Philipp Nicolai (1556-1608) oli 1590ndate aastate lõpul luterliku kiriku vaimulikuks Unna linnas Dortmundist ida pool. Seal möllas tol ajal laastav katk. Neis murelistes oludes kirjutas Nicolai 1599. aastal hingekosutusliku raamatu «Freudenspiegel des ewigen Lebens» (Igavese elu rõõmupeegel), milles ta avaldas ka mõlemad tema loomingust kuulsaks saanud laulud – Nüüd paistab meile kaunisti (KLPR 56) ja Ärgake! nii vahid hüüdvad (KLPR 179). Unnast siirdus ta Hamburgi Püha Katariina koguduse kirikhärraks, jäädes sinna kuni surmani. On märkimisväärne, et Philipp Nicolai isa oli olnud katoliku preester, kes tagandati ametist luterlike vaadete tõttu. Pojast sai tulihingeline õige õpetuse eest võitleja, kes omakorda kritiseeris teravalt kalviniste.
Algupärane tekst muudetud
Nicolai laulu Nüüd paistab meile kaunisti lähtepunktiks on Ilmutusraamatu sõnad: «Mina olen Taaveti juur ja sugu, särav koidutäht» (Ilm 22:16), kuid selle tegelikuks piibellikuks aluseks on Psalm 45 – kuninga pulmalaul. Laulu motoks sobiksid väga hästi psalmi sõnad: «Häid sõnu voolab mu südamest» (45:2). Vaimustusega kujutab luuletaja uskliku hinge kohtumist oma peiu ja kuninga Jeesusega ning kirjeldab taeva rõõmu.
Saksa katoliiklaste palve- ja lauluraamatus viidatakse selle laulu puhul mitmele piiblisalmile (Ilm 19:7, 21:2.9, 22:17, Ef 5:22-24) ja tuuakse ära väike selgitus, kuidas kristlikku kirikut kui Kristuse pruuti mõista. Laulu algupärane tekst ongi tulvil palavat pruudimüstikat, mida uuemates saksakeelsetes väljaannetes on leevendatud ning tõlgete puhul salmide ärajätmisega vähendatud, et teha laul kogudusele lauldavamaks. Saksamaal on see laul olnud soositud pulmalaul, kuid seda on kasutatud ka surma vastu valmistumiseks, samuti armulaualauluks (vt 2. ja 4. salm).
Inspireeriv ja särav viis
Eesti keelde tõlkijaks on märgitud Johann Hornung, kuigi laul esines juba 1656. aasta lauluraamatus. Eesti Maa Rahva Lauluraamatus kuulus vaadeldav laul alajaotusse «Pühast Ristikogudusest» ning Uues Lauluraamatus ossa «Laulud Jeesuse kiituseks». Nagu saksa ja soome lauluraamatutes, on Nüüd paistab meile kaunisti praeguseks leidnud meie lauluraamatus koha Kristuse ilmumise ehk kolmekuningapäeva laulude hulgas (esineb Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liidu väljaandes Vaimulikud laulud tunduvalt lühendatuna ja tõlkeliselt muudetuna). Laulu kandvaks teemaks on kõikjal see suur rõõm, mis valdab inimlapsi, kes Jeesuse on leidnud, vastu võtnud ja temas püsivad.
Laulu viisi on üldiselt peetud Nicolai omaks ja nii on lauluraamatuis märgitud, kuigi on tõenäoline, et eeskujuks on olnud varem ilmunud lauluviis. Küll aga on see särav ja kindlameelne viis inspireerinud heliloojaid kirjutama suurepäraseid ja suurejoonelisi teoseid; samuti on luuletajad eri aegadel ja eri maades loonud häid sõnu sellele viisile, ja isegi sedavõrd palju, et Toomas Pauli tähelepanekul (vt Kelle laule me laulame? lk 23) kuulub see nende lemmikmeloodiate hulka, mille kasutatavus meie lauluraamatus (eriti võrreldes näiteks saksa või soome lauluraamatutega) on erakordselt suur.
Tauno Väinölä
Jaak Salumäe
Eesti Kirik nr 1, 9.01.2002
