EELK perikoopide abimaterjal 5/18: kolmeteistkümnes pühapäev pärast nelipüha 2K 3:4–6
1. Perikoobi tekst
3:5 Osa käsikirju on parandanud logisasthai ‘arvata, arvestada’ aoristi preesensisse, mõttega, et arvamine ja arvestamine on ju kestev tegevus. Samas võib „arvata“ aoristis viidata ajale, „kui me hakkasime arvama“, kuid sisuliselt on hilisem parandus põhjendatum. Eksisteerib ka üks varia lectio, kus „iseenestest“ asemele on kirjutatud „nendest“, mis on kindlasti viga.
3:6 Ebatavaline vorm apoktennei ʻtapab’ on mõnes käsikirjas parandatud vormiks apokteinei. Parandus on põhjendatud paralleelsõnaga „teeb elavaks“, mis on (täiesti reeglipärase ortograafiaga) preesens. Paulus kirjutab „tapab“ õigekirja seisukohast vigaselt, aga ka ortograafiavead on teaduses olulised – nende põhjal saame 21. sajandil teada midagi 1. sajandi hääldusest, samuti antud juhul sellest, kuidas tõlgendas Paulus l-, n- ja r-tüveliste sõnade ajavormide moodustamise reegleid, mis on ju keeruline teema. Võrdluseks olgu tema riski peale minek: „Kui keegi rikub (phtheirei – preesens) Jumala templi, rikub (phtherei – futuurum) Jumal tema“ (1Kr 3:17).
2. Struktuur ja kontekst
Lõik on väga tihedalt seotud eelneva ja järgnevaga. Pepoithēsis ʻjulgus, kindelolek’ viitab eelnevale, milles olla julge (et oleme Kristuse tunnetuse lõhn [2Kr 2:14], et meil pole vaja soovituskirju [2Kr 3:1–2]; sõna „kõlbulik“ ühendab 2Kr 2:16-ga). Sõna „kirjatäht“ ühendab eelneva kirjutamise teemaga (2Kr 3:2), samuti sõna diakonos, diakoneō, mis esineb 2Kr 3:3, 6, 8, 9 (viimsaes kaks korda). Kui juba diakonia, siis see võtab teemaks ameti, teenimise, apostliks olemise, mis viitab järgnevale apoloogialaadsele osale. Teisest küljest on „kirjatäht“ omaette materjaliteadus, sest 2Kr 3:1–11 käib läbi materjale, mille peale kirjutada, nagu kivitahvel, inimese süda, taustaks ehk ka (Moosese seaduse) kirjarull. Ning lõiku 2Kr 1:1–11 ühendab ka Vaimu teema (salmides 3, 6 ja 8).
Ajalooline kontekst räägibki sellest, et Teine Korinteose kiri oleks nagu reisidest ja kohtumistest rääkiva tervikliku kirja (1:1–2:13 ja 7:5–9:15) sisse pandud Pauluse (ja tema apostliameti) apoloogia 2Kr 2:14–6:13; 7:2–4. Seda Pauluse apoloogiat teiste sõnadega ja teises ajaloolises kontekstis võib näha ka 2Kr 10–13.
Kirja teine osa tegeleb – kui ilusasti väljendada – apostli elu kannatuse ja aulisusega (4:7–12), kuid – lugeja suurema rikutuse puhul – autoriteedi kaotamise ja selle eest võitlemise teemaga. Vrd salmi 4:5: „Me ei kuuluta ju iseendid, vaid Jeesust Kristust Issandana, endid aga teie sulastena Jeesuse pärast“. Siin on ka ilusaid, poeetilisi kannatusteloendeid. Kuid siin on ka midagi, mida võiks lugeda poliittehnoloogiliseks või manipulatiivseks, näiteks 2:15–16; 4:3–4. Juba räägitakse moraalsest võitlusest kurjuse vastu (4:2), juba räägitakse oma surma väljavaatest (4:16; 5:1). Kuid ka see, autoriteedi kaotuse meeleolust kantud sõna on just köitnud lugejaid oma sügavusega. Inimese õrnus ja kaduvus, aare saviastjas, need on teemad, mis teevad Teise Korintose kirja suureks.
3. Kirjanduslooline kontekst
Nagu öeldud, on 2Kr 2:14–7:4 kaitsekõne, apoloogia. Sellisena võiks sel otsida ka kirjanduslikku kohta. Seejuures on apoloogia kõne kohtu ees, võrdleme seda kasvõi Sokratese apoloogiaga. Sõna „apoloogia“ nimetamine siin kipub olema ka kantud hilisema kristliku apologeetika mõttest. Suureks erinevuseks on aga kohtu ja juriidika asemel mittejuriidilised teemad nagu eklesioloogia, kristoloogia, soterioloogia. Ning ei mingit arvestamist võimalike kohtunike juriidilise või poliitilise taustaga. Kuid eks seda tegi juba Sokratese apoloogia – see pole mitte juriidiline, vaid filosoofiline tekst.
Ja nii kirjutab ka Paulus – see on evangeelium, elu ja surm, sündimine Jumala lapseks, elu Kristuse õiguses.
Kirjandusloo küsimus aga läheb siin omakorda veel kaugemale. On arutletud selle üle, kas Teine Korintose kiri on üldse Pauluse kirjutatud; selleks on andnud põhjust kirja loomus eriti lõigus 2:14–7:4, see teema, et kelle soovitusel kuulutab Paulus, ning peatükkide 10–13 küsimus Pauluse ja üliapostlite suhtest. Jagamishüpoteeside kohaselt on kiri pandud kokku Pauluse eri aegadel eri kogudustele kirjutatud kirjadest. Alust sellele on andnud viide „pisaratekirjale“, mida võib pidada mingiks kadunud Pauluse kirjaks, kuid mille jälgi võib oletada ka olevat alles, näiteks just peatükkides 10–13, mis on lisa kirja eelnevale osale 2Kr 1–9.
Aga ka peatükid 8 ja 9 on loetavad kui korjanduse teemalised kirjad. Kuna neid on kaks ja need näivad olevat mõeldud eri adressaatidele, on ka see andnud põhjust jagamishüpoteesideks. Ning siis juba kõne all olnud seos 1:1–2:13 ja 7:5–9:15 vahel ning nendevaheline teema, just nagu oleks veritõbise naise lugu pandud Jairuse tütre loo sisse Mk 5:21–34. Nii võib teha oletuse, et Teine Korintose kiri on koosnenud viiest erinevast kirjast ja nendele lisaks tuleb veel Qumrani kõnepruugile lähedal seisev (hilisem?) lisandus 2Kr 6:14–7:1. Seejuures võib siiski paljude sõnaliste kokkulangevuste põhjal oletada, et kui Paulus kirjutas kirja 1. peatükki, teadis ta juba, mida ta kirjutab järgnevates osades; seega peab kiri olema tervik ning traagelniidid osade vahel on ajaloolise konteksti ja retoorika teema.
Paulus läks oma kirjanduslikus loomingus kaugele, tuues sisse suuremaid teemasid kui tema ise: uue lepingu ja Vaimu teemad. Pauluse „kaitsekõne“ lõpupoole esineb taas selline kõrgpunkt (2Kr 5:16–21).
4. Ajalooline kontekst
Paulus teeb misjonitööd oma misjonimeetodiga, mis pole mitte evangeeliumites kujutatud külast külla käimine, kogu aeg edasi, kuni jätkub külasid. Pauluse viis on suhete alalhoidmine keskuse ja perifeeria vahel. Paulus elas kunagi Efesoses (Ap 19:1jj, 23jj), samuti Korintoses (Ap 18:1–18), ja sealt käis ta loomas sidemeid (oma rajatud) kogudustega Kolossas, Hierapolises, Troases, Beroias, Filippis, kõikjal, kuhu levis tema evangeelium. Kõigepealt oli ta loonud kogudused, siis käis ta neis külas ja kirjutas neile.
Selle sidepidamise ja reiside kohta on ka kirjas palju kirjutatud, nagu ta ütleb 1:15–16: „Ja selle meelekindlusega ma tahtsingi esmalt tulla teie juurde, et te saaksite teistkordselt armu, ja teie kaudu matkata Makedooniasse ja Makedooniast tulla tagasi teie juurde“. Ja 2Kr 1:23 ütleb ta: „et ainult teie säästmise pärast ei ole ma enam Korintosesse tulnud“. Et nüüd tuleb asemele kiri, tuleb lugejal mõelda juurde.
Ja 2Kr 2:1: „Ma ei tule taas teie juurde kurbuses“. Kuid 2:14 järgi, et hoopis „Jumal /…/ meid Jeesuses Kristuses viib igal pool võidukäigus kaasa“. See on Pauluse sõnum, et evangeeliumi kuulutaja tulek võib ka „purustada ja rebida“ (Jr 1:13) ning vihje, et eks ole Kristus see, kes inimeste reise seab. Meeleolu mõjutamine on suur evangeeliumi teema, „mitte et me valitseksime teie usu üle, vaid oleksime Teie rõõmu kaastöölised. Sest usus te seisate“ (2Kr 1:24).
Ent Paulus mitte ainult ei reisi, ta ootab ka ise külalisi, nii on näiteks kiri filiplastele täis teateid ja mõtteid seoses Epafroditose sõitudega Filippi ja Rooma vahel. Ja ka siin, Teises Korintose kirjas ootab Paulus reisijatelt uudiseid: „Aga kui ma Troasesse tulin Kristuse evangeeliumi kuulutama ja mulle avanes uks Issandas, ei olnud siiski mu vaimul kergendust, sest ma ei leidnud oma venda Tiitust. Ma jätsin siis nendega hüvasti ja tulin Makedooniasse“ (2:12–13). Kirjutanud nõnda, unustab Paulus reisi teema mitmeks peatükiks (see tähendab, mitte ei unusta reisi, vaid loob uue sisulise ja retoorilise lähenemise reisisihi ehk Korintose kogudusega) ning tuleb siis kirjakohas 2Kr 7:5–7 tagasi reisi, Tiituse ja Makedoonia juurde: „Sest tõesti, kui me tulime Makedooniasse, ei olnud meie ihul mingit hõlpu, vaid meid vaevati igati – väljas olid tülid, sees kartused. Aga Jumal, kes julgustab alandlikke, on meid julgustanud Tiituse tuleku kaudu. See ei olnud üksnes tema tulek, vaid ka julgustus, millega teie teda olete julgustanud, nii et ma veel enam rõõmustasin, kui ta meile jutustas teie igatsemisest, teie kurtmisest, teie innukusest minu pärast.“ Tiitus on tulnud ilmselt just Korintosest. Ta võib tuua ka teateid sealt. Ja kiri jätkab, kuidas murest ja ülekohtust on saanud rõõm ja lohutus ja meeleparandus (2Kr 7:8–16). Pauluse julgus polnud asjata, asjad läksid, nagu talle oli antud loota.
Tiituse teema läheb edasi 2Kr 8:5: „Nii me siis julgustasime Tiitust, et ta teie keskel viiks lõpule selle korjanduse, nii nagu ta seda kord on alustanud“, ja veel kord pikalt 8:16–24: „Aga tänu olgu Jumalale, kes andis Tiituse südamesse niisuguse hoole teie heaks, et ta võttis kuulda manitsust, aga olles veel hoolsam, on tulnud teie juurde vabatahtlikult. Temaga koos me saatsime selle venna, keda on evangeeliumi kuulutamises kiidetud kõigis kogudustes, ja vähe sellest, ta on käte pealepanemisega ka valitud koguduste poolt meie reisikaaslaseks kohale viima seda andi /…/. Me saatsime aga koos nendega veel oma venna, keda me mitmes asjas sageli oleme leidnud hoolsa olevat /…/. Olgu tegemist Tiitusega, kes on minu kaasosaline ja abiline teie juures, olgu meie vendadega, kes on koguduste saadikud.“ Paulus näitab reisimistega oma suhtevõrgustikku. Tiituselgi on reisides seesama 2Kr 3:4 mainitud pepoithēsis (s 22). Paulus tõotab tulla taas (2Kr 12:14; 12:20–13:1).
Paulus reisib, kuid ka muud kuulutajad käivad kogudusest kogudusse, ka need, kel on teine evangeelium (2Kr 11:4; 11:13). Nii on reisimine ka mure: kes jõuaks küllalt reisida ja samal ajal küllalt paigal olla, et olla lähedal nii ühele kui teisele kogudusele?
Teine Pauluse meetod on kirjade kirjutamine. See on küll monoloog, kuid teatud tingimustel püsiv, samas monoloogi autorina võib kirja kirjutaja püüda teha endast ka suurema, kui ta on: „Aga mina, Paulus, julgustan teid Kristuse tasaduse ja leebuse läbi, mina, kes ma teie palge ees olevat alandlik, kuid eemal viibides julge teie vastu. Ma palun teid, et ma teie juures viibides ei peaks olema julge selles meelekindluses, millega ma kavatsen vastata nendele, kes arvavad meid lihaliku loomuse järgi kõndivat“ (2Kr 10:1–2).
Makedooniast tulijad on Paulust ülal pidanud tema puuduses (11:9). Kuid Teise Korintose kirja kontekstiks on just üks tüli koguduses. Keegi korintlane on Paulust kurvastanud (2:5–6), võibolla on selle tüli iseloomustuseks sõna 2:17, kus öeldakse, et keegi ajavat Kristusega äri. Siin võib ehk tunnetada hinnangulist stiili – kreeka kapeleia on vilets äri, sahkerdamine, emporia aga tõeline kaupmehe tegevus. Pauluse kiri tahab olla see sõna, mis annab tülist rikutud kogudusele tagasi rahu: „Sest kuigi ma teid kirjaga kurvastasin, ei kahetse ma seda. Ja kui ma kahetsesingi – ma näen, et see kiri on teid ikkagi mõneks ajaks kurvastanud –, siis nüüd ma rõõmustan. Ma ei rõõmusta, et teie kurvastasite, vaid et te kurvastasite meeleparanduseks. Te olete ju Jumalale meelepäraselt kurvastanud, nii et meie ei ole teile millegagi kahju teinud. Jah, Jumalale meelepärane kurvastus toob meeleparanduse päästeks, mida ei kahetseta, maailma kurvastus toob aga surma“ (2Kr 7:8–10).
Koguduse elu on suhetes elamine, armastuse ja toetuse tundmine, kuid see on ka mahajäetuse ja kaotusetunne, sest vaimud on erinevad ja kuulutajad on isemeelsed.
5. Kommentaar
3:4 Sõna pepoithēsis ʻusaldus, kindlustunne, lootus’ (sõna esineb veel 2Kr 1:15; 8:22; Ef 3:12; Kl 1:12; Fl 3:4) puhul on keeruline öelda, milles on kirjutaja veendunud, sest veendumuse alusena tahaks otsida sügavat dogmaatilist teemat. Kuid „kindlustunne“ võib olla hoopis selles, mida äsja kirjas öeldi, nii et ollakse veendunud selles, et korintlased on „Kristuse kiri, meie teenimise tulemus“.
Öeldes „meie usaldus“, kirjutab Paulus kirjas oma sõna mitte kui „mina“, vaid „meie“. Need „meie“ on eri kirjades veidi erinevad, kuid tähendavad reisikaaslasi. Seetõttu võib arvata, et see ei ole mitte nõukogude (teadus)kirjanduse „meie“, mis väljendas kollektiivi seisukohta. „Meie“ ei tähenda ka õiges usus kirikut. See tuleb misjonireisi olukorrast ja reisikaaslaste lähedusest. „Meie ja teie“, nagu need sõnad esinevad salmides 1–3, on juba ise teema, kuidas Paulus loob läheduse lugejaga.
Ja see on tõesti eriline kindlustunne ka „Jumala ees“, mitte üksnes nii, et inimeste ees Jumala hoidmisel. Kirjakohtades Rm 15:17 ja Gl 5:10 räägib Paulus, et võib olla julge, eneses kindel, kiitlev, ja seda Jumala ees, ja julguse alus nimelt on Kristus ja elu temas. Nii et siin võib olla see ka 2Kr 7:4 parrēsia (eriline kristlik julguskõnes ja elus) või kauchēsis (kiitlemine).
3:5 Paulus kasutab sõna hikanotēs ʻkõlbulikkus’. See pärineb taas Jumalalt (eelmises salmis „Jumala ees Kristuse kaudu“), milles räägib Pauluse õpetus Kristusest. Antud seoses on see osake Pauluse sõnumist – Paulusel on kindlustunne Jumala ees ja kindlustunne korintlaste ees, kindlustunne, et Kristus on andnud Pauluse ja evangeeliumi ja Kristus on pannud evangeeliumi elama korintlastesse. Selle taustal sätib Paulus paika retoorilise teraviku: kui evangeelium elab meis, siis on apostli ja koguduse vahel rahu ja uus elu.
Pauluse väljendis „kõlblikud midagi lugema oma teeneks“ on sõna „teeneks“ tõlkija lisandus, sest miski näib Paulusel puuduvat väljendis logizesthai ti ex heautōn ʻkõlbulikud lugema midagi iseenestest’. On kaks võimalust tõlgendada seda, milleks loeb Paulus end kõlbulikuks. Üks on kõlbulikkus olemaks „uue lepingu teener“ (salm 6), „Vaimu teener“ (salm 8), „õiguse teener“ (salm 9). Teine on kõlbulik üleüldse millekski.
Sõna „kõlbulikkus, piisavus“ on muidu Platoni sõna, Uues Testamendis ja kristlikus kirjanduses esineb see vaid siin. Sõna kasutab ka Alexandria Philon, kuid temal on see religioosse alandlikkuse väljenduseks: Jumala seaduse tundmine ja puhtus tulevad üksnes Jumalalt endalt, mitte inimeselt. Paulusel aga on „kõlbulikkus, piisavus“ pigem skepsise väljendus. Inimese enese kõlblikkus on sügava kahtluse all.
3:6 Sõna kai ʻka’ võib olla mitte „ka“, vaid „jah, tõesti“. Paulus läheb siinkohal koguduse suhete teema juurest sügava elutõe juurde. Nimelt näitab ta oma suhet ja tegemist Korintoses kui uue lepingu, võiks öelda ka, uue testamendi teenriks olemist, võttes siin üle Jr 30:31–33 tõotuse. Otsekui ütleks ta: „Sel päeval, kui meie alustasime evangeeliumi teie keskel, on see tõotus täide läinud“. Apostli(ameti) kohta kasutab ta sõna diakonos ka 1Ts 3:2; 6:4; 11:15; 11:23.
„Uut lepingut“ tõlgiti vanasti „Uueks Testamendiks“, millest tekib äravahetamise võimalus Uue Testamendi kui raamatute kogumikuga. Pauluse ajal oli Vana Testament kui raamatute kogumik Seaduse, Prohvetite ja Kirjade kujul „kaante vahel“, uus testament aga ajaloosündmusena leidmas parajasti aset koguduses, mitte koodeksis ega rullraamatus. Sõnastus on seega pigem suuline. Väljend kainē diathēkē ʻuus leping’ oli juba enne Paulust koguduses kasutuses (Mk 14:24; 1Kr 11:25) ja see levis peale Paulust (Hb 8:8; 9:15; 12:24).
Kuid rääkides uuest lepingust mitte kirjatähes (gramma), vaid Vaimus, jätkab Paulus salmides 1–3 öeldut antiteetiliselt. Oli ta ju seal kirjutanud, kui ilus on see kiri, mis on kirjutatud korintlaste südamete peale, kuid siin omandab kirjatäht tapva tähenduse. Rm 2:29; 7:6 järgi on juudile seadus just see gramma, mida juut järgib kui kirjatähte ja millest siiski üle astub; pagan aga, kel puudub gramma, võib seda täita. Aga kes kirjatähte ei täida, on surmasüüdlane. Või veel enam, (Moosese) kirjatäht oma pühadusega tapab inimese, kes ei ole hikanos, piisav millekski, ei eluks ega Jumala tundmiseks.
Kirjatähe vastand on Vaim (pneuma), mis on Jumala vägi. See gramma-pneuma vastuolu pole mitte vormi ja sisu vastuolu, nagu antiikjuriidikas nomos gegrammenos – nomos agraphos, kusjuures selle kirjutatud seaduse taga, selle all ja sellest üle on seaduse mõte ja eesmärk. Paulusel on „kirjatäht“ nõudmine inimese käest, et ta täidaks seadust omaenese väest ja tarkusest, Vaim aga Jumala vägi, mida inimene oma teel näeb kui kingitust, mis teeb võimalikuks teha seda, milleks ta ise pole võimeline.
6. Paralleeltekstid
Ilus paralleel sellele on Rm 7:6 „Aga nüüd, et me oleme surnud, siis oleme saanud lahti Seaduse alt, millega meid kammitseti, nii et me teenime Jumalat uuel teel Vaimu all ja mitte vanal teel kirjatähe all.“
7. Tõlgendusloolised märkused
Rabi Hizqija (u 350 pKr) on öelnud rabi Šim’on ben Zabdai (u 300 pKr) nimel: Kõik Toora, mida sa selles maailmas õpid, on tühisus tulevase maailma Tooraga võrreldes. Sest selles maailmas õpib inimene Toorat ja unustab selle, kuid tulevasega seoses, mis on kirjutatud? Ma tahan panna oma Toora nende sisemusse ja kirjutada selle nende südamele, vt Jr 31:33 (Midraš Qohelet 2,1 [12b]).
Sinu armastus on sisse muljutud minu südame tahvlisse, minu õde, Iisraeli kogudus, kes sarnaneb pruudile (Targum Šir Hašširim 4,9).
Pärast neid lugusid tuli Aabramile nägemuses Issanda sõna, 1Ms 15:1. Rabi Levi (u 300 pKr) ütles rabi Hama (u 260 pKr) nimel: Jumala sõna kohta mõeldi halvasti. Kes mõtles halvasti? Aabraham mõtles halvasti ja ütles Jumala ees: Maailma Isand, sa tegid Noaga lepingu, et sa ei taha tema seemet hävitada maailmast. Nüüd olen mina tulnud ja sinu ees häid tegusid kokku kuhjanud ja minu leping sinuga on tema lepingu kõrvale tõrjunud. Võib-olla tuleb mõni teine inimene ja kuhjab seadusetegusid ja häid tegusid kokku veel enam kui mina ja siis tõrjub leping temaga minuga sõlmitud lepingu kõrvale! Jumal ütles talle: Ära karda, Aabram! Mina olen sulle kilbiks, 1Ms 15:1! Noast ei ole ma kilpe ja õiglasi mehi tõusta lasknud, kuid sinust lasen ma tõusta kilpidel ja õiglastel. Ja mitte üksnes seda, vaid kui sinu lapsed satuvad üleastumistesse ja kurjadesse tegudesse, vaatan ma, kes nende hulgas on suur mees, kes võib rangele seadusele öelda: Küllalt! Ja siis ma võtan ning teen temast nendele käemehe, vt Ül 1:14 – „Õisik“ (’eškol), s.t „mees, kelles on kõik“ (’īš šehākkol bō), Kiri ja Mišna, Talmud, tosefta ja haggada, „hennapõõsas“ (hakkoper), s.t mees, kes teeb lepitust Iisraeli pattude eest (makoppēr),„Een-Gedi viinamägedelt“, selle ma võtan ning teen käemeheks nende jaoks (Midraš Šir Hašširim 1:14 [93b]).
Rabi Johanan (surn 279 pKr) on öelnud: Jeruusalemm hävitati, sest nad mõistsid linnas kohut Toora õiguse järgi. Kas nad oleksid siis pidanud „kausikohtunike“[1] moodi otsustama? Pigem ütle: Kuna nad otsustasid Toora [tähttähelise] õiguse alusel ning ei toiminud „seespool õiguse joont“. Õiguse joont peab see, kes mõistab õiguse seadusetähe alusel. Õiguse joonest läheb üle see, kes mõistab kohut rangemini, kui seadusetäht ette näeb. Seespool õiguse joont mõistab kohut see, kes otsustab leebemini, kui seadusetäht ette näeb, kes laseb halastusel valitseda range õiguse asemel (Baba’ Meṣiʻa’ 30b).
Paulus nimetab „kirjatähte“ selleks, mis suretab, vastandatuna eluandvale Vaimule. Erinevad rabid on siiski ka seaduselaudu mõistnud eluna.
Jumal graveeris lauad, et anda neile elu sõnad (Midraš Tanḥuma Ki Tiśśa’ 114b).
Jumal graveeris neile lauad, et nende neile elu (’Elle Šemot Rabba 41 [97c]).
[Kui Jumal graveeris käsulaudu], tegeles ta ka sellega, et anda neile Toora, mis on kogu elu (’Elle Šemot Rabba 41 [97d]).
Kristlikus traditsioonis nimetatakse Püha Vaimu „elevakstegijaks“ (Nikaia usutunnistus) või „Eluandjaks“ (õigeusu palves Taevane Kuningas): Taevane Kuningas, Sa Trööstija, Sa tõe Vaim, kes Sa igas paigas oled ja kõike täidad. Sina headuse allikas ja Eluandja, tule ja ela meie sees, ja puhasta meid kõigist pahedest ja päästa meie hinged, oh Armuline.
8. Liturgilised soovitused
Liturgiline värv: roheline.
Alguslaul: 216.
Päeva laul: 264.
Jutluselaul: 136.
Ettevalmistuslaul: 327.
Lõpulaul: 410.
Päeva palve – Käsiraamat, lk 220, nr 3 / Agenda, lk 72, nr 3.
Kirikupalve – Käsiraamat, lk 569, nr 4 (Neljaosaline kirikupalve); lk 572, nr 3 (Ekteenia) / Agenda, lk 68, nr 2.
Kiituspalve – Käsiraamat, lk 353 (Üldine III).
Armulauapalve – Käsiraamat, lk 356 (D).
Palve pärast armulauda – Käsiraamat, lk 220 / Agenda, lk 71, nr 3.
9. Muud tähelepanekud
Kui tahta pidada jutlust teemal „Tasuta lõunaid ei ole olemas“, siis võiks selle ülesehitus välja näha selline:
I Paulus vastandab kirjatähe ning Vaimu.
Kirjutatud Toora ning (veel) suuline evangeelium.
Toora viib meeleheitesse – seda on võimatu täita.
Vt Jeesuse tõlgendust mäejutluses.
Paulus – Seadus on kasvataja Kristuseni ehk Kristuse poole.
Evangeelium kui hea sõnum maailma Lunastajast.
Siit leiab südametunnistus rahu.
Arm tähendab seda, et Jumal toimib esimesena.
II Õigeks mõistetud päris muidu.
Erinevad „tasuta“ asjad, nt ühistransport.
Tegelikult kinni makstud kellegi poolt.
Tasuta = 100% subsideeritud.
„Tasuta“ lunastus makstud kinni Jeesuse poolt.
Ei saa midagi juurde lisada.
Lunastuse saab usus vastu võtta.
Jeesus on andnud elu ka minu eest.
III Olen vaba kuulutama seda kogu maailmale.
Alapeatükid 1–6 on koostanud Vallo Ehasalu, alapeatükid 7–9 Joel Siim. Toimetanud Urmas Nõmmik.
[1] Kohtunikud, kes olid kausitäie toidu eest äraostetavad.
