Vesi, mis annab elu. Vesi ja allikad Uues Testamendis
Vesi (kr ὕδωρ) kuulub nende nähtuste hulka, mille tähendust on inimesel kerge unustada seni, kuni seda on piisavalt. Uue Testamendi maailmas oli seda raskem teha. Vahemere idaosa kliimas sõltus elu vee olemasolust palju nähtavamalt kui meie laiuskraadidel. Vihm määras põllusaagi, allikas (kr πηγή) võis teha võimalikuks asula tekkimise ning kaev või veehoidla oli igapäevase elu seisukohalt hindamatu. Vett tuli tuua, säilitada ja kasutada säästlikult. Seepärast ei olnud vesi Uue Testamendi inimestele pelgalt üks aine paljude hulgas. Vesi tähendas elu (kr ζωή).
Just sellest argisest kogemusest kasvab välja ka vee erakordselt rikas sümboolika Uues Testamendis ja Piiblis üldse. Vesi võib puhastada ja kustutada janu, kuid meri (kr θάλασσα) võib samal ajal ähvardada ja hävitada elu. Sellest kõneleb eriti kujukalt veeuputuse-lugu (1Ms 6 jj), millest Uues Testamendis saab eshatoloogilise katastroofi sümbol – sama ootamatult kui veeuputus muiste, tabab inimesi aegade lõpul Jumala kohus (vt Mt 24:37-39; 2Pt 2:5; 3:5-7). Vesi tähistab ka ristimist (kr βάπτισμα) ja uut elu. Allikas võib olla tõeline veevõtukoht, kuid „eluvee allikas“ saab pildiks Jumalast lähtuvast elust. Materiaalne ja sümboolne tähendus ei välista siin teineteist. Vastupidi – sümbol saab oma jõu just sellest, et tegelik vesi on inimesele hädavajalik.
Vesi kui igapäevase elu alus
Jeesuse õpetuses ilmub vesi mõnikord täiesti argisel kujul. Kui ta räägib kõige väiksemast heateost, nimetab ta näiteks janusele antud „karikatäit külma vett“ (Mt 10:42). Markuse evangeeliumis ütleb Jeesus samuti, et inimene, kes annab tema jüngrile juua karikatäie vett, ei jää oma palgast ilma (Mk 9:41). Meile võib klaas vett tunduda nii tavalise asjana, et sellise näite tähendus jääb märkamatuks. Jeesuse maailmas oli see aga teisiti – vesi ei tulnud kraanist, vaid seda tuli ammutada kaevust või allikast, kanda koju ning sageli hoolikalt säilitada. Vee pakkumine teisele tähendas seega talle eksisistentsiaalselt vajaliku vajaliku pakkumist.
Sama argine veevajadus on ühe Uue Testamendi kuulsama loo lähtepunkt. Johannese evangeelium jutustab Jeesuse kohtumisest Samaaria naisega Jaakobi kaevul. Jeesus on teekonnast väsinud ja ütleb naisele lihtsalt: „Anna mulle juua!“ (Jh 4:7). Vestlus algab janust ja kaevuveest, ent siis kasvab sellest välja Jeesuse kõne “elavast veest” (kr ὕδωρ ζῶν), mida üksnes tema, Jeesus, võib anda. Selle loo mõistmiseks on oluline, et füüsiline vesi ei ole pelgalt dekoratsioon, mille võiks pärast vaimuliku tähenduse avastamist kõrvale jätta. Jeesusel on tõepoolest janu ning naine tõepoolest tuleb vett ammutama. Alles inimese tegeliku kehalise vajaduse pinnalt hakkab Johannese evangeelium rääkima sügavamast janust ja veest, mida inimene ise endale anda ei saa.
Kaev, allikas ja „elav vesi“
Samaaria naine küsib Jeesuselt imestunult: „Isand, ämbrit sul ei ole ja kaev on sügav. Kust sa siis saad selle elava vee?“ (Jh 4:11). Küsimus on täiesti loogiline. Väljend „elav vesi“ võis piibellikus ja juudi keelekasutuses tähendada kõigepealt voolavat või värskelt allikast tulevat vett, vastandina näiteks tsisternis seisnud veele. Just seepärast töötab Johannese evangeeliumi sõnamäng nii hästi. Naine mõtleb veele, mida saab juua; Jeesus räägib Jumala antavast elust. Need kaks tähendust hakkavad vestluses kattuma. Jeesus ütleb: „Igaüks, kes joob seda vett, januneb jälle, aga kes iganes joob vett, mida mina talle annan, ei janune enam iialgi, vaid vesi, mille mina talle annan, saab tema sees igavesse ellu voolavaks allikaks.“ (Jh 4:13–14). Siin toimub tähelepanuväärne muutus. Inimene ei saa üksnes vett, vaid temast endast saab allika asupaik. Jeesuse antud elu ei ole Johannese evangeeliumi kujutluses midagi staatilist – ee liigub ja voolab.
Sama kujund tuleb tagasi Johannese evangeeliumi seitsmendas peatükis. Jeesus hüüab: „Kellel on janu, see tulgu minu juurde ja joogu!“ ning jätkab sõnadega elava vee jõgedest (Jh 7:37–38). Evangelist lisab ise seletuse: „Aga seda ta ütles Vaimu (πνεῦμα) kohta“ (Jh 7:39). Siin loob Uus Testament otsese seose – elav vesi saab Püha Vaimu ja Jumalast lähtuva elu sümboliks. Kuid vee otsene tähendus ei kao selletõttu kuhugi. Just vastupidi – Vaimu saab võrrelda veega sellepärast, et vesi kosutab, puhastab, paneb kasvama ja hoiab elus. Seega ei ole vastandus “sümboolne” vs. “reaalne” siin põhjendatud – sümbol väljendab sügavamaid reaalsusetasandeid, mis ei ole meeltega tajutava reaalsusega võrreldes vähem tõelised – pigem on need seda viimasest rohkemgi.
Vesi ja uus algus
Kõigi nelja evangeeliumi alguses kohtume Ristija Johannesega, kes ristib inimesi Jordani vees. Markuse järgi „ristis Johannes kõrbes ja kuulutas meeleparandusristimist pattude andeksandmiseks“ (Mk 1:4). Ka Jeesus tuleb Johannese juurde ja laseb ennast ristida (Mk 1:9–11).
Kristluses sai ristimisest keskne rituaal ning vesi omandas seeläbi veel ühe tähenduskihi – vana mahajätmise ja uue elu alguse tähenduse. Pauluse järgi tähendab ristimine osasaamist Kristuse surmast ja ülestõusmisest: „Me oleme siis koos temaga maha maetud ristimise kaudu surmasse, et otsekui Kristus on äratatud üles surnuist Isa kirkuse läbi, nõnda võime ka meie käia uues elus“ (Rm 6:4). Vesi seob siin kummalisel viisil surma ja elu. Vette vajumine sümboliseerib kadumist, kuid veest tõusmine uut algust. Sama kahemõttelisus kuulub vee juurde juba inimese kõige elementaarsemas kogemuses. Ilma veeta ei saa elada, kuid vesi võib ka uputada. Meri kannab laeva, kuid võib selle hävitada. Seetõttu ei ole juhuslik, et ka Uue Testamendi veesümboolika ei ole ühemõtteline.
Meri – elu ja ohu piir
Galilea järv, mida evangeeliumid nimetavad ka mereks, kuulub Jeesuse tegevuse tavapärasesse keskkonda. Selle kaldal kutsutakse jüngreid (Mk 1:16–20), sellel sõidetakse paadiga ja sellest püütakse kala. Meri annab inimestele elatist. Kuid meri on evangeeliumides ka ettearvamatu ja ähvardav. Kui Jeesus koos jüngritega üle järve sõidab, tõuseb torm ning lained löövad paati (Mk 4:35–41). Jüngrid kardavad uppuda. Lugu Jeesuse kõndimisest vee peal (Mk 6:45–52; Mt 14:22–33) kasutab samuti merd paigana, kus inimene kogeb oma jõuetust ja Jeesuse vägevust. Selle loo inspireerijaks on kindlasti Vanas Testamendis esinev pilt Jumalast, kes kõnnib vee resp. lainete peal (vt Ii 9:8; Ps 77:20). Nende lugude taustal kõlab kaasa Piibli vanem kujutlus merest kui jõust, mida inimene ei valitse. Piibli maailmapildis ei ole vesi ainult viljakuse ja elu sümbol. Sügav vesi ja meri võivad seal kehastada ka kaost ning hädaohtu.
Seda tasub meeles pidada ka Johannese ilmutusraamatu lõpunägemuse puhul, kus uue taeva ja uue maa kohta öeldakse: „ning merd ei olnud enam“ (Ilm 21:1). See ei ole üleskutse kujutleda Jumala tulevikku ökoloogilise kõrberuumina. Ilmutusraamatu sümboolses maailmas on meri seotud kaose, ähvarduse ja Jumalale vastanduvate jõududega: merest tõuseb näiteks metsaline, kes on Jumala vaenlane (Ilm 13:1). Uues loodus ei ole enam hävitaval kaosel kohta.
Puhastav vesi
Vesi on Uues Testamendis seotud ka puhtuse ja puhastamisega (kr καθαρισμός). Selle taustaks on juudi usuline traditsioon, milles pesemine ja veega puhastamine kuulusid paljude eluvaldkondade juurde. Johannese evangeeliumi Kaana pulma loos seisavad majas kuus kivist veeanumat, mis olid määratud „juutide puhastuskombe jaoks“ (Jh 2:6). Jeesus laseb need veega täita ning jutustuses saab sellest veest vein (Jh 2:7–9). Johannese evangeeliumis ei ole vesi kunagi päris juhuslik detail. Ka hiljem kohtame vett Betesda tiigi ääres (Jh 5:1–9), Siiloahi tiigi juures (Jh 9:1–7) ja jüngrite jalgade pesemisel (Jh 13:5). Jalgade pesemise loos on vee tähendus taas korraga nii praktiline kui ka sümboolne. Tolmustel teedel sandaalidega liikunud inimese jalad vajasid pesemist. Jeesus muudab jüngritele orja või teenija tööd tehes (jalgade pesemine oli orjade töö) märgiks teineteise teenimisest ja osadusest. Siin avaldub üks Uue Testamendi vee-kujutluse põhijooni – püha ei ilmu materiaalset maailma hüljates. Jumalikku tähendust antakse edasi materiaalsete asjade ning tegevust, nagu näit vee, leiva, veini, ihu, puudutuse ja söömise kaudu. Kristlik usk ei alga inimese põgenemisest materiaalsest maailmast, vaid tema kohtumisest pühaga Kristuses, kes on tulnud Isa juurest materiaalsesse maailma.
„Eluvee allikatele“
Kõige suurejoonelisemaks muutub vee ja allikate sümboolika Uue Testamendi viimases raamatus. Johannese ilmutuses kujutatakse Jumala päästvat tulevikku sõnadega: „Tall, kes on trooni keskel, hoiab neid kui karjane ja juhatab nad eluvee allikaile“ (Ilm 7:17). Hiljem ütleb Jumal: „Mina annan janusele ilma tasuta eluvee allikast“ (Ilm 21:6). Päris Piibli lõpus avaneb pilt uuest Jeruusalemmast: „Ta näitas mulle eluvee jõge (kr ποταμός), säravat nagu mägikristall. See saab alguse Jumala ja Talle troonist. Keset linna tänavat ja mõlemal pool jõge on elupuu, mis kannab vilja kaksteist korda, andes iga kuu oma vilja, ning puu lehed annavad tervist rahvastele.“ (Ilm 22:1–2) See pilt ei teki tühjale kohale. Selle taga seisavad Vanast Testamendist tuttavad paradiisi ja Jumala linnast lähtuva vee kujutelmad, eriti Hesekieli nägemus templist voolavast jõest, mille vesi muudab maa elavaks (Hs 47:1–12). Uue Testamendi viimane suur tulevikupilt on seega üllatavalt roheline ja veerohke. Selle keskmes ei ole inimene üksinda. Seal on jõgi ja puud, vili ja lehed. Jumala pääste kujutamiseks kasutatakse pilti tervenevast maailmast, kus elu voolab lakkamatult ja kus sellest saavad osa „rahvad“.
Vesi, mida saab rikkuda
Ilmutusraamat tunneb aga ka vastupidiseid pilte. Kolmanda pasunahelina ajal langeb taevast suur täht ning osa jõgedest ja „veeallikatest“ muutub kibedaks (Ilm 8:10–11). Hiljem valatakse üks nuhtlustest „jõgedesse ja veeallikatesse“ ning need muutuvad vereks (Ilm 16:4). Need on apokalüptilised sümbolid, mitte kirjeldused keskkonnakatastroofidest tänapäevases tähenduses. Ometi põhineb nende mõju väga reaalsel teadmisel – kui vesi muutub joomiskõlbmatuks, satub ohtu elu ise. Rikutud allikas tähendab rikutud elukeskkonda. Seetõttu kõnetavad need iidsed pildid ka inimest, kes teab midagi põhjavee reostusest, jõgede seisundi halvenemisest või joogivee nappusest. Me ei pea tegema Ilmutusraamatust tänapäevase keskkonnakaitse käsiraamatut, et märgata, kui elementaarne on selle kujutlus – puhas vesi tähendab elu, rikutud vesi surma.
„Mul on janu“
Vee teema saadab Johannese evangeeliumis Jeesust peaaegu algusest lõpuni. Samaaria naisele kõneleb Jeesus veest, mille järel inimene enam ei janune (Jh 4:14). Lehtmajadepühal hüüab ta: „Kellel on janu, see tulgu minu juurde ja joogu!“ (Jh 7:37). Ristil ütleb seesama Jeesus: „Mul on janu“ (kr διψῶ; Jh 19:28). See on üks Johannese evangeeliumi mõjuvamaid paradokse. Elavat vett pakkuv Jeesus tunneb ise janu. Vaimuliku/vaimse tähendusega pilt ei tühista inimese kehalisust – janu jääb januks.
Pärast Jeesuse surma torkab sõdur odaga tema külge ning evangelist jutustab, et sealt tuli välja „verd ja vett“ (Jh 19:34). Selle salapärase detaili üle on sajandite jooksul palju arutletud ja sellele on antud erinevaid teoloogilisi tõlgendusi. Johannese evangeeliumi terviku seisukohalt on siiski raske mitte kuulda selles veel kord kogu evangeeliumi läbivat vee motiivi. Vesi, elu, Vaim, puhastumine, surm ja uus elu põimuvad tolles evangeeliumis omavahel.
Looduhoid ja eluvesi
Uuest Testamendist oleks anakronistlik otsida tänapäevast keskkonnapoliitikat. Selle autorid ei tundnud meie mõisteid nagu kliimamuutus, mikroplast või põhjavee reostus. Ometi võib nende tekstide maailmapilt meie suhtumist loodusse sügavalt puudutada. Uue Testamendi jaoks ei ole vesi iseenesestmõistetav tarbekaup. See on elu eeldus. Janusele vee andmine on armastuse tegu. Allikas on elu kujund. Puhas vesi tähendab tervist ja uut algust, rikutud vesi hävingut. Jumala tulevikku kujutatakse eluvee jõena, mille kaldal kasvavad puud ja mille ääres saavad rahvad terveks. Siit võiks kasvada ka kristliku looduhoiu üks lihtne lähtekoht –me hoiame vett mitte ainult sellepärast, et see on „ressurss“, mida inimesed vajavad. Vesi kuulub eluvõrgustikku, milles me ise elame ja millest me täielikult sõltume.
Kristlikus keeles nimetatakse loodust Jumala looduks. See tähendab, et maailm ei ole meie omand piiramatus tähenduses. Me oleme selle kasutajad, kuid ühtlasi vastuvõtjad. Enne kui inimene saab vett jagada, peab ta selle ise saama. Võib-olla on siin ka põhjus, miks vesi sobib nii hästi armu (kr χάρις) sümboliks. Keegi meist ei valmista vett ise. Me võime seda koguda, puhastada, juhtida ja jagada, kuid elu enda eeltingimused on meile antud.
Uue Testamendi viimastel lehekülgedel kõlab veel kord kutse: „Janune tulgu! Kes tahab, võtku eluvett ilma tasuta!“ (Ilm 22:17). See on kujund, mis väljendab Jumala kingitud elu. Kuid kujund kõnetab meid ainult seetõttu, et teame juba oma kogemusest, mida tähendab janu ja mida vesi. Võib-olla õpetab just see kõige lihtsam kogemus meile ka midagi loodu hoidmisest – hoidma seda, millest elu sõltub, ning mitte pidama enesestmõistetavaks seda, mis on tegelikult meie kätte usaldatud kingitus.
Jaan Lahe
