei Rubljovi Kolmainsuse ikoon (1411 või 1425–1427). Selle ikoonisüžee nimetus on „Aabrahami külalislahkus“. Omalaadses võtmes on sündmust kujutanud Jacques Joseph Tissot, sidudes omavahel Gn 17 ja Gn 18 pärimuse.
Jacques Joseph Tissot, „Aabraham ja kolm inglit“ (1896–1902, allikas: Wikimedia)
Genesise raamatus 17:17 märgitakse, et „Aabraham heitis silmili maha [ja] naeris“. Juudi pärimus on püüdnud seda Aabrahami reaktsiooni pehmendada. Targum Onkelos loeb: „Aabraham heitis silmili maha ja rõõmustas“. Targum Jerušalmi I: „Aabraham heitis silmili maha ja imestas“.
Jumal käskis Aabrahamil ära lugeda taevatähed – nii palju pidi kord olema järeltulijaid. Esmapilgul loendamatuna tunduv arv taandub tegelikult suhteliselt väikesele tulemusele. Palja silmaga on kuuvalguseta öö ja selge taeva korral näha umbes kaks tuhat tähte.
Parem on Gn 22:17 leiduv teine võrdlus: nagu liiva mere ääres. Üks kuupmeeter liiva (tera läbimõõduga 0,3 mm) sisaldab umbes 55000000000 liivatera, kordades rohkem, kui praegu elab inimesi Maal.
Rabide pärimus seostab traktaadis Šabbat (156a) Jumala käsu Aabrahamile lugeda taevatähti astroloogiaga.
Rabi Jehuda (surn 299) ütles, et rabi (surn 247) ütles: Millest see tuleb, et Iisraelil puudub oma tähtkuju? Kuna kirjutatud on: Ta viis tema õue (Gn 15:5). Aabraham ütles Jumalale: Maailma Issand, minu kojas sündinu saab mu pärijaks (Gn 15:3). Ta vastas: Ei, vaid see, kes tuleb välja su oma ihust (Gn 15:4). Ta ütles Jumalale: Maailma Issand, ma olen oma horoskoopi vaadanud, et mulle ei ole määratud poega sündima. Ta vastas: Jäta oma astroloogia sinnapaika, sest Iisraelil ei ole tähtkuju.
Jumal võrdleb Iisraeli lapsi maapõrmuga, nagu on kirjutatud: Sinu sugu saab maapõrmu sarnaseks (Gn 28:14). Ja ta võrdleb neid taevatähtedega, nagu on kirjutatud: Nõnda saab olema sinu sugu! (Gn 15:5). Selles maailmas võrreldakse neid maapõrmuga, kuid tulevasel ajal taevatähtedega. Nagu tähed säravad üle kogu taeva, nii särab ka Iisrael tulevasel ajal. Sest kirjutatud on: Siis paistavad mõistlikud nagu taevalaotuse hiilgus, ja need, kes saadavad paljusid õiguse teele, otsekui tähed ikka ja igavesti (Tn 12:3). Miks võrreldakse neid tähtedega ja mitte päikese ja kuuga? Pigem võrreldakse tulevasel ajal Aabrahami päikesega ja Iisakit kuuga ning Jaakobit tähtedega. Tulevasel ajal häbenevad päike ja kuu, nagu on kirjutatud: Siis on kuul häbi ja päike häbeneb, sest vägede Issand on kuningas Siioni mäel ja Jeruusalemmas, ja tema vanemate ees paistab auhiilgus (Js 24:23). Aga tähed ei häbene. Samamoodi kahvatuvad tulevasel ajal Aabraham ja Iisak oma järeltulijate pärast. Aabraham Ismaeli ja Ketuura järeltulijate pärast, Iisak Eesavi ja tema vürstide pärast. Tähed aga ei häbene, nagu ka mitte Jaakob, sest ta ei pea häbenema, nagu on kirjutatud: Jaakob ei jää nüüd enam häbisse ja ta pale ei kahvata enam (Js 29:22). Miks? Kuna on kirjutatud: Kui ta näeb oma lapsi, mu kätetööd, enese keskel, siis nad pühitsevad minu nime, sest nad kõik on õiged (midraš Js 29:23), sa oled täiuslikult ilus, mu kullake (Ül 4:7). Bamidbar Rabba 2 (137d–138a).
Lapselikult-naivistlikult on Iisaki sidumist kujutatud 6. sajandist pärineva Beit Alpha sünagoogi mosaiigil. Pildi vasakus servas on kujutatud Aabrahami sulaseid, kes neid Morija mäele saatsid, paremas servas kujutatakse Aabrahami ja kinniseotud Iisakit altaril. Jumala käe all on kujutatud tihnikusse kinni jäänud jäära. Kõikide tegelaste (v.a sulased) juures on neid identifitseerivad heebreakeelsed nimed.
„Iisaki sidumine“, mosaiik Beit Alpha sünagoogis (6. saj pKr, allikas: Wikimedia)
Hilisem juudi pärimus kõneleb sellest, et Iisak tõepoolest suri ohverdamise käigus ning Jumal äratas ta uuesti ellu.
Rabi Jehuda (u 150 pKr) ütles: Kui nuga puutus Iisaki kaela külge, tõusis tema hing lendu ja lahkus. Kui Jumal kuulis tema häält kahe keerubi vahel ja ütles: Ära pane kätt poisi külge! (Gn 22:12), siis pöördus ta hing tema kehasse tagasi ja Aabraham sidus ta lahti ning Iisak tõusis jalgele. Siis mõistis Iisak seda, mida Toora ütleb surnute ülestõusmise kohta, et kord saavad kõik surnud elavaks. Sel tunnil tõstis ta häält ning ütles: Kiidetud oled sina, Issand, kes sa teed surnud elavaks.
Hilisema aja heebrea kirjanduses on Iisaki sidumise teemat käsitlenud Jehuda Ibn Abbas (Ross 1996, 182–189). Olgu sellest üks salm tsiteeritud:
Siis tagusid koos vastu halastus-ust
ohver ja see, kes tooma peab ohverdust,
lootes ja teades Jumala halastust,
sest uskuja saab jõudu ning karastust.
Nad ootasid, mis Jumalalt määratu.
Aabrahamist veel: Eestis on Muhu kiriku kooris säilinud keskaegse Aabrahami kujutava seinamaali fragment.
Aabrahami kujutis Muhu kiriku kooris (foto: Joel Siim).
8. Liturgilised soovitused
Liturgiline värv: roheline.
Alguslaul: 275.
Päeva laul: 66.
Jutluselaul: 281.
Ettevalmistuslaul: 274.
Lõpulaul: 276.
Päeva palve – Käsiraamat, lk 240, nr 4 / Agenda, lk 72, nr 4.
Kirikupalve – Käsiraamat, lk 568–569, nr 2; ekteenia, lk 573, nr 4 / Agenda, lk 68–70.
Kiituspalve – Käsiraamat, lk 353 (Üldine I).
Armulauapalve – Käsiraamat, lk 360 (F).
Palve pärast armulauda – Käsiraamat, lk 240 / Agenda, lk 71, nr 3.
Kasutatud kirjandust
Thurén, Jukka (2001) Rooma kiri. Tõlk Vallo Ehasalu. Tallinn: Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Usuteaduse Instituut.
Ross, Kristiina (1996) Uni Jeruusalemmas. Valik heebrea luulet. Koost ja tõlk Kristiina Ross. [Tallinn]: Hortus Litterarum.
Weber, Ferdinand (1880) System der altsynagogalen palästinischen Theologie. Aus Targum, Midrasch und Talmud. Leipzig: Dörffling & Franke.
Alapeatükid 1–6 on koostanud Ergo Naab, alapeatükid 7–8 Joel Siim. Toimetanud Urmas Nõmmik.
