peapiiskop Urmas Viilma
27.05.2017 Tartu Pauluse kirikus
Oma kirik
Austatud kirikukongressil osalejad, armsad külalised, head sõbrad!
Seljataha on jäänud meie „oma kiriku“ sajand. Mõiste „oma“ vajab täpsustamist ja konteksti paigutamist. Võime öelda, et 1917. aastal oli siinsetel aladel juba üle 700 aasta tegutsenud ja ka reformatsioonisündmustes ümberkujundatud luterlikust härraskirikust „oma kirikuks“ ümbervormimine üks olulisemaid kiriklikke eesmärke.
Rahvuslikult meelestatud eesti vaimulike seas keskenduti 1917. aasta kevadel kõige põletavamast probleemist vabanemisele – maapiirkondades mõisnike ja linnades rae patronaadiõigusest lahti raputamisele. Rahvusliku mõtlemise suurkuju ja kiriklik visionäär Villem Reiman (1861–1917) tegi esimesena juba 1905. aastal Postimehes ilmunud viies artiklis konkreetsed ettepanekud kirikuelu üldiseks korraldamiseks nõnda, et õpetajate ja herrade kirikust saaks rahvakirik [1]. Ta pidas saksa rüütelkonna poliitilist võimu kiriku üle vägivallaks evangeeliumi vastu. Kirikuelu korraldamise uueks aluseks pidi Reimani sõnul saama kogudus ehk kiriku liikmeskond, kelleks on rahvas. Nõnda tähendas oma kirik saja aasta eest Tartusse kirikukongressile kogunenute jaoks just eesti rahva kirikut. Siit ka põhjus, miks Tartusse ei kogunenud saksa koguduste esindajad. Endiselt olid pooled kohale tulnud vaimulikest eesti kogudusi teenivad, kuid valdavalt maarahva keelt kõnelevad baltisaksa pastorid.
Esimene kirikukongress oli eesti kirikurahva kongress. 1917. aasta revolutsiooni ideedest tiines õhustikus võiksime ka Tartus toimunud kongressi pidada revolutsiooniliseks, kuna sellel puudus tollase kirikuseaduse alusel legitiimsus. See oli tosina ajalukku läinud initsiatiivika mehe (Wilhem (Villem) Gottfried Eisenschmidt, Arnold Laur, Heinrich (Henrik) Koppel, Arnold Habicht, Leopold Raudkepp, Eduard Aule, Jaak Varik, Alexander (Aleksander) Kapp, Jakob Kukk, Johan Kõpp, Jaan Lattik, Bernhard Steinberg) [2], kümne vaimuliku ja kahe koguduse ilmikliikme omaalgatusliku üleskutse alusel toimunud suurkogunemine. Kongressil osalejaid oli kokku üle kolmesaja. Seda, et kongressist osavõtt osutus arvukamaks, kui kokkukutsujad oskasid loota, kinnitab tõsiasi, et koosoleku toimumise kohta muudeti kahel korral. Esmalt koguneti 31. mail Treffneri gümnaasiumi aulasse, kust õhu- ja ruumipuudusel liiguti päeva teiseks pooleks edasi reaalkooli. Kongressi teisel päeval, 1. juunil koguneti aga juba Vanemuise teatrimaja saali. [3]
Ajaloolise tähenduse riigi eestkoste alt vabanenud Eesti vaba rahvakiriku asutamissündmusena on kirikukongress saanud hiljem, seoses 1919. aasta septembris toimunud teise kirikukongressiga, kui reaalselt hakati rakendama esimesel suurkogunemisel vastu võetud põhimõttelisi otsuseid. Hilisem EELK piiskop ja Välis-Eesti kiriku peapiiskop Johan Kõpp sõnastas iseseisvuva kiriku korraldusliku ideaali kirikukongressil peetud kõnes nõnda: „Kiriku korraldus ja tegevus olgu edaspidi niisugune, et eesti rahval tunne võib olla ja peab olema: see on meie oma kirik.“[4] Seda ideaali hakati kohe teostama. Kirikukongressil läbis esimese lugemise kiriku põhikiri ja võeti vastu viiest punktist koosnev deklaratsioon [5].
Esimese kirikukongressi deklaratsiooni peame Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku sünniaktiks, mistõttu arvutame oma kiriku iseseisvuse aastaid kokkuleppeliselt just sellest kirikukongressist alates. Ja kes siis veel saakski otsustada selle üle, millist hetke peame oma kiriku sünnipäevaks, kui mitte meie ise!
1917. aasta kirikukongressi deklaratsioon
1917. aasta kirikukongress hääletas eraldi läbi viis deklaratiivset põhimõttelist seisukohta.
1. Eesti Evang.-Lutheruse usu kirik on vaba rahvakirik kodumaal kui ka asundustes.
2. Tema liikmeteks on kõik need, kes oma väljaastumisest kogudustest teada ei ole andnud.
3. Eesti Evang.-Lutheruse usu vaba rahvakirik astub võimalust mööda omavalitsusega ühendusse.
4. Eesti Evang.-Lutheruse usu rahvakirikusse võivad täisõigustatud liikmetena sisse astuda kõigi rahvaste liikmed, kes seda soovivad, kusjuures kaitsmist leiavad:
a) rahvusliku vähemuse usulised huvid,
b) tema õigused kiriku valitsemises proportsionaalse süsteemi alusel.
5. Eesti Evang.-Lutheruse usu vaba rahvakirik astub sinodaalsesse ühendusse teiste evangeelse usuga kirikutega Vene riigis.
Vastu võetud viiepunktilisest deklaratsioonist selgub, millised olid kirikukongressil kokku lepitud vaba rahvakiriku põhilised tunnused.
1. Eesti evangeelne luteri usu kirik kui vaba kirik. Kui kõneleme tänases kontekstis vabakirikutest, siis tähendab see iseseisvaid evangeelseid protestantlikke kogudusi, mis seisavad oma õpetuse ja elukorralduslike tunnuste alusel lähedal kalvinistlikele või reformeeritud kogudustele. Eestis esindavad sellist konfessionaalsust baptistid ja vabakogudused, ka endise nimega priilased. Sada aastat tagasi ei tähendanud vabadus konfessionaalset määratlust, vaid sõltumatust riigivõimust ja rüütelkonna patronaadiõigusest. Sealhulgas õigust iseseisvale omavalitsemisele nii koguduste kui kiriku keskvalitsuse tasandil. Uue põhikirja järgi ei sekkunud vabastatud rahvakirikus keskvõim ei riigi ega mõisnike tasemel kuidagi enam kiriku ega tema koguduste elukorraldusse. Hoolimata naasmisest episkopaalse kiriku juhtimismudeli juurde koos sooviga valida kirikujuhiks oma piiskop, ei soovinud kirikukongressil osalejad tagasi rootsiaegseid riigikiriku aegu, kui kirikupea määras või kinnitas ametisse riigivõim. Eesti kirik pidi olema vaba kirik, kus liikmed ehk kogudused valivad ise oma vaimulikud ja eri tasandi sinodikoosolekutel muud kirikujuhid.
Kirikukongressil olulise eestkõnelejana tegutsenud Johan Kõpp on defineerinud hiljem vabakirikut kirikupoliitilises mõttes riigist sõltumatu, ise ennast valitseva ja juhtiva kirikuna, mille vastandiks on riigi- või maakirik.[6] Nõnda moodustati EELK sajandi eest episkopaal-sinodaalse korraldusega vaba kirikuna, mis siiski ei tähendanud seda, et kirik oleks ennast riigist lahti öelnud. Riigi ja kiriku lahutatus tähendas juhtimise lahus hoidmist, mitte teineteisest lahti ütlemist. Tollase omavalitsusega ühendusse astumine, et iseseisvuvale kirikule tagada legitiimne tegutsemine, hääletati ühe deklaratsioonina kongressil läbi ja leidis toetuse. Nõnda nähti koostöö jätkumist riigivõimu ja kiriku vahel ning kirikliku elukorralduse riigi seadustega reguleerimist loomulikuna.
2. Eesti evangeelne luteri usu kirik kui rahvakirik. Rahvakiriku tunnusteks on peetud läbi möödunud sajandi, tegelikult juba alates 19. sajandi keskpaigast, erinevaid näitajaid. Friedrich Daniel Ernst Schleiermacheri jaoks oli riigi eestkoste alt vabastatud rahvakirik kirik, kus sama keelt kõnelevad ja samasse rahvusesse kuuluvad kristlased moodustavad kirikusootsiumi (Kirchengemeinschaft) [7]. Hilisem Välis-Eesti peapiiskop Konrad Veem defineerib rahvakirikuks kiriku, kelle liikmeiks on rahva valdav osa.[8] Kirikukongressil vastu võetud deklaratsiooni kohaselt määratleti rahvakiriku liikmetena kõik need, kes oma väljaastumisest kogudustest teada ei andnud. Rahvakirikusse kuulutakse ristimise alusel ja sellest lahkutakse isikliku avalduse alusel. Johan Kõpu sõnul ei nõua rahvakiriku mõiste mitte, et terve rahvas tingimata tunnustaks sama konfessiooni, kuigi sellel muidugi on oma paremused, vaid seda, et teatavasse kirikusse koondunud rahva osas nähakse rahvast tervikuna, mitte liigitatuna eriosadesse.[9]
3. Eesti evangeelne luteri usu kirik kui erinevate rahvaste kirik. Erinevalt näiteks Lätist, kus moodustus kaks eraldi piiskopkonda, lätlaste kogudustele ja sakslaste kogudustele, millel olid ka vastavast rahvusest oma piiskopid [10], läks Tartu kirikukongress teist teed. Eri rahvusgrupid ja luterlastest vähemusrahvused, näiteks rootslased ja sakslased, moodustasid kiriku sees oma praostkonnad, kuid mitte eraldi piiskopkondi. Deklaratsioonis sõnastatud põhimõtted, et rahvakirikusse võivad täisõigustatud liikmetena kuuluda kõigi rahvaste liikmed, kes seda soovivad, kusjuures nende huvid peavad olema kaitstud ning neile on tagatud õigus kiriku juhtimises osalemiseks proportsionaalsuspõhimõtete alusel, tagasid EELK ühtsuse. Ajaloost teame, et see ei lahendanud lõplikult rahvuste, peamiselt baltisakslaste ja eestlaste vahelisi pingeid kirikuelu korraldamisel, vaid päädis 1925. aastal riigi üsna näotu sekkumisega EELK konsistooriumi palvel ning Tallinna toomkiriku saksa koguduselt jõuga käest võtmise ja riigistamisega [11].
4. Eesti evangeelne luteri usu kirik kui interterritoriaalne kirik. Eestlaste asualad ulatusid vabatahtlike ümberasumiste ning ka tsaariaegsete ümberpaigutamiste või küüditamiste tõttu kogu laiale Venemaale, kaugele üle 1917. aastal loodud Eestimaa rahvuskubermangu ja 1920. aasta Tartu rahulepinguga määratud Eesti Vabariigi piiride. Helsingi Eesti koguduse õpetaja, esimene punase terrori ohvrist veretunnistaja August Nigol (hukati Permis 16.08.1918) [12] teab oma 1918. aastal välja antud raamatus nimetada, et väljaspool Eestimaad elas sel ajal 318 eestlaste asunduses Peterburi kubermangust Hiina ja Mongooliani välja hinnangulisel kuni 250 000 eestlast [13]. Ka kirikukongressile oli tulnud saadikuid eesti asundustest Venemaal [14], mistõttu oli loomulik, et kongress lisas oma esimesse deklaratsiooni märkuse rahvakiriku tegevuse ulatusest väljaspool Eestit tegutsevates eesti asundustes. Kõige suurem eestlaste kogukond asus Peterburis (50 000 eestlast), samuti olid suured asundused Siberis (40 000 elanikku), Lätis (25 000 eestlast), Moskvas (8000) jne.[15]
5. Eesti evangeelne luteri usu kirik kui oikumeeniline partner. Kirikukongressi viimane deklaratsioon kinnitab asutatava kiriku koostöövalmidust ja osadust Venemaa teiste evangeelsete kirikutega, mis peaksid tekkima, kui Vene Ajutine Valitsus peaks oma kava kiriku ja riigi lahutatusest ellu viima. Selle kava kohaselt pidid tekkima Venemaa territooriumile rahvuste alusel iseseisvad vabakirikud [16].
Rahvakiriku tegelikkus
Kui analüüsime sajandi eest sõnastatud deklaratsioone ning vaatleme neid omas ajas ja kontekstis, siis oli tegemist ambitsioonikate, samas ausate ja julgete printsiipidega. Need deklaratsioonid tegelesid tol ajahetkel kõige olulisemaga, kirikuelu ümberkorraldamisega Vene riigi koosseisu kuuluvas äsjaühendatud Eestimaa rahvuskubermangus. Me ei leia nendest viiest postulaadis viiteid aruteludele kiriku õpetuse või aluste üle. Õpetusküsimuste üle siiski arutati, seda põhikirja eelnõu lugemise ajal, kuid sellest arutelust ülevaate tegemiseks käesolevas ettekandes ruumi napib. Ka ei sõnastatud kirikukongressil kiriku rolli ühiskonnas konkreetsemalt kui vaba rahvakiriku ideena. See, millega iga vaimulik, köster, kiriku eestseisja või vöörmünder oma koguduses tegelema pidi, ei vajanud üle kordamist. Sajandi eest ei kujutatud ilmselt enesele ette olukorda, kus rahvakiriku liikmeskond võib valida ka kirikusse mittekuulumise, nagu see on osutunud kurvaks tõeks sada aastat hiljem. See vabadus kirikust soovi korral lahkuda anti kõigile, kuid keegi ei osanud ette näha, et rahvakirik jääb ise ühel päeval tegutsema koos rahvaga, kuid rahvas elab ja tegutseb ilma kirikuta. See on ühepoolne suhe või ilma vastuarmastuseta armastus. Kahe maailmasõja vaheline aeg jäi tõenäoliselt liiga lühikeseks, selleks et Eesti Evangeelne Luterlik Kirik saaks eestlaste jaoks päris oma kirikuks. Paljude koguduste pastorid olid veel pikka aega saksa soost. Nõnda esindasid nad endiselt sümboolselt härraskiriku mentaliteeti, isegi kui need vaimulikud tegelikkuses olid rahva teenistuses kõige paremas mõttes. Eesti Vabariigi algusaastatel kiriku suhtes valitsenud vasakpoolsete poliitiliste jõudude ebasõbralikkus mõjutas samuti oluliselt kiriku ja riigi suhteid. Pingeid lisas Eesti Vabariigi maareform ja koguduste maade tasuta riigistamine, mis võttis kogudustelt sissetulekud ning vaimulikelt ja teistelt töötegijatelt palgad.
Eesti Evangeelne Luterlik Kirik sai 1917. aasta kirikukongressil asutatud vaba rahvakirikuna ning on tegutsenud sellisena kahe maailmasõja vahelisel võimalusterohkel ajal, aga ka läbi keeruliste aegade, nii okupeeritud ja kirikuvaenulikus Eestis kui kibedat põgenikuleiba maitstes paguluses mujal maailmas.
Rahvakiriku olev ja tulev päev
Täna oleme taas kord Tartus ühiselt koos kirikukongressina. Kuna kirikukorralduslikult oleme praegu oluliselt paremas olukorras kui sajandi eest, mil kirik vajas identifitseerimist ja struktureerimist, ei ole meil vaja seekord deklareerida midagi kiriku omakorraldusliku elu tarvis. Küll aga on meil ka seekordsel juubelikongressil soov kiita heaks viis deklaratsioonipunkti, mis sõnastavad EELK kui Eesti vaba rahvakiriku ülesande tänases päevas meie sekulaarses ühiskonnas.
Tahan oma ettekande lõpuosas avaldada mõtteid meie seekordse juubelikongressi viie deklaratsioonipunkti üle, mis loodetavasti täna pärastlõunal kongressi delegaatide heakskiidu saavad. Need viis lauset püüavad taasmõtestada EELK kui vaba rahvakiriku rolli tänases päevas meie Eesti ühiskonnas.
2017. aasta kirikukongressi avaldus
1. Kirik on suunatud Eesti rahvale. Vaba rahvakirik on evangeeliumis vaba ja avalik kirik. Nii nagu meie eelkäijad vaba rahvakiriku asutamise aegu, lähtub ka sajandat aastapäeva tähistav Eesti Evangeelne Luterlik Kirik oma tegevuses missioonist, mille allikas ja kese on evangeelium ristilöödud ja ülestõusnud Jeesusest Kristusest. Evangeelium vabastab ja lohutab, julgustab ja rõõmustab. Me näeme kiriku avaliku identiteedi lätet evangeeliumis ning rõhutame seetõttu kiriku misjonimeelset ja teenivat suunatust kogukonnale, meie rahvale, tervele Kristuse ristil lepitatud inimkonnale.
Kiriku Eesti rahvale suunatuses võib näha rahvuskiriku idee juurde naasmist, nagu seda kaaluti ka esimesel kirikukongressil. Seda see siiski ei tähenda. Kristuse-keskne kuulutus- ja teenimistöö sõna ja sakramendi kaudu peab kiriku kui armu vahendaja kaudu jõudma igaüheni Eesti ühiskonnas. See vastutusrikas ülesanne on ilma Kristusele toetumata ja temale lootust panemata meie jaoks üle jõu käiv. Ometi oleme just selleks kirikuna kutsutud, et ise evangeeliumist jõudu ammutades võiksime evangeeliumi kuulutada kogu rahvale. See tähendab konkreetselt kõiki meie ühiskonna liikmeid, kes meie kuulutusväljas asuvad, olgu lapsed või noored; olgu täisealised või eakad; olgu mehed või naised; olgu eestlased või venelased; olgu liberaalid või konservatiivid; olgu rahvuslased või sotsialistid; olgu ettevõtjad või teenistujad; õpetlased või õppurid; olgu kodanikud või sisserändajad … Eesti ei ole juba ammu kristlik maa. Meie riik on oma korralduselt ilmalik, kuid suur osa rahvast januneb vaimuliku toidu järele. Kiriku ülesanne on seda rooga pakkuda sel viisil ja selles keeles, mis on arusaadav ja jõuab kohale võimalikult paljudele. See on, mida peame kirikuna edaspidi õppima!
2. Kirikul on kaasvastutus Eesti rahva ja kultuuri eest. Vaba rahvakirik on kõigi kirikuliikmete ühine ja avalik vastutus. Kirik on meie identiteedi ja kogukonna üks alustaladest ning rahva hariduse ja kultuuripärandi kandjatest. Meie ühine kuulutus- ja teenimistöö on suunatud tervele kogukonnale – inimestele nii linnas kui maal. Kirik – see on elav side evangeeliumi, meie ajaloo ja tänapäeva vahel. Nõnda oleme osalised eesti keele ja kultuuri jätkumises ja kujundamises. Peame vajalikuks osaleda ühiskondlikes aruteludes Eesti rahva tuleviku ning meie ühiskonna pikaajaliste sihtide ja väärtuste üle.
Kirik on osa kultuurist, olles üheks selle loojaks ja kujundajaks. Eesti vaba rahvakirik on 500aastase reformatsioonipärandi ja sellele eelnenud rahvakatoliikluse järjepidevuse kandjaks, eesti ristirahva identiteedi loojaks ning mitmekesiselt rikka omakultuuri oluliseks vormijaks. Eesti rahvakultuur ja maastikuarhitektuur, keelepruuk ja kirjakunst, varane laulu- ja luulevara, kunsti- ja kirjandusklassika, laulupeod ja kihelkonnapäevad, orelimängu ja koorilaulu traditsioon – kõik see on osa meie kristlikust pärandkultuurist, mille loomine tihedas seoses kirikuga kestab edasi. Eesti rahvas on luterliku rahvakiriku poolt vormitud tegu ja nägu, kuigi võib oma iseteadlikkuses seda salata. Meie maa, rahva ja keele edasikestmises ja kultuuri jätkusuutlikkuses mängib jätkuvalt oma rolli ka Eesti vaba rahvakirik. Eriti maal, aga kindlasti ka linnas.
3. Kirik osaleb ühiskondlikus religioosses ja maailmavaatelises diskussioonis. Vaba rahvakirik eristab usule ja südametunnistusele tuginevat ning ühiskondlikku poliitilist ühiselu. Vaba rahvakirikuna elame maailmavaateliselt ja religioosselt mitmepalgelises ühiskonnas. Katsed eirata erinevate eluorientiiride tähendust ja mõju ühiskondlikule elule või pidada neid üksnes privaatsfääri kuuluvaks on osutunud lühinägelikeks. Vajalik on usuliste ja maailmavaateliste veendumuste avalik tunnistamine ning nende üle ja nende vahel toimuv diskussioon. Vaba rahvakirikuna on meie ülesanne tunnistada ja mõtestada kristlikku usku avalikus dialoogis.
Evangeeliumi kuulutamine ning kristliku usu tunnistamine sõna ja teoga toimub kiriku kontekstis alati avalikus ruumis. See ei ole privaatsfääri kuuluv küsimus, vaid avalik asi. Julguse seda teha annab meile Kristus ning ühiskondliku kindlustunde Eesti Vabariigi põhiseadusega tagatud usuvabadus. Kiriku nimel avalikult sõna võtmine ja ühiskonnas kristliku maailmavaate esindamine ei kuulu kiriku võimaluste, vaid kohustuste hulka. Igal ristiinimesel on võimalus oma usust rääkida või mitte, ka seda avalikult tunnistada või mitte, kirik aga peab evangeeliumi kuulutama ja ühiskonnas kaasa rääkima. See ei ole valiku koht. Selle ülesande täitmisel toetab kirik inimesi nende isiklikus usus ja elus ning julgustab ka ise avalikult üha enam tunnistama oma elust ristiinimesena.
4. Kirik teenib ühiskonda diakoonia ja hingehoiuga. Vabal rahvakirikul on sotsiaalne vastutus. Kiriku kui usklike osaduse keskmes on jumalateenistus – pöördumine sõnas ja sakramendis jagatud ja avaliku evangeeliumi juurde. Meie osadus rajaneb Jumala armastuse uuekslooval ja lepitaval väel. See julgustab vaatama armastuse silmadega meid ümbritseva loodu ja kõigi kaasinimeste poole ning aitab iseäranis märgata, lohutada ja toetada neid, kes on väetid, haiged, hädasolijad ja tõrjutud. Kirik peab aitama teha nende hääle avalikult kuuldavaks. Ühiskondliku õigluse, rahu ja loodu hoidmise eest väljaastumine on osa sellest, mida tähendab olla kirik ja kristlane.
Kiriku ühiskonda suunatud teenimistööd peab iseloomustama terviku tunnetamine ja tervikuga tegelemine. Olgu selleks tervikuks inimene oma kõigi ihulike ja hingeliste põhivajaduste, vaimuliku nälja ning nüüdisaegset inimest pidevalt saatva hirmuga. Sellesse tervikusse kuulub ka inimest ümbritsev keskkond kodus ja avalikus ruumis. Kiriku roll on hoolida keskkonnast, juhtida tähelepanu raiskamisele ning toetada säästlikke eluviise alternatiivina ultramaterialistlikule elamismudelile. Nii inimese kui keskkonna tervenemine saab toimuda meeleparanduse kaudu üksteist armastuses teenides. Loodu on antud inimese meelevalla ehk vastutuse alla hetkest, kui Jumal oma loomistöö lõpetas. Ligimese armastamise käsk on aga ristiinimese jaoks usus tegutsemise tingimusteta kuldreegliks.
5. Meie vaba rahvakirik on osa Kristuse kirikust. Eesti vaba rahvakirik on osaduses ja tegutseb koos teiste kirikutega Eestis, Euroopas ja kogu maailmas. Meie kirik kuulub mitmesse üksteist täielikult tunnustavate kirikute osadusse ning kirikul on kahepoolsed tihedad suhted mitme sõsarkirikuga. Meie jaoks on väga oluline oikumeeniline koostöö teiste kirikutega Eestis ja mujal maailmas. Üheskoos tunnistamine ja teenimine tähendab võimalust ja vältimatut vastutust osaleda ühise eluruumi kujundamisel nii Euroopas kui üleilmselt.
Eesti vaba rahvakirikuna ei tegutse me üksi, vaid tunnistame Kristust ja teenime ligimest koos teiste Kristuse kirikusse kuuluvate kirikute ja konfessioonidega Eestis ja mujal maailmas. See tähendab jätkuvat ühist jõupingutust erinevuste mõistmisel, vastastikusel tunnistamisel ja tunnustamisel ning kirikutevahelise ühisosa otsimisel ja kasvatamisel. Oikumeeniline koostöö ja kiriklik osadus mitmete teiste kirikutega on iseloomustanud meie kiriku tegevust läbi kogu rahvakiriku sajandi. Selline kirikutevaheline osaduselu jätkub ka tulevikus.
Lõpetuseks
Kui sajandi eest mõisteti rahvakirikut rahva enamuse kuulumise kaudu kirikusse, siis täna tuleb meil esimesel kirikukongressil Johan Kõpu sõnastatud ideaali – et eesti rahval tunne võib olla ja peab olema: see on meie oma kirik [17] – kestva teostumise nimel ennast rahvakirikuna jätkamiseks taasmõtestada.
Mõne kuu eest kirjutasin ajalehes Eesti Kirik Eesti vaba rahvakiriku asutamise aastapäevale mõeldes: „Eesti Evangeelne Luterlik Kirik tajub endiselt ainsa Eestis tegutseva kirikuna, et ta on kogu Eesti rahva teenistuses – on kogu rahva kirik! Rahvakirikuks ei muuda meid mitte kiriku annetajaliikmete arv, isegi mitte ristitute arv, vaid meie kiriku poolt teenitavate inimeste ja evangeeliumi sõnumit vajavate inimeste arv Eestimaal. Kuna oleme Eesti kirikuna mitte ainult rahva-, vaid ka rahvuskirik, jääb paratamatult meie põhifookusesse peamiselt eestikeelne elanikkond, nagu on sõnastatud ka Eesti Vabariigi põhiseaduses erisus eesti keelele, kultuurile ja rahvale. Ilma rahvusliku eneseteadvuseta ei oleks Eesti rahvusriiki ega vaba rahvakirikuna Eesti Evangeelset Luterlikku Kirikut.“[18] Nõnda on Eesti Evangeelne Luterlik Kirik endiselt, ka sajand pärast esimest kirikukongressi Eesti vaba rahvakirik, meie oma kirik. Meid ei ole keegi vabastanud meie missioonist ega ka sellest rahvast, keda me oleme kutsutud ja seatud teenima.
Ettekande lõpetuseks tahan viimast korda tsiteerida Johan Kõppu: „Rahvakirik on ligidalt seotud rahvaga, tema eluga ja saatusega, tema igatsuste ja soovidega, tema püüetega ja eluliste nõuetega, nii põhimõtteliselt kui tegelikult, oma korralduses ja tegevuses orgaanilises sidemes rahvaga, rahva hingelise, vaimse ning kõlbla elu arendaja rahva kõigekülgse arengu ja edu tähenduses ja suunas.“[19]
[1] Veem, Konrad. Eesti vaba rahvakirik. Dokumentatsioon ja leksikon. Stockholm: Eesti Vaimulik Raamat, 1990, lk 182.
[2] Kõpp, Johan. Kirikuvalitsemisõpetus. Tartu: Akadeemilise kooperatiivi kirjastus, 1940, lk 107.
[3] Päewaleht, nr 120, 3.6.1917, 2. Eesti kiriku-kongress. http://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=paevalehtew19170603.2.19.
[4] Veem, Konrad. Eesti vaba rahvakirik. Dokumentatsioon ja leksikon. Stockholm: Eesti Vaimulik Raamat, 1990, lk 199.
[5] Veem, Konrad. Eesti vaba rahvakirik. Dokumentatsioon ja leksikon. Stockholm: Eesti Vaimulik Raamat, 1990, lk 199–200.
[6] Kõpp, Johan. Kirikuvalitsemisõpetus. Tartu: Akadeemilise Kooperatiivi Kirjastus, 1940, lk 139.
[7] Paul, Toomas. Eesti Kirik. Vaba rahvakirik. 1.6.2007. http://www.eestikirik.ee/vaba-rahvakirik/.
[8] Veem, Konrad. Eesti vaba rahvakirik. Dokumentatsioon ja leksikon. Stockholm: Eesti Vaimulik Raamat, 1990, lk 209.
[9] Rohtmets, Priit. Teoloogilised voolud Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kirikus aastatel 1917–1934. Doktoritöö. Tartu Ülikooli kirjastus, 2012, lk 49. http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/25470/rohtmets_priit.pdf.
[10] Veem, Konrad. Eesti vaba rahvakirik. Dokumentatsioon ja leksikon. Stockholm: Eesti Vaimulik Raamat, 1990, lk 217.
[11] Sild, Olaf. Eesti kirikulugu: Vanimast ajast olevikuni. Tartu: Akadeemilise Kooperatiivi Kirjastus, 1938, lk 224–225.
[12] Veem, Konrad. Eesti vaba rahvakirik. Dokumentatsioon ja leksikon. Stockholm: Eesti Vaimulik Raamat, 1990, lk 267.
[13] Nigol, August. Eesti asundused ja asupaigad Wenemaal. Eesti Kirjanduse Seltsi Kodumaa Tundmaõppimise Toimkonna toimetused nr. 1. Eesti Kirjastuse-Ühisuse „Postimehe“ trükk. Tartu, 1918, lk 9–10. http://ida.aule.ee/raamatud/nigol1918_orig.pdf.
[14] Veem, Konrad. Eesti vaba rahvakirik. Dokumentatsioon ja leksikon. Stockholm: Eesti Vaimulik Raamat, 1990, lk 198.
[15] Nigol, August. Eesti asundused ja asupaigad Wenemaal. Eesti Kirjanduse Seltsi Kodumaa Tundmaõppimise Toimkonna toimetused nr. 1. Eesti Kirjastuse-Ühisuse „Postimehe“ trükk. Tartu, 1918, lk 9. http://ida.aule.ee/raamatud/nigol1918_orig.pdf.
[16] Rohtmets, Priit. Teoloogilised voolud Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kirikus aastatel 1917–1934. Doktoritöö. Tartu Ülikooli kirjastus, 2012, lk 51. http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/25470/rohtmets_priit.pdf.
[17] Veem, Konrad. Eesti vaba rahvakirik. Dokumentatsioon ja leksikon. Stockholm: Eesti Vaimulik Raamat, 1990, lk 199.
[18] Viilma, Urmas. Eesti Kirik. Vaba rahvakirik. 22.2.2017. http://www.eestikirik.ee/kiriku-ja-riigi-uhendab-rahvas/.
[19] Kõpp, Johan. Kirikuvalitsemisõpetus. Tartu: Akadeemilise Kooperatiivi Kirjastus, 1940, lk 139.
