Meie kirikukalendris nimetatakse 29. septembrit peaingel Miikaeli ja kõikide inglite päevaks ehk mihklipäevaks.
Kogudustes nimetatakse seda päeva soojalt ja koduselt laste ja inglite pühaks ning paigutatakse selle lähedusse meelsasti pühapäevakooli algus. Kaitseinglist kõnelemine toob julgust ja rahu nii väikesele kui suurele. Ja mitmeid ilusaid uusi laule on selleks päevaks kirjutatud või tõlgitud.
1900. aastal ilmunud «Uue Lauluraamatu» eelkäijas, 19. sajandi lõpukümnendeil käibel olnud uuendatud tekstide ja sisuga «Eesti maa rahwa Laulu-raamatus», on laulud jaotatud kahekümne kaheksasse peatükki. XIV peatükk kannab nime «Jumala inglitest» ja sisaldab neli mihklipäevaks mõeldud laulu, nende hulgas Bremeni toomkiriku kantori Laurentius Laurenti loodud «Kõik inglid taeva valguses» (KLPR 150).
1726. aastal andis Samuel Lorenz Frölich Riia linnas välja lauluraamatu pealkirjaga «Monned Laulud, Mis surest Laulo-Ramatust on mahha jänud mis Jummala auuks Ello parrandusseks ja Süddame römustamisseks voib laulda Selle pissokesse Ramato sisse kokku pantut». Ega see raamat nii pisike olnudki – 83 laulu ja veel paarikümne lehekülje jagu lisasid. Suur osa lauludest kuulub tänapäevani luterliku kirikulaulu loomingu raudvarasse, kuigi uuemad saksa lauluraamatud on paljudest neist juba loobunud, sealhulgas ka ülalnimetatud laulust. Aga selles Riia linnas väljaantud lauludekogumikus on see mihklipäeva laul koguni kümme salmi pikk. Praegune lauluraamat on alles jätnud vaid kolm salmi ja nõnda ära kaotanud hulga häid ja olulisi mõtteid mihklipäevaks. 6. salmis öeldakse näiteks nii: «Oh anna meid siin löpmata / sind söamest ka karta / et meie omma pattuga / ei inglid ärra aja.» 9. salm aga jutustab inglite ülesannetest: «So pühha risti koggodus / ka nende holeks olgo / ja igga male önnistus / ja rahho järgest tulgo.»
Kui lauluraamatukomisjon 1980. aastate alguses uue hoo ja lootusega asus vanu laule redigeerima, paluti mitut sõnaosavat kirikuõpetajat sõnastada osa uue lauluraamatu lauludest nii, et neid saaks tulevases lauluraamatus kasutada. Nii esitas õpetaja Harri Haamer oma ettepanekuid nelipühade ja väiksemate pühade laulude kohta. Ei olnud temagi töö täiuslik, seda enam, et vana asja paikamine on alati üsna tänamatu tegevus.
Lauluraamatukomisjon otsustas jätta alles üksnes kolm salmi (1., 2. ja 6.), et hoida ruumi uuemate ja paremate laulude jaoks. Siiski olgu siin ära toodud Harri Haameri hoogsa luuletajakäekirja näitena 5. salm: «Kes oma ihalustele / siin annab meelevalla, / ei see siis jõua pärale / kord uue Taeva alla, / kus inglikoorid laulavad / ja pühadega austavad / Jumalat igavesti.»
Muidugi on meie lauluraamatus inglitest juttu lisaks mihklipäeva, jõulu- ja õhtulauludele veel teisteski rubriikides. Nii võime rahuldusega tõdeda, et me ei ole ingleid unustanud. Loodetavasti nemad ka meid mitte.
Vaadeldava laulu teksti ja muusika loojate kohta on võimalik lugeda Eesti Kiriku (3. aprill 2002) sarjast «Laulu lugu», kus leidub pisut teavet Laurentius Laurenti ehk Lorenz Lorenzeni kohta. Samas on ka vihje sellele, et viisi kasutatakse ka väga paljude teiste tekstide juures. Dr Toomas Pauli statistika järgi (vt. «Kelle laule me laulame?» 2001, lk 23) on Punscheli noodiraamatu viisi nr 208 kasutatud kaheksal korral nii praeguses kui ka eelmises lauluraamatus. See on ilus viis ning mõnus laulda oma mõõduka üheoktavilise ulatuse tõttu.
Jaak Salumäe
Eesti Kirik nr 35, 25.09.2002
