EELK perikoopide abimaterjal 4/14: viies pühapäev pärast nelipüha Lk 13:1–5
1. Tekst
Tekstikriitika seisukohast selles perikoobis märkimist väärivaid probleeme ei leidu. Kolmeteistkümnenda peatüki teises salmis on mõnes käsikirjatraditsioonis (Codex Sinaiticus, Codex Vaticanus jt) välja jäetud nimi „Jeesus“.
Tõlkeprobleemi võib leida esimesest salmist, kus eestikeelses 1997. aasta väljaandes on asendatud personaalpronoomen „temale“ (autō) selguse huvides nimega „Jeesusele“ (1989 aasta väljaandes on „temale“).
2. Struktuur ja kontekst
Perikoop, mis räägib meeleparanduse vajalikkusest, jääb Luuka jutustuses Jeesuse Jeruusalemma teekonna viimasesse üksusesse (12:54–19:27), kus on esitatud mitmesugused õpetused ja sündmused. Perikoobile eelnev kontekst sisaldab õpetusi ajamärkide tõlgendamisest (12:54–56), õigluseküsimuste lahendamisest (12:57–59). Perikoobile järgneb tähendamissõna viljatust viigipuust (13:6–9), hingamispäeval tervendamisest (13:10–17), võrdumid sinepiivakesest ja haputaignast (13:18–21), Jumala riiki pääsemisest (13:22–30), aga ka lahkumine Galileast ja nutulaul Jeruusalemma pärast (13:34–35).
Teade Jeruusalemmas toimunud tragöödiast, mille Jeesuse kuuljad arvasid tulenevat selles kannatanud inimeste erilisest patusest, sunnib Jeesust kinnitama, et kõiki tema kuulajaid ähvardab võrdselt jumalik kohtuotsus. See viib mõistujutuni, mis näitab, et kui Iisrael ei kasuta armuaega meeleparanduse saamiseks, siis saab ta osa paratamatust hukkamõistmisest.
Perikoop koosneb jüngrite teatest (13:1) ja Jeesuse vastusest (13:2–5), mis jaguneb kaheks: a) Pilaatuse julmuse kasutamine jumaliku kohtu näitena (13:2–3); b) Siiloahi torni kokkukukkumine jumaliku kohtu näitena (13:4–5). Jeesuse vastuse mõlemad osad lõpevad ühesuguse lausungiga: „Ma ütlen teile, ei sugugi, vaid kui teie ei paranda meelt, hukkute kõik nõndasamuti“.
3. Kirjanduslik kontekst
Sellele Luuka perikoobile ei esine ühtegi sünoptilist paralleeli. Järelikult pärineb aines Luuka eriallikast. Perikoop ei pruugi olla algupäraselt ühtne, aga kui jätta välja Lk 13:1, mida võib pidada Luuka redaktsioonina lisatud jutustavaks täienduseks, siis Jeesuse vastuses ilmnev paralleelsus salmide 2–3 ja 3–4 vahel viitab pigem teksti ühtsusele. Ilmselt on tegemist suulises traditsioonis levinud eneseküllase tekstiüksusega, millega polemiseeriti deuteronomistliku arusaamaga fataalsest kausaalsusest patu ja selle karistuse vahel: kannatused, nii haigused kui muud õnnetused, on viited indiviidi patususele või rituaalsele ebapuhtusele (Vt Ii 4:7; 8:20; 22:4j). Variserid näiteks uskusid, et saatuselöögid on Jumala karistus pattude eest (Jh 9:1j). Tegemist on Jeesuse õpetusena käsitletava vormiüksusega, mille abil õpetatakse kaasaegsete aktuaalsete juhtumite põhiselt meeleparanduse tegelikku olemust ja kummutatakse teoloogilist väärarusaama Jumalast, kes otsib võimalusi patuste karistamiseks. Vanatestamentlikest tekstidest loovad siin teoloogilise aluse näiteks: „Jumal on õige kohtumõistja ja Jumal, kes iga päev ähvardab!“ (Ps 7:12); „Aga kui nad ei kuule, siis ma kitkun selle rahva sootuks ära ja saadan hukatusse, ütleb Issand“ (Jr 12:17) jms.
4. Ajalooline kontekst
Väljaspool perikoopi pole leida konkreetseid viiteid nimetatud ajaloolistele sündmustele Pilaatuse julmusest ja Siiloahi torni kokkuvarisemisest. Osad uurijad on arvanud, et vähemalt Josephus oleks pidanud oma teostes Pilatuse tegu mainima, kuna ta kirjeldab oma ajaloojutustuses üksikasjalikumalt seda perioodi, mil Pilaatus oli prefekt. Josephus loetleb mitmeid asju, mida ta tegi ja mis ärritas kohalikke juudi elanikke, kuid perikoobis mainitud sündmusi ta ei käsitle. Seepärast on Luuka esitatud Pilaatuse verevalamist püütud samastada mõne teise ajaloolise juhtumiga, kus ta oli vaenulik mõne juudi või samaarlasest subjekti suhtes. Samas on täheldatud, et Josephus on tähelepanuta jätnud vähemalt ühe poliitiliselt palju olulisema Pilaatuse teo, nimelt katse viia Jeruusalemma küll ilma piltideta, kuid keiser Tiberiuse nime kandvad konsekreeritud kullast kilbid (sellest sündmusest jutustab Aleksandria Philon oma pöördumises Galigula poole [On the Embassy to Gaius]). Kuid kuna Luuka poolt esitatud sündmus sobib kokku Pilaatuse valitsuse karmi ja tundetu olemusega juutide suhtes, siis ei peeta kinnitavate allikate puudumist üldiselt probleemiks.
Käesolev perikoop algab teatega galilealastest palverändurite tapmisest Jeruusalemma templis. Tegemist võis olla Pilaatuse mässu mahasurumiskatsega. Luuka loos on Jeesus otsustanud samuti minna Jeruusalemma koos Galileast pärit jüngritega. Salmis 13:1 ei nimetata lihtsalt teadet, vaid antakse ärevaks tegev hoiatus, mille Jeesus muudab konkreetselt kahekordseks meeleparandusaklamatsiooniks: „…kui te ei paranda meelt, hukkute nõnda samuti.“ Ajalooline kontekst on siin nii religioosne kui poliitiline, sest üleskutset meeleparandusele on Luuka jutustuses juba mitu korda teinud (Lk 3:3; 3:8; 5:32) ja tehakse veelgi (Lk 15:7; 24:47). Mitmed uurijad tänapäeval (N. T. Wright, J. D. Crossan jt) on seda meelt, et Luuka narratiivis kutsutakse pöörduma sikariootlikust ja selootlikust vastupanust. Jeesus teeb selgeks, et need, kes keelduvad tema meeleparanduskutsest ega loobu hullumeelsest marurahvuslikust ja vägivaldsest mässust Rooma vastu, kannatavad paratamatult tagajärgede all.
Siiloahi torni varisemine karistusena ilmselt kas maavärina või muu vääramatu jõu tulemusena sobitub ühte Rooma valitsuse poolt põhjustatud karistusega, juhul kui käsitleda Luuka adressaatide maailmapilti juudi apokalüptilise loogika taustal. Arusaama, et Rooma valitseb seni, kuni Jumal seda lubab, ilmestab ka Johannese evangeeliumis toodud Jeesuse vastus Pilatusele: „Sinul ei oleks mingit meelevalda minu üle, kui see poleks sulle antud ülalt“ (Jh 19:11). Arusaam, et Jumal lubab impeeriumide maailmavalitsust sama universaalse korra alusel, mille järgi toimivad loodusjõud, on tüüpiline juudi apokalüptilises kirjanduses. Jeesus-liikumine 1. sajandi teisel poolel, pidi sellest järeldama, et mõlemad korrad, nii poliitiline-, kui looduskord võivad muutuda Jumala viha instrumentideks, juhul kui eiratakse Jeesuse kaudu esitatud Jumala meeleparanduskutset ja püütakse Jumala riigi saabumist vägivalla vahenditega kiirendada.
5. Kommentaar
13:1 Sõnad „samal ajal“ (en autō tō kairō) aitavad kinnitada perikoopi eelneva külge ning kontekstist selgub, et Jeesuse kuulajateks olid „rahvahulgad“ (12:54), „tuhandete kaupa“ (12:1). On tõenäoline, et nimetatud „galilealased“ osalesid Rooma-vastases tegevuses. Idioom vere segamisest võib olla kasutatud nii sõna otseses mõttes kui ka piltlikult. Teade Jeesusele on esitatud justkui eesmärgiga, et ta kommenteeriks selle sündmuse olulisust ja teeks mingisugusegi poliitilise avalduse. Jeesuse vastus toimib aga patu ja kohtuotsuse raames.
13:2 Seosel patu ja õnnetuse vahel on juudi mõtlemises kindel koht ja siin Jeesus vaidleb vastu võimalusele õnnetuse kogemuse põhjal patu määra kindlaks määrata.
13:3 Lausungi taustaks on Ps 7:12 (vrd Jr 12:17). Mingil moel tabab katastroof kõiki neid, kes ei paranda meelt selle uue valiku ees, mille on toonud Jeesuse kohalolek ja teenimine ning Jumala riigi tuleku kuulutamine.
13:4 Lauseosa „Jeruusalemmas elavad inimesed“ mainitakse küll vist ainult sellepärast, et just seal toimus tornijuhtum, kuid selle mainimine siin paralleelina galilealastega annab ka vastulause neile, kes oleks soovinud Galilead ja Juudamaad patususe üle hinnanguliselt argumenteerides üksteise vastu välja mängida.
6. Paralleeltekstid
Meeleparanduskutset sisaldavad tekstid sünoptilises traditsioonis: Mk 1:4; 1:15; Mt 3:2; 3:8; 4:17; Lk 3:3; 3:8; 5:32; 15:7; 24:47; Ap 2:38; 5:31 jne. Paulusel: 2Kr 7:9–10. Vanast Testamendist: Ps 7:12; Jr 12:17 jms.
7. Tõlgendusloolised märkused
Käesoleva pühapäeva evangeelium keskendub läbi inimajaloo kandunud põletavale, kuid vastuseta küsimusele: „Miks hea Jumal lubab kurja?“ Või nagu seda pisut populaarsemal kujul on sõnastatud: „Miks juhtuvad headele inimestele halvad asjad?“ Teoloogias kutsutakse selliste küsimuste kompleksi teodiike probleemiks.
Küsimusega puutume kokku juba Pühakirjas. Kõige selgemalt ilmselt Iiobi raamatus, mille läbiv mõte on analüüsida kannatuse ja sellega toimetulemise probleemi. Kuid probleemile vihjavad juba esiisade lood, näiteks Kaini ja Aabeli lugu (Miks Jumal valib ühe ohvri ja jätab teise kõrvale? Miks Jumal eelistab üht teisele?) või Jaakobi ja Eesavi lugu (Miks Jumal laseb esmasünniõigust välja petta?) või miks Jumal kalestab pidevalt vaarao südant ega lase Iisraeli lastel Egiptusest lahkuda jne. Psalm 22 algab kannatustes oleva inimese loomuliku küsimusega: „Mu Jumal, miks sa mu maha jätsid?“ Sünoptiliste evangeeliumide kohaselt on need Jeesuse (ühed) viimased sõnad. Kuigi selles osas ollakse eriarvamusel, kas Jeesus ütles vaid Ps 22 avarea või luges ta ristil psalmi pikemalt, siis tõsi on see, et Jeesus teadis, kuidas psalm lõpeb. Psalm 22 on tegelikult Jumala usaldamisest kõnelev psalm ja Jeesuse jaoks saabus Jumala vastus kolmandal päeval, ülestõusmises.
Siiski on kirjanduses mitmeid tähelepanuväärseid teoseid, mis teodiike küsimusega rinda pistavad.
Kõige uuematest tasub nimetada Timo Lige poeemi „Jumal kohtupingis“ aastast 2017 (huvilistel on võimalik seda lugeda ning kuulata järgneva lingi alt: https://vimeo.com/213194041 ). See on huvitav tekst selles mõttes, et vaatleb kannatuste ja õigluse suhet Jumala vaatenurga alt sarnaselt Suurel Reedel loetavate improperia-salmidega – Jumal teeb väga palju inimese heaks, kuid ei leia vastuarmastust.
Kunagine Auschwitzi koonduslaagri vang Elie Wiesel on märkinud, et kord nägi ta, kuidas kolm juudi vangi pidasid in absentia kohtuistungit Jumala üle, sest Jumal hülgas oma rahva holokausti ajal. Kohtuistung kestis mitu õhtut. Tunnistajaid kuulati üle, koguti asitõendeid, tehti kokkuvõtteid, mis kõik viisid üksmeelse otsuseni: Kõigeväeline Issand Jumal, taeva ja maa Looja, leiti olevat süüdi kuritegudes loodu ja inimkonna vastu. Ja siis, pärast seda, mida Wiesel nimetab „vaikuse lõpmatuseks“, vaatas üks õpetlane taevasse ja ütles: „On aeg lugeda õhtupalveid“ ning tribunali liikmed lugesid ma’ariv’i õhtupalvust.
Sellest kogemusest lähtudes kirjutas Wiesel 1979. aastal näidendi „Kohtuasi Jumala üle (nagu seda peeti 25. veebruaril 1649. a Shamgorodis)“ (Le procès de Shamgorod tel qu’il se déroula le 25 février 1649). Näidendi taustaks on juudipogromm Ukraina külas, mis toimus tõenäoliselt Hmelnitski juhitud ülestõusu ajal 1649. aastal. Näidendis saabuvad küll rändnäitlejad, kes esitavad pilkenäidendi kohtuprotsessist Jumala üle. Jumal mõistetakse õigeks tundmatu poolt esitatud kaitsekõne järel, tundmatu identifitseerib ennast viimaks saatanana.
Lähiajaloost on teada mitmeid tegelikke kohtuasju, mida on püütud algatada Jumala vastu.
1970. aastal anti sisse kohtuasi Jumala vastu, keda süüdistati „hoolimatuses“, kuna välk lõi sisse advokaat Russel T. Tansie sekretäri Betty Penrose’i majja. Jumalalt nõuti sada tuhat dollarit kahjutasu.
2008. aastal püüdis Nebraska senaator Ernie Chambers anda sisse kohtuasja Jumala vastu, kasutades seda näitena probleemidest, mis on seotud avaliku ligipääsuga kohtusüsteemile. Kohtuasja ei võetud arutusele, kuna Jumalale ei ole võimalik korrakohast kohtukutset saata, kuna tal puudub kindel elukoht.
2005. aastal andis mõrva eest süüdi mõistetud Pavel M. Rumeenias sisse kohtuasja Rumeenia Õigeusu Kiriku kui Jumala esindaja vastu Rumeenias, kuna sel ei õnnestunud süüdlast hoida saatana mõju alla sattumast.
India jurist Chandan Kumar Singh andis kohtu alla hindu jumaluse Rama tema naise, jumalanna Sita väärkohtlemise tõttu. Kohus lükkas kohtuasja selle ebapraktilisuse tõttu tagasi.
Teodiike küsimus jääb inimlikult mõistetava vastuseta. Siiski on olemas teatav vastus, millele viitab ka Pühakiri – see on usk kui vankumatu usaldus.
Joseph Ratzinger viitab oma raamatu „Sissejuhatus kristlusesse“ alguses (lk 34–35) Paul Clodeli näidendile „Siidking“, mis algab jesuiidivend Rodrigo monoloogiga olukorras, kus ta on seotud meres hulpiva plangujupi külge. Clodel laseb peategelasel mõtestada seda seotud-olemist Jumala külge klammerdumisena lootusetus olukorras.
Siiloahi torni varingule on lähedane paralleel 21. sajandi algusest – Maailma Kaubanduskeskuse tornide varing 11. septembril 2001. aastal. Katastroofis hukkus tuhandeid süütuid inimesi.
Siiloahi torni varingut on maalikunstis kujutanud muuhulgas James Tissot.
James Tissot (1836–1902), „Siiloahi torn“ (1886–1894), Brooklyni Muuseum, New York (allikas: Wikimedia)
Luuka 13 jätkub pärast Jeesuse sõnu üldise meeleparanduse vajalikkusest tähendamissõnaga viljatust viigipuust kui näitest Jumala kannatlikkusest (ning Jeesusest kui eestpalujast). Tähendamissõna haakub kaudselt viljatu viigipuu needmisega, sündmusega, mis on tekitanud küsimusi Jeesuse (ja üldisemalt – Jumala) õiglusega teatud olukordades.
Evangeeliumit viljatu viigipuu needmisest võis käesoleval aastal lugeda pikema evangeeliumina ning selle üle jutlustada palmipuudepühal. Selle kohta saab lugeda järgmise lingi alt: https://siseveeb.eelk.ee/et/jumalateenistus-ja-muusika/perikoopide-abimaterjal/palmipuudepuha/
Jaan Kross kirjeldab romaanis „Wikmani poisid“ usuõpetuse õpetaja Tooderi põgenemist üle mere Rootsi (lk 517). Tooderi prototüübiks oli Tallinna Toompea Kaarli koguduse vaimulik Arthur Sommer (Soomere). Kroos laseb Toodrit mereni saata gümnasist Jaagul, kelle kogemusi tollest ööst vahendab autor nõnda: „Ja kuidas sellest mühinast äkitselt kostis /—/ ühe mehe kantsli-kogenud häälel ja poisikese kõrgel häälel selle taga – laul – tuulest ribadeks kistud ja siiski tabatav – Mis Jumal teeb– on ikka hea– Ta tahtmine — jääb –“
8. Liturgilised soovitused
Liturgiline värv: roheline.
Alguslaul: 348.
Päeva laul: 227.
Jutluselaul: 360.
Ettevalmistuslaul: 355A.
Lõpulaul: 361.
Päeva palve: Käsiraamat, lk 195, nr 3/ Agenda, lk 90 nr 1.
Kirikupalve: Käsiraamat, lk 569, nr 4/ Agenda, lk 68–70.
Kiituspalve: Käsiraamat, lk 353 (üldine II).
Palve pärast armulauda: Käsiraamat, lk 196/ Agenda, lk 71, nr 2.
(Alapeatükid 1–6 on koostanud Ergo Naab, alapeatükid 7–8 Joel Siim, toimetanud Urmas Nõmmik.)
