Piiskopiameti ajalugu Eestis

 

Piiskopiameti tähendus ja alustalad luterlikus kirikus

 

Kui keegi ihaldab ülevaataja ametit, siis ta ihaldab ilusat tööd. 1Tm 3:1

Sest ülevaataja peab Jumala majapidajana olema laitmatu: selline, kes ei ole ennasttäis, äkiline, joomar, kakleja, liigkasuvõtja. Tt 1:7

Seepärast pange tähele iseend ja kogu karja, kelle ülevaatajaks Püha Vaim teid on pannud, karjastena hoidma Jumala kogudust, mis Ta on iseenese vere läbi enesele soetanud. Ap 20:28
Piiskopiameti alustalad on luterliku kiriku teoloogia kohaselt rajatud Uues Testamendis leiduvatele vaimulike ametitega seotud tekstikohtadele. Piiskopiameti (kr episkopos – ülevaataja) mõte saab teiste ametite kõrval oluliseks suhteliselt hilja sündinud Pauluse koolkonna karjasekirjades (Fl 1:1, 1Tm 3:1, Tt 1:7, Ap 20:28). Neis räägitakse piiskoppide õigustest, ametinõuetest ja meelevallast. Nii kirjutatakse ka Herma Karjases (100–ca 150) sellest, et koguduse karjaseamet on tähtis.

Järgige kõik piiskoppi, nii nagu Jeesus Kristus Isa, ja presbütereid, nii nagu apostleid; diakoneid aga austage, nii nagu Jumala käsku. Ilma piiskopita ärgu tehku keegi midagi sellest, mis tehakse kirikus. Õigeks peetagu sellist õhtusöömaaega, mis toimub piiskopi või tema poolt volitatud isiku algatusel. Kuhu iganes piiskop ilmub, seal olgu kogudus; niisamuti nagu seal, kus iganes on Kristus Jeesus, seal on katoolne kirik. Ei ole lubatav ilma piiskopita ei ristida ega armastussöömaaega pidada; vaid see, mida tema iganes on proovinud, see on ka Jumalale meelepärane, selleks et kõik, mis te teete, oleks kindel ja kehtiv [—] Hea on tunda Jumalat ja piiskoppi. See, kes austab piiskoppi, seda austab Jumal; see, kes piiskopi eest salaja midagi teeb, see teenib kuradit. (Antiookia Ignatius smürnalastele VIII.1, IX.1)

Antiookia Ignatiuse kiri osutas sellele, et impeeriumi idapoolsetel aladel oli 2. sajandi alguseks juba omaks võetud monarhistlik piiskopikäsitus. Tertullianus (u 155-230) pidas ameteid kirikule oluliseks, kuid rõhutas, et õndsuse vahendamine ei ole nendega seotud, sest ka ilmikud on vaimulikud ja võivad hädaolukordades toimetada kõiki presbüterite ja piiskoppide ülesandeid. Tertullianus oli esimene, kes formuleeris põhimõtte kristlaste üleüldisest preesterlusest.

Kartaago piiskop Cyprianus (ca 200–258) toonitas, et kiriku ühtsus kehastub piiskoppide ühtsuses e episkopaalses kolleegiumis, kes sümboliseerivad Peetruse ametijärglust. „Piiskop on koguduses ja kogudus on piiskopis. Kui keegi ei ole piiskopiga, siis ei ole ta koguduses,“ kirjutas Cyprianus. Cyprianuse piiskopitüüp oli tulevase keskaegse kirikuvürsti tüüp.

Piiskop kuulus 3. sajandist alates kiriku suurte ametite (ordines maiores) hulka. Maakondade keskuste piiskoppidel esines juba 4. sajandil ametinimetusena metropoliit, mille kõrvale asus 6. sajandil impeeriumi läänepoolsetel aladel peapiiskopi ametinimetus. Piiskop oli oma piiskopkonna ehk diotseesi juht, kes viis toomkirikus läbi preestrite ordinatsioone ja pidulikke missasid. Keskajal oli peapiiskop ühe kirikuprovintsi keskuse piiskop, kellele allus rida sufragaanpiiskoppe. Olulisim peapiiskopile allesjäänud õigus paavsti ees oli provintsiaalkontsiilide kokkukutsumine ja oma peapiiskopkonnas visitatsioonide läbiviimine.

Seoses piiskopiameti käsitlusega öeldakse luterlike tunnistuskirjade Konkordiaraamatus (1580): „Evangeelium annab nimelt neile, kes kirikute eesotsas seisavad, käsu evangeeliumi õpetada, patte andeks anda, sakramente jagada ning lisaks sellele võimu õigust mõista.“

Piiskopiameti kirjeldamisel 21. sajandil juhindutakse Kirikute Maailmanõukogu „Lima Dokument” – (BEM – Baptism, Eucharist and Ministry) ning Balti ja Põhjamaade Luterlike kirikute ja Suurbritannia ja Iirimaa Anglikani kirikute vahel sõlmitud „Porvoo Ühisavaldusest“.

Peapiiskop on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku kõrgeim vaimulik juht ja ülemkarjane. Peapiiskopi kirik on Tallinna Piiskoplik Toomkirik. Peapiiskop on kirikus ülemkarjasena ülevaataja ametis, vastutades õpetuse ja vaimulike ametisse pühitsemise eest.

Peapiiskop on EELK esindaja kiriklikel, riiklikel, rahvusvahelistel ja oikumeenilistel sündmustel ja tähtpäevadel ning üldrahvalikel üritustel. Samuti esindab ta kirikut diplomaatilisel, oikumeenilisel ning riiklikul tasandil.