Püha öö (KLPR 32), maailma tuntuim, armastatuim ja seega vist ka kauneim jõululaul on kujunenud jõulude signatuuriks kõikjal maailmas. Jõulukaardi avanemisel kostev vaikne viis või solistide, oratooriumikoori ja sümfooniaorkestri täiusliku kõlaga esitatud suurepärane seade on võrdselt mõjuvad ning toovad hinge ainulaadse tunde – jõulude rõõmu, pühalikkuse, rahu ja seletamatu igatsuse.
1988. aasta ajalehe Sakala jõulunumbris trükiti ära mu kirjutis: «Kuidas sündis Püha öö?» Siis oli selle laulu sünnist möödunud täpselt 170 aastat. Püha öö võidukäik maailmas jätkub üha.
Ameerika Ühendriikides Michigani osariigis Frankenmuthis asub maailma suurim aastaringne jõulukauplus BRONNER’s CHRISTmas Wonderland. Püha ööd fanaatiliselt armastav vanahärra Wallace Bronner on paigutanud sinna laulu sõnad kolmesajas keeles ning lasknud ehitada Oberndorfi Püha Öö kabeli koopia. Lugematud külastajad saavad pildis, helis ja mõttekujutluses siseneda jõulude imemaailma.
Sündinud Salzburgis
Sama särav ja muretu ei olnud kuulsa laulu ega selle tagasihoidlike autorite tee. Kui 11. detsembril 1792. aastal Austrias Salzburgi vaestelinnaosas nägi ilmavalgust üks väikemees, kellele pandi ristimises nimeks Joseph Franziskus, oli tema isa oma armastatu ammu hüljanud ning oma teed läinud. Väike Joosep sai oma hariduse kloostrikoolis, samuti muusikaarmastuse ja kitarrimängu oskuse. Peagi pühitseti Joseph Mohr (1792-1848) katoliku kiriku preestriks ja 1817. aastast alates sai temast Salzburgist 10 km põhja pool asuva väikese Oberndorfi koguduse vaimulik. Sealses pühale Nikolausele pühendatud kirikus kõlaski 24. detsembril 1818. aastal esmakordselt Stille Nacht, heilige Nacht! Alles schläft, einsam wacht…
Vana ladinakeelne laul Alma nox, tacita nox oli saanud lihtsad, südamlikud ja kõnekad saksakeelsed sõnad ning sellele 6salmilisele tekstile kirjutas samaväärselt lihtsa ja südamliku viisi naaberkoguduse kooliõpetajast organist Franz Xaver Gruber (1787-1863), Joseph Mohri hea sõber. Koos nad selle laulu ka esitasid ja kuna kiriku vana orel ei olnud mängukõlbulik, saatis preester laulu kitarriga (tol ajal kiriklikus praktikas ennekuulmatu asi!).
Kingitus maailmale
Kui tööülesanded nii Mohri kui ka Gruberi mujale viisid, jäi laulukene ringlema suust suhu «Taevaliku laulu» nime all ja tegijaid enam ei mäletatudki, kuni 1854. aastal Berliini kuninglik orkester selle oma kavasse võttis ja autorite vastu huvi tundma hakkas. Siis jutustaski Franz Gruber, koorijuht ja organist Halleinis, selle imepärase laulu imelise saamisloo, mis hiljem iga põlvkonna poolt ümberjutustatuna on omandanud aina uut värvingut ja tähendusrikkust. Siiski kõlab kõigist neist lugematutest legendidest ja müütidest läbi üks ja sama sõnum: seda laulu ei tehtud! See sündis! Ja sellest sai Austria tohutult suur kingitus kogu maailmale!
Rahuldav tõlge tabamata
Esimene minule teadaolev eestindus on aastast 1888 ja algab sõnadega: Vaikne öö, õnnistud öö! Meie kiriku lauluraamatusse tuli laul 1923. a trükis leiduva Uue lauluraamatu lisa kaudu, algussõnadeks: Püha öö! Õnnistud öö! Hingab kõik, valvavad Joosep, Maarja lauda sees, Sõimes Jeesuke nende ees… ja tõlkijaks märgitud Karl August Hermann.
Peaaegu igas uues trükis on sõnastust muudetud, kuid kõiki rahuldava tulemuseni ei ole jõutud. Meie praegune lauluraamat pakub nn traditsioonilise ja üsna vanamoelise sõnastuse, mis on olnud kasutusel umbes 50 aastat, ja selle kõrval ka uuendatud tõlke, mis lõpliku kuju sai Lauluraamatukomisjoni poolt 1984. aastal. Kuigi need ja ehk veelgi mõned tõlkevariandid on kõrvuti käibel, tahaks loota, et nad ei saa takistuseks, kui ka Eestimaa lapsed ja vanad jätkuvalt ühinevad laulma täis hardust ning vaimustust: Püha öö, õndsaim öö! Meile sa ilmuta Isa armu, mis õnnistust toob, rahupõlve maailmale loob. Laulgem halleluuja! Laulgem halleluuja!
Jaak Salumäe
Eesti Kirik nr 51, 19.12.2001
