Üldkiriklike teoloogiliste arutelude läbiviimise põhimõtted:
1.1 Arutelu toimub Pühakirja ja luterlike usutunnistuskirjade alusel.
1.2. Arutelu eesmärk on EELK õpetuslikke seisukohti tänases olukorras selgitada, põhjendada ja pastoraalselt rakendada.
1.3. Arutelu käigus kogutud seisukohad, küsimused ja ettepanekud ei ole õpetuslikud otsused ega väljenda EELK ametlikku seisukohta.
1.4. Arutelu eest vastutava teoloogia- ja hariduskomisjoni koostatav arutelude kokkuvõte on aruteluprotsessi tulemusi koondav ja suunda näitav dokument, mitte EELK õpetuslik otsus.
1.5. Arutelude põhjal saab piiskoppide kogu koostada kiriku õpetust selgitava pastoraalse iseloomuga dokumendi, mis lähtub EELK kehtivatest õpetuslikest alustest.
(EELK piiskopliku nõukogu otsus 16.6.2026)
Soolisus ja seksuaalsus
Seksuaalsuse ja soolisuse teemad on viimastel kümnenditel muutunud Eesti ühiskonnas järjest nähtavamaks ja vastuolulisemaks. Need puudutavad korraga inimõigusi, identiteeti, perekonnamudeleid, religiooni, haridust ja poliitikat. Sama arutelu peegeldub ka Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus, kus küsimused seksuaaleetikast, samasooliste suhetest ja soorollidest on tekitanud nii õpetuslikke kui ka ühiskondlikke pingeid.
Aktuaalsus Eesti ühiskonnas
Eesti ühiskond on üldiselt sekulaarne ja võrreldes varasema ajaga märksa avatum erinevate identiteetide suhtes. Nooremad põlvkonnad suhtuvad seksuaalsesse ja soolisesse mitmekesisusse enamasti sallivamalt kui vanemad inimesed. Avalik arutelu on eriti hoogustunud järgmiste teemade ümber:
- samasooliste paaride õigused;
- kooseluseadus ja abieluvõrdsus;
- transsoolisuse nähtavus;
- seksuaalharidus koolides;
- soostereotüübid ja sooline võrdsus.
Oluline murdepunkt oli kooseluseaduse vastuvõtmine 2014. aastal ning hilisemad arutelud abieluvõrdsuse üle. 2023. aastal seadustas Eesti samasooliste abielu, saades esimeseks Balti riigiks, kus see võimalikuks muutus. Sellel oli tugev sümboolne tähendus ning see näitas ühiskondlike hoiakute muutumist.
Samas ei ole ühiskond nendes küsimustes täielikult üksmeelne. Seksuaalsuse ja soolisuse teemad on olnud ka poliitilise polariseerumise allikaks, eriti valimiste ajal.
Seksuaalsuse ja soolisuse teema EELKs
EELK jaoks on need küsimused eriti tundlikud, sest need puudutavad otseselt kiriku õpetust inimesest, abielust ja perekonnast. Luterlik traditsioon toetub Piiblile ja kristlikule moraaliõpetusele, mille järgi on abielu traditsiooniliselt mehe ja naise vaheline liit.
Senised arutelud on piirdunud peamiselt samasooliste inimeste abielu sõlmimise teemadest lähtudes. Näiteks EELK kirikukogu võttis 25. novembril 2009 vastu avalduse „Suhtumisest homoseksuaalsesse käitumisse kirikutes ja kirikuosadusest“. See oli suunatud muu hulgas Rootsi kiriku ja teiste Põhjamaade luteri kirikute arengute vastu, kus hakati õnnistama või laulatama samasoolisi paare ning ordineerima samasoolistes kooseludes vaimulikke. 2009. aasta kirikukogu avaldus oli kaasuspõhine ja tegu pole õpetusdokumendiga.
Teemat puudutab ka dokument „Kiriku missioon ühiskonnas“ (1998)
- aasta dokument määratleb EELK ülesandena olla Eesti ühiskonna vaimne orientiir ning tunnistada kristlikke väärtusi avalikus elus. Seksuaalsust või soolist identiteeti dokument eraldi ei käsitle. Kaudselt puudutab teemat rõhuasetus sellele, et kirik toetab perekonda kui ühiskonna põhiväärtust ning peab oluliseks inimese kõlbelist vastutust, abielu ja laste kasvatamist.
Samuti liitub teemaga „Kiriku sotsiaalne sõnum“ (2005)
- aasta dokument käsitleb perekonda märksa põhjalikumalt, kuid ka siin ei arutleta otseselt seksuaalvähemuste ega soolise identiteedi üle. Dokumendis rõhutatakse, et:
- perekond on ühiskonna alusrakk;
- abielu ja perekonna tugevdamine on ühiskonna kestlikkuse seisukohalt oluline;
- vanematel lasub esmane vastutus laste kasvatamise eest;
- riik peaks toetama perekonda ning looma tingimused laste sünniks ja kasvatamiseks.
Miks teema on oluline?
Seksuaalsuse ja soolisuse küsimused on aktuaalsed, sest need puudutavad inimese identiteeti ja kuulumist. Eesti ühiskonnas kerkib küsimus, kuidas ühendada:
- individuaalsed õigused,
- traditsioonilised väärtused,
- usuvabadus,
- sallivus ja pluralism.
Kiriku jaoks tähendab see omakorda tasakaalu otsimist õpetusliku järjepidevuse ja kaasaegse ühiskonnaga suhtlemise vahel. Arutelu ei puuduta ainult moraalinorme, vaid ka seda, kuidas kirik mõistab inimest, armastust, kogukonda ja Jumala loodud maailma.
Seetõttu jäävad seksuaalsuse ja soolisuse teemad tõenäoliselt veel pikaks ajaks nii Eesti ühiskonnas kui ka EELKs oluliseks ja emotsionaalseks arutelukohaks.
Kristlik suhtumine soolisusse ja seksuaalsusse, selle piibellik alus
Kirik tunnistab, et inimese soolisus ja seksuaalsus kuuluvad Jumala hea loomistahte juurde. Jumal lõi inimese oma näo järgi, Jumala näo järgi lõi ta tema, ta lõi tema meheks ja naiseks (1Ms 1:27) ning seetõttu on inimesel võõrandamatu väärikus, mida tuleb austada. See väärikus hõlmab ka inimese soolisust ja seksuaalsust, mis ei ole Piibli vaatenurgast omaette valdkonnad, vaid osa inimisikust kui tervikust ning tema elust Jumala ja kaasinimesega. Seetõttu tuleb neid mõista vastutuse, austuse ja armastuse valguses.
Luterliku arusaama järgi ei rajane kiriku õpetus üksikute sõnasõnaliselt mõistetud kirjakohtade rakendamisel, vaid Pühakirja tõlgendamisel selle keskmest ehk evangeeliumist lähtudes. Evangeelium ei ole elu üksikasju normeeriv käitumiskoodeks, vaid rõõmusõnum lunastusest, mille eetiliseks tuumaks on Jumala- ja ligmiesearmastuse kaksikkäsk „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega! Armasta oma ligimest nagu iseennast!“(Mt 22: 37-39).
Tänapäevane piibliteadus on aidanud näha, et paljud soolisust ja seksuaalsust puudutavad piiblitekstid on kujunenud konkreetsetes ajaloolistes, ühiskondlikes ja kultuurilistes oludes ning kätkevad endas ka neid peegeldevaid arusaamu. Kiriku ülesanne on tõlgendada neid tekste vastutustundlikult ja hoolikalt, eristades neis ajatult kehtivat Jumala Sõna selle ajalooliselt ja kultuuriliselt tingitud väljendusvormidest. See nõuab kontekstuaalset lähenemist piiblitekstidele. Kiriku kõnelemine inimese soolisusest ja seksuaalsusest peab toimuva viisil, mis austab inimese väärikust ja terviklikkust Jumala looduna, armastuse käsul kui ülimal käsul ning kutsuma üles elama suhetes, mida kannavad hoolimine, õiglus ja vastutus teineteise ning Jumala ees.
Paulus tõdeb, et kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest (Rm 3:23) aga Jumala arm on ilmunud päästvana kõigile inimestele (Tt 2:1). Kiriku ülesanne on kuulutada Jumala armu kõigile ja mitte olla selektiivne.
Soolisuse ja seksuaalsuse käsitlused erinevates kirikutes
Erinevates luterlikes kirikutes on kujunenud erinevad arusaamad seksuaalsusest, soolisusest ja samasoolistest suhetest. Osa kirikuid on liikunud kaasavama käsitluse suunas, teised hoiavad kinni traditsioonilisest õpetusest.
Luterlik Maailmaliit ei oma ühtset õpetuslikku seisukohta seksuaalsuse ja samasooliste suhete küsimustes. Kuna LML ühendab üle 150 liikmeskiriku väga erinevatest kultuuridest ja teoloogilistest traditsioonidest, on otsustatud, et neis küsimustes ei kehtestata kogu osaduskonnale siduvat õpetust. Selle asemel julgustatakse liikmeskirikuid pidama austavat teoloogilist dialoogi ja õppima üksteise kogemustest.
Peamised seisukohad võib kokku võtta järgmiselt:
- Seksuaalsuse küsimustes puudub ühtne ametlik õpetus. LML ei ole võtnud ametlikku seisukohta samasooliste abielu, samasooliste paaride õnnistamise ega LGBTQ+ inimeste ordineerimise kohta. Need otsused jäävad liikmeskirikute pädevusse.
- Dialoogi ja kiriku ühtsuse hoidmine on esmatähtis. LML rõhutab, et erimeelsused seksuaalsuse küsimustes ei peaks lõhkuma kiriku osadust. Selle asemel kutsutakse kirikuid vastastikusele kuulamisele, Piibli ühisele uurimisele ja lugupidavale arutelule.
- Kõigi inimeste väärikus. LML kinnitab, et iga inimene on loodud Jumala näo järgi ning väärib austust ja kaitset vägivalla, diskrimineerimise ning tõrjumise eest, sõltumata tema soost või seksuaalsest sättumusest.
- Soolise õigluse toetamine. LML on vastu võtnud soolise õigluse poliitika (Gender Justice Policy), mis toetab naiste ja meeste võrdset väärikust, naiste osalemist kiriku juhtimises ning soopõhise vägivalla ja diskrimineerimise vähendamist. See dokument käsitleb eelkõige sugudevahelist õiglust, mitte LGBTQ+ küsimusi.
Pastoraalne – ja hingehoidlik vaade
Luterliku Maailmaliidu kontekstis kujuneb soolisuse ja seksuaalsuse teema ümber mitmekesine, kohati pingeline, kuid siiski ühtsust otsiv arutelu, kus liberaalsed ja konservatiivsed kirikud rõhutavad erinevaid teoloogilisi lähtekohti, kuid jagavad ühist pastoraalset vastutust. Liberaalsemad kirikud tõstavad esile inimväärikust, koguduse kui turvalise ruumi loomist ja kuulamist enne õpetamist, nähes soolisuse ja seksuaalsuse mitmekesisust osana inimelu keerukusest, mis vajab eelkõige armu ja kaasamist. Konservatiivsemad kirikud rõhutavad loomiskorra teoloogiat, vastutust, enesevalitsust ja õpetuslikku järjepidevust, pidades oluliseks, et pastoraalne hool ei kaotaks tõe mõõdet ega lahustaks kiriku õpetust kultuuriliste trendide surve all.
Hingehoidlikult kohtuvad need kaks rõhuasetust aga ühes olulises punktis: kiriku esmaseks ülesandeks ei ole inimese identiteedi hindamine, vaid tema loo kuulamine ja tema koorma kandmine. Soolisus ja seksuaalsus ei ole abstraktne eetiline probleem, vaid sügavalt isiklik ruum, kus inimene otsib mõistmist, turvalisust ja vaimulikku saatmist. Pastoraalne hoiak ei saa olla ei üksnes normatiivne, vaid peab nägema koos tõde ja armu, õpetust ja kaastunnet, põhimõtteid ja inimlikku haavatavust.
Aruteluküsimusi
Millisel viisil peaks kirik rääkima seksuaalsusest nii, et see oleks korraga piibellik, aus ja inimest austav?
Kuidas hoida kiriku ühtsust olukorras, kus liikmetel ja vaimulikel võivad olla selles küsimuses väga erinevad veendumused?
Kuidas vältida olukorda, kus inimesed tunnevad end kirikus tõrjutuna või hukka mõistetuna?
Kuidas saab kirik kõnetada ja kaasata nooremat neid inimesi, kelle väärtushinnangud seksuaalsuse, soolisuse ja peremudelite küsimustes erinevad sageli kiriku traditsioonilisest õpetusest?
