Nikolaus Herman, laulu “Nüüd Jumalale austuseks” nii sõnade kui viisi autor on sündinud Saksamaal Altdorfis Nürnbergi lähedal. Tema sünniaastas ei ole olnud täit selgust. Varasemais väljaandeis toodud 1480 on nihkunud edasi 1485 peale ning uue Saksa lauluraamatu järgi on sünniaastaks märgitud 1500. Herman tegutses aastast 1518 kooliõpetajana ja evangeelse koguduse kantorina Böömimaal Joachimsthalis, kus ta ka 15. mail 1561. aastal suri. Tal oli väga viljakas koostöö oma hingekarjase Johannes Mathesiusega, esimese Lutheri-biograafiga.
Isalik teenäitaja
Oma kirikulaulu loomingus (laule on arvuliselt vähemalt 176) on ta kui kooliõpetaja keskendunud just laste ja kristlike kodude jaoks mõeldud lauludele, kus evangeeliumi jutustused saavad arusaadavaiks ja meeldejäävaiks värsis ja muusikas (vt KLPR 117, 151) või kus lastele mõistetavalt tuuakse lähedale kristliku pereelu väärtused (KLPR 403, 422). Hermani laulude kogumik ilmus Wittenbergis 1560. aastal.
Kuigi laulu “Nüüd Jumalale austuseks” eestindajana on nimetatud Johann Hornungit, ei saa see olla päris õige, kuna laul oli trükitud juba 1656. aastal nn Salemanni lauluraamatus, kust ta katkematuna on edasi kandunud läbi kõigi meie lauluraamatute ja kuulunud tavaliselt jõululaulude hulka (nii on ka praeguses Saksa lauluraamatus).
1979. aastal koostatud lauluraamatu sisukorra maketi järgi oli see laul samuti jõululaulude hulka arvatud, nii nagu meie lauluraamatu üks vanemaid laule KLPR 31A endise pealkirjaga “Rahva Õnnistegija” (Nun komm, der Heiden Heiland) kuulus seal vana traditsiooni järgi advendilaulude hulka.
Jõululaulust advendilauluks
Lauluraamatukomisjoni sisemise tööjaotuse korras sai Andres Põderi ülesandeks teha laulule “Nüüd Jumalale austust” uus redaktsioon ja nii sündis endiste raskepäraste värsside asemele ladus eestikeelne luule, kusjuures säilis algupärase teksti kõnekas sisu.
Kuna meie uuenevasse lauluraamatusse tuli uusi jõululaule rohkesti juurde ja algselt 21-laululiseks planeeritud osa laienes koguni 26 lauluni, leidis Hermani jõululaul endale koha advendilaulude hulgas, küllap seda ka tänu eesti keele võimalustele olevikulisest vormist välja lugeda tuleviku saabuvaid sündmusi. Omakorda sai põlisest advendilaulust “Rahva Õnnistegija” keskaegselt karge jõuluhümn Päästja on nüüd kingitud.
Nikolaus Hermani poolt ilmselt 1554. aastal loodud lauluviis esineb nii Punscheli kui Hageni noodiraamatus kahel kujul – nii viimase värsirea kordamisega kui ka ilma. Antud laulu puhul näitab Eesti Ma Rahwa Laulo Ramat kindlalt kordusega variandi kasutamist, Uus Lauluraamat aga mitte, jättes nii selle kui ka teiste sama viisiga lauldavate laulude puhul organisti otsustada, kas teha hoogne glissando üles koos lõpurea kordamisega või mitte.
Kiriku laulu- ja palveraamatus on säilitatud eesti traditsiooni mööda algsem variant, nii palju kui see «punellikult nuditud» rütmi ja meloodia puhul on olnud võimalik. Saksa lauluraamatust Evangelisches Gesangbuch (1994, laul nr 27) leiame rahuliku rütmiga voolava meloodia (sama leidub ka Soome praeguses lauluraamatus, nt nr 143), mille lihtsus ja ilu sunnib mõtlema eesseisvale tööle, mida kirikumuusikuil on võimalik teha, et tutvustada koraalipühade kaudu kogudusele kirikulaulu viiside kujunemise keerulisi radu.
Jaak Salumäe
Eesti Kirik nr 49, 5.12.2001
