Saksa päritolu 17. sajandi koraal «Jeesus, Õnnistegija» (KLPR 369) on vanemates eestikeelsetes lauluraamatutes 10salmiline ja tuntud nime all «Jeesukest ei jäta ma». Nüüdseks on alles jäänud neli salmi, laulu meloodia on aga KLPRs kasutusel veel 7 korral (45, 54, 73, 214, 221, 382, 449B).
Oletada võib, et koraal «Jeesus Õnnistegija» on Põhja-Eestis käibele tulnud hiljemalt 19. sajandi I poolel, Lõuna-Eestis aga oli laul vähem tuntud. Kahjuks ei leidnud sellest koraaliviisist inspireeritud vaimulikke rahvalaule, mis oleks andnud parema ülevaate kõnealuse kirikulaulu levikualast. Igal juhul saame nentida, et meie vaimulikku lauluvarasse kuulub «Jeesus, Õnnistegija» eestikeelsena vähemalt 170 aastat.
Arvestades tolleaegset hariduspilti, võib oletada, et tõlkijaks oli eeskätt mõni vaimulik, kuigi tõlkija nimi on vajunud aegade hämarusse.
Oluline ühendus
17. sajandil kujundasid saksa kirikumuusika olemust ühelt poolt konfessionaalsed eraldumised ja barokk-kultuuri sünd, teisalt 30aastane sõda (1618-1648), mis laastas kogu maa ja hävitas 2/3 rahvast.
Luules, muusikas ja kujutavas kunstis tekitasid need sündmused omamoodi polaarsuse. Valdavaks sai elu mööduvuse, kaduviku ja surma läheduse meenutamine, samas suurenes ekstreemsetes oludes inimese elujanu – ka see leidis väljenduse kunstis. Kiriklikes lauludes kajastati sel ajastul sageli inimese isiklikku lootust ja usku Jumala vägevusse.
Teoloogilises mõtlemises ja kuulutuse praktikas ilmnes kaks suunda: ortodoksia ja müstika. Lutheri õpetusele toetuv ortodoksia taotles jumala sõna vahendamist objektiivsel kujul, eeskätt puhta õpetusena. Ortodoksiast mõjutatud laulu laad oli meie- ja kogudusekeskne, üksikisiku vahekord Jumalaga ei paistnud peamisena.
Vastukaaluks kerkis esile müstilise laadiga pietism, mis nõudis südameusku ja elu uuendamist Sõna kohaselt. Pietistid ei vajanud oma koosolekuil eriti muusikat – see ei kuulunud otseselt südameusu ja hingeõndsuse taotlusse, aga nende põhimõtted innustasid laululoomingut, mille mõju imbus tugevasti ortodoksse luterluse muusikategemisse.
Kas autorita?
Hümnoloogilise analüüsi käigus selgus, et originaalviisi ja -sõnade («Jesus, meine Zuversicht») autori määratlemisel esineb eri maade lauluraamatute vahel lahknevusi. KLPR toetub anglo-ameerika traditsioonile, kus viisi autoriks peetakse Johann Crügerit (Johannes Krüger).
Saksamaal Grebeni-äärses Gross-Breesenis 1598. aastal sündinud J. Crüger oli produktiivne koraaliviiside looja (u 71 viisi), tänapäevalgi on mitu viisi lauluraamatutes kasutusel. J. Crüger oli õppinud Wittenbergi ülikoolis teoloogiat ja töötas 1622. aastast Berliini Püha Nikolause kiriku kantorina ning Graueni kloostri õpetajana.
Teatmikus «The New Grove Dictionary of Music and Musicians», kust pärinevad helilooja elulooandmed, loetletakse ka tuntumaid Crügeri koraale. Koraali «Jeesus, Õnnistegija» loetelus ei mainita. Huvitav on asjaolu, et saksa traditsioon seda viisi Crügerile ei omista. Saksakeelsetes lauluraamatutes on üldlevinud viisi autorimääratlus: autorita, Berliin, 1653.
Kas õpilane või õpetaja?
Sõnade autoriks on KLPR märkinud Luise Henriette (1627-1667), Brandenburgi kuurvürstinna. Kui ingliskeelsed lauluraamatud jätavad sõnade autori tundmatuks, märgivad saksakeelsed lauluraamatud autoriks sageli Otto v. Schwerini ja loomisaastaks 1644 või 1653.
Otto v. Schwerin sündis 1616. a Wietstockis Ückermündes ning õppis Greifswaldis ja Königsbergis õigusteadust. Huvitaval kombel oli O. v. Schwerin seotud Brandenburgi tulevase kuurvürstinnaga. Enne aastat 1637 oli v. Schwerin Louise-Henriette – hilisema kuurvürstinna – koduõpetaja. Alates 1637. aastast sai v. Schwerinist reformeeritud kiriku liige ja ta asus tööle Berliini kuurvürst Friedrich Wilhelmi nõuandjana. Otto v. Schwerin suri 1679. aastal Berliinis.
Teadmata jääb, miks omistatakse käsitletava koraali sõnu nii kuurvürstinnale kui tema kunagisele koduõpetajale. Võime mõelda, et tegemist on õpilase ja õpetaja koostööga või et sõnad lõi v. Schwerin, kuid aupaiste langes protezheerija nimele.
Mõlemad variandid on aga tõenäolised vaid juhul, kui ühislooming sai teoks juba v. Schwerini Berliini-aastatel (mida kinnitavad daatumid 1644 või 1653). Ajal, mil O. v. Schwerin oli Louise-Henriette koduõpetaja, oli viimane noorem kui 10aastane.
Koraali «Jeesus, Õnnistegija» sõnad annavad põhjust pidada käesolevat laulu üheks näiteks pietismist. KLPRs kuulub koraal rubriiki «Surm ja igavene elu», enim on koraaliga seostatud kirjakohta «…mina elan ja teie peate ka elama!» (Jh 14:19).
Laulu juhtkirjaks on olnud aga ka lõik Iiobi raamatust «Sest ma tean, et mu Lunastaja elab, ja tema jääb viimsena põrmu peale seisma» (Ii 19:25 jj). «Julgustage siis üksteist nende sõnadega!» (1Ts 4:18)
Külli Erikson
Eesti Kirik nr 32, 4.09.2002
