Kirikuaasta toob Jeesuse kaasaja tänapäeva
Kristlased on juba kiriku algusaegadest peale keskendunud kindlatel päevadel ja aegadel teatud sündmustele või sisulistele küsimustele, mis on seotud Jeesuse elu, õpetuse ja lunastustööga. Nii liitub kristlane vaimus Jeesuse jüngrite ja kaasaegsete hulgaga ning mõtleb Jumala tegude tähendusele enda ja kogu maailma jaoks. Meile tuttavad pühadekombed on algselt väga selgelt liitunud kindla püha sisuga, näiteks kaunistatud lihavõttemuna on liitunud ülestõusmismüsteeriumiga.
Jõuludel meenutavad kristlased Jeesuse, tõelise valguse tulekut maailma, tema inimesekssaamist ja sündimist Maarja ja Joosepi peresse. Üheksa kuud enne jõulusid on paastumaarjapäev, mil meenutatakse ingli ilmumist Maarjale. Nädal pärast jõulusid, nääripäev on aga Jeesuse nimepanekupäev. Kolmekuningapäev tähistab kaugete idamaa tarkade külaskäiku Petlemma.
Kõige vanem kristlik püha on aga ülestõusmispüha. Sellega liituvad veel muud pühad: Jeesuse tulekut Jeruusalemma tähistab palmipuudepüha, viimast söömaaega koos jüngritega ja armulaua seadmist pühitsetakse Suurel Neljapäeval, Suur Reede on Jeesuse surmapäev. 40 päeva pärast ülestõusmispüha on Issanda taevaminemise püha. Ka nelipühad on seotud ülestõusmispühaga – 50 päeva pärast meie Issanda ülestõusmist ristiti esimesed kristlased ja sündis kristlik kogudus.
Nende pühade igaaastasest pühitsemisest ongi välja kujunenud kirikuaasta.
Nädal ja päev on kui “mini-kirikuaasta”
Lisaks suurtele pühadele tullakse Jeesuse lunastustöö kesksete sündmuste juurde iga nädal uuesti tagasi. Nädala kõige tähtsam päev on pühapäev – Jeesuse ülestõusmise rõõmupäev. Kristlased nimetasid selle päeva”Issanda päevaks” ja koguduse tähtsaimat ühist armulauajumalateenistust hakati pidama just pühapäeval, mitte hingamispäeval (laupäeval). Issanda ülestõusmine tõi meile uue elu ja alustas uue ajastu, nii ka kristlik nädal algab pühapäevaga. Reede on taas Kristuse surma meenutuse päev.
Iga hommik, kui päike tõuseb, on omakorda kui Kristuse ülestõusmise hommik. Päike toob ööpimedusse uue valguse ja tuletab meelde teda, kes on tõeline maailma valgus. Õhtu toob meelde püha õhtusöömaaja ja armulaua, mille Jeesus seadis meile oma ristisurma meenutuseks. Pimeduse saabumine kutsub kristlast mõtlema nii Jeesuse surmale ja selle tähendusele kui ka meie maailma ja iseenda kaduvusele.
Jeesus palvetas juutide kombe järgi igal päeval kindlatel tundidel. Juudid pidasid päevas kuni seitse palvust või isiklikku hardushetke. Neist tähtsaimad olid hommiku- ja õhtupalve. Kristlased on püüdnud seda palvetava jätkata. Kogudus ei tule igal päeval mitu korda kirikusse palvusele. Kuid iga kristlane saab ja peaks oma päevast leidma aega, et koos perega või üksi palvetada ja Piiblit lugeda.
Nimepäevakalender
Igapäevaelus kasutatakse ka nimepäevakalendrit. Selle juured on pühakute kalendris. Meie kalendris on hulga Piiblist tuntud tegelastega seotud päevi – Ristija Johannese sünnipäev ehk jaanipäev, peaingel Miikaeli päev ehk mihklipäev, apostlite mälestuspäevad (toomapäev, andresepäev, peeterpaulipäev, simunapäev jne.). Usu pärast hukatud kristlaste ehk märtrite, samuti kiriku ajaloo silmapaistvate teoloogide, kiriku elu uuendajate, kiriku misjonitöö edendajate ja armastustööle pühendunute jaoks on oma mälestuspäevad. Enamasti tähistavad pühakute päevad selle inimese elu võidupäeva, kui ta jõudis oma Issanda juurde – tema surmapäeva. Eestlastele on läbi aegade olnud armas mardipäev ja kadripäev – Toursi piiskopi ja kerjuste kaitsja püha Martinuse ja püha Katariina mälestuspäevad.
Lugemisaasta
Igaks kirikuaasta pühapäeva ja püha jumalateenistuse või palvuse jaoks on valitud teatud piiblitekstid. Vastavad tekstid on trükitud igal aastal ilmuvasse kirikukalendrisse. Neid ei vali kalendri koostaja oma äranägemise järgi, vaid kirik kasutab väljatöötatud lugemiskava. Et rohkem piiblitekste jõuaks jumalateenistusel läbi võtta, koosneb lugemiskava sageli rohkemast kui ühest aastakäigust, näiteks 2, 3 või 4 lugemisaastast. EELK kasutab aastast 2010 ühte piiblilugemiste ülekirikulist kava, mille aluseks on Soome luterliku kiriku Evangeeliumiraamat (Evankeliumikirja. 1999). Lugemiste kava on 3-aastase tsükliga ehk kolme lugemisaastaga. Iga lugemisaasta sisaldab Vana Testamendi teksti, epistlit ja evangeeliumi.
Kirikuaasta ja kalendriaasta
Kirikuaasta on sündinud Jumala lunastustöö sündmustikku silmas pidades ja siin ei ole tegemist kirikuaasta vastandamisega kalendriaastale. Kirikuaasta esimesed suured pühad on jõulud. Sellepärast algabki kirikuaasta juba eelmise kalendriaasta viimasel kuul jõulusid ettevalmistava paastuajaga – advendiajaga. Advendiaega mahub neli pühapäeva. Jõulusid tähistatakse alati kindlal kuupäeval, 25. detsembril. Samuti kõik jõuludega liituvad kirikupühad on kindlal kuupäeval, näiteks kolmekuningapäev, küünlapäev, paastumaarjapäev jne.
Osa pühi liiguvad
Ülestõusmispüha on määratud algselt kindlaks Vana Testamendi paasapühade pidamise mõttest, tavast ja ajast lähtudes. Seda pühitsetakse esimesel pühapäeval pärast kevadise pööripäeva järgset täiskuud. Sellepärast ülestõusmispüha nihkub aastast aastasse erinevale pühapäevale ja kuupäevale ajavahemikus 22. märtsist kuni 25. aprillini. See kõikumine põhjustab ka kõikide ülestõusmispühadega seotud teiste pühade liikumise.
Kristus meie eest ja Kristus meis!
Tähtsaimad kirikupühad mahuvad kirikuaasta esimesse poolde. Sellepärast kutsutakse seda kirikuaasta osa ka Issanda poolaastaks. Kirikuaasta teine, nn pühadeta pool on Kiriku poolaasta. Siin räägitakse Püha Vaimu tööst kirikus ja üksiku kristlase elus. Nelipüha on Kiriku sünnipäev ja kristlik Kirik elab alati nelipühajärgses ajas. Sellepärast on ka meie kirikukalendris hakatud teise poolaasta pühapäevi nummerdama just nelipüha järgi. Kui Issanda poolaastat võime väljendada sõnadega Christus pro nobis (Kristus meie eest, meie heaks), siis Kiriku poolaasta tunnuslause võiks olla Christus in nobis (Kristus meis).
Suured pühad kestavad kaheksa päeva
Suured kirikupühad – jõulud, ülestõusmispühad ja nelipühad kestavad kogu nädala. Kaheksandat päeva püha esimesest päevast alates nimetatakse pühade oktaaviks. See lõpetab pühadenädala. Nii on näiteks uusaastapäev jõulude oktaav ja kolmainupüha nelipühi oktaav. Kunagi peetigi suurest pühast edasi kaheksa päeva jumalateenistusi. Nädal aega töökatkestust on küll osutunud keeruliseks praktikas rakendada ja kirikukalendrites on ametlik pühadenädal kahanenud vaid kahepäevaseks (esimene ja teine püha), millele lisandub oktaav. Tänapäeval püütakse jälle uuesti elavdada ka pühade nädalasisest harduselu.
