Nime Johannes Angelus Silesius võib eesti keelde ümber panna selliselgi kujul: Sileesia Sõnumitooja Johannes. Niisuguse nime võttis enesele Johann Scheffler, kui ta 12. juunil 1653. a konfirmeeriti roomakatoliku kiriku liikmeks.
Mitmekesine haridustee
Johann Scheffler sündis 25. detsembril 1624. a Breslaus (Wroclaw). Tema isa oli oma luterliku usu tõttu Poolast lahkuma sunnitud aadlimees. Noor Johann jäi 12aastaselt isa ja 15aastaselt emata. Hariduse sai ta Breslau gümnaasiumis, kus tema luuleand juba varakult ilmsiks tuli.
1643. a astus noormees Strassburgi ülikooli, et õppida arstiteadust, poliitikat ja ajalugu, kuid juba järgmisel aastal siirdus Leidenisse Hollandis, kus elas palju teisigi tema sünnimaa luterlasi. Seal keskendus ta vaid arstiteaduse õppimisele. Õpingud viis Scheffler lõpule Paduas Itaalias 1647-49, mille järel siirdus tagasi kodumaale, kus tegutses arstina Alam-Sileesias Münsterberg-Oelsis, olles mitu aastat hertsog Sylvius Nimrod von Württembergi ihuarst.
Usuline ärkamine
Juba Hollandis elas Johann Scheffler läbi üsna tormilise usulise ärkamise, saades märgatavaid mõjutusi mennoniitidelt. Temas tärkas ja kasvas huvi keskaja müstikute ja Jakob Böhme õpilaste loomingu vastu.
Siis aga tuli siirdumine katoliiklusse. 1661. a pühitseti Scheffler preestriks, kellest kujunes innukas reformatsioonivastane aktivist Sileesias. Elu viimased aastad tegutses ta Breslau Püha Matteuse koguduses ning oma sünnilinnas ta ka suri pikaajalise haiguse järel 9. juulil 1677. a.
Viljakas looming
Johann Scheffleri loomingusse kuulub arvukas hulk kirikulaule, millest Albert Knappi antoloogias (1865) on trükitud koguni 39. Siiski on Saksa praegusesse lauluraamatusse alles jäänud vaid neli (Soome Virsikirjas üksainuke). Ka meie Kiriku laulu- ja palveraamatus on Johann Scheffleri laule neli ja need kõik kuuluvad tuntud ja armastatud laulude hulka (KLPR 262, 275, 282 ja 322).
300 aastat püsinud sõnastus
Arm, kes Sa mind oled loonud oma näo järele (KLPR 262) tõlgiti eesti keelde juba XVIII sajandi alguses ning sisaldus Eesti=Ma Kele Laulo=Ramatu 1741. aasta lisas Kaunid Waimolikkud Laulud.
Tõlkijast andmed puuduvad, kuid temast on alguse saanud sõnastus, mis peagi 300 aastat püsinuna on kaasa toonud teatud mõistmise raskuse: seal, kus autor kõneleb armastusest selle all Jeesust mõeldes, on meil kasutusel sõna arm, mis tänapäevaks on omandanud üsna kitsa usulise tähenduse, kuigi tõlkija omal ajal ja tookordses keelekasutuses ikka armastust mõtles.
Seega võiksime nimetatud laulu salme lõpetada ka nii: Armastus, Su oma ma elades ja surres ka. Seega armastus=Jumal=Jeesus. Laulik loetleb tegusid, mida Jumal Jeesuses Kristuses meie päästmiseks on teinud.
Kui Soome kirik kasutab sama laulu puhul (Rakkaus, kun kuvaksesi meidät kerran tänne loit VK 430) Heinrich Alberti 1642. aastast pärinevat viisi (vt P. 174), on meil tarvitusel sakslastega sama lauluviis, mis on avaldatud 1693. a Meiningeni lauluraamatus ning mille nimiviisiks on Oh sa elu Vaim, meil tule (Heinrich Heldi laul, mis lauluraamatu uuendamisel meil välja jäi).
Punscheli Noodiraamatus (P. 175) on viisi autoriks märgitud Johann Christian Bach ja sama kordab üle ka meie lauluraamat, kuid ekslikult. See lauluviis oli olemas ammu enne suure Bachi tubli poja sündi. Küllap võis aga nimekas helilooja seda meloodiat kasutades valmistada koraaliseadeid, mis poolehoidu ja kasutamist leidsid.
Johann Scheffleri võib julgelt arvata pietismi eelkäijate hulka. Tema kirikulaulu looming sisaldab julgustust ning üleskutset käia Kristuse järel, aga ka rõõmsat imetlust, mida kõike head Jumal meile Jeesuse läbi on teinud.
Jaak Salumäe
Eesti Kirik nr 24/25, 12.06.2002
