EELK perikoopide abimaterjal 4/1: advendiaja neljas pühapäev Mt 1:18–24
1. Perikoobi tekst
Matteusele omaselt on tekst säilinud ilma eriliste kahtlaste kohtadeta. Vaid mõnes käsikirjas on 22. salmi „prohvetit“ täiendatud prohveti nimega (Jesaja) ja mõnes on sõna kalēsousin ’kutsutakse’ salmis 23 asendatud (ilmselt Septuaginta eeskujul) kaleseis ’sa pead andma nimeks’.
2. Struktuur ja kontekst
Perikoop on seotud eelneva, Jeesuse sugupuuga. Oluliseks sisuliseks ühenduslüliks on näidata Jeesust Taaveti Pojana. Seetõttu on eelnevas lõigus tõstetud esile põlvkondade arvu Aabrahamist Taavetini ja siis Paabeli vangipõlveni ning sealt Taaveti Pojani. Ka seostub eelnevaga nelja naise (Taamar s 3, Raahab s 5, Rutt s 5, Batseba s 6) teema jätkumine Maarjaga.
Järgnevas peatükis jätkub Joosepi ja Maarja teema lapsevanematena. Neid juhatab ingel unenägudes, ütleb, mida tuleb teha lapsega. Sellega rõhutatakse, et Jeesuse tulemine maailma on Jumala tegu, mida inimene oma nõu ja tarkusega ei või juhtida.
Juba Moosesest on räägitud tema lapsepõlvest alates. Matteuse üks suur teoloogiline teema on näidata Jeesus Kristust kui uut Moosest ja koguduse kuulutust (kirjutatuna Mt-s) kui uut Toorat.
3. Kirjanduslooline kontekst
Žanri seisukohalt on see lapse sündimise kuulutus. Seejuures on see ka lapsepõlvelugu (õieti lapsevanemalugu), mille mõtteks on kujundada kirjanduslikult kuulutust Jeesusest Kristusest, kelle Jumala Vaim on seadnud Jumala Pojaks. Loos leiavad koha Joosep ja Maarja, Matteuses küll nõnda, et kõike teeb, näeb, kuuleb ja mõtleb Joosep.
Lõigul on märgatav taust, mingi suure tõenäosusega suuline pärimus Jeesuse Kristuse päritolust väljastpoolt maailma. Suulisusele võiks viidata ähmane sarnasus kirjakohtadega Jh 1:1–18 ja Fl 2:6–11. Seevastu võrdlus Lk 2-ga laseb mõista pärimust konkreetsemalt, jäädes samas ikka nii erinevaks. Sõnavara hulka, mis pole Matteusele omane ja mis peaks seega olema vanem kui evangeelium, kuuluvad: synerchomai ’ühte saama, kokku saama’, deigmatizō ’välja näitama’, methermēneuō ’tõlkima’, boulomai ’tahtma’, eurethē ’olema, leiduma, asuma’ passiivis. See pärimus on suurepäraselt Matteuse kui terviku seoses.
Perikoopi on ekslikult peetud klassikaliseks neitsistsünni õpetuseks. Seda on Lk 2, mitte aga Mt 1, põhjuseks see, et Matteuse jaoks on neitsistsündimine lõigu eeldus, kuid mitte lõigu väide. Samas võtab Matteus neitsistsünni väite omaks ja töötleb selle oma teksti sisse. Algkristliku õpetuse, samuti juudi kirjanduse motiivide kasutamine tähendab, et evangelist Matteus kiidab need heaks.
Vana-aja mõtlemises tunti seda, mida nimetatakse (kristlikul taustal) neitsistsünniks, laiemaltki. Tegelikult on see veidi keerulisem ja mõnikord ka suhteliselt vähe ime valdkonda kuuluv asjaolu, naise viljastamine jumala poolt, esineb ka näiteks lastetuse või erilise jumalate soosingu puhul. See pole ilmtingimata seotud sündimisega neitsist. Jumala seemnest võib antiikaja inimeste arvates sündida laps ka pärast loomulikult sündinud last.
Ühtlasi on see täideminemise kuulutus, mis kinnitab kohta Jeesuse elus Vana Testamendi juba olemasoleva ettekuulutuse või eeskujuga. Täideminemise kuulutus on iseenesest kasutusel juba Markusel, kuid eriti selgesti Matteusel, ning ka näha, et autor on tegelenud Vana Testamendiga, et otsida kirjakohti Jeesuse kohta, või siis tõlgendanud ja kujundanud Jeesuse elulugu Vana Testamendi eeskujude järgi.
4. Ajalooline kontekst
Autori küsimusest ei ole vaja siinkohal rääkida, kuna küsimuse vastus langeb kokku Matteuse evangeeliumi autori teemaga. Siiski saab tuua teemasse veidi uut (kuid Mt kui terviku jaoks mitte nii olulist) valgust, nimelt, milline inimene millises kontekstis pidi see autor olema.
Kui Matteust seostatakse tavaliselt Süüriaga, siis tuleks ta pigem paigutada piirkondadesse, kas Pärsiasse või Egiptusesse, kus räägitakse ime kaudu rasedaks jäämisest. Egiptus on populaarsem, sest viitab ju Matteus ka ise sellele. Seejuures esineb Mt 1:18jj ligikaudu sama mõte, mis tuntud näiteks ka Matteuse rahvuskaaslasel Aleksandria Philonil. Viimane peab Jumalast sündinud lapse ema juures sümboolselt või tegelikult oluliseks mh ema neitsilikkust. Matteusel ja Philonil on mõlemal oskus mõelda Vana Testamendi võtmes, tõlkides seda kreeka keelde. See pole ka mingi nende autorite omapära, sest just seda hellenism tähendabki: võimalik on mõelda kreeka keeles, kaotamata oma nägu ja kirjandust, ning seejärel jõuda veelgi enam omanäolise kirjanduseni, olles ikkagi rääkinud vahepeal asjast ka kreeka keeles. Seega pole ka päris tabavad kujutlused Markusest või Paulusest kui hellenistidest ning Matteusest kui juudist või kristluse viijast tagasi juutlusesse.
Sellega ei saa vaidlustada Matteuse oletatavat tekkepiirkonda Süürias (Antiookias), teades, et igasugused Egiptuse või Pärsia mõjutused võivad olla ka loetud raamatutest või kuuldud võõramaalastelt. On ju neid Pärsia või Egiptuse mõtteid ka näiteks Vergiliusel ja Paulusel, keda ei saa pidada kuigi egiptlaslikuks ega pärsialikuks.
Ka perikoobi tekkeaeg on sama, mis Matteuse evangeeliumil ikka. Kuid kuna kuulutus Jeesuse Kristuse erilisest sündimisest neitsist, mis eeldab sündimist ja olemasolu veel enne maailma aegu ning milline pärimus on ühine Luuka evangeeliumiga ja Filippi hümniga, samuti Pauluse koolkonna õpetustega (Rm lisaepiloog 16:25–27), siis peab see olema varajasem. Filippi hümn on neist varajasim – seda tsiteerib juba Paulus – ning on varajasim motiivi tunnistus. Matteuse kirjutamise ajal oli juba olemas Vergiliuse „Bucolica“, kirjutatud 1. sajandi 40-ndail aastail e.Kr. Sama ootus, et sünnib üks poiss, kes toob rahuaja („Bucolica“ 4. ekloog), oli olemas ka juutidel, siinkohal on Jesaja (11:6jj) ja Vergilius üksteisega kooskõlas.
5. Kommentaar
1:18 Salmis võib aimata väikest viidet Gn 2:4-le. Seda võis teha Matteus soovist kirjutada uus, Jeesuse Pentateuh või Jeesuse Pühakiri, kusjuures genesis võiks olla siin vaste sõnale tōlǝdot (ka Septuaginta tõlgib sõnaga genesis), olles tuletis sõnast jālad ’sünnitama’ ja viidates Pentateuhi algusele, täpsemalt lõigule, milles sisaldub Aadama ja Eeva lugu. Kuid see lugu Matteuse evangeeliumis on juba uuel tasemel lugu: abielud on kestnud juba loomisest saadik, aga Joosepi ja Maarja abielus on üks eriline asjaolu, veel enne pulmi on Maarja rase. Siiski ei ole see lõik kirjutatud abielurikkumise kahtluse tõrjumiseks. Maarja seos eeltoodud naistega nagu Taamar, Raahab, Rutt ja Batseba seisneb vaid nende naiste ja Maarja erilisuses, sattumises Jumala sihipärase tegutsemise raamesse (14 sugupõlve + 14 sugupõlve +14 sugupõlve s 17).
Laps on saanud alguse Pühast Vaimust. Hellenistlikus juutluses oli neitsistsünd ehk arusaadav. Juutluses on küll ka vastavaid kirjeldusi mehe ja naise suhetest, kuid ilma neitsistsünnita. Nii on Moosese sündimist (Mooses on aga just Matteuse järgi Jeesuse eelkäija Vanas Testamendis) jutustatud juutide seas ümber just Amrami ja Jokebedi suhete kaudu, kus ingel räägib Amramile tema tulevase lapse, Moosese, tähtsusest, või siis on Amram jätmas Jokebedit maha, kuid Mirjami noomituse peale võtab Amram ikkagi Jokebedi naiseks (Josephus, Ant. II 210–216). Sündimine neitsist esineb just hellenistlikus maailmas, selle erinevates rahvuslikes vormides; näiteks võib kuningate, kangelaste ja filosoofide taustal olla sündimine Jumalast. Kust on muidu pärit selline eriline vaim nende sees?
Plutarchos räägib, kuidas egiptlaste arvates võivad jumalad panna naises (mitte tingimata neitsis) kasvama lapse. See on jumalate armastus inimese vastu, mis paneb neid viima inimsoo hulka kõrgemaid olendeid. Viljastamine taevast on ju inimkultuuri edendamine jumalate kultuuri abil. Egiptuses oli enamgi selliseid mõtteid. Oli ju seal kuningas jumala poeg ning see oli arutluste teema, kuidas jumala poeg sünnib. Egiptuse teemade hulka võib arvata ka Makedoonia Aleksandri sündimise jumal Amunist. Selleks oli Aleksandril poliitiline vajadus, oli ta ju vallutanud ka Egiptuse ning pidi olema võrdne vaaraodega või neist isegi üle.
Egiptuse juutluse vaimus räägib Philon ka neitsilikkuse taastamisest. Aga temal on mõte allegooriline, sest Jumal suhtleb neitsiliku hingega. Philoni järgi on selliseid Jumala kaasabil alguse saanud erilisi rasedusi esinenud juba Iisraeli esiisadel. Samas vaimus räägib ka Paulus, mitte küll Jeesuse sündimisest neitsist, vaid samast asjast Iisaki sünni juures (Gl 4:29).
1:19 Joosep hakkab tegutsema. Mk 6:3 on viide sellele, et Maarja pojal Jeesusel isa kuidagi „puudus“. Seda on raske seletada. Põhjuseks ei saanud olla isa varajane surm, see poleks lapselt võtnud isanime. Joosep on nn lapsepõlvelugudes (Mt 1 ja 2 ja Lk 2) siiski oluline, kuna mujal evangeeliumeis ta ei esine. Üks seos on tal Genesise ja Exoduse Joosepiga (esiisaga), kes näeb unenägusid (vrd Mt 2:13–15, 19–23) ja kes läheb varju Egiptusesse ning tahab tulla sealt tagasi tõotatud maale.
Selles pärimuses öeldakse Joosepi kohta „õige, õiglane“. See on samas ka Matteuse eelissõna (23:35, kuid ka 13:43; 25:46). „Õige“ pole Joosep mitte seaduskuulekuse, vaid imesse uskumise pärast. Ta võtab Jumalalt vastu kingituse ja jääb aupaklikku kaugusesse Maarjast, kes on otsekui püha maa, Jumala puudutatud koht. Keerukas on küsimus Maarja „häbistamise“, tegelikult „(välja)näitamise“ (deigmatizō) kohta. See pole päriselt ka hingest tulev mehe armastus Maarja vastu, vaid kohustuse tunne anda ime avalikkusele üle, Maarja „vabaksandmine“ (apolyō ’lahutamine’) oli ime vabaksandmine. Sõna ei tähenda ka lahutust ega minemaajamist, see on vabaksandmine nagu Mt 15:23 – jüngrid ütlevad Jeesusele, et täida kaanani naise palve, et ta võiks minna. Kui Joosep Maarja jätaks, oleks see ju ikkagi süüdistus Maarja vastu abielurikkumises. Ka salajane lahutus ei väldiks Maarja paljastamist. See tähendaks ikkagi lahutuskirja, selle (avalikke) tunnistajaid, Maarja kasvavat kõhtu. Kui Joosep jätaks Maarja salaja, jääks Maarja saladus püsima, üksnes tema ise jääks süüdi truudusetuses.
1:20–21 Kuuldud sõna, et Maarja tuleb võtta enda juurde, on seotud selle lõigu tõelise mõttega: nimelt saab Joosep kõrgemalt, taevast käsu anda lapsele nimeks Jeesus. Need salmid on tõeliselt sisutihedad ja oma tähenduses seotud Matteuse kui tervikliku evangeeliumiga. Kõigepealt ingli sõna, mis ütleb lapse kohta, kes ta on. Siis kõnetus „Joosep, Taaveti Poeg“ – see vastab küsimusele, kuidas on Jeesus Aabrahami ja Taaveti Poeg, millest oli juttu eelnevas lõigus, ja kuidas on ta Jumala Poeg, mida tunnistab Pühast Vaimust sündimine. Jeesus on kuningas – selles suhtes on Mt 21:1–7 antud kirjakoha selge paralleel. „Ära karda” on pühadusega kohtumise hirm ja julgustus, mitte hirm omaenese isikliku läbikukkumise ja rahva arvamuse ees.
Nimi Jeesus iseloomustab teda kui oma rahva (Iisraeli) pattudest Päästjat. Päästmine pattudest (ebatäpne tsitaat Ps 129:8) viitab mh Johannese ristimisele, ristile, ka Mt 16:19-le, mis toimub kirikus. Sellega, et Joosep võtab Maarja enda juurde, võtab ta isaõigused, teeb temast Taaveti Poja.
1:22–23 Salmid on tüüpiline Matteuse täideminemise tsitaat Js 7:14, kuid selles on midagi erilist. Kuna Q aineses toetub Matteus Q sõnastusele kuni Vana Testamendi tsitaatideni Septuaginta tõlkes, siis oma loomingus tõlgib ta Heebrea Piiblist ise kreeka keelde. Siin aga on erand, Matteus toetub sihilikult (selleks ehk eraldi kätte võetud) Septuagintale, kuna selle tekst on huvitav. Heebrea keeles on selles tekstis „noor naine“, kes jääb käima peale (sünnitades ilmselt Hiskija, tulevase kuninga), ka aramea targumid ja muud juudi piiblitõlked peale Septuaginta tõlgivad selle „nooreks naiseks“. Kuid kas on põhjuseks Septuaginta tõlkijate Egiptuse taust või soov tõsta esile, et sünnib tõeline „märk“, mida ei saa segi ajada muuga, igal juhul tõlgib Septuaginta ʻalmā ’neitsiks’. Nüüd jääb arutleda, kus oli neitsistsünni mõte enne, kas Matteuse aluseks olnud Joosepi pärimuses või Septuaginta Jesaja raamatus, igal juhul eelistati seda. Kuid veel üks põhjus on sel, nimelt Js 7:14 sõna, et laps saab nimeks ʻimmānū-’ēl. Sama sõna esineb ka Septuagintas Js 8:8. Oleme vägevamad kui Assüüria, Jumal on meiega.
Immaanuel pole ei Jeesuse nimi ega tiitel, vaid sõnum ülendatud Issanda ligiolekust. Nagu see on siin evangeeliumi alguses, nii on see ka lõpus (Mt 28:20), see mõte Jumala ligiolust Jeesuses Kristuses läbib evangeeliumi (17:17; 18:20; 26:29). Kui Mt 28:16–20 kutsub pidama maise Jeesuse käske, siis siin näidatakse, et see maine Jeesus on sama, kes taevane.
Nii et lõigu teemaks ei ole üldse mitte Jeesuse sünd. See on nii pigem Luuka evangeeliumis. Jeesuse sündimist mainitakse vaid Jesaja tsitaadis ja 25. salmis. Hoopis olulisem on siin kõik see, mis seob Matteuse evangeeliumi algust evangeeliumi tervikuga.
6. Paralleeltekstid
Otsene paralleel on Lk 2:1–52, selles torkab silma tegevuse punktide küllalt täpne kokkulangemine, selle vahega küll, et kui Luukas räägib Jeesuse sündimisest naise pilgu läbi, siis Matteus mehe pilgu läbi. Oluline sarnasus kahe vahel on ingli roll, kes mõlemal puhul kuulutab Jumala otsust sündiva lapse kohta.
Paralleelkoht Jh 1:1–5, 9–18 võiks olla oma hümnilise ülesehituse tõttu sarnane pigem Fl 2:6–11-ga, rääkides Kristuse tulemisest või ilmumisest maailma, preeksistentsist, osakssaamisest inimkonnast ning jäämisest ikkagi taevaseks. Sellele on sarnane veel Ef 3:1–7 ja arvukad seda meenutavad kohad, millest üks on Ignatiose kiri smürnalastele 1:1: „/…/ meie Issand(asse), kes tõepoolest on liha järgi Taaveti soost, Jumala Poeg Jumala tahtmist ja väge mööda, tõepoolest sündinud neitsist, Johannese ristitud, selleks et kõik õigus täidetaks tema poolt“. Sellele näib vastanduvat Pauluse tuntud pärimus, et Jeesus sünnitati Vaimust alles peale ülestõusmist (Rm 1:4).
Ka on paralleeliks Gn 16:7–12 ja Km 13:3–5 kui kuulutused, kuidas Jumal on otsustanud anda just ühe olulise lapse.
7. Tõlgendusloolised märkused
Advendiaja neljanda pühapäeva teema on „Issand on lähedal“. Sellest lähtuvalt piiritletakse ka evangeeliumi, lõpetades jutustuse 24. salmiga ja andes mõista, et Jeesus ei ole veel sündinud.
Kuna tegemist on jõululoo Matteuse versiooniga, sobib siia juurde vaadata ka jõuluõhtu ning jõulupüha tekstide tõlgendusloolisi märkusi varasematest aastatest:
Jõuluõhtu (kirikuaasta 2017/2018)
Jõulupüha (kirikuaasta 2017/2018)
Jõuluõhtu (kirikuaasta 2018/2019)
Jõulupüha (kirikuaasta 2018/2019)
Perikoobi varasem tõlgenduslugu algab juba keiser Constantinusega, kelle poliitilise mõtte arengu jaoks oli see eeskujuks, mis räägib esiteks Kristusest kui kuningast, kes on ühine nii kristlastele kui roomlastele – Kristuse sündi on ennustanud nii prohvetid Jesaja kui Vergilius –, ja mis räägib rahuajast, kuldajast, mis võiks tulla just Constantinuse ajal.
Edasi oli perikoobil mõju neitsistsünni dogma kujunemisele. Idakirikus olid seejuures kõige olulisemad õpetus Jumala Poja olemasolust enne maailma rajamist ning lihakssaamine. Neil teemadel on ka poleemiline toon, doketismivastasus: Maarja on nimelt jumalasünnitaja theothokos, temast on sündinud Jumal ise.
Läänes on andnud oma olulise osa perikoobi tõlgendusse Hieronymus, kes arvas, et Maarja jäi neitsiks veel pärast Jeesuse sünnitamistki. Sellega pani ta aluse tõlgenduse uuele suunale: Maarjast endast sai teoloogia alus ja sisu. Ka tõlgendatakse Läänes neitsistsündimist mõistetega nagu patt, iha, concupiscentia, Päästja patutus, conceptio immaculata. Jeesus Kristus oma imelise sündimisega on olnud sellest kõigest puutumata.
Kuna Jeesus sünnib taevast, siis on see koht evangeeliumis seotud ka kolmainu teemadega.
Kui väga paljudele tuttav jõuluevangeelium (Lk 2:1–20) keskendub Jeesuse sünni välistele asjaoludele ning selle eellugu Lk 1 kirjeldab sündmusi Maarja seisukohalt, on advendiaja neljanda pühapäeva evangeeliumist leitav Joosepi vaatenurk.
Briti ajakirjanik, publitsist ning satiirik Malcolm Muggeridge on arutlenud selle üle, kuidas oleks sõnumit Jeesuse sünnist vastu võetud kaasajal. Ta kirjutab: „Maarja rasedus, ümbritsev vaesus ning informatsiooni puudumine lapse isa kohta olnuksid ilmsed põhjendused abordiks; Maarja jutt rasedaks jäämisest Püha Vaimu sekkumise tõttu oleks osutanud psühhiaatrilise ravi vajadusele ning kallutanud kaalukeele veelgi enam raseduse katkestamise kasuks. Seega oleks meie põlvkond, kes ehk vajab Päästjat rohkem kui ükski teine, olnud liiga humaanne, et lapsel sündida lasta“ (Ph. Yancey, „Jeesus, keda ma ei tundnud“, lk 35).
Evangeeliumile eelneb Jeesuse genealoogia, mis seob Jeesuse Maarja mehe Joosepi kaudu Aabrahami sooga. Kunstis on Jeesuse genealoogiat sageli kujutatud puuna, mis kasvab välja Taaveti isast Iisaist. Selles on tuntav ka viide Js 11:1, mis omakorda on andnud inspiratsiooni tuntud jõululaulu „Üks roosike on tõusnud“ („Es ist ein Ros entsprungen“, Köln 1599) loomiseks. Eestis kasutusel olnud saksakeelsetes lauluraamatutes leiab huvitava paralleelversiooni „Es ist ein Reis (=võsu, vits, oksake) entsprungen“.
Jeesuse genealoogia (Iisai puu), Kaputsiinide Piibel, Prantsusmaa, u 1180 (allikas: wikimedia.org)
Paavst Franciscus kuulutas 2021. aaasta Joosepi aastaks, aastat alustati 8. detsembril 2020. See annab ka luterlastele hea võimaluse pöörata tähelepanu Jeesuse kasuisa Joosepile.
Guido Reni (1575–1642), „Joosep Jeesuslapsega“ (u 1620, Riiklik Ermitaaž, St. Peterburg, allikas: wikimedia.org)
Matteusel ja Luukal esineb Joosep esimest korda Jeesuse genealoogiates. Matteuse genealoogia jälgib Saalomoni kuninglikku suguvõsaliini, Luukas Taaveti ja Batseba poja Naatani liini. Seetõttu on Jeesuse esiisad Taaveti ja Joosepi vahel erinevad.
Matteuse sünnilugudes kuuletub Joosep inglile ja abiellub Maarjaga. Joosep koos Maarja ja Jeesusega põgeneb ingli käsul Egiptusse, et pääseda Petlemma laste mõrvamisest. Heroodese surma järel pöördub Joosep perega kodumaale ning asub elama Naatsaretti.
Luukal elab Joosep juba Naatsaretis ja Jeesus sünnib Petlemmas, kuna Joosep ja Maarja peavad rahvaloenduse tõttu sinna minema. Luukas ei maini, et Joosepile oleks ingleid ilmunud, inglite nägemusi näevad Sakarias (Ristija Johannese isa), Maarja ja inglid.
Viimane kord kohtume Joosepiga siis, kui Jeesus jääb 12-aastasena templisse maha, samas kui ta pere pöördub koju tagasi. Jeesus räägib siin „oma Isast“, pidades silmas Jumalat, kuid nad ei mõista (Lk 2:41–51).
Joosepi ametiks märgib Uus Testament tektōn, mida üldiselt tõlgitakse „puusepp“. Kreekakeelne mõiste hõlmab erinevast materjalist esemete valmistamist, muuhulgas puidu, metalli ja kivi töötlemist. Varakristlik traditsioon hakkas Joosepit pidama aga nimelt puusepaks, kes andis ametisaladused edasi Jeesusele. Justinus Märter ja teised varakristlikud allikad märgivad, et Jeesus valmistas ikkeid ja atru.
Kristlik traditsioon peab Maarjat Jeesuse avaliku tegevuse ajal leseks. Joosepit ei mainita Kaana pulmapeo, Jeesuse avaliku tegevuse alguse ega tema kannatuslooga seoses. On märgitud, et kui Joosep oleks olnud siis veel elus, oleks tema kandnud hoolt Jeesuse matmise eest, mitte Arimaatia Joosep. Samuti oleks Jeesus oma ema usaldanud Joosepi hoolde, mitte apostel Johannese hoolde.
Kuigi Joosep ei esine Jeesuse avaliku tegevuse jutustustes, esineb sünoptilistes evangeeliumides stseen, milles naatsaretlased, Jeesuse kodulinna rahvas, kahtlevad tema prohvetistaatuses, kuna nad tunnevad tema perekonda. Mk 6:3 kutsutakse Jeesust „Maarja pojaks“, nimetamata tema isa. Mt 13:53–55 nimetab linnarahvas Jeesust „puusepa pojaks“, samuti isa nimetamata. Lk 3:23 märgib: „Jeesus oli oma tegevust alustades umbes kolmkümmend aastat vana, ja oli, nagu oletati, Joosepi poeg“. Kui Luuka toon on positiivne, on Matteus ja Markus negatiivselt meelestatud. Stseen ei esine Johannese evangeeliumis, kuid sealgi on naabrid Jeesuse suhtes umbusklikud, viidates Jeesusele kui Joosepi pojale, „kelle isa ja ema me tunneme“.
Uus Testament Joosepi surma ei maini, kuid 5.–6. sajandist pärinev „Puusepp Joosepi lugu“ märgib, et ta suri rahulikult 111-aastasena Jeesuse, Maarja ja inglite juuresolekul. Jeesus olevat tol hetkel olnud 19-aastane. Seda stseeni on hakatud kunstis kujutama alates 17. sajandist.
Jacques Stella (1596–1657), „Joosepi surm“ (1655–1657, Grenoble’i Muuseum; allikas: wikimedia)
Joosepi sünopsis
| Matteus | Luukas | Johannes | |
| Joosep elas Naatsaretis | Lk 2:4 | ||
| Jeesuse genealoogia | Mt 1:1–17 | Lk 3:23–38 | |
| Joosep on kihlatud Maarjaga | Mt 1:18 | ||
| Ingel ilmub Joosepile unes | Mt 1:20–21 | ||
| Joosep ja Maarja rändavad Petlemma | Lk 2:1–5 | ||
| Jeesuse sünd | Mt 1:25 | Lk 2:6–7 | |
| Jeesuse tutvustamine templis | Lk 2:22–24 | ||
| Ingel käsib Joosepil põgeneda | Mt 2:13 | ||
| Põgenemine Egiptusse | Mt 2:14–15 | ||
| Ingel käsib Joosepil naasta Naatsaretti | Mt 1:19–20 | ||
| Joosep asub elama Naatsaretti | Mt 2:21–23 | Lk 2:39 | |
| Jeesus leitakse templist | Lk 2:41–51 | ||
| Püha perekond | Jh 6:41–42 |
8. Liturgilised soovitused
Liturgiline värv: violett.
Altarililled on soovitavalt lillad või sinised.
Rõhutamaks advendiaja meeleparanduslikku iseloomu, võib gloria jääda ära, luues nõnda seose ülestõusmispühadele eelneva paastuajaga. Viimasest erinevalt ei jää ära halleluuja laulmine.
Alguslaul: 8:1–6.
Päeva laul: 7.
Jutluselaul: 26.
Ettevalmistuslaul: 6.
Lõpulaul: 13.
Päeva palve: Käsiraamat, lk 44, nr 2 / Agenda, lk 78, nr 4.
Kirikupalve: Intranetist väljajäänud kirikupalved, lk 7 / Agenda, lk 78–79, nr 1.
Kiituspalve: Käsiraamat, lk 348 (advendiaeg).
Palve pärast armulauda: Käsiraamat, lk 45 / Agenda, lk 81.
9. Muud soovitused
Hiljemalt 6. sajandist on advendiaja viimasel seitsmel päeval (17.–23. detsembrini) õhtupalvustel kasutatud erilisi antifone Maarja kiituslaulu juurde. Neid nimetatakse kas suurteks antifonideks (antiphonae maiores) või O-antifonideks, kuna nad kõik algavad hüüdsõnaga O, millele järgneb mõni Pühakirjast pärinev Kristusele viitav nimi.
17. detsember: O Sapientia
(Tarkus)
18. detsember: O Adonai (Adonai)
19. detsember: O Radix Iesse (Jesse juur)
20. detsember: O Clavis David (Taaveti võti)
21. detsember: O Oriens (Päevatõus)
22. detsember: O Rex Gentium (Rahvaste Kuningas)
23. detsember: O Emmanuel (Immaanuel)
Kuigi erinevates piirkondades oli kasutusel ka teisi O-antifone või oli nende järjekord teine, on ülalnimetatud seeria olnud kõige levinum. Kui lugeda kokku Kristuse nime algustähed, saab kokku sõna SARCORE, mis tagurpidi lugedes annab ladinakeelse fraasi ERO CRAS ’ma tulen homme’.
Gregoriaani repertuaaris jagavad kõik O-antifonid sarnast muusikalist materjali. Rida heliloojaid on kirjutanud antifonide tekstidele heliteoseid. Nende hulgas on näiteks Carlo Gesualdo, Ralph Vaughan Williams, Marc-Antoine Charpentier jt. Nende hulka kuulub ka Arvo Pärdi teos „Sieben Magnificat-Antiphonen“ antifonide saksakeelsele tekstile.
1710. aastal ilmus Kölnis kogumikus „Psalteriolum Cantionum Catholicarum“ koraal „Veni, veni Emmanuel“, mis on loodud O-antifonide tekstile. Koraali algupärand loodi tõenäoliselt 12. sajandil. Thomas Helmore sidus teksti 15. sajandi käsikirjast Prantsusmaa Rahvusraamatukogus pärineva meloodiaga. Sellel viisil koraal on tõlgitud ka eesti keelde („Vaimulikud Laulud“, nr 70: „Oo tule nüüd, Immanuel“). Koraalist on teinud kooriseade muuhulgas Zolan Kodaly.
Antifonide materjali kasutab üks advendiaja ekteeniapalve Käsiraamatust väljajäänud kirikupalvete kogumikus (lk 18), mida on kohane kasutada advendiaja neljanda pühapäeval alternatiivina tavalistele kirikupalvetele.
(Alapeatükid 1–6 on koostanud Vallo Ehasalu, alapeatüki 7 V. Ehasalu ja Joel Siim, alapeatükid 8–9 J. Siim, toimetanud Urmas Nõmmik.)
